38. Kaitsepataljon

Vabatahtlik kaitsepataljon Fellin 38. Kaitsepataljon 38. Eesti Politseipataljon
Tegev	september 1941 – 20. oktoober 1944
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Wehrmacht
Haru	Väegrupp Nord tagalapiirkond 285. julgestusdiviis 207. julgestusdiviis 2. Eesti Politseirügement
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon
Lahingud	Teise maailmasõja Idarinne Sõjategevus Eestis, Kärevere lahing
Ülemad
Võtmeisikud	Johannes Raudmäe Valter Mäeste Arnold Evert Jaan Pärn Julius Ellandi

38. Kaitsepataljon (Estnische Schutzmannschafts-Abteilung Fellin) oli Teise maailmasõja ajal Saksa okupatsioonivõimude poolt Eestis moodustatud sõjaväeüksus (Politseipataljon). Pataljon allus algul 285. julgestusdiviisile ning alates juulist 1944 selleks moodustatud 2. Eesti Politseirügemendile koos 37. ja 40. Eesti Politseipataljoniga.

Moodustamine

Vabatahtlik kaitsepataljon värvati väegrupi Nord tagala ülemjuhataja Ferdinand von Roquesi ja Rusland-Nordi kõrgema SS-i ja politseijuhi korraldusel Saksa vägede tagala julgeoleku tagamiseks. Pataljon formeeriti Wehrmachti 285. julgestusdiviisi jaoks, mis algul asus Viljandis, hiljem Venemaal Luugas.

Vabatahtlik kaitsepataljon Viljandi (Schutzmannschaft Wacht Bataillon Fellin) formeeriti vabatahtlikest alates 1941. aasta septembrist Viljandis. Pataljoni suurus oli neli kompaniid ja 700 meest. 1. kompanii moodustati Viljandi ja Viljandimaa meestest, 2. kompanii Valga ja Valgamaa meestest, 3. kompanii moodustati Tõrvas.

Juhtkond ja koosseis

Pataljoniülemad

• kolonelleitnant Johannes Raudmäe
• major Valter Mäeste
• kapten Arnold Evert
• major Jaan Pärn
• major Robert Tammiste (kuni august 1944)
• major Julius Ellandi (august–oktoober 1944)

Staap

• Adjutant: leitnant August Kümnik
• Käsundusohvitser: leitnant Endel Sang
• Arst: leitnant Olev Mõistus
• Majandusülem: ülemleitnant Bernhard Kampus
• Relvurohvitser: ülemleitnant A.
• Saksa sideohvitser: kapten Erwin Preussner

Kompaniiülemad

• 1. kompanii ülem: kapten Konstantin Merioja
  • Rühmaülemad: ülemleitnant Herman Lahesalu (1. rühm), ülemleitnant Nikolai Rinne
• 2. kompanii ülem: leitnant Voldemar Madisso
  • Rühmaülemad: leitnant Kaarel Pormeister, leitnant Emil Koolmeister (2. rühm)
• 3. kompanii ülem: leitnant Erich Priskar (kuni 3. september 1944)
  • Rühmaülemad: leitnant Elmar Heinvee, leitnant Jaan Tiivel
• 4. kompanii ülem: ülemleitnant Valter Allert (kuni 30. august 1944)
  • Rühmaülemad: ülemleitnant Artur Aavola (1. rühm), leitnant Karl Linnas (kuni 30. august 1944)

Augustis 1944 kuulus igasse kompaniisse 142 meest (sealhulgas kompaniisse lähetatud, kuid staabi koosseisu kuuluv sanitar). Kompaniid koosnesid kolmest laskur- ja ühest raskerelvade rühmast. Raskerelvade rühmas pidi olema kaks raskekuulipildujat ja kaks kerget miinipildujat, kuid miinipildujaid igasse kompaniisse ei jätkunud. Pataljoni staap koosnes 22 mehest, see tegi pataljoni normaalsuuruseks (augusti 1944 seisuga) 586 meest. Tegelikult oli mehi veidi vähem, kuna nimistusse kuulus ka haiglas olnud paranejaid.

