183. Eesti julgestusgrupp

183. Eesti julgestusgrupp
Tegev	1941–1942
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Wehrmachti Idarinne
Haru	Väegrupp Nord tagalapiirkonna 18. armee julgestusgrupp
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon, ca 700 meest

183. Eesti julgestusgrupp (Estnische Sicherungsgruppe 183 ehk Estnische Sicherungs Abteilung 183) oli Teise maailmasõja ajal Saksa okupatsioonivõimude poolt Eestis moodustatud eestlastega komplekteeritud tagala julgestusüksus.

Juhtkond ja koosseis

Julgestusgrupi 183 ülemad:

• kolonelleitnant Hermann Stockeby, Julgestusgrupi nr 183 ülem;
• ülemleitnant Evald Ant, Julgestusgrupi nr 183 ülem;
• major Erich Ellram, Julgestusgrupi nr 183 ülem.

Julgestusgrupi adjutant nooremleitnant. T. Rae, noorem leitnant. U. Põld, käsundusohvitser nooremleitnant H. Kuldkepp, nooremleitnant E. Reinas

• 9. sadakond, ülem: kapten J. Laas
• 10. sadakond, ülemad: leitnandid Evald Ant, Arvid Tars ja J. Treial
• 11. sadakond, ülemad: leitnant Arnold Paiso, leitnant Viktor Sihver
• 12. sadakond, ülem: kapten Juhan Lamp

183. Eesti julgestusgrupp oli pataljonisuurune sõjaväeüksus, mille formeerimist alustati 20. augustil 1941 Pärnus. Pärnus moodustati 9., 10. ja 11. sadakond. 12. sadakond moodustati Paides. Julgestusgrupi ülemaks määrati kolonelleitnant (Oberstleutnant) Hermann Stockeby, kes ka tegeles koos saksa sideohvitseri kapten (Hauptmann) Frankega julgestusgrupi moodustamisega. Mõned päevad hiljem lahkus julgestusgrupi ülem Stockeby oma kohalt põhjuseks saksa sideohvitseri ja tema alluvate halvustav suhtumine eestlastesse. Uueks pataljoniülemaks määrati leitnant (Oberleutnant) Evald Ant.

Julgestusgruppi kutsuti ka julgestuspataljoniks. Julgestusgrupp allus 18. armeele ja kanti saksa välihalli vormi ja kehtisid Wehrmachti auastmed, kuid puudusid pagunid. Ameti tunnusteks olid kraenurkades kantavad eraldusmärgid. Relvastuseks oli põhiliselt Punaarmee trofeerelvastus.

Mossin-Nagant M1891/30.

183. Eesti Julgestusgrupp koosnes neljast sadakonnast (9., 10., 11., 12.) igaühes umbes 175 meest. Igas kompaniis oli peale jalaväerühmade veel üks raskekuulipildujarühm, hobu- ja motoveokite voor ning kompanii staabirühm. Pataljoni staabis oli 50 meest. Kokku 770 meest.

Kohe pärast formeerimist asus julgestusgrupp teele Narva, kust mindi 1941. aasta septembri algul jalgsimarsiga Jamburgi (Kingissepp).

Teenistuskäik

1941. aasta

Pärast mõnepäevast puhkust Jamburgis jaotati üksus 1941. aasta septembris teenistuskohtadesse järgmiselt: staap jäi Jamburgi, 10. sadakond Krasnoe-Selos, 9. ja 12. sadakond Jamburgi–Leningradi maantee julgestus, 11. sadakond Opolje–Kotlei maantee ja raudtee julgestus.

Patrullimisel kasutati jalgrattaid.

1941. aasta septembri algul hävitasid 9. ja 12. sadakond osad leitnant Paul Reiteli juhtimisel Tsigi-Rinka metsades kaks suurt partisanide laagrit koos neis olnud partisaniüksustega. Need olid julgestusgrupi esimesed tuleristsed. Partisanidevastane operatsioon kestis kolm päeva, kuna tegemist oli Punaarmee taganemisel vaenlase territooriumile jäetud partisanide baasidega. Julgestusgrupi kaotused olid kaks langenut ja neli haavatut.

20. septembril 1941 võttis 184. Eesti julgestusgrupp 183. Eesti julgestusgrupi ülesanded üle ja 183. EJG sadakonnad paigutati järgmiselt ümber: 9. ja 12. sadakond rannakaitsele Ligova-Korkuli-Strelna joonele. 10. kompanii endiselt Krasnoje Selos vangilaagri ülema käsutuses. 11. sadakond Krasnoje Selo komandandi käsutusse, kus teostas päevast ja öist patrullteenistust Krasnoje-Selos ja selle ümberkaudsetel teedel.

