Mine sisu juurde

Tallinna raekoda

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna Raekoda)
Tallinna raekoda
Üldandmed
Asukoht Tallinn
Stiil gooti
Koordinaadid 59° 26′ 13,2″ N, 24° 44′ 43,1″ E
Tehniline ülevaade
Kõrgus 64 m
Kaart
Südalinna kõrghooned ja raekoda. Diego Delso foto
Tallinna raekoda 1971. aastal. Jaan Künnapi foto

Tallinna raekoda on hoone Tallinnas, Põhja-Euroopa ainus säilinud gooti stiilis raekoda. See rajati 13. sajandil ning see on vanim säilinud raekoda Põhja-Euroopas.[1]

Kunagise turuväljaku lõunaküljel paiknev hoone on 36,8 meetrit pikk, laius läänes on 14,5 ja idas 15,2 meetrit.[2] Hoone on kahekorruseline ja avara keldrikorrusega.[3] Tallinna raekoja torni tipus 1530. aastast asuv tuulelipp Vana Toomas on kujunenud üheks Tallinna sümboliks. Torni kõrgus maapinnast on 64 meetrit.

Tallinna raekoja hoone asub Raekoja platsil. Raekoja juurde suunduvad Kullassepa tänav, Dunkri tänav ja Vanaturu kael. Raekoja taga asub Raekoja tänav, mis on üks Tallinna lühemaid tänavaid.

Tallinna raekoda oli keskaegse Tallinna all-linna omavalitsusorgani Tallinna rae ametihoone. Raekojast juhiti kogu linna poliitilist ja majanduslikku, osalt isegi seltskondlikku tegevust. Raekoda oli sageli kohtuhooneks ja kaupade tutvustamise kohaks; mõnikord kasutati seda ka teatriruumina.[4] Linnavõim töötas raekojas 1970. aastani, aga raekoda on tänaseni linnavalitsuse esindushoone. Raekoda võtab külastajaid vastu ka kontserdipaiga ja muuseumina.[5] Tallinna vanalinna koosseisus kuulub Tallinna raekoda alates 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja.[6]

Esimest korda mainiti suure koosolekuruumiga Tallinna raekoda kinnisvararaamatus 1322. aastal consistorium'ina, millel oli tolle aja kohta lausa hiiglaslik kaubaladu (cellarium civitatis).[7][8] Nendest laoruumidest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel.[8] 1364. aastal on seda nimetatud mängumajaks (teatrum), 1372 raekojaks (rathus).[7]

Raekoda püstitati omaaegse turuplatsi juurde. Osa esimese raekoja müüridest on säilinud tänapäevase raekoja idaosas. 1370. aastatel sai ta ümberehituse tulemusel praeguse pikkuse. 1374. aastal laudkatusega kaetud hoone oli arvatavasti ühekorruseline keldriga kiviehitis, mille pööningut kasutati laoruumina. Selle pika ja kitsa hoone põhjafassaad on nüüdse kaaristu tagasein, kus veel praegugi võib näha tolleaegseid lihtsa raidraamistusega aknaid.[9]

2005. aastal sai Tallinna raekoda Euroopa Liidu Kultuuripärandi auhinna, Europa Nostra medali.[10][11]

Arhitektuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Raekoda oli algselt hoone, kus linnakodanikud korraldasid ühiseid nõupidamisi. Hiljem kasutati seda linnavalitsuse hoonena. Lisaks on raekojas peetud kohut ja tutvustatud kaupa. Esinduslikke raekodasid hakati maailmas ehitama 12. sajandil. Harikult püstitati need linna keskele turuplatsi äärde. Kuulsad on näiteks Lübecki raekoda (13.–14. sajand) ja Veneetsia Doodžide palee (alustatud 14. sajandi I poolel). Eestis on tuntud Narva (17. sajandi lõpp) ja muidugi Tallinna raekoda.[12]

Raekoda on ehitatud hallist paekivist, katus aga savist katusekividest.[13] Uuemate uurimuste andmetel toimus raekoja järkjärguline suurendamine viiel ehitusperioodil läänest ida poole. Seetõttu on raekoja põhiplaan vildakalt kõvera kontuuriga ja lääne poole peaaegu poole meetri võrra ahenevana lähedane trapetsile. 14. sajandi esimesel veerandil pikendati olemasolevat hoonet ja laiendati keldrit. Tekkis nn diele-dornse (eesruum ja tagakamber) süsteemis ruumijaotus. Väliuuringute põhjal võib väita, et vanim raekojahoone hõlmas praeguse raekoja läänepoolse osa ja tema turuväljakupoolne esisein oli nüüdse kaaristu lõunasein.[5]

1346. aastal andis Taani kuningas võimu Eestimaal üle Saksa ordule. Hansalinnana sai Tallinn õiguse kontrollida idakaubandust, omades nn laokoha õigust. Kaubanduse kiire kasv ja majanduslik õitseng tingisid vajaduse raekoja uute tarberuumide ja esinduslikuma väljanägemise järele.[5]

Vanimat, idapoolset hooneosa pikendati 1371–1374 lääne suunas. See nüüdse pikkusega, kuid kitsam ühekorruseline hoone ei erinenud eriti palju suurest kodanikumajast. Kiviraiduri Ghercke juhtimisel tehtud ümberehitusega aastatel 1402–1404 sai hoone põhijoontes tänapäevani säilinud ruumijaotuse ning sise- ja välisilme.[5][7][14]

Hoone ehitati kahekorruseliseks.[9] See on piklik kellerdatud paekiviehitis. Kõrge sadulkatuse ja teravnurksete otsaviiludega hoone idafassaadist kerkiv, ülaosas mašikuliitaoliseks friisiks laienev sale kaheksatahuline konsooltorn lõpeb kolmeosalise hilisrenessanss-stiilis lahtiste rõdudega tornikiivriga (1627–1628, G. Graff, taastatud 1952, arhitekt Albert Kukkur).[7][9] 1433. aastal parandati tornikiivrit, 1439 seati üles kell.[9] Tornikiivri tipus on tuulelipp Vana Toomas.[7]

Vana Toomas raekoja torni tipus

Vana Toomas kannab 16. sajandi linnavahi riietust. See lipp, mida tänapäeva Vana Toomas käes hoiab, kannab aastaarvu 1996, sest sel aastal restaureeriti tornikiiver ja valmistati kujust torni tippu pandud koopia.[15]

Hoone väljakupoolsel pikiküljel on peaaegu kogu fassaadi alumise korruse ulatuses lahtine arkaadkäik ehk võlvialune. Sinna avanevad keldri sissekäigud ja aknad. Esialgne portaal asus fassaadi lääneosas. Praegune peasissekäik on ehitatud hiljem, arvatavasti 18. sajandil. Ka endise portaali kõrval asuv uks on hilisem. Madalad juurdeehitised hoone lääneküljel on püstitatud 18. sajandi lõpul. Keldri läänepoolse osa ruumid on kaetud servjoonvõlvidega, mida kannavad tugevad neljatahulised piilarid. Osa selle keldri vaheseinu on ehitatud nähtavasti hiljem. Tugev müür eraldab läänepoolset keldriosa kahest tunduvalt madalamast idaosas paiknevast ruumist.[3]

Lahtisele teravale arkaadkäigule toetuv massiivne fassaad on rühmiti läbi lõigatud kitsaste nelinurksete akendega. Need aknad on natuke suuremad kui tavalistel elumajadel.[13][16][17] Peafassaadi aknaid on korduvalt muudetud; 18. sajandi algul olid need neljakandilised.[3] Aknarühmad tähistavad torni poolt alates peakorruse kolme tähtsat ameti- ja esindusruumi: raekirjutaja tuba (kämmerei), ühelöövilist raekambrit, mis oli raeisandate istungitesaal, ja kahelöövilist kodanikesaali.[18] Tinaruudulistest akendest välja vaadates võisid raehärrad silmas pidada mitut rae alluvuses olevat asutust: vaekoda, apteeki, mündikoda ja vanglat.[19] Fassaadi lõpetab sakmeline kindlusseina ülemist osa meenutav rinnatis dekoratiivsete laskeavadega.[16][17] Otseselt Pühavaimu kiriku eeskuju järgiv valitsejalik tornikuju ja Eesti keskaegses arhitektuuris harukordne sakmeline rinnatis fassaadi karniisjoonel on viited kaudsetele kontaktidele Alam-Reinimaa ehituskunstiga.[20]

