Mine sisu juurde

Vitamiinid

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib orgaaniliste biomolekulide ja mikrotoitainete rühmaga seonduvast; ansambli kohta vaata artiklit Vitamiin (ansambel); tänava kohta vaata artiklit Vitamiini tänav

Vitamiinid on väga erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete biomolekulide rühmad ja asendamatud mikrotoitained, mis on mikrokogustes pidevalt vajalikud enamiku organismide peaaegu kõikide füsioloogiliste protsesside toimimiseks. Vitamiinid on orgaanilised ühendid.

Vitamiinid avastas Tartu Ülikoolis töötav arst Nikolai Lunin 1880. aastal.[1]

Termini vitamine võttis 1912. aastal kasutusele poola päritolu USA biokeemik Kazimierz Funk. Termin on aja jooksul arenenud ning tänapäeval on vitamiine raske üheselt ja ammendavalt defineerida.

Enamik vitamiine ning vitamiinirühmade vitameere ja isomeere (sh fotoisomeere) on ka antioksüdandid, prohormoonid, eelvitamiinid, hormoonid (retinoidhormoonid ja D-vitamiini hormoonvormid), kasvufaktorid, kasvuregulaatorid, koensüümid, kofaktorid, kromoproteiinid, metaboliidid, prooksüdandid, ravimpreparaadid, toidulisaained, vitamiinipreparaadid (sh söödalisandid) ja nende sünteetilised derivaadid aga ka antivitamiinid ja vitamiinilaadsed biomolekulid.

Mitmed vitamiinid osalevad teatavate kudede ja elundite struktuuri kujundamisel, nii näiteks kujundab D-vitamiin luustumisprotsessi, A-vitamiin – epiteeli arenemist, C-vitamiin – sidekoe kasvu, E-vitamiin – loote arenemist jne.[2]

Vitamiinide rühma kuuluvate ainete hulgas ei ole valgud, rasvad, süsivesikud, vesi, mineraalid, elektrolüüdid ja soolad.

Vitamiinid ei asenda muid looduslikke asendamatuid toitaineid. Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või organismi kestev vitamiinivaegus võib põhjustada näiteks hüpovitaminoosi ja avitaminoosi ning vitamiiniliigsus hüpervitaminoosi.[3][4][5][6][7][8]

Farmakoterapeutilised rühmad: ATC kood A11 Vitamiinid ja ATCvet kood QA11 Vitamiinid.

Termini kujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Termini kujunemine ajaloo kaudu võttis kauem aega kui tänapäeval arvatakse, nii on kirjeldatud haiguslikku seisundit skorbuuti ja selle ravi juba üle 1500 a eKr – Ebersi papüüruses.[9][10]

Kazimierz Funki definitsioon (1912)

[muuda | muuda lähteteksti]

Vitamiinid on inimese ja paljude selgroogsete normaalseks toitumiseks[11], kasvuks[12], arenguks, paljunemiseks, metabolismiks[12], tervise säilitamiseks ja haiguslike seisundite ennetamiseks ja raviks hädavajalike[11] mikrotoitainete rühm [11], mida elusorganismid enamikus eksogeensete allikateta ei sünteesi, või sünteesivad ebapiisavas koguses.[11][12]

Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev vitamiinivaegus võib olla organismile kahjulik ning koguni ohtlik, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid nagu rahhiit, skorbuut, beribeeri, pellagra jpt.[12][13] või koguni surma.[14] Vitamiinide rühma kuuluvad looduslikes toitainetes esinevad eriliste omadustega, temperatuuritundlikud, väga erineva struktuuriga orgaanilised ained,[11]bioaktiivsed ühendid, mis on aktiivsed üksnes väga väikestes kogustes.[15]

Eddy ja Hawley definitsioon (1941)

[muuda | muuda lähteteksti]

Osa vitamiine on suudetud ekstraheerida ja eraldada, nende koostis ja struktuur keemiliselt kindlaks määrata ning ka kunstlikult (sünteetiliselt) toota. [17] Toiduga saadavaid vitamiine nimetatakse toiduks, näit C-vitamiin apelsinimahlas, aga kui C-vitamiini võtmise määrab arst, siis loetakse seda ravimiks.[18]

D. A. Benderi definitsioon (2003)

[muuda | muuda lähteteksti]

Vitamiinid on erineva keemilise koostisega ühendite rühm, kuhu kuuluvad ained on kehale asendamatud toitained ning vajalikud metaboolsetes funktsioonides väga väikestes kogustes. Metaboolsete protsesside kulgemises on neil mitmeid funktsioone: koensüümidena, hormoonidena, antioksüdantidena, rakkude signaalainetena ja rakkude ning kudede kasvu ja diferentseerumist reguleerivate ainetena.[19]

M. Zilmeri jt definitsioon (2010)

[muuda | muuda lähteteksti]
„ Vitamiinid on heterogeensed bioaktiivsed madalmolekulaarsed orgaanilised asendamatud mikrotoitained (inimkeha vajab neid väikestes kogustes). Nad on liitensüümide koensüümidena (ehitusfunktsionaalsete koostisosadena) hädavajalikud ensüümkatalüüsis. Koensüümse jt biofunktsioonide läbi ongi nad hädavajalikud inimkeha elutegevuses. “

[6]

Termin biokeemia kaudu

[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik vitamiine ning nende vitameere ja isomeere on ka antioksüdandid, prohormoonid, eelvitamiinid [20], hormoonid (retinoidhormoonid ja D-vitamiini hormoonvormid), kasvufaktorid, kasvuregulaatorid[12], kofaktorid[21], (koensüümide[6][20] ja/või prosteetiliste rühmade olulised osad), kromoproteiinid[6], metaboliidid, prooksüdandid, ravimpreparaadid[6], toidulisaained, vitamiinipreparaadid (sh söödalisandid) ja nende sünteetilised derivaadid, aga ka antivitamiinid ja vitamiinilaadsed biomolekulid.

