Mine sisu juurde

Peter Paul Rubens

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Rubens)
Peter Paul Rubens
Autoportree (1623)
Sündinud 28. juuni 1577
Siegen, Vestfaal
Surnud 30. mai 1640 (62-aastaselt)
Antwerpen
Rahvus flaam
Tegevusala maalimine
Kunstivool barokk

Peter Paul Rubens (Pieter Pauwel Rubens; 28. juuni 1577 Siegen, Vestfaal – 30. mai 1640 Antwerpen) oli flaami maalikunstnik.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Rubens sündis Jan Rubensi ja tema naise Maria Pypelincksi peres. Isa oli kalvinist, kes põgenes 1568 Antwerpenist Kölni, kui Hollandi Madalmaade asehaldur Fernando lvarez de Toledo hakkas protestante taga kiusama.

Jan Rubens asus 1570 Oranje Willemi õukonda, mis asus toona Siegenis. Temast sai Willemi teise abikaasa Saksimaa Anna õigusnõunik ja armuke. Annal oli Willemiga juba viis last ja Jan Rubensile sünnitas ta kuuenda, Christina. Karistuseks vangistati mõlemad, Willem laskis end 1571 lahutada ja abiellus 1575 kolmandat korda. Anna läks vangistuses hulluks, tütar tuli temalt ära võtta ja ta suri 1577. aastal 32-aastaselt. Seevastu Willem sai 1572 Hollandi, Zeelandi ja Utrechti riigihoidjaks ning 1580 vastloodud Hollandi vabariigi riigihoidjaks.

Peter Paul Rubens sündis pärast isa vabanemist vangistusest 1577. Kunstniku lapsepõlv möödus Kölnis, kuhu perekond kolis 1578. Kaks aastat pärast isa surma, 1589 naasis Rubensi perekond Antwerpenisse. Ema kasvatas poisi üles katoliiklasena ja selleks jäi kunstnik kogu eluks.

Hariduse sai ta ladina koolis, kuhu läks üheteistkümneaastasena. Ta õppis võõrkeeli, tutvus antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti ja joonistamise vastu viisid neljateistkümneaastase nooruki kunstniku Tobias Verhaechiti ateljeesse. Hiljem õppis ta Adam van Hoorti ja veel paari kohaliku tähtsusega kunstniku juures.

Isabella Clara Eugenia (1615)

1594 sattus nooruke Rubens Madalmaade kuulsa romantisti, õuekunstniku Otto Veniuse ateljeesse. Pärast nelja Veniuse juures õpitud aastat võeti Rubens 1598 vastu Püha Luuka gildi. Gildiliikme staatus andis talle õigus asuda iseseisvale tööle. Kunstnik eelistas siiski jääda veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Austria ertshertsogi Albrecht VII ja tolle abikaasa Isabella Clara Eugenia vastuvõttu. Rubensi esimene loomeperiood möödus itaaliapärase manerismi laadis.

Aastal 1600 läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonzaga teenistusse. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog märkas kunstnikus diplomaadile vajalikke omadusi ja saatis ta 1603 diplomaatilise ülesandega Hispaania kuninga juurde. Aastatel 1604–1606 maalis Rubens hertsogi õuekunstnikuna kolmeosalise altarimaali sealsele jesuiitide kirikule[1].

1608 sai Rubens teada, et ta ema on raskelt haigestunud, ja naasis kodumaale, aga ema jõudis siiski enne surra. Rubens asus alaliselt elama Antwerpenisse. Seal sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite ertshertsogi Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik.

Rubens õppis ära ladina keele, tundis antiikkirjandust ja tutvus antiikkunstiga. Nicolas Claude Fabri de Peiresci õhutusel tärkas temas huvi arheoloogia vastu. Ta kogus münte, gemme ja isegi skulptuure. Ta joonistas niinimetatud Augustuse gemmi (Gemma Augustea), mille pärast tema surma avaldas 1665 tema poeg Albert. Selle gemmi motiivistik kajastub Antwerpeni katedraali maalis "Risti püstitamine" (1610–1611).[2]

Ka pärast Itaaliast lahkumist kirjutas Rubens palju kirju itaalia keeles, kirjutas oma nime kujul "Pietro Paolo Rubens" ja rääkis sageli tagasipöördumisest Itaaliasse, mis küll kunagi teoks ei saanud.