Tallinna raekoja vasest veesüliti

Kaitserinnatise ja lohepeakujuliste veesülititega[21] kaunistatud peafassaadi läbib peaaegu kogu hoone pikkune 9 kaarest koosnev alumise korruse kõrgune kaaristu. Fassaadi toetavad lisaks 8 piilarit.[2][7] Kaupmehed otsisid tihti kaaristu all vihma eest varju.[13] Üht raekoja arkaadkäigu sammast kasutati häbipostina. Selle külge aheldati kurjategijad, et neid linnarahvale häbistamiseks välja panna.[22] Sellel olid kaelaraud ja randmekinnitid.[23] Kaaristu lõpeb raekoja peauksega hoone paremas servas. Teistest väiksematest ustest ja luukidest erineb peauks ilusate raidpiitade ja ukseni viiva kolme trepiastme poolest. Tänu neile on näha, et tegu on peasissekäiguga.[13]

Esimese korruse läänepoolse osa ehituslaad sarnaneb tema all asuva keldriruumi omaga: sellegi servjoonvõlve kandsid neli madalat neljatahulist piilarit. Keskajal oli seal arvatavasti nn kaubasaal, kus tutvustati kaupu, sõlmiti tehinguid jne. Kaubasaalist ida pool olev ruum, mille võlvid toetuvad samasugustele neljatahulistele piilaritele, oli keskajal piinakamber. Põhjapoolsesse müüri ehitatud trepi kaudu oli see ühendatud raesaaliga teisel korrusel, kus keskajal mõisteti kohut. Kahest väiksemast idaosas asuvast ruumist oli lõunapoolne varakambriks, kust ruumi läänemüüris asuva trepi kaudu pääses teisele korrusele linna arvepidamise ruumi (kämmerei). Nagu varakamber, nii on ka sellest põhja pool asetsev ruum kaetud silindervõlviga. Selle ruumi läänemüüris oli ahi (kalorifeer ehk hüpokaust) raesaali kütmiseks.[24]

Peakorruse huvitavaimad ruumid on kuue võlvikuga kahelööviline pidulik kodanikesaal ja sellest idas asuv raesaal.[7] Teise korruse lääneosas asuv 16,2 meetri pikkune ja 12 meetri laiune kodanikesaal on 7,5 meetri kõrgune kahelööviline ruum. Ruumi kannavad kaks Tallinna 15. sajandi arhitektuurile tüüpilist kaheksatahulist piilarit. Kodanikesaal on kaetud kaheksaosalise madala servjoonvõlviga, mida eraldab kolmeosaline vööndkaar. Raekoja kagunurgas leiduv kõiki korruseid läbiv šaht oli käimla (profatt).[25]

Kodanikesaal

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kodanikesaal
Tallinna raekoja kodanikesaal (2012)

Raekoja suurt saali kutsutakse kodanikesaaliks.[22] Kodanikesaal mahutab 100 inimest ja seal on klaver muusikaetteastete jaoks.[26] Kütmata esindussaalina võeti siin vastu tähtsaid külalisi, linna saabunud rändmuusikuid ja näitlejaid ning peeti suursuguseid bankette.

Kodanikesaalis on üheksa akent, tänu neile on ruum valgusküllane. Kodanikesaali ilme kujundavad kaks värvilist kolmevärvilise kalasabamustriga kaheksatahulist piilarit, mille talumil paiknevad tsistertslaste arhitektuurist pärineva ja Tallinnas hiljem sageli esineva ehituskunstilise motiivina konsoolid.[22] Piilarid on sihvakad ja lisavad ruumile avarust. Kalasabamuster on taastatud läänepoolsel piilaril säilinud fragmendi eeskujul.[27] Neile toetub võlvitud lagi. Võlvitud lagesid nägi harva mujal kui kirikutes, kloostrites ja kindlustes. Elumajadesse ehitati tavaliselt puitlaed.[22]

Kahevõlviline ruum on 7 konsooliga jagatud 6 võlvikuks. Keskajal oli põrand laotud eri suurusega paekiviplaatidest, tänapäeval on plaadid ühetaolised.[27]

Valmimisaegne kodanikesaal ei olnud siiski arvatavasti nii avar kui tänapäeval. Visuaalselt kitsendasid ruumi viinapuuväätidega maalingud, mis tõenäoliselt seinu ja lage katsid.[27] Kodanikesaali lõunaseina idanurgas asuvad kaks väikest keskaegset käimlat profatti, üks meestele ja üks naistele.[28] Saali idaseina läbiv portaal ühendab ruumi raesaaliga. Portaali kohal paikneb nišš, mille algne sisu on teadmata. 1561. aastast seisab nišis aga ladinakeelne manitsustahvel raehärradele.

Kodanikesaali seintel hoitakse ka 1547. aastast pärit rae piltvaipade koopiaid.

Raesaal

[muuda | muuda lähteteksti]
Raesaal (2009)

Vööndkaarte profiil koosneb kahest tugevast teravselgsest servamõikast. Sama kordub varieeritult kahevõlvilises kodanikesaali taga asuvas raesaalis. Madalreljeefsed päiskivid raesaali võlvlaes on esimesi näiteid siinsele hilisgootikale iseloomulikust lamedast reljeefstiilist.[20] Raesaal on raekoja kõige tähtsam ruum. Seal pidasid raehärrad oma istungeid ja võtsid vastu otsuseid.[22] Raesaali mugavuste hulka kuulus see, et teda sai kütta. Keskajal ei olnud igas ruumis kaminat või mõnda muud küttesüsteemi, mis talvel oleks sooja andnud. Nurgas seisev kahhelahi ehitati alles mitu sajandit hiljem.

Raesaali seintesse on müüritud kaks rahakappi. Kappide tammepuust uksi (tamm on väga vastupidav puu) kannavad tinutatud raudhinged. Neid uksi sai lukku keerata, sest kappides hoiti raha, dokumente ja muid väärtuslikke asju.

Rahakapid esimesel korrusel

Raesaali kõrval asuvas kämmereis peeti arvet linna kulude ja tulude üle. Ainult kämmerei kaudu pääses varakambrisse. Seal talletati rae kallihinnalisi tina- ja hõbenõusid ja muud suuremõõtmelist varandust, mis raesaali kappidesse ei mahtunud.[29]

Muud ruumid

[muuda | muuda lähteteksti]

Keldrit ja esimese korruse ruume (veinikeldrit ja kaubasaali) katavad neljatahulistele piilaritele toetuvad lihtsad ümarkaarsed servjoonvõlvid.[7]

Arhitektuuri iseteadvus

[muuda | muuda lähteteksti]

Raekoja ehitamisel ei ole arhitektuurilist eeskuju imporditud ega otse üle võetud. See kujunes kohaliku paekivi pikaaegse töötlemiskogemuse, ehitustraditsiooni ja kivimeistrite tööoskuste põhjal. Mõned välismõjud on saanud Tallinnale ainuomase tõlgenduse ja kujundanud arhitektuurivorme kohapeal ainuomasel viisil ja omanäoliseks.[2] Tallinna meistrid olid tõenäoliselt kursis Itaalia ühiskondlike hoonetega, mida näitab eriti arkaadkäik. Saksa raekodadest ei sõltu Tallinna raekoja arhitektuur aga mingil määral.[30]

Raekoja fassaadis, ruumistikus, detailides ja ühtlasi kogu põhiplaanis kajastub läbipõimunult midagi kaupmeeste esinduselamust, rangevormilisest linnusest ning kloostri saalruumide ja kirikute pidulikkusest. Üllatavalt kompaktses hoonekorpuses, mille jaoks valiti range lihtsusega konstruktiivsed raidvormid, leidsid peale suurte saalide koha ka rae mitmekülgsete ülesannetega seotud arvukad kõrvalruumid. Euroopa ühe vanima ja omapäraseima raekojana ning Tallinna profaanarhitektuuri esimese suurehitisena kehastas ta tugevaks kasvanud hansalinna jõudu ja iseteadvust.[31]

Ehituslugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitusuuringud on tõestanud, et raekoda paiknes samal kohal juba 13. sajandil. Praegune, rohkem kui 600-aastane hoone rajati vana raekoja müüritisele.[32] Juba aastal 1250 oli praeguse raekoja asukohal kivihoone. Allikates mainitakse koosolekusaaliga (consistorium) ja keldriga (cellarium civitatis) hoonet 1322. aastal. Linna võimsuse ja rikkuse kasvades ehitati ta ümber. 14. sajandi lõpul oli hoone sama pikk kui praegu, kuid kitsas ja ilma tornita. Ainult arkaadkäik, mis praegusest arkaadkäigust erines, andis tunnistust sellest, et tegemist pole tavalise elumajaga.[33]

Tallinn kujunes 14. sajandiks oluliseks vahesadamaks Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelisel hansa kaubateel. Hansalinna Tallinna õitsenguaeg oli 15. sajand, mil linn ehitati tänu kaubandusest saadud tulule suurel määral ümber. Peamine Euroopast läbi Tallinna Venemaale liikuv kaubaartikkel oli sool. Soolale järgnesid kangad ja heeringad. Metallidel, veinil ja vürtsidel oli samuti oluline koht. Osa eelnimetatud kaupadest jäi koduturule, aga enamik läks edasi Venemaale. Tallinnast lääne poole viidud kaupade hulgas oli esikohal teravili. Rukis, puit, lina ja paekivi olid Liivimaa päritolu kaubad. 15. sajandist pärineb enamik tänapäevani säilinud ehitismälestisi: keskaegsed kaupmehemajad, kirikud, gildihooned ja raekoda.[34]

Suurte töödega tehti algust 15. sajandi algul. 1402. aasta lihavõttepõhi tähistas raad veel vanas majas, kuid kohe pärast pühi alustati ehitustöid.[33] Tõenäoliselt juhtis neid töid kiviraidur Ghercke.[17] Võimalik, et juhtivad meistrid, kelle hulgas oli ka Ghercke, tulid all-linna Toompealt, kus 14. sajandi viimasel veerandil olid lõppenud ulatuslikud tööd linnuses, Suure Toompea ringmüüril ja toomkirikus.[20] Ehitusplatsile veeti 600 palki, 581 prussi, 46 paari talasid ja 107 kivikoormat. Kivid saadi Lasnamäelt, kus oli kiviraiujate küla. Dokumentides on säilinud ka vedajate nimed. Müüriladumiseks hangiti tahumata kive, kuid mõned detailid tuli teha ka lihvitud kividest.[35] Hoone põhikonstruktsioonid – vundamendid, müürid ja võlvid – on ehitatud Toompea paelavalt ja linnalähedastest kivimurdudest hangitud paekivist. Kokku laoti need lubimörti kasutades.[2] 1403. aastal tahuti kivid ning ehitati kaaristu, võlve kandvad piilarid, aknapõsed jm.[9] Kaaristu piilarid ja Tallinna ehitusstiili arengus olulist osa etendanud fassaadi läänelõigus paiknev peaportaal ehitati Ghercke otsesel osavõtul.[36] Eeskujuks oli portaalimeistrile Toomkiriku väiksem lõunaportaal.[18] On teada, et kivitahuja Yckmele valmistas sambad veinikeldri tarvis ja 200 plokki hoone välisnurkade jaoks. Meister Keyzner, üks arvuka kivitahujate pere esindajaist, valmistas aknad. Gherckele ja ta kahele abilisele maksti peaportaali ehitamise eest 5 Riia marka (1 Riia mark kaalus 207,8 g hõbedat).

1404. aasta lõpuks saadi ehitustööd valmis. Maksti töö eest meistritele, kes olid paika pannud katusekivid, klaasinud aknad ja koristanud ehitusprahi. Jõulupühi tähistas raad uues hoones. Ehitamine oli kestnud kaks ja pool aastat. Märkimisväärne on see, et ehitajad olid töötanud ainult suvel.[9][35] Veel mitu sajandit pärast ehitust kattis seinu valge lubjavõõp, mis jättis puhtaks siledad raidkivikonstruktsioonid.[2] Ehitustööd jätkusid aga hiljemgi: remonditi katust ja torni, vahetati aknaklaase, laoti üles ahjud, tehti ümber trepiastmed.[37]

Tallinna raekoja kell

Ajaloolise Tallinna kuldaeg jääb 15. sajandi keskpaiga ja 16. sajandi alguse vahelisse perioodi.[38] Hansaaegade majanduslik jõukus lubas luua suurepäraseid arhitektuuri- ja kunstiväärtusi. 1530. aastast hakkas raekoja kohal keerlema tuulelipp Vana Toomas. 16. sajandi lõpul valmistas tuntud valajate perest pärit Heinrich Hartmann raekojale kella. 17. sajandil pandi raekojale uus tornikiiver, selle töö tegi ehitusmeister Greiger Graff.[9][35] Arvatavasti 1627–1629 pandi senise gooti teravkiivri asemele hilisrenessanss-stiilis praegune kiiver. "Ühe märgiga telliskivide järgi võib otsustada, et mitmed fassaaditööd, tornikonsooli ja viilu parandamine, uute dekoratiivsete veesülitite paigaldamine ja siseehitustööd toimusid kõik umbes ühel ajal või vähemalt järjest," rääkis Teddy Böckler. "Nähtavasti 1630. ja 1650. aasta vahel ehitati ka suurde saali piilarite vahele vaheseinad ja konsoolide kõrgusele vahelagi. Nende väikeste kambrite kütmiseks oligi vaja ehitada ahjud ja korstnajalad."[39] Vanasti polnud majadel maapinnani ulatuvaid vihmaveerenne. Nende asemel kaunistasid katuseräästaid enamasti lohepeakujulised kivist või rauast veesülitid, mille ülesandeks oli vesi majaseinast eemale juhtida.[37] Üheaegselt torni lõpetamisega sepistas vasksepp Daniel Pöppel raekojale lohepeadest vaskplekist veesülitid.[9][35] Praegu on need raekojas ilu pärast.

Tallinna raekoda, 1885–1890

1651–1652 viidi raekoja peasissepääs barokkarhitektuurile iseloomulikult üle hoone keskossa. Peaportaal suleti. Raekoja esinduslikkust ja omapära esile toonud kaaristu ning keldri ja esimese korruse aknad müüriti kinni. Kodanikesaal jaotati kaheks korruseks ja tükeldati eraldi ruumideks.[8][9] 1860. aasta paiku ehitati nelinurksed aknad ümber teravkaarseiks.[9]

1944. aastal toimunud pommirünnakus (märtsipommitamine) süttis raekoja tornikiiver ja hävis. See sai tõukeks raekoja ulatuslike restaureerimistööde algusele pärast sõda.[8] 1952. aastal taastati torn. 1959–1960 avati taas kaaristu ja kõrvaldati fassaadidelt möödunud sajandi ümberehituste jäljed. 1971–1975 (arhitekt Teddy Böckler, sisearhitektid Leila Pärtelpoeg ja Udo Umberg)[40] vabastati raekoja sisemus hiljem ehitatud vaheseintest ja -lagedest ning taastati raekoda Tallinna esindushooneks.[9]

1952. aastal taastatud torni puitkonstruktsioon oli 1996. aastaks osaliselt pehkinud ja selle plekk-kate lagunenud. Niisiis vahetati tornikiiver ja sümboolse tähendusega Vana Toomas välja. Vana Toomas oleks võinud suurema tormi korral alla kukkuda. Tööd algasid 1996. aasta alguses, kui Albu vallas valmistati vajalikud puitdetailid. Torni osad veeti Tallinna kohale juunis ning algas nende montaaž ja katmine vasest plaatidega. Torni puitkonstruktsiooni katmiseks kulus 1,4 tonni vaskplekki. Viimase töönädala kolmapäeva õhtul liideti torni osad kokku ja esialgu raekoja kõrval maapinnal seisva torni otsa paigutati Vana Toomas. Esmalt tuli vana torni tugevdada, et ta töö käigus ära ei laguneks. Ülemine osa tõsteti alla alles kell kolmveerand 9. Esialgu plaaniti tööd lõpetada kell 3, kuid asi venis õhtuni. Tuul tõusis ja kui oli jäänud üles tõsta veel viimane torni osa, tekkis oht, et tuul hakkab töid segama. Lõpuks õnnestus kell 7 hakata torni viimast osa oma kohale panema. Torni liitmise ja jupikaupa ülespaigutamise töötas välja projektibüroo Sille insener Danil. Plaanid viis ellu AS Stinger Voldemar Metsaalliku juhtimisel. Tornikiivri aitas üles tõsta Pekkaniska autotõstuk.[41]

