Manerism

Parmigianino maal "Pika kaelaga madonna" (1534–1540)

Manerism on periood Euroopa kunstis 16. sajandil, renessansi järel ja baroki eel.

Manerismi mõiste võttis kasutusele Itaalia ajaloolane Luigi Lanzi 1792. aastal, tuntuks sai see Jacob Burckhardti tööde kaudu.

Manerism tekkis rahutul muutuste ajastul. Traditsiooniline maailmapilt lõi seoses reformatsiooniga kõikuma. Osaliselt taastus keskaegne elutunnetus, kuna renessansslik usk müütilise antiikse ideaalmaailma taassündi vanade väärtuste, eluhoiakute ja kunstiprintsiipide ülevõtmise abil ei leidnud kinnitust. Eelmisel ajastul antiigi eeskujul kõikide asjade mõõduks kuulutatud inimene osutus kõlbmatuks mõõdupuuks. Tekkinud egoismi- ja omavoli lainest ei saanud enam mööda vaadata.

Uue Maailma avastamine ning uute maade, rahvaste, kultuuride ja nende imelikena näivate loomade, taimede ja kommete tundmaõppimine tekitas ühekorraga nii vaimustust kui pinget. Inimesi vaevas selle kõige tõttu mingi seletamatu pinge, rahutus ja ärevus. Euroopat haarasid uued, senisest hoopis verisemad ja rüütellikkuse reegleid rikkuvad sõjad ning puhkes nõiajaht.

Manerism kunstis

Manerism kui kunstistiil sündis Itaalias. Seda üleminekufaasi renessansilt barokile on nimetatud ka hilisrenessansiks.

Algas mäss jäikade renessansslike kaanonite vastu. Manerismist sai uusaegse kunsti alustala ning selles on kohati isegi ühisjooni varajase modernismi püüdlustega. Kunst tahtis vaatajat üllatada ja võimalusel ehmatada deformeerides vorme, sundides neid väänlema ning tekitades valguse ja perspektiivi efektidega ängi, hirmu või usuekstaatilist meeleolu. Selles stiilis liidetakse kõige erinevamaid ja vastandlikemaid esemeid, olendeid ja materjale. (näiteks luuakse inimnägusid juurviljadest, kaladest ja lilledest.)

Ideaaliks oli luua mõistuse kontrollita, kiirelt ja kergelt ning emotsionaalselt erutatult. Selline inspiratsioonihoog piirnes loomemäratsusega (“furor”). See töömeetod, mida hiljem propageerisid sürrealistid, avas tee müstilise ja alateadvusliku domineerimisele.

Manerismis hinnati fantastilisust. Lähteallikaks võis seejuures võtta kõike olemasolevat, olgu siis muutuvat (näiteks pilved) või muutumatut (näiteks kivide mustrid). Fantastiline ei olnud enam vaid midagi fiktiivset ja väljamõeldut.

Manerismis kasutati sageli groteski – dekoratiivse kujundit, mis ei ole enam ornament, kuid veel mitte ka iseseisev kunstiteos. Motiiv võeti üle rooma arhtektuurist. Maneristlik kunst on eksimatult äratuntav oma omapärane figuuritüübi järgi. Inimeste pead on ovaalsed ja võrreldes tegelikkusega liiga väikese. Käed-jalad on alati liiga pikad. Poosid on otsitult õilsad ja peenutsevad, kuid sageli üleolekut rõhutavad.

Ruumikäsitlus erineb eelnevast ja järgnevast stiilist tunduvalt. Saksa kunstiteadlane H. Hoffmann kasutab seda iseloomustades mõistet “ruumi põgenemine”. Tema kaasmaalane aga väidab, et maneristlik ruum on “ilma vormita” ning “paik, millel ei ole kohta”. Maneristlike teoste vaataja satub seetõttu vastamisi lõpmatusse koonduvate perspektiivjoontega, mis lausa tõmbavad ta endaga kaasa, või siis labürinditaolisse, optiliselt haaramatusse moodustisse.

Maneriste

• Alessandro Allori
• Giuseppe Arcimboldo
• Niccolò dell'Abbate
• Benvenuto Cellini
• Rosso Fiorentino
• Jacopo Tintoretto
• Andrea del Sarto
• El Greco
• Lavinia Fontana
• Orsola Maddalena Caccia

Vaata ka

• Manerismi arhitektuur