Mine sisu juurde

Konstantin Päts

Allikas: Vikipeedia
Konstantin Päts
Konstantin Päts
Konstantin Päts (1922/1923)
Eesti president
Ametiaeg
24. aprill 1938 – 21. juuli 1940
Järgnev Jüri Uluots
Riigihoidja
Ametiaeg
3. september 1937 – 24. aprill 1938
Riigivanem
Ametiaeg
25. jaanuar 1921 – 21. november 1922
Eelnev Ants Piip
Järgnev Juhan Kukk
Ametiaeg
2. august 1923 – 26. märts 1924
Eelnev Juhan Kukk
Järgnev Friedrich Akel
Ametiaeg
12. veebruar 1931 – 19. veebruar 1932
Eelnev Otto Strandman
Järgnev Jaan Teemant
Ametiaeg
21. oktoober 1933 – 24. jaanuar 1934
Eelnev Jaan Tõnisson
Eesti peaminister
Ametiaeg
24. veebruar 1918 – 8. mai 1919
Järgnev Otto Strandman
Ametiaeg
24. jaanuar 1934 – 3. september 1937
Eelnev Ants Piip
Järgnev Kaarel Eenpalu
Isikuandmed
Sünniaeg 22. veebruar 1874
Tahkuranna vald, Vene keisririik
Surmaaeg 18. jaanuar 1956 (81-aastaselt)
Buraševo, Nõukogude Liit
Erakond Maaliit
Põllumeestekogud
Abikaasa Wilhelma Ida Emilie Pedy (a. 1902)
Lapsed Leo Päts, Viktor Päts
Sugulased Nikolai Päts, Peeter Päts, Paul Päts ja Voldemar Päts (vennad), Marianne Pung (õde)
Alma mater Tartu Ülikool
Elukutse jurist
Tegevusala poiitika, ajakirjandus
Tunnustus Loend...
Autogramm

Konstantin Päts (10. veebruar (vkj)/ 22. veebruar[1][2] 1874 Tahkuranna vald, Pärnumaa – 18. jaanuar 1956 Buraševo, Kalinini oblast, Vene NFSV) oli Eesti riigitegelane, jurist, ajakirjanik, aastatel 1918–1940 üks mõjuvõimsamaid Eesti poliitikuid ja Eesti esimene president (1938–1940).

Konstantin Päts oli iseseisva demokraatliku Eesti riigi üks rajajaid – veebruaris 1918 loodud Eestimaa Päästekomitee esimees, seejärel Eesti Ajutise Valitsuse I koosseisu Ministrite Nõukogu esimees ning II ja III koosseisu peaminister. Valitud rahvaesindajana oli Päts Eesti Vabariigi Asutava Kogu (1919–1920) liige ja Riigikogu (parlamendi) I-V koosseisu liige. Päts oli neli ametiaega riigivanem, samuti peaminister riigivanema ülesannetes ja riigihoidja ning pärast 1938. aasta valimisi Eesti Vabariigi esimene president. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal sundisid stalinistliku režiimi esindajad Pätsi Eesti presidendi ameti maha panema ja deporteerisid ta koos perega Venemaale. Päts suri 1956. aastal vangistuses Tveri (siis Kalinini) lähedal endises Nõukogude Liidus.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Konstantin Pätsi pere

Konstantin Päts sündis meetrika andmeil 10. (uue kalendri järgi 22.) veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomanik Jakob Pätsi (1848–1909) teise lapsena Pätsi (Põldeotsa) talus Tahku külas Tahkuranna mõisas. Alates 1897. aastast on Pätsi sünnikuupäevana kasutusel 11. veebruar vana kalendri (23. veebruar uue kalendri) järgi ja see kuupäev on avaldatud kõigis teatmeteostes. Ühepäevase erinevuse põhjus pole teada. Tal oli neli venda ja üks õde: Nikolai Päts, Paul Päts (1876–1881), Voldemar Päts, Peeter Päts, Marianna Pung (1882–1947).

Tema ema oli Olga Tumanova, kes sündis Viljandis ja kasvas üles Valga linnavalitsuse liikme Vassili Razumovski perekonnas.[viide?] Väidetud on ka, et Tumanova kasvatati üles parun Krüdeneri peres,[3] kuid tegemist on eksitusega, sest Olga oli paruni peres guvernant. Olga isa oli Hariton Tumanov, kelle päritolu pole täpsemalt teada.