Vitamiini vajadus organismide füsioloogias

[muuda | muuda lähteteksti]

Vitamiinide vajalikkus looduslikust keskkonnast (vabast loodusest) eraldatud elusorganismidele [22] võib tuleneda ensüümide, mis koensüümide biosünteesil osalevad, mutatsioonidest.[23][24] Erinevatel organismidel võivad vitamiinidega lähedasi funktsioone täita pisut erinevad biomolekulid, samuti on eri organismidel erinev võime neid aineid sünteesida ja metaboliseerida.

Vitamiinid on vajalikud enamikule:

  • taimedele – looduses kasvavad taimed on kemoautotroofid ja vajavad enamiku bioloogiliste protsesside normaalseks kulgemiseks ka mitmeid orgaanilisi aineid (sh vitamiinid) osaliselt ka edafoni kaudu (veetaimed veekeskkonnast).[25]
  • viirustele
  • vetikatele – pikka aega peeti neid autotroofideks, kuid uuemad uurimused väidavad, et paljud vetikad on B1-vitamiini, B7-vitamiini ja B12-vitamiinide jt korral auksotroofid, kuna neil puuduvad sünteesiks vajalikud ensüümid, geenid ja ka bioloogilised sünteesi rajad.[26][27][28]
  • bakteritele – grampositiivsed bakterid suudavad paljusid vitamiine sünteesida, kuid gramnegatiivsed bakterid ise paljusid vitamiine ei sünteesi (va E.coli[29]);[30][31][32] meditsiiniliselt olulised bakterid on enamikus heterotroofid[33]
  • seentele – enamik neist on looduses kemoheterotroofid ja suudavad paljusid bioloogilisteks protsessideks vajalikke vitamiine kas täielikult ja/või osaliselt (enamikku klassifitseeritud B-rühma vitamiine, D-vitamiini jms) ka mullakeskkonna kaudu, sünteesida aga näit pagaripärmi Saccharomyces cerevisiae rakud ei suuda looduslikult L-askorbaati sünteesida.[34]
  • selgrootutele :
  • osadele lestalistele (klassifitseeritud üle 4000 liigi) Dermatophagoides pteronyssinus, Acarus siro jpt)[35]
  • putukatele – enamik taimetoidulisi (ingl phytophagous) putukaid vajavad toiduga C-vitamiini,B1-vitamiini, B2-vitamiini,B4-vitamiini,B5-vitamiini,B6-vitamiini, B7-vitamiini. Paljud putukad vajavad kasvuks, paljunemiseks ja arenguks ning haiguslike seisundite vältimiseks samuti rasvlahustuvaid vitamiine (ka sipelgad).;[36][37][38][39]
  • selgroogsete normaalsel elutegevusel.[24] Enamik imetajaid vajab erinevaid vitamiinirühmadesse klassifitseeritud ained, kuid erinevalt nii liigiti kui ka indiviiditi, samuti on erinevusi nii kogustes, vitamiinides jms.[22][40][41]
  • inimestele[6] – tänapäeval loetakse, et enamasti inimese organism ei sünteesi või ei sünteesi piisavas koguses: A-vitamiini, B1-vitamiini, B2-vitamiini, B5-vitamiini, B6-vitamiini, B7-vitamiini, B9-vitamiini, B12-vitamiini, C-vitamiini, E-vitamiini ja K-vitamiini, kuid sünteesivad osaliselt B3-vitamiini ja D-vitamiini. Originaalis ammutab organism D-vitamiini piisava koguse päikesevalgusest. Ainult vähesed toidud, näiteks rasvaste kalade liha, munakollane või kalamaksaõli sisaldavad loomulikult piisavas koguses D-vitamiini "Miks on vajalik tarbida piisavas koguses D-vitamiini?".

Mõningaid vitamiine sünteesitakse eelvitamiinidest ja fotosünteesi kaudu. Vitamiinid, mida elusorganismid ise ei sünteesi (kas puuduvad metabolismiks geneetilised faktorid (aminohapped, ensüümid, geenid, metaboolsed rajad jne) või sünteesivad ebapiisavas koguses, peavad olema sünteesitud teiste organismide poolt.

Kasvufaktorite ja vitamiinide avastuslugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna erinevate teadlaste (Schaumann (Ergänzungstoffe), Umetaro Suzuki (oryzanin), W.B.Bottomley (auximones), Abderhalden (nutramines), Frederick Gowland Hopkins (accessory food substances), Ragnar Berg (complettines), Eijkman, Elmer Verner McCollum (rasvlahustuv A ja vesilahustuv B, jpt) uuritud fraktsioonid ei sisaldanud Kazimierz Funki nimetatud klassi kuuluvaid aineid (vita-amine) mitte alati, siis asendasid briti teadlaskonna liikmed Jack Cecil Drummondi ettepanekul sõna lõpu "-e" lõpuga "-ine". Sealt edasi hakati eeltoodud ainete klasse tähistama terminiga "vitamiin" ehk nimetustega A-, B-, C-vitamiin, tähistamaks sellega kuni ainete tegeliku olemuse selgitamiseni keemilist päritolu, kuid neutraalseid ja teadmata päritolu ühendite koostisosi.[65]