Rubens koos Isabellaga (u 1609)

1609 abiellus Rubens 18-aastase Isabella Brantiga. Kunstnik maalis oma mõrsjale pulmakingiks teose "Autoportree Isabella Brantiga" (1609/10)[1].

Itaalias veedetud kaheksa aasta jooksul kujunes välja kunstniku isikupärane stiil. Avaldus Rubensi mitmekülgsus kunstnikuna: altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi tööd olid suurepärase tehnilise teostusega. Umbes aastaks 1620 oli tema maalimislaad välja kujunenud. Selle tunnuseks olid lopsakate eluküllaste vormidega figuurid, kirglikud liigutused ja säravad värvid. Talle on iseloomulik täidlaste alasti naiste kujutamine.

Suhteliselt ruttu saavutas Rubens populaarsuse ja tunnustuse. Ta maalis õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Menul oli ka varjukülg. Rubens haaras vaimustusega igast tellimusest, ent ei suutnud enam ise kõiki tellimusi täita. Tema ateljeest kujunes maalitööstus, mis oli toodangu hulgalt ainulaadne. Sinna tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Rubensi ateljees töötas isegi Anthonis van Dyck, kes oli Rubensi kõige tuntum õpilane.

Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiisi ning töö tegid valmis õpilased ja sellid. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele on Rubens oma käega tõmmatud vaid mõned pintslitõmbed. Mitu head ideed jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud tulemus kunsti ja Rubensi nime. Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalsemaid teoseid.

Aastatel 1621–1630 viibis kunstnik palju välismaal, täites kunstialaseid ja diplomaatilisi ülesandeid. Rubensi kui suurepärase hariduse ja heade maneeridega inimese kätte usaldasid Flandria asehaldur ja Hispaania kuningas tihti läbirääkimisi. Neid ülesandeid täites külastas Rubens Prantsusmaad, Hollandit, Inglismaad ja Hispaaniat. Ta kuulsus levis üle Euroopa, ta sai kõikjal auavalduste osaliseks ja talle esitati hulgaliselt tellimusi.

1628–1629 oli Rubens 8 kuud Hispaanias. Lisaks läbirääkimistele maalis ta teoseid niihästi kuningale Felipe IV-le kui teistele suurnikele. Ta hakkas seal uurima Tiziani teoseid, joonistades maha tema töid. Ta sõbrunes Madridis ka sealse õukonnakunstniku Diego Velázquezega. Nad plaanisid koos Itaaliasse reisida, aga Rubens pidi Antwerpenisse naasma ja Velázquez tegi selle reisi ilma temata.

1625. aastal suri Isabella. Rubens kirjutas: «Ma kaotasin suurepärase sõbratari... See kaotus vapustab mind hingepõhjani ja kuna igat liiki kurbuse vastu on ainult üks rohi – unustus –, pean kogu oma lootuse sellele rajama.»

Rubens Hélène Fourment' ja nende poja Peter Pauliga (u 1639)

Pärast naise surma loobus Rubens mõneks ajaks maalimisest. 1630 sõitis ta Hispaania Madalmaade täievolilise saadikuna Inglismaale. Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Juba samal aastal lõpetas ta diplomaatilise karjääri ja abiellus 6. detsembril 1630 53-aastaselt 16-aastase Hélène Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Hélène mängis Rubensi viimase kümne aasta loomingus väga tähtsat rolli. Kunstnik kirjutas sõbrale: «Ma võtsin noore naise ausast linnakodaniku perest, kuigi kõik soovitasid mul valida naine õukonnast. Mind hirmutab see üldine tuntus ja eriti veel nende naiste suureline upsakus... Ma tahan naist, kes ei punasta, nähes, et haaran pintsli.» Suurele vanusevahele vaatamata oli nende abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel.

Rubensil oli kaheksa last, neist Isabellaga kolm ja Hélène'iga viis. Noorim laps sündis kaheksa kuud pärast Rubensi surma.

Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, loobus ateljeest ja asus elama Mecheleni lähedale kauni pargiga Steeni lossi oma kogu ja maalide keskele. Loss oli nagu muuseum, millesse Hélène tõi hubasust. Kuigi kunstnikku piinas haigus ja tema parem käsi lakkas kuuletumast, jätkas Rubens töötamist vasaku käega.