Konstantin Päts oli õigeusklik, kuulus Tahkuranna kogudusse.

Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, jätkudes seejärel Raeküla Nikolai koolis ja Riia Vaimulikus Seminaris.[4] Seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Meesgümnaasiumis. 1894–1898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadi (hiljem nimetati 1. järgu diplomiga) ja kubermangusekretäri auastmega, Rooma õiguse teemal. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, lõpetades Peterburis lipnike kursused, milline auaste andis õiguse isiklikule, mittepärandatavale aadliseisusele.

1900. aastal asus Päts tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abina. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja. 1901. aastal osales ta Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev asutamises ja temast sai seltsi aseesimees. 1904. aasta Tallinna Linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. Päts valiti 8. veebruaril 1905 Tallinna linnanõunikuks ja 19. aprillil sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta 2. detsembrist ka Tallinna linnapea kohusetäitja. Saamaks hääleõigust Vene riigivolikogu valimistel, ostis ta Mäe talu Kodilas Rapla vallas ja valiti Harjumaa valijameheks.

Pätsi osavõtt 1905. aasta revolutsioonist

[muuda | muuda lähteteksti]

Olgugi et Päts korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud ta revolutsioonisündmuste ajal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega. Tallinna töölistele avaldatud sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutse Teatajas trükkimise pärast otsustati Päts võimude poolt lehe Teataja vastutava toimetajana vangistada ning pidi Eestist põgenema (karistussalga ülema kindral Vladimir Bezobrazovi korraldatav Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse eest surma). 1905. aastal põgenesid Eestist Konstantin ja Voldemar Päts, Jaan Teemant, Peeter Speek, Otto Strandman, Karl Ast, Mihkel Martna jt. Mõnda aega peatus Päts Weissensteini mõisas Berni lähedal Šveitsis, kust 1906. aastal siirdus Soome, kus elas Ivan Mikuri varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele. Samuti valmisid Soomes Ollilas tollal radikaalseid ideid kandvad käsikirjad omavalitsus- ja agraarküsimustes. Pätsi õhutusel asutati 1907–1908 Peterburis kirjastusühing Ühiselu, mis hakkas välja andma Peterburi Teatajat. 1908. aastal Konstantin Pätsi tõlkes avaldatud Francis Lieberi raamat "Rahvavabadus ja omavalitsus" mõjutas edaspidi määravalt tema poliitilisi vaateid ja tegevust. Lieberi raamatuga tegeldes mõtles Päts tema seisukohad läbi ja võttis omaks. Pätsi hilisemates kõnedes tuleb alatasa ette sõnasõnalisi tsitaate Lieberi teostest.[5]

1909. aastal tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast Eestisse naasmist ilmus ta suvel ise Tallinna ringkonnakohtu uurija ette ja vabastati kautsjoni vastu. 1910. aasta veebruaris mõisteti Päts Peterburi kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas üheks aastaks kindlusvangistusse; see otsus muudeti 9-kuuseks üksikvangistuseks, mille ta kandis ära alates 7. juulist 1910. aastast Krestõ vanglas Peterburis. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ja naasis poliitikasse.

Konstantin Päts (1917)

Päts tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. Alates veebruarist 1916. aastal teenis Päts ohvitserina Tallinnas Peeter Suure Merekindluses, ta oli märtsi lõpul 1917. aastal Tallinna linnamiilitsa ülem ja osales ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järva maakonna saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vangis "riigivaranduste ning asjaajamismaterjalide kõrvaldamise, varjamise ja muude seaduserikkumiste eest" ning liitus siis vastupanuliikumisega. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina. Päts arreteeriti 11. juunil 1918 selle eest, et Lääne maakonnavalitsusest leiti tema kiri, milles Päts soovitas omavalitsuse laialisaatmise puhul deklareerida, et saksa okupatsioonivõimud ei läheks Eesti saatuse otsustamisel mööda Eesti Maapäevast.[6] 4. juunist kuni 17. novembrini 1918 viibis Päts Saksa okupatsioonivõimude juhi kindral Adolf von Seckendorffi korraldusel Saksa keisririigi vägede poolt okupeeritud aladel vangilaagreis Kuramaa kubermangus ja Poolas Minski ja Grodno kubermangus.