Mõne tuntuma vitamiini ja kasvufaktori ning keemiliste vitamiinide avastamine

Aasta Tavatermin Avastaja Nobeli auhind ja/või avastus
1881 Termin unknown substances essential to life Nikolai Lunin Tundmatud ained, mis on eluks hädavajalikud (biotest: hiired)
1882 Beribeeri ravi (Jaapanis) parun Takaki Kanehiro Vaheldusrikas toidusedel beribeeri ennetamiseks (biotest: koerad, mereväelased)[66]
1901 bios I ja bios II B ehk bios (hilisem biotiin) avastamine Eugene Wildiers Pärmi kasvufaktorid (biotest: pärmikultuur)[67]
1902 antineuriitse happe ehk X happe avastamine Hulshoff-Pol ubadest (katjang-idjoe (Phaseolus radiatus) eraldas ta antineuriitse aine[68]
1906 Termin accessory growth factors Sir Frederick Gowland Hopkins Lisa kasvufaktorid (biotest: rotid, kanad)
1910 Riisiterade koorest valmistatud aktiivne kontsentreeritud faktor oryzanin Umetarō Suzuki oryzanin (hilisem B1-vitamiin) polüneuriidi, beribeeri ravi, (biotest: kanad)
1912 Termin accessory factors Sir Frederick Gowland Hopkins Lisafaktorid
1912 Termin vitamine Kazimierz Funk vita-amine
1913 Rasvlahustuv faktor "A" ja vesilahustuv faktor "B" Thomas Burr Osborne, Lafayette Benedict Mendel, Elmer Verner McCollum, Marguerite Davis Kahte tüüpi lisafaktorid
1919–1920 faktorite "A","B","C" jne ühtlustamine Sir Jack Cecil Drummond A-, B-, C-, D-vitamiin – vitamiinide nomenklatuur
1922 Antisteriilne toitumisfaktor X ka X-vitamiin Herbert McLean Evans ja Katharine Scott Bishop Antisteriilne faktor, hilisem E-vitamiin (biotest: rotid)[69]
1928 D-vitamiin (ergosterool) Adolf Otto Reinhold Windaus Nobeli keemiaauhind "tehtud töö eest steroidide struktuuri (sh ergosterool) ja vitamiinidega seotult"
1928 heksuroonhape (hilisem askorbiinhape)[70][71] Albert Imre Szent-Györgyi Publikatsioon ajakirjas Biochemical Journal 1928 (nimepanek koostöös toimetajaga)
1928 antianeemiline faktor (hilisem Willsi faktor ja foolhape) Lucy Wills suurpunaliblese aneemia ravi
1929 B1-vitamiin Christiaan Eijkman Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (B1-vitamiin ja beribeeri)
1929 Kasvusoodustavad faktorid toidus Sir Frederick Gowland Hopkins Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind kasvusoodustavate vitamiinide avastamise eest
1929 B2-vitamiini keemiline eraldamine Richard Kuhn, Paul György, Theodor Wagner-Jauregg B2-vitamiini keemiline eraldamine[72]
1930. aastad kasvufaktori ja pernitsioosse aneemia ravifaktori vormi avastamine E.L. Robert Stockstad et al. Kasvufaktori ja pernitsioosse aneemia ravifaktori vormi eraldamine loomasõnnikus (inglise keeles manure) elunevast mikroorganismist, hilisem B12-vitamiin (biotest: rotid)
1931 H-vitamiin Paul György Naha faktori kirjeldamine, hiljem biotiin
1933 L-vitamiin (sh L1-vitamiin ja L2-vitamiin) Warō Nakahara et al. Imetamisfaktor (biotest: rotid)
1933 B5-vitamiini ehk pantoteenhappe avastamine ja eraldamine Roger John Williams pantoteenhappe kui kasvufaktori avastamine ja eraldamine (biotest: Saccharomyces cerevisiae)
1934 Pernitsioosne aneemia George Hoyt Whipple Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind maksafaktori uurimise ja pernitsioosse aneemia ravimise eest
1934 Pernitsioosne aneemia George Richards Minot Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind maksafaktori uurimise ja pernitsioosse aneemia ravimise eest
1934 Makrotsütaarne aneemia ja pernitsioosne aneemia William Parry Murphy Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind maksafaktori uurimise ja pernitsioosse aneemia ravimise eest inimestel
1934 Antihemorraagiline faktor Carl Peter Henrik Dam Antihemorraagiline faktor, hilisem K-vitamiin (biotest: kanad)
1935 J-vitamiin Hans Karl August Simon von Euler-Chelpin Antipneumooniline faktor tsitruseliste viljadest (tänapäeval koliin ehk B4vitamiin)[73](biotest: merisead)
1936 Grass Juice factor G.O. Kohler, Conrad Arnold Elvehjem, Edwin Bret Hart Värskelt niidetud rohu (muru) lisamine katseloomade toidule ja või sellest valmistatud mahl, sisaldab tundmatut faktorit, mis on vajalik normaalseks kasvuks ja paljunemiseks[74]

[75][76][77] (biotest: rotid)

1937 C-vitamiin Albert Imre Szent-Györgyi Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind "avastuste ja töö eest vitamiinidega" (C-vitamiini eraldamine ja kristalliseerimine)
1937 C-vitamiini ja suhkrute struktuur Sir Walter Norman Haworth Nobeli keemiaauhind "töö eest süsivesikute ja C-vitamiini uurimisel"
1937 A-vitamiin, beetakaroteen, B-vitamiin Paul Karrer Nobeli keemiaauhind "töö eest karotenoidide, flaviinide, A-vitamiini ja B2-vitamiiniga" seotult[78]
1938 B2-vitamiin ja B6-vitamiin Richard Kuhn Nobeli keemiaauhind "töö eest vitamiinide ja karotenoidide vallas"
1938 B2-vitamiin ja B6-vitamiin Richard Kuhn Nobeli keemiaauhind "töö eest vitamiinide ja karotenoidide vallas"
1943 K-vitamiin Carl Peter Henrik Dam Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (K-vitamiini avastamine)
1943 K-vitamiin Edward Adelbert Doisy Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind K-vitamiini keemilise koostise kirjeldamise eest
1947 T-vitamiin ka toruline W. Goetsch putukate ja selgroogsete vesilahustuv kasvufaktor[79]
1957 B12-vitamiin Sir Alexander Robertus Todd Nobeli keemiaauhind "töö eest nukleosiidide, nukleotiidide ja nukleotiidi koensüümide sünteesimisel"
1957 B12-vitamiin Dorothy Crowfoot Hodgkin Nobeli keemiaauhind tähtsate biomolekulide struktuuri kindlaks määramise eest röntgenikiirte meetodil-B12-vitamiin, penitsilliin, insuliin
1957 Q 275 hilisem koensüüm Q üks liikmeist (Q-vitamiini nomenklatuur) Frederick L. Crane ubikinooni avastamine [80]
1965 B12-vitamiin Robert Burns Woodward Nobeli keemiaauhind mitmete molekulide orgaanilise sünteesi eest
1979 PQQ-vitamiin (pyrroloquinoline quinone)[81][82][83] Jaapani teadlased Kasv ja immuunsus
... ... ... ...

