Joachim Armbrust
Joachim Armbrust on 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi algul Tallinnas töötanud skulptor ja puunikerdaja.
Eluloolist
[muuda | muuda lähteteksti]Joachim Armbrust saabus 1691. aastal Stockholmist Narva, et aidata skulptoril ja kiviraiduril Johann Georg Heroldil nikerdada Narva Jaani kiriku pinki. Kuid meistrite tüli ja kohtuprotsessi tõttu ei saanud Armbrust Narva linna vabameistrina jääda. Tüli põhjuseks olnud Armbrusti kõrge eneseteadlikkus, proklameerides puuskulptuuri mitte lihtsalt käsitööks, vaid üheks vabadest kunstidest. Narvast lahkunud Armbrust läks Tallinna, palus seal luba vabameistrina tegutseda ja Tallinna magistraat rahuldas tema palve. Tuleb märkida, et Armbrust saavutas oma vabaduse tänu Christian Ackermanni sissetallatud rajale, kes sai Tallinnas vabameistriks u. 20 aastat varem gildide ja all-linna seaduste mõjupiirkonnast lahkumisega.
Joachim Armbrust tegutses Tallinnas vähemalt 13 aastat. 1692. aastal sai ta raelt tellimuse lõpetada Elert Thiele alustatud Tallinna raekoja raesaali nikerdfriis. Töö lõpetas ta 1696. aastal[1], kusjuures nikerdfriisi ühel väiksemal paneelil on kujutatud peitliga meistrit ennast kahe tiibadega inglipea vahel. Järgmisel aastal valmis Armbrusti käe all ka Rootsi-Mihkli kiriku epitaafretaabel[2], mis on kõrvutatav stiilipuhtuse poolest toomkiriku altariga, mõlemaid iseloomustab kõrgbarokile iseloomulik suurejooneline lihtsus. Armbrustile on omistatud ka 1700. aastatel valminud Tallinna Niguliste kiriku ehisseina väärispaneelid, mis jäi arvatavasti tema üheks viimaseks tööks (teos on hävinud).
Armbrusti stiiliga Rootsi-Mihkli kiriku epitaafretaabli ja Niguliste kiriku väärispaneelide valmimise vahel 1697.–1700. aastail seostatakse Eesti Rahva Muuseumi kogudesse 1939. aastal jõudnud barokset akantusornamendiga ehisseina[3].
Viimased andmed Armbrusti Tallinnas oleku kohta pärinevad 1705. aastast. Tõenäoliselt jagas Joachim Armbrust paljude toonaste tallinlaste saatust ning suri 1710. aastal katku.