1970. aastate restaureerimistööde käigus taastati keskaegne suur saal, mis oli üle 300 aasta olnud ümber ehitatud väiksemateks kambriteks. Kambrite kütmiseks ehitatud ahjude kaks korstnajalga lammutati saali poolt kuni võlvlaeni. Võlvlae paekivisse 17. sajandil raiutud auk kaeti trossidel rippuva puitalusega, mis krohviti.[42]

1996. aastal, kui vana torn alla tõsteti, selgus, et 44-aastane Vana Toomas oli üleval mõõga kaotanud. Vana Tooma kinnitused olid peaaegu täiesti lahti läinud ja tuulelipu all olevast tornikerast tilkus vett. Ilmselt kukkus mõõk tuulega alla kas raekoja katusele või sattus mõne suveniirikorjaja koju. Tõnu Laugu arvates lagunes Vana Toomas kiirelt, kuna 1952. aastal jäeti kuju värvimata. Samuti ei tehtud midagi rauast kinnitusdetailide roostetamise vastu. Lisaks oli puitkonstruktsioon valesti tehtud. Vett voolas sisse ja torn mädanes kiirelt. Uue torni ja tuulelipu tegemisel peeti neid vigu silmas. Vana Toomas krunditi tinamennikuga, värviti üle ja osaliselt kullati. Heleroheline tuulelipp on väidetavalt täpselt originaalisarnane. Vana Tooma nägu, käed, jalad, mõõk, lipp ja tornikera, millel kuju seisab, on kuldsed. Kõigeks selleks kulus umbes 4 grammi õhukesi kullalehti. Parandusettepanek tuli 1992. aastal Teddy Böcklerilt ASist Vana Tallinn. Tema väitis, et täieliku kuldamise kommet varem ei olnud. Osaliselt oli kullatud ka esimene 1530. aasta Vana Toomas. Vana Tooma originaal ja lohepeakujulised veesülitid, mis samuti osaliselt kullatud on, kinnitavad seda ütlust.[41]

Tornikiiver oli selleks ajaks oma esialgse kuju paljude ümberehituste tõttu kaotanud. Praegune torn on rohkem Niguliste kiriku oma moodi. Ta on natuke saledam, nii et välisrõdule enam liikuma ei mahu. Nüüdne kiiver on iseloomulikum 17. sajandi hilisrenessansile. Ehitustööde aasta sügiseni oli tornikiiver vaskpunane ja siis värviti roheliseks. Torni vahetamine läks linnavalitsusele maksma 1,8 miljonit Eesti krooni. Raha võeti linna eelarvest.[41]

Tallinna Raekoja pööning puhastati välja aastatel 2002–2003. Pööningupoole lammutas ehitusfirma kuni "pööningu põranda tasapinnani", mis oli tekkinud võlvidele kogunenud prahist. Selle sisse lammutajad ise ei kaevunud.[42] Kaevetööde käigus leitud põnevad ja haruldased leiud on raekoja pööningul uudistamiseks väljas.[43] Nende hulgas on näiteks raha ja dokumentidega nahkpaun, mis just tänu tolmule hästi säilis. Kõige vanemaks leiuks osutus aga raesaali põranda alt leitud puust tõmmits, mille süsinikuanalüüs näitas, et selle valmistamiseks kasutatud puu hakkas Eesti metsades kasvama vist 1230. aastatel, kui Rävala oli juba Taani võimu all. Lisaks saab tutvuda restaureerimislooga – stendidelt näeb lühikirjeldusi selle etappidest aastatest 1952–2005. Pööningule viib teiselt korruselt keerd­trepp. See asub endise raekoja köögi mantelkorstnas.[44]

Raekoja võlvide pealselt veeti toona välja ligi 300 tonni ehk umbes 70 veoautokoormat prahti. Sellest enamuse moodustas võlvikuplite vahesid täitnud pinnas, mis ajalooliselt oli täitnud soojustuse ülesannet. Kaevetööde käigus tuli prahi seest välja üle 300 leiu, nende hulgas haruldasi dokumente ja esemeid. Neid uuriti, puhastati ja konserveeriti ning väike, kuid põnevam ja haruldasem osa neist on raekoja pööningul väljanäitusel. Näha saab pööningult leitud kirju raele ja raehärradele 14.–16. sajandist, keskaegseid tuletõrjevahendeid, tööriistu jms kuni 1905. aasta revolutsiooniliste lendlehtedeni välja.[43]

Teddy Böckler (17. mai 1930 – 8. detsember 2005) oli Tallinna raekoja restaureerimisarhitekt alates 1959. aastast kuni surmani. Restaureerimine lõpetati tema projekti järgi 2006. aastal.[2]

Enamikku 1970. aastate lõpul tehtud sisekujunduse elementidest ei heidetud minema, kuna Teddy Böckler leidis, et tegu on õnnestunud, tervikliku ja väärika sisekujundusega. Lisaks linnakodanike saali mööblile säilisid näiteks omal ajal väga moekad süsimusta polüesterlakiga kaetud vaheuksed hüüdnimega "klaveriuksed". Klaveriuksed sobivad väga hästi kujunduse teiste mustade elementidega. Raekoja direktor Elvira Liiver Holmström ütles, et ennistamise käigus tegeldi ka rekonstrueerimisega, mistõttu sai raekoja köök tagasi kunagi sealt välja lammutatud mantelkorstna. Korsten on ühtlasi trepikojaks, millest kulgeb pööningule keerdtrepp. Pööningusaal puhastati tolmust, uuendati ning sellest sai muuseumi- ja näitusepaik.[45]

Tallinna raekoda jõulude ajal

17. aprillil 2003 kukkus raekoja pööningu prahikihist arheoloogilisel kaevamisel välja tulnud 17. sajandi korstnajala tükk läbi suure saali võlvlae ja saal suleti üritustele 5. maini. Teddy Böckleri sõnul jäi enne 1650. aastat ehitatud korstnajalast umbes inimesekõrgune tükk lammutamata 1970. aastate restaureerimistööde käigus. Raekoja pööningu prahikihi väljakaevamistel puhastati välja kahe korstnajala ligi 2 meetri kõrgused jupid. Prahikihi hõõrdejõu püsimisabi kaotanud tellis jäi toetuma laevõlvi puitkattele, mille tross öösel rebenes.[42] Õnnetuse ajal inimesi ruumis ei viibinud.[39]

2008. aastal avastati põranda alt keskaegne kogumiskaev ja mitmesuguseid makette. Samal aastal uuendati ka teisel korrusel asuvat kämmereid, mis oli rae arvehärrade tööruum ja 19. sajandi lõpust 1970. aastateni linnapea kabinet. 15. ja 16. sajandi rae arveraamatutest tehti koopiad, pandi vaatamiseks välja ning kogu ruum kujundati uuesti ümber.[44]

2009. aastal läks Tallinna raekoda kaheks kuuks (veebruaris-märtsis) remonti ja hoone suleti. Plaaniti suurremonti. Algselt oli plaanis ka põrandaremont ja mahukad renoveerimistööd. Dolomiidist põrandaplaadid taheti asendada paekiviga. Lisaks oli kaevetöödega plaanis avada põrandaalune drenaaž, et selle olukorda uurida, samuti kavatseti eeldatavaid leide külastajatele eksponeerida. Rahapuuduse tõttu ettevõtmise mastaap vähenes. Remont toimus keldrisaalis, kuid üritusi ei toimunud ehitustolmu ja segava müra tõttu ka ülemises saalis. Keldri seinad ja kamin olid niiskuse tõttu pudedaks muutunud ja lagunema hakanud. Keldri lagi puhastati koorunud ja mustunud lateksvärvist ning värviti lubivärviga üle. Lisaks tehti remonti ülemise korruse töötajate ruumis, mis said uue korraliku mööbli ja valgustuse, mis enne remonti jättis ruumid liiga hämaraks.[46][47]

Raekoja tornikiivri renoveerimine 1996. aastal

Raekoja torn

[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna Raekoja tuulelipud

Raekoja torn ehitati ühes raekojaga aastatel 1402–1404. Algselt oli tornil gootipärane püramiidjas kiiver. 1627. aastal asendati see hilisrenessanss-stiilis kiivriga, mis on 26 meetrit kõrge. Raekoja torni kõrgus kaaristu alaosast tippu on 64 meetrit.[48][49]