Vitamiinide nomenklatuur

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Vitamiinide nomenklatuur

Ladina tähestiku alusel

[muuda | muuda lähteteksti]

Ladina tähestiku suurtähtedega nomenklatuur seati sisse aastatel 1920–1922[4][84], kui vitamiinide keemilist koostist veel ei tuntud.[2]

Mainitud nomenklatuuri aluseks võttes on mitmele vitamiinile antud ka mittesüsteemsed põhinimetused. Rahvusvaheliselt on liigitatud vitamiinide hulka üle 20 vitamiini.

Vitamiinide nomenklatuur

Nimetus Keemiline põhinimetus Lahustuvus Seos haigusliku seisundiga
A-vitamiin retinoidid rasv sidekestapõletikuvastane
A1-vitamiin retinool rasv
A2-vitamiin dehüdroretinool rasv
AD3-vitamiin retinüülatsetaat kolekaltsiferool
B1-vitamiin tiamiin vesi aneuriin, antiberibeeri, antineuriitne
B2-vitamiin, ka G-vitamiin[85] riboflaviin vesi antistomatiitne, antiglossiitne, antidermatiitne
B2-vitamiini kompleks
B3-vitamiin, ka P-vitamiin[82] nikotiinhape, niatsiin, nikotiinamiid vesi antipellagra
B4-vitamiin koliin vesi
B5-vitamiin pantoteenhape vesi
B6-vitamiin püridoksiin, püridoksamiin vesi antidermatiitne
B7-vitamiin, ka H-vitamiin (Centanni, 1935)[86] biotiin vesi (kokkuleppeliselt)
B8-vitamiin, ka biotiin[87] biotiin vesi (kokkuleppeliselt)
B8-vitamiin inositool müoinositool vesi antisklerootiline
B9-vitamiin, ka B11-vitamiin ja M-vitamiin, faktor U, faktor R, Bc-vitamiin[82] folaat vesi antianeemiline
B10-vitamiin, ka R-vitamiin ehk pteroüülglutamaathape foolhape vesi antianeemiline
B11-vitamiin, ka S-vitamiin foolhape vesi antianeemiline
B12-vitamiin kobalamiinid vesi antianeemiline
B12a-vitamiin[88] aquacobalamin
B12b-vitamiin[88] hüdroksükobalamiin
B12c-vitamiin[89] nitritocobalamin
B12d-vitamiin[89]
B13-vitamiin oroothape vesi
B14-vitamiin foolhape vesi
B15-vitamiin pangaamhape vesi
B16-vitamiin dimethylglycine vesi
B17-vitamiin laetrile vesi
B22-vitamiin karnitiin vesi
Bc-vitamiin[90]

[91]

folaat vesi antianeemiline
Bp-vitamiin
BT-vitamiin L-karnitiin vesi
Bx-vitamiin, ka H1-vitamiin ka P-aminobensoehape[92] 4-aminobensoehape vesi juuste hallinemise vastane
Bw-vitamiin (hilisem biotiin)[93] vesi
B-rühma vitamiinid vesi
C-vitamiin askorbiinhape L-askorbaat vesi antiskorbuutne
C2-vitamiin, ka J-vitamiin vesi antipneumooniline
D-vitamiin kaltsiferoolid rasv antirahhiitiline
D2-vitamiin ergokaltsiferool rasv antirahhiitiline
D2-sünteetiline vitamiin[94]

[95][96]

viosterool rasv
D3-vitamiin kolekaltsiferool rasv
E-vitamiin tokoferoolid rasv antisteriilne
E2-vitamiin 2,3,5-trimethyl-6-decoprenyl-1,4-benzoquinone rasv
F-vitamiin linoleenhape vesi
G-vitamiin, ka B2-vitamiin[97] riboflaviin vesi antistomatiitne, antiglossiitne, antidermatiitne
H-vitamiin Biotiin vesi seborröavastane
H1-vitamiin 4-aminobensoehape vesi juuste hallinemise vastane
I-vitamiin, ka B7-vitamiin (Centanni, 1935)[86] biotiin vesi (kokkuleppeliselt)
J-vitamiin vesi antipneumooniline
K-vitamiin naftokinoonid rasv antihemorraagiline
K1-vitamiin füllokinoonid rasv
K2-vitamiin menakinoonid rasv
K3-vitamiin[98] menadioolid vesi
K4-vitamiin[82][98] menadioolid rasv
L-vitamiin o-aminobenzoic acid, carboxyaniline, 2-aminobenzoic acid
L1-vitamiin antraniilhape ka o-aminobenzoic acid
L2-vitamiin
M-vitamiin[99][100] vesi
N-vitamiin, ka vitamiin PABA lipoehape vesi
P-vitamiin (citrin)[101] flavonoidid
PABA-vitamiin ka Bx-vitamiin p-aminobensoehape vesi
P4-vitamiin troxerutin[82][102] vesi
P-P-vitamiin nikotiinhape vesi anti-black tongue ja inimeste pellagra (1937)

[103]

PQQ-vitamiin (2,7,9-tricarboxy-pyrroloquinoline quinone, methoxatin)[81][82][83] vesi
Q-vitamiin ubikinoonid rasv
R-vitamiin, ka B10-vitamiin foolhape vesi antianeemiline
S-vitamiin, ka B11-vitamiin foolhape vesi antianeemiline
T-vitamiin vesi
U-vitamiin S-metüülmetioniin vesi haavandivastane
V-vitamiin[104] NAD
X-vitamiin (hilisem E-vitamiin) rasv antisteriilne[105]