15.oktoobril 1941 paigutati üksus täies koosseisus ümber Gattšinasse järgmiste ülesannetega: 10. sadakond Gattšina vangilaagri komandandi käsutusse. 12. sadakond, raudtee julgestus Gattšina ja Volossovo vahel. 11. sadakond 16. armee käsutusse Lugasse. Oktoobri lõpus moodustati 9. sadakonna baasil suusakompanii, kuhu koondati teistest sadakondadest kõik need võitlejad, kes soovisid sinna astuda. Suusakompanii ülemaks jäi 9. sadakonna ülem leitnant J. Laas. Tegelikult juhtis sadakonna lahinguretki kuni haavatasaamiseni Jeglinos leitnant Paul Reitel. Suusakompanii ülesandeks jäi välkrünnakutega hävitada vaenlase partisaniüksusi ja luuregruppe.

1. novembril 1941 kirjutati alla aastane leping Wehrmachtiga. Palk vastas Saksa armee omale, millele lisandus rindel rinderaha 1 Riigimark päevas.

Samal ajal täiendati eesti väeosade relvastust. Iga kompanii sai 12 kuulipildujat MG34 ja püstolkuulipildujaid.

Novembri algul liideti 183. Julgestusgrupiga 17. sadakond, mis saadeti Volosovo vangilaagri komandandi käsutusse.

20. novembril 1941 paigutati osa väeosa järgmiselt ümber: 9. sadakond Võritsa ümbrusse ülesandeks võitlus partisanide ja luuregruppidega. 10. sadakond Lissinos Tosno–Võritsa maantee julgestus. 12. sadakond Gattšina vangilaagri valveteenistus.

1942. aasta

25. jaanuaril 1942 toimus Punaarmee Volhovi rinde läbimurre Novgorodi ja Tšudovo vahel kindral Andrei Vlassovi juhtimisel. Läbimurde tõkestamiseks saadeti lahingusse ka 9. sadakond koos teiste julgestusgruppide suusakompaniidega (182. JG, 7. sadakond kapten Rudolf Mikumägi ja 184. JG, 15. sadakond ülemleitnant Alfons Rebane). Eestlased allutati saksa 30. diviisile kindralleitnant Hans von Basse juhtimisel. 9. sadakond sai luureülessande luua kontakt vaenlase eelvägedega, peatada vaenlase edasitung ja pidada vastu abivägede saabumiseni. 1. veebruaril 1942 läks üks rühm leitnant Reiteli juhtimisel luurele ning märkas pikki raudteetammi liikuvat punaväe kolonni. Rühm seadis sisse varitsuse, laskis vaenlase 50 meetri peale ning avas siis kuulipilduja ja püssitule, mis oli tappev. Vaenlane põgenes, rühmas kaotusi ei olnud.

4. veebruaril jõudis kohale 15. sadakond ning ühiste jõududega asuti vaenlast välja suruma Malaja Jelglinost. Rünnak õnnestus pärast ägedat lähivõitlust. Eestlased kaotasid umbes 30 meest haavatute ja langenutena, venelaste kaotused olid umbes kolm korda suuremad. 5. veebruaril piirasid venelased küla ümber, kuid eesti üksused pidasid rünnakutele vastu. 6. veebruaril murdis 7. sadakond koos saksa soomusmasinatega piiramisrõnga läbi ja päästis sissepiiratud üksused.

Vaenlaste läbimurre kindral Andrei Vlassovi juhtimisel riivistati ning rinne jäi 1942. aasta maini paigale.

9. sadakonna luurerühmad käisid sügaval vaenlase tagalas luurel ja tõid sealt vange. Legendaarse kuulsuse oma luurelkäikudega sai leitnant Eugen Sutt (langes Volhovi koti hävitamisel).

Suusakompaniid oma eduka ja kiire ning vaenlase jaoks ootamatu tegutsemisega omasid sakslaste hulgas erilist tähelepanu. Sakslastel niisuguseid üksusi veel ei olnud. Mitmel korral käisid eestlaste suusareide filmimas saksa sõjaringvaate operaatorid.

9. sadakonna kaotused nendes lahingutes olid 10 langenut ja 65 haavatut. Sadakonda täiendati tagavarapataljonist tulnud meestega ja paigutati kaitsele Konetski küla juurde, kus tõrjuti kõik vaenlase rünnakud.

Vastavalt 1. mai 1942 raportile kuulus 183. julgestusgrupi koosseisu 5 kompaniid (9.–12. ja 17.) 23 ohvitseri, 116 allohvitseri ja 699 reamehega pluss sakslastest allohvitser koos 8 reamehega. Julgestusgrupi staap ja ratsarühm olid L korpuse alluvuses Volhovi koti rindel. Üks kompanii oli XXVIII korpuse alluvuses rindel. Teine kompanii valvas Tosnos ladusid ja sõjavange. Kolmas kompanii valvas sõjavange Krasnoje Selos ja ladusid Gattšinas. Neljas kompanii valvas Dulag 154 sõjavangilaagrit Gattšinas ja viies kompanii valvas sõjavangilaagrit Dulag 102 Volosovos.