Raekoja torni saab üles ronida ja Tallinna vanalinna teise nurga alt vaadata. Päris tornikupli servani, kust paistab piire, ei pääse, üksnes esimeste akendeni (täpselt tornikellani). Pooltel akendel on ees metallvõrk, ülejäänutel trellid. Trepp on järsk, aga kuna torn pole kõrge, siis pole see probleem. Lähedalasuva restorani Olde Hansa köögist levib trepikotta piparkoogi lõhn.[50] Kitsas trepp võimaldab tulla-minna vaid ühel külastajal. Niisiis pole ühelt küljelt teisele saamine kõige lihtsam, ent trepiorvad annavad vahepeal võimaluse mõni kiirem või teises suunas liikuv külaline mööda lasta. Tornitrepil on 115 astet.[51] Kellarõdu asub 34 meetri kõrgusel.[52] Tornis saab tutvuda kirjutistega torni ajaloost, tänapäevast ja Vanast Toomast.[53]

Vana Toomas

[muuda | muuda lähteteksti]
1530. aasta Vana Toomas

Vana Toomas on tänapäeval oluline Tallinna sümbol. Raekoja tippu asetati see tuulelipp aastal 1530. Kuuldavasti oli tuulelipu modelliks talupoeg. Poisina hiilgas ta Tallinna eliidi korraldatud kevadistel ammuvõistlustel, mille käigus lasti ammunooltega posti otsa püstitatud puust värvilist papagoid. Temal õnnestus ainsana pärast pikaleveninud võistlust see alla lasta. Tema madal sünnijärgne staatus ei võimaldanud aga talle auhinda anda. Selle asemel sai ta tänu linnapeale igavese au linnavalvurina. Sõjasulane püsis vahipostil kuni 1944. aastani, mil torn 9. märtsi pommirünnakus põlema süttis. 1952. aastal taastati tornikiiver ja üles seati Vana Tooma koopia. 1996. aastal tornikiiver renoveeriti ja torni tippu asetati uus, järjekorras juba kolmas Vana Toomas. Originaal, 1530. aasta Vana Toomas, on praegu raekoja iidses keldris.[49] 1952. aasta Vana Tooma koduks on Tallinna Linnamuuseum.[54]

Sisustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mida olulisem on ruum, seda luksuslikum on selle sisustus. Raesaali seinu katsid vanasti maalid ja piltidega seinavaibad, mis erinesid praegustest. Keskaegsest kallihinnalisest mööblist on säilinud tähelepanuväärsed raepingid[55] (üks u 1370. aastaist pärinevate võrejate külgleenidega ja 15. sajandi alguses valmistatud medaljonidega kaunistatud seljatoega, teine 15. sajandi alguses nikerdatud reljeefkülgleenidega), Justitia figuuriga (1629) ja linna vapiga raidreljeefid (1652), manitsustahvel (1651), 8 kohtumõistmisteemalist lünetimaali,[56] nikerdfriis[57] ja 6 kroonlühtrit (17. saj. II pool).[7]

1667. aastal kaeti raesaali lääne- ja idaseina põhjapoolsed lõigud nikerdatud puitfriisiga, mille elegantselt keerduvasse palmikvääti kombineeriti osavalt jahistseenid ja muud nikerdatud figuraalsed reljeefid.[58] Friisi 12 osa valmistas meister Elert Thiele, kes Tallinna kodanikuks sai 1661 ja suri 1674.[58][59] Ülejäänud 8 friisitahvlit lõpetas pärast tema surma muude kaunistustööde kõrvalt Joachim Armbrust (elas Tallinnas alates 1692, suri umbes 1703). Need paigutati saali lääne- ja idaseina lõunapoolsetesse lõikudesse. Armbrust kujundas oma friisi kõrgbarokselt lopsaka ja volüümse lillornamendiga.[60] Friiside kohal asub 8 piibliteemalist maali, mille autor on lübecklane Johann Aken (surnud 1689 Riias).[36][59] Raad tellis need raesaali lünetiväljade katteks. Maalide keskne teema on kohtumõistmine (Saalomoni kohus, Kristus Pilaatuse ees, Simson ja Delila, Seeba kuninganna jt.)

Traditsioon maalida raekodadesse moraliseerivaid kohtumõistmisteemalisi kompositsioone pärineb Madalmaadest, kus seda praktiseeriti juba 13. sajandil. Sujuv valguse ja varju vaheldus ning särav ja soe koloriit on Tallinna raekoja istungitesaali tänini kaunistavate Akeni maalide peamisi võlusid.[36] Kuid ka jõuliste figuuride käsitluses ja kompositsioonis esines Aken oskusliku meistrina. Maalides mõnevõrra ilmnev hollandi ja flaami kunsti (Rubens, Rembrandt) mõju süvendab ettekujutust J. Akenist kui meistrist, kes oli kursis oma kaasaegse kunsti saavutustega. Raekoja maalid ei ole kvaliteedilt ja maneerilt võrdselt head. "Seeba kuninganna" ja "Kristus teenarirahaga" on ülejäänuist kohati tunduvalt nõrgemad ning nende maalimaneer reedab teiste maalijate, tõenäoliselt meistri abiliste kätt.[61]

Eriline väärtus on meie päevini säilinud bürgermeistrite pingi külgtugedel. 14. sajandist pärineva pingi külgleenil on kujutatud Tristani ja Isolde kohtumine ning Simsoni võitlus lõviga. 15. sajandist pärineva pingi otsatoed on kaunistatud Taaveti ja Koljati võitlust kujutava stseeniga ning stseeniga, kus Delila lõikab maha Simsoni juuksed. Viimane reljeef kujutab Aristotelese sattumist nõiduslikku Phyllise võrku.[59] Phyllis ajanud Aristotelesel pea nii segi, et see lubanud tal enda seljas isegi ratsutada. Selle pildiga tahetakse mõista anda, et naiselik kavalus teeb vahel võimatugi võimalikuks. Muuseas on seda kujutist tõlgendatud ka nii, et ükskord olevat jutukas raehärra rae saladused oma naisele välja lobisenud. Et teda karistada ja häbistada, sunniti teda oma naisele hobuseks olema.[55] Hiljem on liidetud kaks skulptuuri: "Ristija Johannese pea" ja "Veronika rätt". Nende autor on Clawes Sittow, tuntud maalikunstniku Michel Sittowi isa.

Raekojas on kõik raiutud kividetailid (sambad, kaared, mõned kivid) ja puunikerdused värvitud ja kullatud. Allegoorilised moraliseerivad süžeed kujutavad truudust ja salakavalust, nõrkust ja jõudu, mehisust ja õiglust. Sama eesmärk on raehärrade jaoks mõeldud manitsustahvlil: "Aastal 1651. Raehärra, kes sa ka ei oleks, astudes raekotta ametitalitusele, heida ära selle ukse ees kõik eraelu ärritused: viha, ülekohus, vaen, sõprus, meelitused; ühiskonnale alista oma isik ja mure, sest nii, nagu sina oled teistele õiglane või ebaõiglane, nõnda esined sina ka Jumala kohtu ees kohtualusena."

Raekoja ruume kasutati mitmel otstarbel. Peale raeistungite korraldati seal pidustusi ja teatrietendusi. Keldrikorrusel asusid laoruumid ja veinikelder, esimesel korrusel arkaadkäigu taga olid kaubasaal ja piinakamber. Põhiruumid olid teisel korrusel; seal asusid kodanikesaal, raesaal, kämmerei, varakamber ja raeköök. Raekoda köeti keldrikorrusel asunud kalorifeeri – õhusoojendi – abil.[35]

Tallinna raekojas, mis restaureeriti aastatel 1971–1975, toimuvad pidulikud vastuvõtud, teatrietendused ja kontserdid.[59] Esimesel korrusel saab raekoja külalisteraamatute abil ülevaate kuulsatest külalistest, kes raekojas aegade jooksul on käinud, sealhulgas näha Venemaa viimase keisri Nikolai II ja Suurbritannia kuninganna Elisabeth II autogramme. Keldris on välja pandud Vana Toomas, ajaloolised maketid linnamüürist, -väravatest ja keskaegsetest hoonetest ning pööningul on näha 2002.–2003. aasta kaevetööde leidusid.[43]

Tallinna rae piltvaibad

[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna raevaiba detail
 Pikemalt artiklis Tallinna rae piltvaibad

1547 lasi Tallinna raad raekoja seinte tarbeks kududa seina- ja pingivaibad. Vaibad on kootud looduslike tekstiilivärvidega värvitud villasest lõngast. Need valmistati Madalmaades Enghieni linnas. Kõigile vaipadele on tellija tunnusena sisse kootud kolm Tallinna vappi, vappide kohal on kudumise aasta 1547. Alates 1937. aastast kuuluvad vaibad Tallinna Linnamuuseumi varade hulka. Raekojas paiknevad nende koopiad.