Päts Eesti Vabariigi riigiorganites

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Saksamaa Novembrirevolutsiooni ja keisrivõimu kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse. Pätsile omistatakse ka valitsuse otsus mitte pidada kommunistidega läbirääkimisi ja alustada Eesti Vabadussõda. Vabadussõja algul (novembrist 1918 kuni 8. maini 1919) oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ja isegi ettevaatlikku joont. Muuhulgas oli ta näiteks Landesveeri sõja alustamise vastane.

Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse Eesti Maarahva Liidust‎ ja I, II, III, IV, V Riigikogusse, 1920. aastal asutatud Põllumeeste Kogude erakonnas. Jaanuarist 1921 novembrini 1922 (Konstantin Pätsi esimene valitsus), augustist 1923 märtsini 1924 (Konstantin Pätsi teine valitsus), veebruarist 1931 veebruarini 1932 (Konstantin Pätsi kolmas valitsus), novembrist 1932 maini 1933 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem (Eesti kõige pikaajalisem riigivanem). Alates 1925. aastast oli ta asutatavate kutsealaste omavalitsuste Kaubandus-Tööstuskoda ja Põllutöökoda) asutaja ja liige.

Päts tegutses ka äris. 1920–1921 ja 1925–1931 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Eesti-Vene Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel taotles ta panga likvideerimiskomisjonilt kahjude hüvitamist 700 000 marga suuruses.[7] Seejärel nõuti isegi tema kohtu alla andmist. Tema majandustegevusest on põhjalikult kirjutanud Jaak Valge ja Magnus Ilmjärv. Viimane on kirjutanud põhjalikult Pätsi ärisidemeist Nõukogude Liiduga. Hiljem Jaak Valge avaldatud andmetest selgub aga, et Ilmjärve kasutatud allikatest ei selgu midagi, mis tema väiteid tõestaks.[viide?]

Aastal 1927 osales ta Fenno-Ugria sihtasutuse rajamisel ja oli selle esimees.

21. oktoobril 1933 valiti ta üleminekuvalitsuse riigivanemaks ja 24. jaanuaril, seoses uue põhiseaduse kehtestumisega sai peaministriks riigivanema ülesannetes ja peaministriks. Konstantin Pätsi kandidatuur seati üles ka 1934. aastal toimuma pidanud riigivanema valimisteks, milleks ta kogus 18 501 toetusallkirja.[8] Tema kandidatuur seati Viljandi- ja Pärnumaal üles ka VI Riigikogu valimistel.[9] Kartes valimiskaotust kehtestas Päts 12. märtsil 1934 üleriigilise kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri Kaitseväe ülemjuhatajaks. Ta oli peaminister riigivanema ülesannetes, riigihoidja ja alates 24. aprillist 1938 Vabariigi President.[10] Seda perioodi nimetavad tema vastased "vaikivaks ajastuks". Ta algatas riigireformi, uue presidentaalse põhiseaduse vastuvõtmise ja ühiskonna ümberkorraldamise kohalike ja kutsealaste omavalitsuste võrgustiku alusel. 1934. aastal avas Päts Tallinna Kunstihoone.[11]

1935. aasta 14. aprillil avas Päts Eesti Panga hoone.[11]

Uurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses 1939 Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leppe ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt 17. juunil 1940. Levinud on hinnang, mille kohaselt tegi Päts vea, andes järele kõikidele Nõukogude Liidu soovidele. Harilikult on sellise käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti.

"Korraga nähakse kõiges, mis tehti kolmekümnendatel, kas rumalusekiitust või klikisiseseid väärarvestusi. Mingi äraspidise mõnuga kirjeldatakse Pätsi, Laidoneri, Eenpalu, Uluotsa, Selterit, Piipu etc paadunud sulidena ja poolearuliste riigijuhtidena. Mõni ajaloouurija annab koguni mõista, et Eesti vabatahtlik loovutamine või mahamüümine Venemaale olnud ühe osa poliitikute pikemaajaline kava, mille Stalini-Hitleri pakt võimaldas viimaks ellu viia. Inimesed, kes pole vaevunud ennast põgusaltki kurssi viima tollal Euroopas ja Eestis toimunuga, žongleerivad sõnadega "diktatuur", "demokraatia hävitamine", "reetmine", "häbistav alistumine"."[12]

Tänapäeva rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist (või hiljemalt 21. juunist), mil talle dikteeriti Andrei Ždanovi poolt kokku pandud uue valitsuse koosseis, juriidiliselt õigustühiseks. Sellel käsitlusel põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine.[13]

21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ja uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani, eelmises lõigus toodud põhjusel.