Lahingutee

Tegevus Venemaal

1941. aasta novembris nimetati pataljon 38. Kaitsepataljoniks. Pärast väljaõpet saadeti pataljon osade kaupa Venemaale. Üks osa meestest jõudis Venemaale 1941. aasta lõpul, teine osa 1942. aasta alguses. Pataljoni kasutati tagala julgestuseks Venemaal Luuga, Pihkva ja Oudova ümbruses lennuväljade, raudteede ja teiste sõjaliste objektide valveks. Peagi võttis pataljon osa ka rindetegevusest Pljussa – Krasnaja Strugi joonel, kus kandis märgatavaid kaotusi, mistõttu sai 5 korda kodumaalt täiendust.

21. septembril 1942 saadeti paarkümmend pataljonist välja valitud meest loodavasse Eesti SS-leegioni. Nende seas oli ka jahikomando ülemana tegutsenud hilisem pataljoniülem Hando Ruus.

Hiljem oli pataljon allutatud 207. julgestusdiviisile. Kui diviisi vastutusala tõmbus 1943. aastal vaid Eesti alale, toodi ka 38. Kaitsepataljon koos 37., 40. ja 42. pataljoniga Pihkvast põhja poole Pihkva järve äärde.

1943. aasta detsembris muudeti pataljoni nimi 38. Eesti Politseipataljoniks (Estnische Polizei Bataillon 38) ja pataljonis kehtinud Wehrmachti auastmed asendati Saksa Korrapolitsei auastmetega.

2. Eesti Politseirügemendi koosseisus ja Daugavpilsi lahingutes

28. veebruaril 1944 oli pataljoni nimekirjas 236 meest. Märtsis toodi pataljon tagasi Eestisse ja sai lühikese rindepuhkuse Võrumaal. Seejärel viidi pataljon Pärnusse ja baseerus Beti aidas. Juunis sai pataljon täiendust likvideeritava 29. Eesti Politseipataljoni koosseisust, samuti anti pataljonile uued relvad ja varustus.

Pataljon toodi Pärnust kitsarööpmelisel raudteel Tallinna, misjärel liideti 2. Eesti Politseirügemendiga, mille koosseisus võttis osa Dünaburgi operatsioonist.

Pärast taandumist Lätisse toodi pataljon tagasi Eestisse ja saabus 14. augustil Tallinna ning majutati Tallinna Polütehnikumi hoonesse. Ühenduses 2. Eesti Politseirügemendi laialisaatmisega liideti pataljoniga 40. politseipataljon ja selle viimane ülem Julius Ellandi määrati juhtima 38. politseipataljoni. Seega sai pataljon uuesti täiskoosseisuliseks. Pataljon saadeti lahinguväljaõppele Tondi sõjaväelinnakus ja Rahumäel.

Kärevere lahingus ja Emajõe rindel

 Pikemalt artiklis Kärevere lahing

26. augusti öösel tuli pataljonile käsk operatsiooni Steinhägel ('kivirahe') osana sõita järgmisel päeval Tartu rindele. 27. augustil laaditi pataljon Kopli kaubajaamas rongile ja lahkus kell 17 Tartu suunas. Järgmisel hommikul toimus Kaarepere raudteejaamas pataljoni mahalaadimine ning üksus sai käsu alustada viivitamatult marssi üle Koogi Laeva suunas. Päeva teisel poolel võeti sisse rindejoon vasturünnaku lähtejoonel Laeva jõel, pataljoni staap asus Väänikveres.