Seitse Tallinna raekoja piltvaipa tellis Madalmaadest raehärra Arent Pakebusch. Ta maksis ette 150 marka. Pärast vaipade valmimist 1548. aastal tasus ta veel 341½ marka ja 4 killingit. Kahel üle 8 meetri pikkusel piltvaibal on kujutatud vana testamendi sündmusi Iisraeli riigi kuldaja kuninga Saalomoni elust. Viiel lühemal pingivaibal on värvirohked taimornamendid. Vaibad pandi raekoja saali vaid eriti pidulikel puhkudel. Kaunis tapeet elavdas ruumi ja muutis ühtlasi tuuletõkkeplaadi ülesandeid täites rõsked kiviseinad soojemaks.

Tallinna raekoda tellis Oxfordist ettevõttelt Hines of Oxford keskaegsete gobeläänide koopiad. Elvira Liiver Holmströmi sõnul on ime, et kõik gobeläänid on säilinud. 1909. aastal tahtis linnavolinikust ärimees Albert Koba vaibad maha müüa ja saadud raha eest kooli või haigla ehitada. Sõda vaipade saatuse üle jõudis Tallinna ajalehtede esikülgedelt isegi Riia ja Peterburi ajakirjandusse. Avalikkuse survel vaipu ei müüdud.

Esimese maailmasõja ajal viidi vaibad pitseeritud kastis Moskvasse. Tänu Jaan Poskale naasid need koos Tartu rahuga Eestisse. Linnamuuseumi varade hulgas on vaibad 1937. aastast.[62]

Raad

[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna vapp Tallinna raekoja seinal

Juba 1248. aastal kinnitas Taani kuningas Erik IV Tallinnale Lübecki linnaõiguse, millele toetudes alustas raekojas tööd hansakaupmeeste seast valitud Tallinna raad. Sellega astus Tallinn Euroopa õigusruumi. Linnavalitsus töötas raekojas kuni 1970. aastani. Tänapäevani munitsipaalomandis olev maja täidab oma ajaloolist ülesannet linna esindushoonena.[8]

Üks olulisimaid vabalinna privileege oli luua linnanõukogu ehk magistraat. Magistraadi ülesanne oli "järgida linna kasu ja hüvangut". Raad andis välja seadusi, sõlmis kokkuleppeid, tal oli oma pitsat. Raad müntis raha, määras inimesi ametisse, valvas korra ja kaubanduse üle linnas, käsutas linna vara, juhatas linna kaitset, korraldas kindlustuste ehitamist ja sõjaväe ülalpidamist, pidas kohut ja jälgis kohtuotsuste täitmist. Raad pööras tähelepanu linlaste olmele ja väljanägemisele[16] ning võttis vastu riietusreglemendid. Raekojas otsustati kõik tähtsad küsimused: kui mitu uut torni linnamüüri ehitatakse, mis juhtub teolt tabatud varastega, mitu pulmakülalist kaupmees oma pulma tohib kutsuda ja mitu puuda[küsitav] kuldehteid tohib kanda kullassepa naine.[13] Rae ülesanne oli linna rahvusvaheline esindamine: lepingute sõlmimine välismaiste valitsejate ja linnadega, hoolitsemine Tallinna kohustuste täitmise eest Hansa liidu liikmena ja osalemine hansapäevadel, kaubandusläbirääkimiste pidamine, oma kodanike huvide kaitsmine välismaal, seaduslikkuse ja korra tagamine, linna kaitsevõime eest vastutamine, arvepidamine linna kinnisvara üle, maksude kogumine, osaline arvepidamine kirikute ja seekide tulude ja kulude üle jne. Raad pidas linna arve-, rendise-, kinnistu- ja kodanikeraamatuid. Lisaks tuli pidada kirjavahetust teiste võimukandjatega ning vaadata läbi linnakodanike palveid ja kaebusi.[63] Raad oli seega kõrgeim linnavõim.

Algul kuulusid rae koosseisu vaid raehärrad – nõunikud, kes valiti kaupmeeste seast. 13. sajandi teisest poolest oli raeistungite eesotsas kaks bürgermeistrit. Raehärrade arv ei olnud püsiv, 16. sajandi lõpul oli neid 14.[33] Üldiselt kõikus raehärrade arv 19 ja 25 vahel.[63]

Raehärrade eesotsa kuulusid tol ajal 4 bürgermeistrit.[33] Hiljemalt 16. sajandi keskpaigast kuulus rae koosseisu ka sündik. Lisaks oli rae teenistuses palgalisi, kes ei kuulunud rae koosseisu: kirjutaja, kohtuteenrid, majahoidja jne. Rae töövormiks olid istungid, mida reeglina peeti raekojas, kirjutajatoas või Pühavaimu kirikus, kus toimusid raeliikmete ühised jumalateenistused.[63] Üks bürgermeistritest, reeglina kõige kogenum ja parem seadustetundja, oli eesistuja, kes juhatas raeistungeid ühe aasta jooksul. Sellele kõrgele ametipostile asudes küsis eesistuja tingimata teistelt raehärradelt, kas nad on tema kandidatuuriga nõus.[33]

Tallinna rae istung filmis "Apteeker Melchior"

Raad tegutses aasta kaupa kahes vahetuses: korraga olid ametis vaid pooled raeliikmed, kes moodustasid nn istuva ehk istungeid pidava rae. Aastaks tagasi tõmbunud osa raest nimetati vanaks või puhkavaks raeks. Kuna algselt oli raehärra amet auamet, oli raehärradel istungitest vaba aastat vaja oma elu ja majanduse korraldamiseks. Siiski osalesid vana rae liikmed oluliste otsuste langetamises või täitsid avalikke ameteid, näiteks arveraamatupidaja (kemmereri) või Pühavaimu seegi eestseisja oma.[63]

Rae koosseisu valiti vaid laitmatu mainega kaupmehi. Raehärra amet oli eluaegne, raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ja omama kinnisvara Tallinna piires, kuid ei tohtinud teenida elatist käsitööga, s.t pidi kuuluma kaupmeeste hulka. Vältimaks võimu kuritarvitamist, ei valitud rae koosseisu korraga vendi ega isa ja poega; valimiste juures ei tohtinud viibida kandidaadi sugulased ega hõimlased.[64] Valimised määrati tavaliselt toomapäevaks, 20. detsembriks ja see võib olla põhjus, miks raekoja tuulelipp kannab nime Vana Toomas. Raekoja uksed suleti ja bürgermeister teatas kandidaatide nimed (igale positsioonile kandideeris kaks inimest). Asi otsustati salajasel hääletusel, vajalik oli absoluutne häälteenamus. Pärast valimisi avati raekoja uksed ja kogu raad kogunes raekoja avatud akende juurde. Valju häälega teatas eesistuja uute raehärrade nimed, väljakule kogunenud linlased aga tervitasid neid.[33]

Igal vabal linnal oli õigus münte vermida. Müntimine toimus ainult rae korraldusel. Selleks olid linnal mündikoda ja mündimeister. Keskajal paberraha veel ei tuntud, kasutusel olid ainult mündid. Iga münt oli just niipalju väärt kui temas sisalduv metall.[13]

Tallinna raad kui iseseisva linna sümbol

[muuda | muuda lähteteksti]
Tallinna raekoda, 1800. Eduard Philipp Körberi joonis Johann Christoph Brotze kogust

Valitseja vahetumine ei toonud reeglina kaasa olulisi muudatusi rae tegevusse. Eraldi peatüki Tallinna omavalitsuse ajaloos moodustab aga asehaldusaeg, mil keisrinna Katariina II 1785. aasta linnadeseadus – nn armukiri linnadele – asendas rae kui linnavalitsuse ajutiselt linnaduumaga. Rae endised funktsioonid taastas 1796 keiser Paul I.