Mai 1942 algul tõmmati 9. sadakond Konetski alt ära ja viidi Ljubani ning allutati mägiküttide diviisile. Kuu lõpus saadeti üksus puhkusele Diverskajasse, kus täiendati sadakonda ühe rühmaga leitnant K. Pruuli juhtimisel 185. Eesti julgestusgrupist.

1942. aasta juuni algul sulges Saksa Flaami diviis rünnakuga Volhovi kotisuu ning asuti kotti likvideerima. Volhovi kotti oli jäänud 100 000–120 000-meheline Andrei Vlassovi 2. löögiarmee.

183. Julgestusgrupist võtsid Volhovi koti likvideerimisest osa 9. ja 11. sadakond ning pataljoni staap.

17. juuni 1942 varahommikul alustati rünnakut ülesandega jõuda 20. juuniks Keresti jõe joonele. Raske ülesanne täideti minimaalsete kaotustega 1 langenu ja 2 haavatut. Vaenlasest puhastatud ala oli raskesti läbitav ürgmets ja soo, kus enamus aega tuli kahlata põlvini vees vaenlase pidevale püssitulele vaatamata. Ootamatu rünnakuga vallutas leitnant Pruuli rühm ka Krestno küla.

21. juunil alustati terve saksa rindega uut Punaarmee üksuste koti kokkusurumist. Ümberpiiratud armee suruti mõne ruutkilomeetrisele alale kokku ning avaldas seal meeleheitliku vastupanu. Vaenlane püüdis kotist mitmel korral välja murda, kuid kõik rünnakud varisesid piirajate tõkketules kokku.

9. sadakond saatis välja tugevdatud 25-mehelise luurerühma leitnant Suti juhtimisel, kes jõudis A. Vlassovi staabini ning asus seda ründama, kuid piirati ümber ning langes täies koosseisus.

24. juuni hommikul toimus viimane lahing 9. sadakonna lõigus, mida kutsutakse "politrukkide lahinguks". Vaenlane tuli tihedas rivis ja avastati udus alles 20 meetri kaugusel ning niideti 9. sadakonna relvade tulega maha, kuid kohe tuli uus rivi. Laskemoon hakkas lõppema ja muud ei jäänud üle, kui minna vasturünnakule ja käsitsivõitlusse. Sellele rünnakule ei pidanud venelased vastu ja taandusid. Nagu hiljem selgus ründasid eestlaste lõiku "politrukid" ja Vlassovi armee staabiohvitserid. Eestlaste kaotused olid 8 langenut ja mõned haavatud.

Samal päeval jõuti välja kohani, kus leitnant Eugen Sutt oli oma meestega pidanud viimast lahingut. Suttil olid silmad välja torgatud, ning käe- ja jalaluud katki murtud, piinatud ja luid murtud oli ka teistel surnutel. Langenud maeti aupaukude saatel ühishauda.

25. juunil 1942 andsid Volhovi kottis ümberpiiratud Punaarmee väed koos kindral A. Vlassoviga alla.

Eestlased, kes olid lahingus vaprust üles näidanud (üle 20 mehe) said Saksa väejuhatuse käest diplomid (vaprustõendid), mis olid eesti rahvusvärvidega kujundatud. Diplom loeti võrdseks II klassi Raudristiga, nimelt ei tohtinud eestlastele ikka veel anda saksa sõduriautasusid. Hiljem said kõik vaprustõendite omajad kindralleitnant von Basse eestvedamisel ja ettepanekul Ida-ala Rahvaste Vaprusristid. Von Basse oli ka vaprustõendite autor, kes hindas eesti sõdureid.

Pärast koti likvideerimist jäi kompanii umbes kaheks nädalaks lahinguvälja koristama ja relvi kokku koguma, misjärel viidi kogu väeosa Ljubanisse, kus saadi kuni septembri lõpuni järgmised ülesanded: 9. sadakond Sablinos vangilaagri valve- ja julgestusülesanded, 10. sadakond Tosnos ladude ja raudteevalve ning julgestusülesanded, 11. sadakond Živaja Retskas mägiküttide diviisi käsutuses, 12. sadakond jätkas Gattšinas, 17. sadakond Tosno ja Tšudovo rajoonis ladude ja maantee valves.

Likvideerimine

Septembris 1942 alanud julgestugruppide ümberformeerimise käigus liideti 183. julgestusgrupi 11. ja 12. sadakond kokku uueks 181. Eesti Julgestusgrupi 3. sadakonnaks.

182. Eesti JGi koosseisu läksid 183. julgestusgrupi staap ja ratsarühm 9. kompanii, mis liideti 7. kompaniiga, 10. kompanii läks 6. kompanii koosseisu ja 17. kompanii nimetati ümber 5. kompaniiks.

Senine pataljoniülem major Ellram määrati 184. Eesti Julgestusgrupi ülemaks.

183. Eesti julgestusgrupp kustutati väeosade nimekirjast.

Vaata ka

• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎

Välislingid

• Kolmas Eesti Idapataljon (Eesti Julgestusgrupp 183), wehrmacht.rindeleht.ee