Märkused

  • Hiljem on lisatud rasvlahustuvate vitamiinide hulka ka ligi 50 karotenoidi (A-vitamiini eelvitamiini);
  • Tänapäeval omavad osad vesilahustuvate vitamiinide rühma liikmed (osad B-rühma vitamiinid, C-vitamiin) rasvlahustuvaid derivaate ning osad rasvlahustuvate vitamiinide rühma liikmed vesilahustuvaid derivaate (osad A-vitamiinid ja K-vitamiinid).[106]

Vitamiinide faktor elusorganismi metaboolsetes protsessides

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tsitraaditsükkel

Vitamiinide transport ja imendumine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Ainete transport

Vitamiinidega seotud laboratoorsete meetodite ja katsetuste baasil loodud in vitro, in vivo jpt loom- ja inimmudelid on aluseks tõenduspõhise meditsiini kaudu organismide vitamiinidega vajaduse ning omastatavuse, defitsiidi ja haiguste kirjeldamisel.[107] Vitamiinide imendumine rakkudesse ja neid ümbritsevasse väliskeskkonda toimub mitme protsessi abil:

Inimese vitamiiniallikad

[muuda | muuda lähteteksti]

Iga isiku geneetilised eripärad ja ka vanus, sugu, toitumine, elustiil jpt teised faktorid mõjutavad suuresti organismi võimekust vitamiine metaboliseerida. Inimene saab vitamiine eksogeensetest allikatest, enamasti taimset päritolu toiduga. Mõningaid vitamiine (näiteks K-vitamiin, biotiin, pantoteenhape, niatsiin) sünteesib inimese seedekulgla mikrofloora. Vajadusel suudab inimorganism mõnda vitamiini ka endogeenselt sünteesida (näiteks trüptofaani rohkuse korral sünteesitakse temast niatsiini, naharakkudes toimub ultraviolettkiirguse toimel D-vitamiini süntees. Kui toidus on piisavalt mingi vitamiini eelühendit ehk eelvitamiini, suudab organism seda vitamiini eelvitamiinidest piisavalt sünteesida (näiteks A-vitamiini laadset toimet omavatest taimsetest karotenoididest sünteesitakse A-vitamiini).

  • toit annab põhiosa (enamiku vitamiine saab inimene taimsest toidust)
  • seedekulgla mikrofloora tegevus.

Rahvusvaheline ühik

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Rahvusvaheline ühik

RÜ ehk rahvusvaheline ühik on bioloogiliste ja farmakoloogiliste ainete potentsi määramisel kasutatav ühik. Mõnede vitamiinide päevakogust väljendatakse puhta kemikaali potentsi kaudu rahvusvaheliste ühikutena ehk IU – international unit. Enne keemiliselt valmistatud puhaste vitamiinipreparaatide laialdast turustamist peeti vajalikuks ainete potentsi hinnata tarvitamiskogusena, mis oli eelnevalt katseloomade biotestide kasvufaktorite foonil välja töötatud.[108]

Teadaolevalt esimese IU vitamiini potentsikuse biotesti, mis põhines kasvul, töötas välja dr. H. C. Sherman A-vitamiini ja B-vitamiini jaoks. IU kogus Shermani kaudu on teatud kindla vitamiinipreparaadi kogus, mida lisatakse täiesti vitamiinivabale (kindel vitamiin) toidule, mis aga sisaldab adekvaatsetes kogustes kõiki teisi tuntud toitumisfaktoreid. Vitamiinipreparaadi IU koguse lisamise tulemusel tagatakse rottidel, kelle vitamiinivaru (lisatav preparaadi tüüp) eelnevalt ammendatud, 4-nädalase perioodi vältel kaalutõus 3 g/nädala kohta. Nii töötati välja Shermani ühikud A- ja B-vitamiinile.[108]

Paljud paralleelselt kasutatavad ühikusüsteemid põhjustasid segadust ja need otsustati ühte standardisse koondada. Vitamiinistandardi koostamist hakkas koordineerima Rahvaste Liidu Tervise Organisatsiooni (League of Nations Health Organization) Bioloogilise Standardiseerimise Komisjon (Commission on Biological Standardization).

Vastunäidustused

[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvajavastast ravi (sh keemiaravi ja kiiritusravi) saavatel vähihaigetel ei soovitata erinevatel põhjustel mitmeid vitamiine (näiteks A- ja E- ja C-vitamiini) manustada.[110]

Etümoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Termin vita-amine on moodustatud ladinakeelsest sõnast vīta ka vītae life + amine, algselt neis sisalduva lämmastiku tõttu.[84]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ H. Jänes, H. Kahn, H. Roots, "Tervise ABC", Kirjastus Valgus, Tallinn, lk 599, 1970.
  2. ↑ 2,0 2,1 H. Jänes, H. Kahn, H. Roots, "Tervise ABC", Kirjastus Valgus, Tallinn 1970, lk 598–599.
  3. ↑ Lee Russell McDowell 2000
  4. ↑ 4,0 4,1 Brockhaus ABC Der Naturwissenschaft und Technik. Veb F.A. Brockhaus Verlag, Leipzig, 1957, lk 784, nr 455 (150/33/57)
  5. ↑ A. McGill 1911
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused. Mihkel Zilmer, Ello Karelson, Tiiu Vihalemm, Aune Rehema, Kersti Zilmer, peatükk 10, lk 138–171 (118), Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool, 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1
  7. ↑ Jan Koolman, KlausHeinrich Röhm, Taschenatlas der Biochemie, 3. Auflage, Georg Thieme Verlag, 2003, ISBN 3-13-759403-0. Google`i raamat osaline(vaadatud 19.05.2013)
  8. ↑ The Merck Veterinary Manual, Vitamin Deficiencies in Poultry,(vaadatud 26.08.2013)
  9. ↑ Jason Allen Mayberry, Scurvy and Vitamin C, Food and Drug Law, Class and 3L Paper, 2004, (vaadatud 11.06.2013)
  10. ↑ Lynne Goebel, George T.Griffing, Scurvy, eMedicine, Sissekanne veebisaidil emedicine.medscape.com (vaadatud 11.06.2013)
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 Casimir Funk."Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie: mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis), Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem",1914, Wiesbaden:J.F.Bergmann, , (vaadatud 7.05.2013, saksa keeles)]
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Casimir Funk (1914), lk 4–5.
  13. ↑ Kazimierz Funk. THE ETIOLOGY OF THE DEFICIENCY DISEASES.BERI-BERI, POLYNEURITIS IN BIRDS, EPIDEMIC, DROPSY, SCURVY, EXPERIMENTAL SCURVY IN ANIMALS, INFANTILE SCURVY, SHIP BERI-BERI, PELLAGRA, 1912, (03.06.2013) (pdf)
  14. ↑ Casimir Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, lk 4, 1914.25.05.2013) (saksakeelne)
  15. ↑ [1]
  16. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 7–18, 1941, [2]
  17. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 8, 1941, [3]
  18. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 11, 1941, [4]
  19. ↑ David A. Bender, http://uqu.edu.sa/files2/tiny_mce/plugins/filemanager/files/4300301/Nutritional%20Biochem%20Vitamins%20[alaline kõdulink]bender%202003.pdfNutritional Biochemistry of the Vitamins, 2nd ed, 2003, ISBN 978-0-511-06365-7 eBook (NetLibrary)(vaadatud 29.08.2013)
  20. ↑ 20,0 20,1 Brockhaus ABC Der Naturwissenschaft und Technik. Veb F.A. Brockhaus Verlag, Leipzig, 1957, lk 784, Nr 455 (150/33/57).
  21. ↑ http://www.chemgapedia.de/vsengine/tra/vsc/de/ch/4/cm/chemmed.tra/Vlu/vsc/de/ch/4/cm/vitamine.vlu/Page/vsc/de/ch/4/cm/vitamine/index.vscml.html
  22. ↑ 22,0 22,1 Subcommittee on Vitamin Tolerance. Vitamin Tolerance of Animals. Subcommitte on Vitamin Tolerance Committee on animal Nutrition Board on Agriculture National Research Council. National Academy Press, Waschington D.C., 1987, ISBN 0-309-03728-X. 21.05.2013)
  23. ↑ Jan Koolman, Klaus Heinrich Röhm, Taschenatlas der Biochemie, 3. Auflage, Georg Thieme Verlag, 2003, ISBN 3-13-759403-0. 19.05.2013)
  24. ↑ 24,0 24,1 Gerald F. Combs, Jr.,2012.
  25. ↑ S.S. Bhojwani, M.K. Razdan, Plant Tissue Culture: Theory and Practice, Revised Edition, lk 45–46, 1996, ISBN 0-444-81623-2.10.05.2013)
  26. ↑ Guy Drouin, Jean-Rémi Godin, and Benoît Pagé, The Genetics of Vitamin C Loss in Vertebrates, Current Genomics, 2011, Vol. 12, No. 5 I, 25.06.2013)
  27. ↑ Ying Zhong Tang, Florian Koch,Christopher J. Gobler, Most harmful algal bloom species are vitamin B1 and B12 auxotrophs,Published online November 10, 2010, doi: 10.1073/pnas.1009566107 , PNAS November 30, 2010 vol. 107 no. 48 20756-20761, 25.06.2013)[alaline kõdulink]
  28. ↑ Martin T. Croft, Martin J. Warren, and Alison G. Smith, Algae Need Their Vitamins, Eukaryot Cell. 2006 August; 5(8): 1175–1183., doi: 10.1128/EC.00097-06, PMCID: PMC1539151(vaadatud 5.09.2013)
  29. ↑ Kenneth Todar, Nutrition and Growth of Bacteria.,Todar's Online Textbook of Bacteriology,Sissekanne veebisaidil www.textbookofbacteriology.net
  30. ↑ Da-Wen Sun, Handbook of Food Safety Engineering, Wiley-Blackwell; 1 ed, 2011, ISBN 978-1444333343.14.06.2013)
  31. ↑ E.E.Snell, W.H.Peterson, Growth Factors for Bacteria, X. Additional Factors Required by Certain Lactic Acid Bacteria, J Bacteriol, 1940, March; 39(3): 273–285.PMCID: PMC374571, [5]
  32. ↑ C. RUSSELL,R. R. BHANDARI, T. K. WALKER, Vitamin requirements of thirty -four Lactic Acid Bacteria associated with Brewery Products, 1953, College of Technology, University of Munchester, 14.06.2013) (pdf)[alaline kõdulink]
  33. ↑ General Bacteriology(vaadatud 7.09.2013)
  34. ↑ Paola Branduardi, Tiziana Fossati, Michael Sauer, Roberto Pagani, Diethard Mattanovich, Danilo Porro, Biosynthesis of Vitamin C by Yeast Leads to Increased Stress Resistance, 2007,14.06.2013)[alaline kõdulink]
  35. ↑ Matthew J. Colloff,Dust Mites, CSIRO, lk 5,69, 2009, ISBN 978-90-481-2223-3.14.06.2013)