Konstantin Päts ja Soome saatkond Tallinnas

[muuda | muuda lähteteksti]

1923. aastal pakkus Konstantin Päts Soome saatkonnale võimaluse üürida ruumid temale kuuluvas hoones aadressil Kohtu 4, mille ta oli aasta varem ostnud Uexküllidelt.[14] Hiljem sai samal aadressil oma ruumid ka Ungari saatkond.[15]

1926. aastal tegi Päts ettepaneku maja ära osta; tal oli 25 miljonit marka võlgu pankrotistunud Harju Pangale.[15] Atašee Ville Niskase sõnul "Ta ütles, et teinud pakkumise raske südamega, aga et on vana Soome sõber, siis tunneb suurt kergendust, kui maja, millele ta on pühendanud nii palju tähelepanu, hoolt ja kannatust ja millest ta oli kujutlenud, et sellest saab tema vanaduspõlve kodu, läheks just Soome riigile."[16] Maja osteti 30. novembril 1926, Päts jäi sinna üürnikuna elama.[17] 1938. aastal kolis ta elama Kadrioru lossi, Viktor Pätsi perekond elas Kohtu tänaval mai lõpuni 1940.[18]

Maailma ajaloos oli olukord, kus riigipea elab teise riigi saatkonna territooriumil, ainulaadne.[18]

Vangistus

[muuda | muuda lähteteksti]
Mälestustahvel Konstantin Pätsile Ufas majal Kommunistitšeskaja tänav 37

Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu.

Interneeritud alates 9. augustist 1940 koos perekonnaga (Viktor Päts, Helgi Päts, Olga Tünder, Matti Päts, Henn Päts) Ufas selleks eraldatud korteris. Kord nädalas pidi ta käima end registreerimas, ühtlasi toimusid ülekuulamised. Ettekannete järgi kiitsid Pätsid Eesti elu ja laitsid Vene oma, olid nõukogude võimu vastu vaenulikult meelestatud, ilmutasid kontrrevolutsioonilisi natsionalistlikke vaateid, laimasid NSV Liidu rahvus- ja rahupoliitikat, majandus- ja hariduspoliitikat.[19]

Konstantin Päts koos Viktor Pätsiga arreteeriti pärast Saksa-Nõukogude Liidu sõja algust, 26. juunil 1941. Teda süüdistati sidemetes Saksamaa diplomaatiliste ringkondadega, samuti selles, et ta oli Saksa luure esindaja Eestis ja tegutses NSV Liidu vastu, ka kontrrevolutsioonilisi ütlusi nõukogude võimu aadressil. 9. juulil 1941 esitati talle täpsustatud süüdistus § 58 4. ja 10. punkti alusel (rahvusvahelise kodanluse abistamine nõukogude võimu kukutamiseks ja kontrrevolutsiooniline sabotaaž). 19. septembril 1942 saadeti Konstantin ja Viktor Päts Moskvasse, 23. veebruaril 1943 uurimine peatati erikorralduseni. Ta oli Kaasani vangla psühhiaatriahaiglas. Pärast Viktor Pätsi surma 4. märtsil 1952 eraldati Konstantin Pätsi kriminaalasi 5. aprillil Viktor Pätsi omast ja lõpetati 8. aprillil 1952.[20]

29. aprillil 1952 saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. novembril 1954 pärast erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu ning Eesti elanike külastamiste tõttu kiiresti Eesti NSV tervishoiu ministri asetäitja Vladimir Pobuse korraldusel Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. Pätsi isiku varjamiseks kasutati meditsiinidokumentides nime "Johannes Augusti poeg Päts". Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas[21] Buraševos 1. jaanuarist 1955 kuni 18. jaanuarini 1956, mil ta seal suri.