Rubens suri südamepuudulikkusse, mille põhjustas krooniline podagra.[viide?] Ta maeti Antwerpenisse Püha Jakobi kirikusse.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Rubens oli kunstnikuna väga viljakas. Kuulsust lisas tema diplomaadikarjäär, mis kindlustas tohutu tellimuste hulga.

Sageli tegi Rubens teosele üksnes visandi ja viimased viimistlevad pintslitõmbed ning signeeris maali, muu töö tegid ära tema abilised. Tänapäeval hinnatakse umbes 500 teost nii-öelda tõelisteks Rubensiteks. Perekonnaportreede ja olmestseenide juures võib kindlam olla, et õpilased meistrit abistanud pole.

Simson ja Delila (1609–1610)

1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole. Maalid muutusid järjest suuremaks, figuuride liikumine hoogsamaks, igal kompositsioonil leidus figuure järjest rohkem. Üha enam pääses mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata jõudu ja kirge.

Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige "Hukkamõistetute põrgussetõukamine" (1618–1620). Ajendi millegi taolise loomiseks sai Rubens ilmselt Michelangelolt, vaadates ta tööd Sixtuse kabeli seinal, kuid ta ei jäljendanud itaalia kunstnikku. Iseloomult oli Rubensi töö Michelangelo fresko vastand: Rubensi käsitlus on puhtmaaliline. Dramaatiliselt dünaamiline on maal "Simson ja Delila". Sellel on näha üht Rubensi lemmikvõtet: naise hele keha on eksponeeritud kõrvuti meeste jõuliste tumedate, pruunide ja punakate kujudega.

"Leukippose tütarde röövimine" (1615–1620)

Eraldi tuleb mainida jahti, lahinguid, bakhanaale ja röövimisstseene kujutavaid maale. Nende hulka kuuluvad "Leukippose tütarde röövimine", "Metsseajaht" ja "Lõvijaht". Inimese võitlus loodusega huvitas Rubensit juba noorusest alates.

Rubens püüdis ühendada flaami kultuuri Lõuna-Euroopa omaga, mis ajendas teda kasutama antiikmütoloogiat. Rubens jagas antiiksete meistrite imetlust elava vastu ning püüdis edasi anda inimkeha graatsiat ja jõudu. Kuigi ta tundis hästi vanu kunstiteoseid, ei kopeerinud ta neid kunagi.

Rubens vaatas klassikalist iluideaali kriitilise pilguga ja sulatas selle flaami rahvusliku joonega, püüdes edasi anda terve, tugeva ja õitsva inimkeha ilu, soojust ja tundelisust. Teda ei haaranud niivõrd klassikalise ilu rangus ja proportsioonid, kuivõrd inimkeha füüsis, jõud ja liikumine. Selle näiteks on Antwerpenis antiikteemadel loodud tööd "Maa ja vee liit", "Amatsoonide lahing", "Venus ja Adonis" ning arvukad bakhanaalid.

Vanakreeka mütoloogia teemalistel maalidel eelistas Rubens kujutada paljude liikuvate figuuridega stseene, näiteks "Amatsoonide lahing" ja "Leukippose tütarde röövimine". Tema jumalate ja kangelaste kujutised, näiteks "Joobnud Herakles" ja "Diana kojutulek" on väljendusjõulised nagu antiiksedki teosed.[2]

Rubens on maalinud Achilleuse viibimist Lykomedese juures[3], Aenease armusuhet Didoga[4], Väikest Aiast[5], Amphitritet[6], Arachnet[7], Arest[8], Atalantat[9], Athenat[10], Oreithyia röövimist Borease poolt[11], Briseist[12], Cerest[13], Dionysost[14], Endymioni[15], Erost[16], Faunust[17], Fortunat[18], Ganymedest[19], Hephaistost sepikojas[20], Herat[21], Hermest[22], Herot[22], Iot[23], Ixioni[24], Olümpose jumalaid[25], Kallistot[26], kariide[27], Kassandrat[28], oma last õgivat Kronost[29], lapiide[30], Marsyast[31], Medusat[32], Meleagrost[33], Nausikaad[34], Odysseust[35], Omphalet[36], Orpheust[37], Pandorat[38], Parist (4 varianti)[39], Peleust[40], Persephonet[41], Perseust[41], Philemoni ja Baukist[42], Pomonat[43], Poseidonit[44], Prometheusi[45], Psychet[46], Romulust[47], saatüreid[48], sileene[49], Tereust[50] ja Venust[51].