Murranguline etapp Tallinna linnavalitsuse ajaloos algas 26. märtsil 1877, kui Aleksander II ukaasiga kehtestati Balti linnades 1870. aasta Venemaa üldine linnaseadus. Raad asendati valitava volikogu (duuma) ja linnaametiga (uprava). Linnavolikogu valis ka linnapea. Esimesed Tallinna linnavolikogu valimised toimusid 24.–25. novembril 1877. Uue volikogu esimene istung peeti 22. detsembril 1877; esimeseks linnapeaks valiti sel istungil Oscar Arthur von Riesemann. Raad jäi püsima vaid kohtuasutusena.

9. juulil 1889 kehtestati Balti provintsides Venemaa 1864. aasta kohtuseadus, millega Tallinna raad likvideeriti. Rae viimane pidulik istung peeti 17. novembril 1889.[63]

Raad on magistraadi lühem vorm. See tähendas keskajal vabade linnade eesotsas seisvat kogu.[16] Tallinna linnaomavalitsuse ehk rae tekkeaeg ei ole täpselt dateeritav. Selle võiks paigutada 1230. aastatesse, mil juba olemasolevasse kindlustatud eestlaste asulasse ja selle ümbrusse hakkasid kogunema taani, saksa, skandinaavia ja slaavi päritolu käsitöölised-kaupmehed. Esimest korda mainitakse Tallinna raadi (consilium consulum civitatis) Taani kuninga Erik IV 15. mail 1248 antud ürikus, millega Tallinnale kinnitatakse Lübecki õiguse kasutamise luba. Sestpeale jäi Tallinna raad ligi 6½ sajandiks linnaelu juhtivaks institutsiooniks.[16][63]

Linnade iseseisvumine oli ajalooline samm, mis vabastas linna kuninga ja feodaalide võimu alt. See võit ei tulnud kergesti ja võitlust kroonis edu vaid seetõttu, et linnad pürgisid iseseisvusele kogu Euroopas.[16]

Oma tegevuses lähtus raad Lübecki õigusest ning andis igal aastal välja määrusi ja korraldusi (bursprake, willküre), mis linnaelanikele avalikult välja kuulutati. Tähtsate otsuste langetamisel pidi raad arvestama gildide seisukohti, kusjuures mõjukaim oli Suurgild.[63] Rae ja suurgildi tihedatele suhetele viitab asjaolu, et mõlemad kasutasid oma vapil sama kujutist: valget risti punasel taustal. Mõne aasta pärast, 1255. aasta augustis kinnitati Tallinna õigused uuesti, kuu aja pärast koostati aga esimene Tallinna koodeks, milles oli 99 artiklit. Koodeksist on säilinud 14 pärgamendilehte (15. leht on katkine, aga tekst on jäänud puhtale 16. lehele).

Tallinna rae seadustik

[muuda | muuda lähteteksti]

„Aastal 1525, pühapäeval pärast Fabianuse ja Sebastianuse päeva, lasi auväärne raad kõiki ja igaüht, kes selle linnaga seotud, nii vaimulikke kui ka ilmalikke, tungivalt paluda ja neile teatavaks teha, et kui kellelgi on mingit vara kullana, rahana ja [muude] väärtustena, hõbedana, hõbesepisena, pisiasjadena, pitsatite ja ürikutena või mis tahes varana, mis kuulub mustade [vendade] kloostrile ja on sealsete munkade käest deposiidina või muul viisil saadud või mida enese juures hoitakse, tuleb sellest auväärsele raele otsekohe teatada ja see üle anda. Vastasel korral peetakse kõike, mis pärast käesoleva [teatavakstegemist] kellegi juurest ilmsiks tuleb või arestitakse, varastatuks ja selle vara varjajat ei jäeta sellekohaselt karistamata.“

Ülaltoodud raemäärus sisaldub koondkäsikirjas, mille varasemad osad on üles tähendatud 16. sajandi esimestel aastatel, hilisemad 1550. aastatel. Leidub ka ärakirju tekstidest, mille algversioonid pärinevad 15. sajandi algusest. Põhiosas sisaldab köide erinevate käsitööametite skraasid, lisaks maalrite, kangrute, kiviraidurite, seppade, kullasseppade, pagarite, pistemaakrite, sadulseppade, lihunike, voorimeeste, mündrike, köösnerite ja kingseppade skraade versioone 15.–16. sajandist. Lisaks nendele on üles tähendatud raemäärusi, sealhulgas reformatsiooniaegseid kirikuelu ümberkorraldusi puudutavaid õigusakte aastatest 1524–1525. Oluline osa sellest, mis Tallinna rae tegevusest usupuhastusega seoses teada on, näiteks esialgne uus kirikukorraldus, nõudmised pildirüüste käigus röövitud kirikuvara väljaandmise kohta ja sellega seoses teade pildirüüste toimumisest üldse, pärineb nimelt sellest säilikust.

1525. aasta 22. jaanuari määrus oli ajendatud asjaolust, et Tallinna jutlustajavendade konvendi laialisaatmisel ei õnnestunud rael olulist osa konvendi varast üle võtta. Vennad olid väärtuslikuma vallasvara ja dokumendid ära peitnud, suures osas ilmselt Harju-Viru vasallide juurde, ent osalt ka Tallinna kodanike majadesse. 12. jaanuaril 1525 pärast konvendi laialisaatmist võeti kloostri juhtkond (prior Augustinus Emsinckhoff, lektor ja subprior Thomas de Reken ning prokuraator David Sliper) vahi alla. Neid sunniti avaldama andmeid kloostri varanduse ja privileegide asukoha kohta. Kõigi kolme aruanded on säilinud, ent dateerimata. Otsustades nendes kirjades leiduvate vihjete järgi prokuraatori ja priori vahelistele läbirääkimistele vara väljaandmise üle, koostati aruanded tõenäoliselt pärast raemääruse väljastamist. Arvatavasti oli raele määruse väljaandmise ajaks teada, et Tallinna kodanike kodudes võib konvendi vara leiduda, selle täpsem asupaik polnud aga teada. Välistada ei saa sedagi, et mõne varjaja kohta oli rael lähemaid andmeid või vähemalt oletusi, ent soovimata jõuvõtteid kasutada, kutsuti esmalt üles konvendi vara vabatahtlikult välja andma. Määruse sõnastus on huvitav. Nimelt on märkimisväärne, et ei pöörduta mitte linna kodanike või elanike poole, vaid kõigi poole, kes on linnaga seotud. Nagu öeldud, ei paigutanud dominiiklased oma vara mitte ainult Tallinna elanike juurde ja selle kohta võis rael andmeid olla (väljaspool linna elavate inimeste karistamine oli raele juriidiline probleem). Pöördumist nii vaimulike kui ka ilmalike poole tuleb pidada tolleaegse kantseliidi formaalsuseks, sest ka vaimulike vastutuselevõtmine tollases siiski veel katoliiklikus linnas pidi rae jaoks olema väga küsitav. Osa väljendeid, mis puudutavad vendade vara laialijagamist, on kindla juriidilise sisuga ja viitavad sellele, et üleandmine toimus kõigi vallasvara deponeerimise reeglite järgi, pole välistatud, et koguni linna kohtuvõimu osalusel. Millised need reeglid olid, pole teada – ükski keskaegse Tallinna säilinud õigusakt niisugust menetlust ei kirjelda. Võimalik, et kasutati mõnda universaalsemat tsiviilõigust.