Säilmete otsimisest

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1988 otsisid Eesti NSV RJK endised töötajad Henn Latt ja Valdur Timusk üles Konstantin Pätsi haua Kalinini (nüüd Tveri oblastis), see leiti Tverist 15 km kaugusel asuvas külas, Buraševos, kus asus haigla, mille üks patsient oli olnud Päts. Latil ja Timuskil õnnestus kohtuda Pätsi viimase raviarsti, Ksenija Gus­sevaga, kes kirjeldas Konstantin Pätsi matuseid ning näitas uurijatele presidendi umbkaudse haua asupaiga. Kõik nähtu dokumenteeriti videokaameraga, filmis kohalik Aleksandr Sokolov.[22]

Kui uurijad naasid Eestisse, siis anti presidendi pojapojale Matti Pätsile üle video. Peagi sõitis Matti koos Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindajatega Buraševosse ja 22. juunil 1990 kaevati üles säilmed ning tehti geneetiliselt kindlaks, et leitud säilmete näol on tegu Konstantin Pätsiga[22] Presidendi säilmed maeti Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel 21. oktoobril 1990 perekond Pätsi rahulasse Tallinna Metsakalmistul.[23]

2010. aastal külastas Henn Latt taas Buraševot ja sai teada, et pärast Eesti delegatsiooni lahkumist 1990. aastal koos väljakaevatud säilmetega, vallandati Buraševo asula külanõukogu esimees Nikolai Pankratjev, kes oli surnuaial tehtud välja­kaevamise eest vastutuse enda peale võtnud.[22]

Konstantin ja Helma Päts

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantin Pätsi vennad olid Nikolai, Peeter ja Voldemar Päts ning õde Marianne Pung – õigusteadlase ja poliitiku, Riiginõukogu esimehe Mihkel Punga abikaasa.

3/16. juunil 1902 abiellus Konstantin Päts luteri usku Wilhelma Ida Emilie Pedyga (sündinud Helma Peedi; 19/31. oktoober 1878 – august 1910). Neil oli kaks poega – 1903. aastal sündinud Leo ja 1906. aastal sündinud Viktor. Helma Päts suri 1910. aastal Davosis tuberkuloosi, kui Konstantin Päts kandis 9-kuulist vanglakaristust Krestõ vanglas Peterburis (aastatel 1910–1911) 1905. aasta revolutsiooni sündmustest osavõtu eest Eestis. Lapsed jäid Helma õe Johanna Peedi (1869–1939) hoolde.

Riigivanemana elas Konstantin Päts Toompeal Pikk jalg 11 asuvas ametikorteris ja Soome saatkonnas Tallinnas, viimased aastad elas Konstantin Päts aga oma Kloostrimetsa talus (krunt nr 90) ja kasutas ka riigivanema suveresidentsi Oru lossi Ida-Virumaal. 30. juulil 1940. aastal küüditati Konstantin Päts koos perega just Kloostrimetsa talust.[24]

Konstantin Pätsi valitsused

[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantin Päts juhtis Eesti Ajutist Valitsust 1918.–1919. aastal ning Eesti Vabariigi valitsusi viiel korral:

  1. Konstantin Pätsi esimene ajutine valitsus
  2. Konstantin Pätsi teine ajutine valitsus
  3. Konstantin Pätsi kolmas ajutine valitsus
  4. Konstantin Pätsi esimene valitsus
  5. Konstantin Pätsi teine valitsus
  6. Konstantin Pätsi kolmas valitsus
  7. Konstantin Pätsi neljas valitsus
  8. Konstantin Pätsi viies valitsus

Kronoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
Konstantin Päts (1934)

Riigijuhina

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Ministrite nõukogu esimees
24.02.1918−12.11.1918
  • Peaminister
12.11.1918−08.05.1919
  • Riigivanem
25.01.1921−21.11.1922
02.08.1923−26.03.1924
12.02.1931−19.02.1932
21.10.1933−24.01.1934
  • Peaminister riigivanema ülesannetes
24.01.1934−03.09.1937
  • Riigihoidja
03.09.1937−24.04.1938
  • Vabariigi President
24.04.1938−17.06.1940

Muudes ametites

[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaministeeriumile ja sõjaväele aitas Konstantin Päts kindla aluse rajada, mille peal võis kasvada meie rahvavägi."[33]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Konstantin Pätsi kujutav grafiti Tartus