  36. ↑ Yoshinori Tanada, Harry K. Kaya, Insect Pathology, lk 64,1993, Academic Press, ISBN 0-12-68355-2,21.06.2013)
  37. ↑ Reginald Frederick Chapman, The Insects: Structure and Function, 4th ed, lk 78, 1998, Cambridge University Press, ISBN 0 521 578906,21.06.2013)
  38. ↑ M. Prakash, Insect Ecology, Encyclopedia of entomology- 5, lk 133, 2008, Discovery Publishing House, 21.06.2013)
  39. ↑ Vincent H. Resh, Ring T. Cardé, Encyclopedia of Insects, lk 716, 2009, Elsevier, ISBN 978-0-12-374144-8, 21.06.2013)
  40. ↑ F. Gowland Hopkins, 1912
  41. ↑ Institute of Medicine, DRI, 2000
  42. ↑ Nikolai Lunin, Ueber die Bedeutung der anorganischen Salze für die Ernährung des Thieres. Zeitschrift für Physiologische Chemie 5: 31–39,lk 37, 1881, 31.07.2013) (saksa keeles)
  43. ↑ Kazimierz Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, (1914). 25.05.2013) (saksa keeles)
  44. ↑ Kazimierz Funk, Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem. Wiesbaden: J.F. Bergmann, (1914). 25.05.2013)
  45. ↑ Kazimierz Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem", lk 19, 1914
  46. ↑ Funk, Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem, lk 10,27–28, 1914
  47. ↑ Elmer Verner McCOLLUM, THE SUPPLEMENTARY DIETARY RELATIONSHIPS AMONG OUR NATURAL FOODSTUFFS, The Journal of the American Medical Association Published Under the Auspices of the Board of Trustees, VOL. LXVIII, No. 19. Chicago, 1917, 13.05.2013)
  48. ↑ Walter Hollis Eddy.The vitamine manual; a presentation of essential data about the new food factors, Baltimore, Williams & Wilkins Company, lk 8, 1921, Chap 1. How Vitamines Were Discovered,7.05.2013)
  49. ↑ 49,0 49,1 Elmer Verner McCollum, THE SUPPLEMENTARY DIETARY RELATIONSHIPS AMONG OUR NATURAL FOODSTUFFS, The Journal of the American Medical Association Published Under the Auspices of the Board of Trustees, VOL. LXVIII, No. 19. Chicago, 1917, 13.05.2013) (pdf)
  50. ↑ Funk, lk 11,19,28 , 1914
  51. ↑ Walter Hollis Eddy.The vitamine manual; a presentation of essential data about the new food factors, Baltimore, Williams & Wilkins Company, lk 8, 1921, Chap 1. "How Vitamines Were Discovered",7.05.2013)
  52. ↑ Elmer Verner McCollum A Biographical Memoir, Harry G.Day, National Academy of Sciences,(vaadatud 18.08.2013)
  53. ↑ Walter Hollis Eddy.The vitamine manual; a presentation of essential data about the new food factors, Baltimore, Williams & Wilkins Company, lk 16, 1921, Chap 1. How Vitamines Were Discovered,7.05.2013)
  54. ↑ Walter Hollis Eddy.The vitamine manual; a presentation of essential data about the new food factors, Baltimore, Williams & Wilkins Company, lk 18, 1921, Chap 1. How Vitamines Were Discovered,7.05.2013)
  55. ↑ Walter Hollis Eddy.The vitamine manual; a presentation of essential data about the new food factors, Baltimore, Williams & Wilkins Company, 1921, Chap 1., lk 13, "How Vitamines Were Discovered", 7.05.2013)
  56. ↑ Ragnar Berg, tõlkijad Cedar ja Eden Paul, New York: A.A. Knopf, lk 21, 1923,Vitamins; a critical survey of the theory of accessory food factors[alaline kõdulink]
  57. ↑ Walter Hollis Eddy.The vitamine manual; a presentation of essential data about the new food factors, Baltimore, Williams & Wilkins Company, 1921, Chap 1., lk 9–10, How Vitamines Were Discovered, 7.05.2013)
  58. ↑ Th. Dietrich, Jahresbericht über die Fortschritte auf dem Gesamtgebiete des Agrikultur-Chemie, Dritte Folge, XVI, 1913, Verlagsbuchhnadlung Paul Parey, 1914, 26.04.2013)
  59. ↑ Funk, lk 34, 1914
  60. ↑ Funk, lk 34,38, 1914
  61. ↑ Walter Hollis Eddy, lk 9, 1921
  62. ↑ Funk, lk 80, 1914
  63. ↑ Casimir Funk, Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem. Wiesbaden: J.F. Bergmann,lk 35–36, 1914,25.05.2013)
  64. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 9–10, 1941,[6]
  65. ↑ Jack Cecil Drummond, The Nomenclature of the so-called Accessory Food Factors (Vitamins), Biochem J. 1920 October; 14(5): 660., PMCID: PMC1258930, 4.08.2013)
  66. ↑ Kazimierz Funk, Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem, Wiesbaden: J.F. Bergmann, (1914).(vaadatud 25.05.2013) (saksa keeles)
  67. ↑ Jess G. Thoene, Small Molecule Therapy for Genetic Disease, Cambridge University Press, lk 64, 2010,(vaadatud 30.08.2013)
  68. ↑ Ragnar Berg, tõlkijad Cedar ja Eden Paul, Vitamins; a critical survey of the theory of accessory food factors[alaline kõdulink], New York: A.A. Knopf, lk 21, 1923vaadatud (26.08.2013) (pdf)
  69. ↑ Gerald Litwack, Vitamin A, Vitamines and Hormones, lk 290, Vol 75, Elsevier, ISBN 978-0-12-709875-3, (vaadatud 14.07.2013)
  70. ↑ Mark J. Ranek, BS, Steven W. Cotten, Monte S. Willis, Albert Szent-Györgyi, MD, PhD, Discoverer of Vitamin C and a Pioneer of Cellular Respiration, Muscle Physiology, and Cancer Development, doi:10.1309/LMM23KS8NKQMHEHE(2011) LabMedicine, 42, 694–698.23.06.2013)
  71. ↑ Arthur Kornberg, For the Love of Enzymes: The Odyssey of a Biochemist, lk 12, 1989, Harvard University, ISBN 0-674-30776-3 20.06.2013)
  72. ↑ Paul György, Perspectives in nutrition, The American Journal of Clinical Nutrition 24: OCTOBER 1971, pp. 1250–1256. Printed in U.S.A., Developments leading to the metabolic role of vitamin B6,[7]
  73. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 58, 1941, [8]