29. augusti õhtupoolikul algas üldine vastupealetung, mille käigus likvideeriti 37. ja 38. Eesti Politseipataljoni osavõtul koos Wehrmachti 87. jalaväediviisi ja soomepoistest moodustatud 46. Relva-SS Grenaderirügemendi III pataljoniga Punaarmee Kärevere sillapea. Pealetung algas 38. politseipataljoni 2. kompanii löögiga vastase arvatavale lahtisele tiivale, kompanii tungis sügavale vastase positsioonidesse, saades esimeseks sõjasaagiks taanduva patarei. Kiiresti järgnev 87. jalaväediviisi võitlusgrupi rünnak oli täiel määral edukas. 38. Eesti Politseipataljoni 4. kompanii vasakul tiival ja 1. kompanii keskel liikusid metsasel maastikul edasi, vastasega kontakti saamata. 87. jalaväediviisi võitlusgrupp pööras oma rünnakusuuna Emajõe poole, kontakti säilitamiseks väeosade vahel suunas 38. pataljoni 2. kompanii oma rühmad sideme säilitamiseks paremale ja ka 1. kompanii astus sama sammu.

Õhtuhämaruseks oli 38. pataljoni paremal tiival tekkinud tühik, mida 2. kompanii polnud võimeline täitma. Pimeduse saabudes asusid 3. ja 4. kompanii kaitsele vastase vasturünnaku tõrjeks, 2. kompanii oli selleks ajaks tunginud umbes kilomeetri kaugusele Kärevere mõisast. Omal algatusel läänest ja põhjast peale tungides vallutas 2. kompanii Kärevere mõisa ja teeristi kella 20:30 paiku. Kell 20:45 jõudis mõisani ka 1. kompanii ning kella 23ks olid Käreveres ka ülejäänud kompaniid ja pataljoni staap. Kuna Kärevere sild oli ainus ülepääs Emajõest, lõigati mõisa vallutamisega ära Laeva ja Kärkna suunal rakendatud vastase moto-mehhaniseeritud väeosade taandumistee ning katkestati järelvedu ja uute üksuste lahingusse paiskamine.

Mõisa kaitsma jäid pataljoni 1. kompanii selle lääne- ja lõunaküljel ning 2. kompanii, mis paiknes teeristi piirkonda. Öösel paiknesid 1., 4. ja 3. kompanii Kärevere ja Õvi vahele; 2. kompanii jäi Kärevere mõisa idaküljele ning läks Saksa võitlusgrupi ülema alluvusse. 30. augustil kell 11 alustasid 3. ja 4. kompanii uut rünnakut üle Kärevere mõisa välja, et operatsioon lõpule viia. Pool tundi hiljem algas samade kompaniide lõigus intensiivne Nõukogude vasturünnak tankide, suurtükiväe ja "Stalini orelite" toetusel Tartu maantee ja Õvi vahel. Rünnakud tõrjuti paari tunni jooksul tagasi, tekitades vaenlasele suuri kaotusi, misläbi hävitati suurem osa jõe põhjakaldale jäänud Punaarmee soomusjõududest. 31. augustil ja ka hiljem ületas pataljoni luure mitu korda Emajõe, kuid Saksa soomusüksused üle Kärevere silla ei pääsenud.

29. augusti vasturünnaku suutis pataljon läbi viia kaotusteta, ent 30. augustil kaotas pataljon langenutena 22 ja haavatutena 101 meest. Hävitati vähemalt 13 Nõukogude soomusmasinat. Langenud politseipataljoni sõdurid maeti Kärevere Kangelaskalmistule. Kärevere mõisa vallutamisel üles näidatud vapruse eest sai 2. kompanii ülem Voldemar Madisso I klassi Raudristi ja sama kompanii kuus meest II klassi Raudristid. Samuti sai I klassi Raudristi pataljoniülem Julius Ellandi.

Septembri alguses osales politseipataljon Tartu tagasivallutamise katses. Selle käigus puhastati Käreveres põhjapoolne jõeluht vaenlasest ja püüti lõunakaldale luua sillapea. Silla õhkimise tõttu ei õnnestunud aga varustusliine järele tõmmata ja pataljoni eelosad said taganemiskäsu. Umbes nädal hiljem paigutati kogu pataljon jõeluhale Tartu maanteest lääne poole, Kärevere mõisa rindelõigu võttis üle Saksa 1147. grenaderirügement. Järgneval perioodil piirdus pataljoni tegevus luurekäikudega Emajõe lõunakaldale, kaugeimad luureretked jõudsid Ulilani.

