Riho Järvi

Riho Järvi (enne eestistamist 1940. aastal ristinimi Rihard-Erich Johanson, 13. aprill 1911 – 14. märts 1965) oli eesti viiuldaja ja graafik.

Elukäik

Ta asus 1926. aastal õppima Riigi Kunsttööstuskoolis ning omandas kuue aasta jooksul ka fotograafioskused. Ta läbis seal kolmanda astme koolituse ehk meistriklassi, mille diplom andis talle rakenduskunstniku nimetuse ning õiguse meistrikutsele.

Koolis tegutses orkester, kus Riho mängis viiulit. Orkestri dirigent, president Konstantin Pätsi noorem vend Voldemar Päts tegi Rihole ettepaneku jätkata õpinguid konservatooriumis. Pildistamisega kaasas käiv laboranditöö andis Rihole vajaliku kooliraha, kuid konservatooriumiõpingutest ning viiulieriala lõpetamisest täpsemaid andmeid ei ole. On teada, et 26-aastaselt võeti noormees vastu Eesti Muusikute Üleriigilisse Kutseühingusse.

1939. aasta suvel võttis Nikolai Kultas rendile Narva-Jõesuu rannakohviku ja palkas Riho orkestrisse tööle. Töö ei murdnud konti, kuid iga päev tuli mängida kuni kuus tundi ja kohal tuli olla täpselt kell 17. Kuupalk oli 200 krooni.

Oma esimese orkestrijuhi lepingu allkirjastas Riho Järvi 1939. aastal. Punt mängis Tallinna Saksa Teatri ruumides paiknenud restoranis Draamakelder. Rahvasuus Turu kõrtsuks (Estonia taga asus toona ju turuplats) kutsutud kohas musitseeriti neljakesi: Georg Metssalu (trummid), Uno Värk (akordionist), Teofil Maiste (akordionist) ja Riho Järvi (viiul).

Restoranikülastajate mäletamist mööda oli vähemalt ühel õhtul laval ka Raimond Valgre, sest just Riho Järvi juhatusel kõlas seal esmaettekandes helilooja suurimaks legendiks saanud "Muinaslugu muusikas". Laul kõlas tol õhtul ja mitmel järgnevalgi küll ingliskeelsena, "I Hear A Little Story In The Music", kuna Valgre armastatu Alice Feillet oli just inglise keeles laulule sõnad loonud.

Veidi enne 1940. aasta juunipööret, kui teatris algas suvepuhkus, läks Draamakeldri laiendatud koosseis kolmeks kuuks mängima Pärnu rannasalongi. Seal olid kaasas veel Karl Aavik (trompet, klarnet) ja Aleksis Avasalu (kontrabass). Raimond Valgre esitas seal nii enda loodud kui ka teiste ajastuhõngulisi lööklaule.

Enne 1941. aastal alanud Punaarmee mobilisatsiooni mängis Järvi veel Tartus restoranis Sinimandria ja Tallinnas restoranis Kuning. Seejärel saadeti ta tööpataljoni.

29. jaanuaril 1943 Riho arreteeriti ja Moskva kaitsetsoonide sõjatribunal mõistis ta ilma ühegi paragrahvi viiteta ning täpsemalt sõnastamata jäänud kuriteos süüdi. Ta viibis Norilski vangilaagris kokku kümme aastat.

"Külmast võetuna ja näljast jõuetuna oli mingil hetkel elule alla vandumas ka Riho. Siis aga jäi ta segase pilguga vangivalvurite prügi hulgast konisid kaevates silma mehele, kes tundis pillimehe ära ja tõi ta teatrisse. Nii sattus Riho ka vangilaagris lavale. Hiljem nii suurejoonelise nimega Polaarjoonetagune Draamateater ja selle teatritrupp polnud tol ajal veel suurt muud kui kultuurilis-kasvatuslik üksus ja NKVD agitatsioonibrigaad, mis koosnesid peamiselt vangidest ja olid seega üsna äsja asutatud."

Vangistusse sattudes oli Riho abielus. Et perekonda võimalikust küüditamisest päästa, andis ta abikaasale nõusoleku abielu lahutada. Peagi tutvus ta laagri teatris Svetlana Järviga, kellest sai hiljem tema abikaasa. Kuna naine oli orb, sõideti koos tagasi Eestisse. Üheskoos lõid nad balletiansamblile Pähklipureja kahevaatuselise balletilavastuse "Metsajärv". Riho suri aga vahetult enne esiettekandeks plaanitud aruandekontserti.

Isiklikku

Tal oli kaks venda. Vend Eik Järvi põgenes 1944. aasta septembris läände ning asus hiljem elama Kanadasse.

Riho Järvi oli kaks korda abielus. Esimesest abielust sündis poeg Erki Järvi. Abielust Svetlana Järviga sündis poeg Raivo Järvi.