1939 nimetati Kentmanni tänav Tallinnas Konstantin Pätsi tänavaks. Tema järgi on nimetatud ka Tallinna retrotramm Konstantin[43]

25. juunil 1939 avati tema sünnitalu asukohas Tahkurannas Konstantin Pätsi mälestussammas. Mälestussammas lõhuti 1940. aastal ning taasavati 1989. aastal. 2009. aastal avati Konstantin Pätsile mälestustahvel Venemaal Ufas hoonel, kus ta koos perega elas väljasaadetuna aastatel 1940–1941.[44] 2015. aasta veebruaris avati mälestuskivi Buraševos Konstantin Pätsi algsel hauakohal.[45] Toilas Oru lossi varemete juures avati 23. veebruaril 2020 Konstantin Pätsi monument, mille autor on skulptor Aivar Simson. Samuti avati 2022 Tallinnas Konstantin Pätsi mälestusmärk.

Alates 1989. aastast meenutatakse igal aastal perekond Pätsi küüditamise päeva Metsakalmistul.

Konstantin Pätsi on kehastanud filmis "Jõulud Vigalas" Peeter Simm ja draamasarjas "Tuulepealne maa" Indrek Taalmaa. Eesti Televisiooni sarjas "Poliitilised kired" ja "Sünniaasta" mängis Pätsi Peeter Kard.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlked

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ EAÕK Tahkuranna koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrika 1868-1876. Eesti Rahvusarhiiv, RA EAA.1977.1.31
  2. ↑ Fred Puss. "Tähistame Konstantin Pätsi sünnipäeva ilmselt valel päeval". Postimees, 23. veebruar 2024
  3. ↑ Pimeduse katte all leidis teenekas mees viimse puhkepaiga abikaasa kõrval. Pärnu Postimees, 4. märts 2005
  4. ↑ Выпускники Рижского духовного училища 1888–1902, 1906, 1907, 1912, 1914 гг
  5. ↑ Konstantin Päts. Eesti riik II. Ilmamaa, Tartu 2001, lk 13.
  6. ↑ "Vastsündinud vabariik sakste kanna all", 2008/2, Tarkade Klubi
  7. ↑ Kah Harju panga ohvrid. Rahvaleht, 1. aprill 1926, nr 39, lk 1
  8. ↑ Kandidaatide soovitusallkirjad arhiivi. Postimees, 23. märts 1934, nr. 81, lk. 1.
  9. ↑ Esmaspäevaks esitati 196 kolmikut. Kaja, 27. veebruar 1934, nr. 49, lk. 3.
  10. ↑ Vabariigi presidendi pühalik tõotus
  11. ↑ 11,0 11,1 Pekka Erelt (26. juuli 2017). "Hitler ähvardas taevast rohelisena maalivad kunstnikud steriliseerida". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuli 2017.
  12. ↑ Enn Soosaar. Esseed ja artiklid. Nuripidine aastasada. Ajast, isast ja teistest. Enn Soosaare Sihtasutus, Kirjastus SEJS, Tallinn 2012, lk 92
  13. ↑ "EV kontinuiteet 1940–1945 Enn Sarv". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2004. Vaadatud 1. oktoobril 2004.
  14. ↑ Jussi Pekkarinen, Kohtu tn 4, Varrak, 2015, 88
  15. ↑ 15,0 15,1 Jussi Pekkarinen, Kohtu tn 4, Varrak, 2015, 90
  16. ↑ Jussi Pekkarinen, Kohtu tn 4, Varrak, 2015, 90–91
  17. ↑ Jussi Pekkarinen, Kohtu tn 4, Varrak, 2015, 96
  18. ↑ 18,0 18,1 Jussi Pekkarinen, Kohtu tn 4, Varrak, 2015, 176
  19. ↑ Tiiu Põld. Eesti kohtueksperdid. Tammerraamat, 2008, lk. 160.
  20. ↑ Tiiu Põld. Eesti kohtueksperdid. Tammerraamat, 2008, lk. 161.
  21. ↑ Kuulo Kutsar, Presidendi elu viimane lehekülg, Vikerkaar, 1990/3 lk 47-44
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Kuidas leiti K. Pätsi põrm – Videvik, nr 40 (979), 11. november 2010.
  23. ↑ Esimese presidendi viimne teekond kodumulda algas uskumatult – Sakala, 18. jaanuar 2011.
  24. ↑ Robert Nerman, President Päts tundis oma Kloostrimetsa talus iga puud, Tallinna Postimees, 4.07.2008
  25. ↑ Centum – meie "ülemkoda". Rahvaleht, 26. september 1934, nr. 113, lk. 3.
  26. ↑ Hannes Walter, Eesti teenetemärgid. Estonian Orders and Decorations. Tallinn: SE&JS, 1998, lk 236
  27. ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.
  28. ↑ Andhra Reseach'i Ülikooli õigusteaduse audoktori diplom
  29. ↑ Seltside ja ühingute auliikme diplomid
  30. ↑ Seltside ja ühingute auliikme diplomid
  31. ↑ Seltside ja ühingute auliikme diplomid
  32. ↑ Seltside ja ühingute auliikme diplomid
  33. ↑ Valitsuse koosolekute protokollid
  34. ↑ https://www.president.ee/et/vabariik/teenetemargid/kavaler/7680/konstantin-pats
  35. ↑ K. Pätsile annetatud Läti "Kolme Tähe", Vabaduse Risti esimese järgu aumärgid ja Rohelise Risti I klassi teenetemärgi diplomid
  36. ↑ Enneolematu rahvatung Tallinna näitusel. Kaja, 9. september 1935, nr. 212, lk. 7
  37. ↑ Tallinna Mustpeade Vennaskonna esimees-vanema pöördumine K. Pätsi poole tema auvennaks astumise puhul
  38. ↑ Seltside ja ühingute auliikme diplomid
  39. ↑ "Narva aukodanikud". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. september 2017. Vaadatud 20. septembril 2017.
  40. ↑ Väljavõte Voka vallavolikogu koosoleku protokollist K. Pätsi valla aukodanikuks valimise kohta
  41. ↑ Sakala partisanid minevikku jälgimas. Uus Sõna, 28. detsember 1934, nr. 4, lk. 4.
  42. ↑ Eesti Loomakaitse Ühingu Liidu teadaanne loomakaitse suurpatrooniks nimetamise kohta
  43. ↑ https://tallinncity.postimees.ee/4271221/fotod-ja-video-esimene-retrotramm-laheb-tana-liinile
  44. ↑ mkset.ru: В Уфе дом президента Эстонии Константина Пятса до сих пор стоит разрушенным, 21. oktoober 2014
  45. ↑ Henn Latt: Konstantin Pätsi mälestuskivi avamine Burashevos, 28. veebruar 2015