Taandumine Eestist

18. septembri varahommikul sai pataljon käsu taandumiseks Laeva jõe joonele. Seal püsiti päeva teisel poolel, kuni enne keskööd algas tagasitõmbumine Kursi joonele. Soisel metsateel liikudes pataljon takerdus, lisaks satuti keset Pedja jõge sakslaste miiniväljale ja kanti tõsiseid kaotusi. Kursis jäid pataljoni põhijõud kaitsele Pedja jõe joonel, 2. kompanii moodustas julgestuspositsiooni sellest 2 kilomeetrit eespool. 19. septembril jõudsid Punaarmee eelüksused pataljoni positsioonideni, kus 2. kompanii sundis nad hargnema ja taandus seejärel jõe teisele kaldale. Vaenlase katse jõe ületamiseks löödi tagasi.

Samal õhtul alustas pataljon taandumist Pikknurme joonele, kus 20. septembri hommikul võeti sisse positsioon maanteest läänes. Juba varahommikust peale löödi tagasi pataljonile järgnenud punaarmeelaste rünnakuid Pikknurme mõisa vallutamiseks. Õhtul algas taandumine läbi Põltsamaa Kolga-Jaani joonele. Ühe 1. kompanii rühmaga katkes taandumisel sisse ja see jäi Pikknurme juures vaenlase haardesse. Kolga-Jaanist lõunas jäädi positsioonile Põltsamaa jõe joonel. Ööl vastu 22. septembrit taanduti ka sealt ja järgmiseks lõunaks võeti sisse positsioon Võrtsjärvest umbes 10 kilomeetrit läänes Tänassilma jõe lõunakaldal. 22. septembri õhtupoolikul saabus teade Viljandi mahajätmisest ja järjekordne taandumiskäsk, mille juures seekord uut kaitsejoont ei nimetatud.

Öö läbi ja kuni 23. septembri pärastlõunani oli pataljon kiirel marsil, mis algul kulges lääne suunas ja seejärel Paistu–Õisu–Polli üldsuunas. 23. septembri õhtupoolikul sai pataljon käsu 20. eesti diviisi järelkaitse korraldamiseks, kusjuures pataljoni peajõud pidid edasi liikuma Läti piiri ääres asuva Penuja suunas. Sellega sai ka lõplikult selgeks, et sakslased olid otsustanud Eesti maha jätta. Järelkaitsesse jäänud 2. kompanii ületas riigipiiri 24. septembri varahommikul.

Riia kaitsmine

Edasi liikus pataljon Väike-Salatsi suunas. 24. septembri õhtupoolikul võeti Põhja-Lätis sisse positsioonid, kust tuli veel samal õhtul taanduda, kuna Punaarmee oli rindejoone pataljonist vasakul läbi murdnud. Järgnev taandumine kulges läbi vihmasaju ja oli üks raskemaid. Lõpuks jõuti Riiast umbes 50 kilomeetrit kirdes asunud kaitseliinile, kus võeti positsioonid sisse 25. septembri hommikul. 37. ja 38. politseipataljon moodustasid ühise võitlusgrupi Julius Ellandi juhtimisel. Sel positsioonil püsiti Punaarmee tugevate rünnakute kiuste oktoobri alguseni, kui Eesti politseipataljonid vahetati välja ja liikusid Riiga. Viimane lahing peeti koos 37. politseipataljoniga 5. oktoobril Mežaparksi linnaosas Riia loomaaia lähedal. Riias jättis pataljon maha raskerelvad, kuulipildujad ja hobuvoori ning 6. oktoobril läks pataljon Gotenhafenisse suunduvale laevale.

Pataljoni likvideerimine Saksamaal

Oktoobris taandus pataljon Saksamaale, kus sinna jõudnud eesti üksused liideti 20. Eesti SS-diviisiga. 20. oktoobril Neuhammeri õppelaagris liideti pataljon 37. politseipataljoniga, varasemast 38. politseipataljoni koosseisust moodustati selle 3. ja 4. kompanii.