Henri IV-le antakse Maria de' Medici portree (u 1622–1625)

Selle perioodi (1621–1630) suurim ettevõtmine oli 21 kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria, mille Rubens maalis Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa Maria de' Medici ülesandel 1621–1625. Need Louvre’is säilitatavad maalid kujutavad stseene Maria de' Medici elust. Rubens ühendas ajaloolise maali elemendid mütoloogiliste ja allegooriliste figuuridega, mõistukõnega. Stseenis, kus Henrile antakse Maria portree, hoiavad Amor ja pulmajumal Hymenaios kuninga silmade ees printsessi idealiseeritud kujutist. Kõrval seisev naine – Prantsusmaa allegooriline kujutis – soovitab kuningal järgida südame kutset. Toimuvat jälgivad ülaltpoolt Jupiter ja Juno. Monumentaalne kompositsioon, efektne taust ja rikkalik koloriit annavad maalidele väärtuse.

Pärast selle tsükli valmimist tellis Maria de' Medici Rubensilt veel 24 maali stseenidega Henri IV elust. See pidi sisaldama tema leppimist Henri III-ga, kellel polnud poega ja kelle järeltulijaks Henri IV sai, samuti Henri IV ülistamist väejuhina. Rubens alustas tööd varsti pärast esimese tsükli valmimist, kuid ei jõudnud kaugele. Maria de' Medici langes ebasoosingusse ja tema oma poeg Louis XIII pagendas ta 1631 Prantsusmaalt, uueks regendiks sai kardinal Richelieu. Richelieu keeldus maalitsükli lõpetamise eest tasumast. Maria de' Medici elas edaspidi Kölnis ja suri samas majas, kus Rubens oli lapsena elanud, 1642 ehk pärast Rubensit.

Üks Rubensi viimaseid religioosseid teoseid on 1632 valminud Ildefonso altar. Keskses stseenis on kujutatud neitsi Maarjat kinkimas pühale Ildefonsole missarüüd. Altari tiibadel on pildi tellijad ertshertsog Albert ja ta abikaasa Isabella koos patroonidega. Teine altaripilt on Rubensi hauakabelis Saint-Jaques'i kirikus Antwerpenis. See kujutab pühakutest ümbritsetud Madonnat. Nende maalide kompositsioon ületab ilmeka pateetika, värvisära ja harmoonia poolest kõik seniloodu.

"Hélène Fourment poja François'ga" (1635)

Rubens maalis oma noort naist palju, näiteks "Hélène Fourment lastega". Kord maalis ta naist uhkes kostüümis, kord poolalasti, kord koos endaga, siis laste seltsis. Parimad maalid Hélène'ist asuvad Münchenis, Viinis ja Pariisis. Eriti väärtuslikeks teeb nad asjaolu, et on algusest lõpuni maalitud kunstniku enese käega. Hélène inspireeris teda maalide "Kolm graatsiat" ja "Parise otsus" loomisel: Hispaania õukonnas tundsid vaatajad kunstniku noore naise ära Venusena.

Üks kõige paremaid portreid on maalitud taeva taustalt eralduva heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Hélène kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed ning toredat kleiti, millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske krinoliinitaoline seelik. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitside läbipaistvus ning kleidi tihe, liibuv ja läikiv siid on maalil ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks. Rubens, kes nooremas eas püüdis rõivastuse iga detaili eraldi välja tuua, kujutas riietust sellel maalil hoopis ühte kuuluva tervikuna. Noor naine näib neis rõivais justkui õide puhkevat, varrukate kohevad vormid näivad välja kasvavat keha lopsakusest, suled sulavad kokku käharate juustega ja nende kohev ümarus kordub maali tagaplaani katvais pilvedes. Paelad on huultega samas värvitoonis, kaskaadidena langev siid annab figuurile liikumise ja jõu, ehkki naine seisab rahulikult paigal. Tume kleit toonitab naha õrnust ning valged suled ja pitsid ümbritsevad keha otsekui oreool. Must kübar moodustab tugeva kontrasti, kübarapaela õrn puna kordub varrukates.

Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda Isabella ja Hélène'i jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teisel nõudsid oma osa mälestused esimesest. Hélène esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel.

"Maastik vikerkaarega" (u 1632–1635)
"Maa ja vee liit" (u 1618)

Hakates maalima vasaku käega, muutus ka ta loominguline käekiri. Kunstnik hakkas maalima lihtsamini, läbipaistvamalt, töödesse tuli rohkem õhku ja valgust. Eriti meeldis talle jäädvustada suurejoonelisi loodusnähtusi: vikerkaart, päikesetõusu ja -loojangut, kuuvalgust jne. Mõne pildi taustal on ka Rubensi loss. Hilise perioodi maalid kujutavad Flandria maastikke, selle avarust, teid ja kohalikke inimesi. Nende teoste näideteks on "Maastik vikerkaarega", "Põllult tulek" ja "Talupoegade tants".

10. juulil 2002 toimus Sotheby'se oksjon, millel Rubensi äsjaavastatud maal "Süütalaste tapmine" müüdi 49,5 miljoni naelsterlingi ehk 76,2 miljoni USA dollari eest Kanada kõige rikkamale inimesele, lord Kenneth Thomsonile. See on vanade meistrite (umbes enne 1800. aastat) kõige kallimalt müüdud teos.

Maalid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Mahavõtmine"
  • "Kristuse ristilt mahavõtmine" (1612; Antwerpeni katedraal)
  • 21 kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria Henri IV abikaasa Maria de' Medici ülesandel 1621–1625
  • "Jeesuslapse kummardamine"
  • "Viimane kohtupäev"
  • "Õlgkübar" (1626; Susanna Fourment)
  • "Kolm graatsiat" 1639
  • "Maria de' Medici saabumine Marseille'sse"
  • "Autoportree Isabella Brantiga" (1609)
  • "Kristus ristil" (1609–1612)
  • "Maa ja vee liit" (1615)
  • "Lõvijaht" (1615–1618)
  • "Medusa" (umbes 1618)
  • "Amatsoonide lahing" (1618–1620)
  • "Hukkamõistetute põrgussetõukamine" (u 1620)
  • "Leukippose tütarde röövimine" (1620)
  • "Sõjakoledused" (1630)
  • "Maastik vikerkaarega" (1632–1635)
  • "Parise otsus" (1635)
  • "Venus ja Adonis" (1635)
  • "Hélène Fourment lastega" (1636–1638)
  • "Talupoegade tants" (1636–1640)
  • "Sõja tulemused" (1637–1638)
  • "Kasukake" (Hélène Fourment' portree; 1638–1639)

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Kunstileksikon, Kunst, Tallinn 2000
  2. ↑ 2,0 2,1 Antiigileksikon, 2. kd, lk 150–151
  3. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 12
  4. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 15, 116
  5. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 20
  6. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 37
  7. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 54
  8. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 56, 338
  9. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 71
  10. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 74
  11. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 87; 2. kd, lk 49
  12. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 89
  13. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 100
  14. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 119
  15. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 135
  16. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 142
  17. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 151
  18. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 158
  19. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 162
  20. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 184
  21. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 185
  22. ↑ 22,0 22,1 Antiigileksikon, 1. kd, lk 188
  23. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 213
  24. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 216
  25. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 226
  26. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 229
  27. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 231
  28. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 236
  29. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 286
  30. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 306
  31. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 339
  32. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 345
  33. ↑ Antiigileksikon, 1. kd, lk 347
  34. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 30
  35. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 43
  36. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 47
  37. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 54
  38. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 63
  39. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 67
  40. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 72
  41. ↑ 41,0 41,1 Antiigileksikon, 2. kd, lk 77
  42. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 80
  43. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 95
  44. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 98
  45. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 105
  46. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 114
  47. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 141
  48. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 154
  49. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 164
  50. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 81
  51. ↑ Antiigileksikon, 2. kd, lk 262

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Peter_Paul_Rubens&oldid=6743010"