  74. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 59, 1941, [9]
  75. ↑ G. O. KOHLER, C. A. ELVEHJEM AND E. B. HART, THE RELATION OF THE 'GRASS JUICE FACTOR' TO GUINEA PIG NUTRITION, Department of Agricultural Chemistry, University of Wisconsin, Madison,1937,[10]
  76. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuli 2012. Vaadatud 15. juunil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  77. ↑ Steve Meyerowitz, Wheatgrass Nature's Finest Medicine: The Complete Guide to Using Grass Foods &Juices to help your health. Sproutman Publications, 7th ed, lk 62, 2006, ISBN 978-1-878736-98-7, 15.06.2013)
  78. ↑ "Paul Karrer – Biographical". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 27 Aug 2013.
  79. ↑ Kumar Krishna, Frances M. Weesner,"Biology of Termites", Academic Press, lk 414, 1969, London, Card nr 68-26643, u(vaadatud 28.07.2013)
  80. ↑ Frederick L. Crane, "Discovery of ubiquinone (coenzyme Q) and an overview of function", Mitochondrion 7S (2007) S2-S7,(vaadatud 15.06.2013)
  81. ↑ 81,0 81,1 Gallop et al. 1993
  82. ↑ 82,0 82,1 82,2 82,3 82,4 82,5 Earl Mindell et al. 2011
  83. ↑ 83,0 83,1 Iriarte et al. 2000
  84. ↑ 84,0 84,1 Soraya de Chadarevian et al. 2005
  85. ↑ Waro NAKAHARA ja Furnito INUKAI,Studies on Dietary Requirements for Lactation.II.-Presence of Lactation Promoting Substance in Liver, Reprinted from Sci. Pap. I. P. C. R., Vol. 22, pp. 33–38, lk 135, 1934, 28.07.2013)[alaline kõdulink]
  86. ↑ 86,0 86,1 Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 59, 1941,(vaadatud 28.08.2013)
  87. ↑ B-vitamins for Dairy Cows(vaadatud 30.08.2013) (pdf)
  88. ↑ 88,0 88,1 E. Lester Smith, K. H. Fantes, S. Ball, J. G. Waller, W. B. Emery, W. K. Anslow, A. D. Walker, B12 vitamins (cobalamins). 1. Vitamins B12c and B12d, Biochem J. 1952 November; 52(3): 389–395. PMCID: PMC1198009,(vaadatud 23.06.2013)
  89. ↑ 89,0 89,1 E. Lester Smith, K. H. Fantes, S. Ball, J. G. Waller, W. B. Emery, W. K. Anslow, A. D. Walker, B12 vitamins (cobalamins). 1. Vitamins B12c and B12d, Biochem J. 1952 November; 52(3): 389–395.PMCID: PMC1198009,(vaadatud 23.06.2013)
  90. ↑ Gerald F. Combs, Jr..The Vitamins. Fundamental aspects in Nutrition and Health., lk 26, 2012, Elsevier, Oxford, ISBN 978-0-12-381980-2.Google`i raamatu osaline(vaadatud 20.06.2013)
  91. ↑ Arthur Kornberg, For the Love of Enzymes: The Odyssey of a Biochemist, lk 18, 1989, Harvard University, ISBN 0-674-30776-3 20.06.2013)
  92. ↑ William Henry Sebrell, Robert Samuel Harris, The vitamins: chemistry, physiology, pathology., Vol III, Academic Press, INC. Publischers, New York, lk 2, 1954,(vaadatud 31.08.2013)
  93. ↑ Lee Russell McDowell, Vitamins in Animal and Human Nutrition, 2nd, lk 446, 2000, Iowa State University Press / Ames(vaadatud 30.08.2013)
  94. ↑ Sissekanne veebisaidil http://medical-dictionary.thefreedictionary.com
  95. ↑ Sissekanne veebisaidil http://www.thefreedictionary.com
  96. ↑ 12.05.2013)[alaline kõdulink]
  97. ↑ Waro Nakahara ja Furnito Inukai,Studies on Dietary Requirements for Lactation.II.-Presence of Lactation Promoting Substance in Liver, Reprinted from Sci. Pap. I. P. C. R., Vol. 22, pp. 33–38, lk 135, 1934,[https://www.jstage.jst.go.jp/article/bbb1924/10/7-9/10_7-9_129/_pdf(vaadatud[alaline kõdulink] 28.07.2013)
  98. ↑ 98,0 98,1 Ian K. M. Morton et al. 1999
  99. ↑ William C. Langston, William J. Darby, Carroll F. Shukers, Paul L. Day, NUTRITIONAL CYTOPENIA (VITAMIN M DEFICIENCY) IN THE MONKEY. J Exp Med. 1938 October 31; 68(6): 923–940, PMCID: PMC2133713, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2133713/
  100. ↑ Gerald F. Combs, Jr..The Vitamins. Fundamental aspects in Nutrition and Health., lk 26, 2012, Elsevier, Oxford, ISBN 978-0-12-381980-2.20.06.2013)
  101. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley. We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 87, 1941,(vaadatud 28.08.2013)
  102. ↑ "Sissekanne veebisaidil http://www.chemyq.com". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 12. mail 2013. {{netiviide}}: välislink kohas |pealkiri= (juhend)
  103. ↑ Eddy, Walter, H., Gessner G. Hawley,We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 46, 1941,(vaadatud 28.08.2013)
  104. ↑ DAILYHEALTHMAGAZINE(vaadatud 5.09.2013)
  105. ↑ Herbert McLean Evans, Katharine Scott Bishop, On the Existence of a Hitherto Unrecognized Dietary Factor Essential for Reproduction, (December 8, 1922) is an article from Science, Volume 56. 14.07.2013)
  106. ↑ David A. Bender, Nutritional Biochemistry of the Vitamins, 2nd ed, Cambridge University Press, lk 2, 2003, ISBN 9780521803885 27.08.2013)[alaline kõdulink] (pdf)
  107. ↑ Norman 1979
  108. ↑ 108,0 108,1 Walter, H. Eddy, Gessner G. Hawley, We need vitamins, Reinhold Publishing Corporation, lk 13, 1941(vaadatud 11.09.2013)
  109. ↑ Miscellaneous Publication, Issues 270–277, lk 12, 1937, United States Department of Agriculture(vaadatud 11.09.2013)
  110. ↑ Novaator, Vähihaiged tarbivad nende tervisele ülimalt ohtlikku noni-mahla, 8.07.2010, (vaadatud 21.07.2014)
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "azeta" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kasutatud publikatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vitamiinid&oldid=6552709"