Teated selle kohta, kas rae üleskutsel oli tulemusi või mitte, puuduvad. Võib aga oletada, et midagi olulist ei saavutatud – raedokumentide seas pole pikemaid inventare kloostri vara kohta. Konvendi arhiivi aegsed ümberkorraldused vajaksid eraldi uurimist. Mainitud määrus on vaid üks näide sellest, kui energiliselt sekkus ilmalik võim usupuhastuse ajal kirikuellu.[65]

Linna kasvades koodeksit täiendati ja kohandati kohalikele tingimustele sobivaks. Koodeksi viimases 16. sajandist pärinevas variandis oli juba 320 artiklit. Hoolimata süsteemitusest oli koodeks väga ulatuslik seaduste kogu, mis haaras linna elu kõiki külgi.[16] Kord aastas loeti rahvale kogu linnaõigus ette, et keegi ei saaks seaduserikkumist teadmatusega vabandada.[22]

Tallinna rae vahtkond

[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna rael oli oma vahtkond. Vahisõdurite ülesanne oli linnas korda hoida ja raekoja tornis vahti pidada. Nad pidid kohe teada andma, kui linnale olid lähenemas vaenuväed või kuskil oli tulekahju lahti läinud. Kui linna ohustas õnnetus, tõmbasid vahisõdurid kellarõdul asuvat häirekella. Häirekella valmistas Tallinna suurtükimeister Hinrik Hartmann. Kella alumisel serval on kiri: "Au olgu jumalale kõrges. Issanda aastal 1586. Igaüks hoidku oma tuld ja lõket, et sest linnale mingit kahju ei tekiks." Kuni 20. sajandi alguseni tõmmati kellatila nöörist igal täistunnil vastavalt tundide arvule. 21. sajandi algusest juhib kellatila lööke elektroonilise süsteemi abil raekoja esifassaadil asuv kell.[66]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1199 Tallinna Raekoda, 13. saj, 14. saj, 15.-20. saj, Kultuurimälestiste riiklik register
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Tallinna Raekoda: ehituslugu, Tallinna raekoja ametlik koduleht, vaadatud 28. juulil 2013
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 176
  4. ↑ Eesti arhitektuuri ajalugu 1963, lk 174
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Tallinna raekoda, tallinn.ee, vaadatud 20. juulil 2013
  6. ↑ Keskaegne vanalinn, puhkaeestis.ee, vaadatud 8. juulil 2013
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 Eesti Entsüklopeedia, 9. k., lk 237
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Tallinna raekoda, tallinn.ee, vaadatud 20. juulil 2013
  9. ↑ 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 9,10 Masso T., 1983, lk 80
  10. ↑ Europa Nostra medal Tallinna raekojale, veeb.tallinn.ee, vaadatud 28. juulil 2013
  11. ↑ Tallinna raekojale antakse üle Euroopa kultuuripärandi auhind, Eesti Päevaleht, vaadatud 19. juulil 2013
  12. ↑ Eesti Nõukogude entsüklopeedia, lk 369, Tallinn 1974
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 K.R. Hahn, 2001, lk 22
  14. ↑ Valt L., Raudits L., Mihkelsoo A. Tallinn, lühientsüklopeedia. Raekoda. Tallinn, Valgus 1979, lk 272
  15. ↑ K.R. Hahn, 2001, lk 24
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 Rannu J., 1983, lk 33
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 56
  18. ↑ 18,0 18,1 Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 56–57
  19. ↑ K.R. Hahn, 2001, lk 30
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 57
  21. ↑ 1627, Daniel Pöppel
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 22,4 22,5 K.R. Hahn, 2001, lk 25
  23. ↑ [1], Õhtuleht, vaadatud 28. juuli 2013
  24. ↑ Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 176–177
  25. ↑ Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 177–178
  26. ↑ Ametlikud vastuvõtud. Tallinna raekoda, vaadatud 11. detsembril 2022.
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 Rasmus Kangropool, 1982
  28. ↑ Raekojas leiti kultuurikihi alt ligi 400-aastased seinamaalingud, Eesti Päevaleht, vaadatud 9. juulil 2013
  29. ↑ K.R. Hahn, 2001, lk 27
  30. ↑ Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 178
  31. ↑ Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 58
  32. ↑ Raekoja ihuarst Teddy Böckler esitles raamatud raekoja leidudest, Eesti Päevaleht, vaadatud 28. juulil 2013
  33. ↑ 33,0 33,1 33,2 33,3 33,4 33,5 Rannu J., 1983, lk 34
  34. ↑ Soolale ehitatud linn – näitus Tallinna Raekojas, www.kul.ee, vaadatud 8. juuli 2013
  35. ↑ 35,0 35,1 35,2 35,3 35,4 Rannu J., 1983, lk 35
  36. ↑ 36,0 36,1 36,2 Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 378
  37. ↑ 37,0 37,1 Tallinna raekoda, lemill.net, vaadatud 28. juulil 2013
  38. ↑ [2], www.tallinnhistoricalhotels.com, vaadatud 8. juuli 2013
  39. ↑ 39,0 39,1 Tallinna raekojas kukkus lagi sisse, Delfi, 17. aprill 2003
  40. ↑ Tallinna raekoda, entsyklopeedia.ee, vaadatud 6. juulil 2013
  41. ↑ 41,0 41,1 41,2 Triin Parts. Tallinna raekoda sai uue torni ja uue tuulelipu, Postimees, vaadatud 28. juuli 2013
  42. ↑ 42,0 42,1 42,2 Raekoja korstnajalatükk lõhkus saali lae, tallinn.ee, 17. aprill 2003
  43. ↑ 43,0 43,1 43,2 Tallinna raekoda eksponeerib põnevaid pööninguleide, tallinn.ee, 3. juuli 2013
  44. ↑ 44,0 44,1 Raekoda võlub nii keldri kui ka pööninguga, postimees.ee, 16. juuli 2008
  45. ↑ Tallinna raesaalid said uue ja senisest ajaloohõngulisema näo, postimees.ee, vaadatud 28. juulil 2013
  46. ↑ Niiskuses murenev raekoda läheb kaheks kuuks remonti, Eesti Päevaleht, 3. jaanuar 2009
  47. ↑ Tallinna raekoda läks kaheks kuuks remonti, ehitusinfo.ee, 3. jaanuar 2009
  48. ↑ Tallinna raekoda, et.advisor.travel, vaadatud 8. juulil 2013
  49. ↑ 49,0 49,1 Tallinna raekoda, veeb.tallinn.ee, vaadatud 28. juulil 2013
  50. ↑ [3], raitjamarin.wordpress.com, vaadatud 27. juulil 2013
  51. ↑ Sada viisteist astet viivad külalise raekoja torni, www.tallinncity.ee, vaadatud 27. juulil 2013
  52. ↑ Tallinna raekoda Facebookis, facebook.com, vaadatud 27. juulil 2013
  53. ↑ Raekoja torn ootab külalisi, Õhtuleht, vaadatud 27. juuli 2013
  54. ↑ Jüri Kuuskemaa. Ligi 500-aastane Vana Toomas – müüt või iidne näidiskodanik?, Pealinn, 6. september 2010
  55. ↑ 55,0 55,1 K.R. Hahn, 2001, lk 26
  56. ↑ 1667, Johann Aken
  57. ↑ 1667–96, Elert Thiele, Joachim Armbrust
  58. ↑ 58,0 58,1 Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 123
  59. ↑ 59,0 59,1 59,2 59,3 Rannu J., 1983, lk 36
  60. ↑ Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 124
  61. ↑ Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut lk 120
  62. ↑ Raesaali pidurüü. Postimees, 20. veebruar 2004.
  63. ↑ 63,0 63,1 63,2 63,3 63,4 63,5 63,6 Tallinna raekoda, tallinn.ee, vaadatud 20. juuni 2013
  64. ↑ Raisma M., 2004, lk 19
  65. ↑ "Vana Tallinn XII (XVI)" Raimo Pullat, lk 99–100
  66. ↑ Tallinna raekoda, mg.edu.ee, vaadatud 6. juuli 2013

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Tallinna raekojale endine välimus? Kaja, 6. august 1935, nr 183, lk 1.
  • Koostaja: Raisma Mariann (2004). "Tallinna raekoda. Tallinn Town Hall". Tallinn: Kunst ISBN 9949-407-25-7.
  • Böckler Teddy. Tallinna raekoda. Uurimine ja restaureerimine 1952–2004. Tallinn, 2004. ISBN 9949-10-779-2.
  • Kangropool Rasmus (1982). Tallinna raekoda. Tallinn
  • Rannu Jelena (1983). Mineviku Tallinn. Tallinn: Perioodika
  • Hahn K.-Rutt (2001). Tallinna vanalinn ehk kõnelused kummitusega. Tallinn: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ja Muinsuskaitseinspektsioon.
  • Masso Tiit (1983). 100 ehitist. Tallinn: Valgus.
  • Eesti kunsti ajalugu. Tallinn: Kunst 1975.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_raekoda&oldid=6735927"