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
- 		Eesti peaminister
1918–1919 		Järgnev
Otto Strandman
Eelnev
Ants Piip 		Eesti riigivanem
1921–1922 		Järgnev
Juhan Kukk
Eelnev
Juhan Kukk 		Riigikogu esimees
1922–1923 		Järgnev
Jaan Tõnisson
Eelnev
Juhan Kukk 		Eesti riigivanem
1923–1924 		Järgnev
Friedrich Akel
Eelnev
Otto Strandman 		Eesti riigivanem
1931–1932 		Järgnev
Jaan Teemant
Eelnev
Karl August Einbund 		Eesti riigivanem
1932–1933 		Järgnev
Jaan Tõnisson
Eelnev
Jaan Tõnisson 		Eesti riigivanem
1933–1934 		Järgnev
Peaminister riigivanema ülesannetes
Eelnev
Riigivanem 		Eesti peaminister
(Peaminister Riigivanema ülesannetes)
1934–1937 		Järgnev
Kaarel Eenpalu
Eelnev
- 		Eesti president
1938–1940 		Järgnev
Jüri Uluots
(Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis)
Vabariigi President
Konstantin Päts (1938–1940)
 Presidendi lipp
Peaministrid Vabariigi Presidendi
ülesandeis eksiilis
Jüri Uluots (1940–1945) · August Rei (1945–1963) · Aleksander Warma (1963–1970) · Tõnis Kint (1970–1990) · Heinrich Mark (1990–1992)
Vabariigi Presidendid
Lennart Meri (1992–2001) · Arnold Rüütel (2001–2006) · Toomas Hendrik Ilves (2006–2016) · Kersti Kaljulaid (2016–2021) · Alar Karis (2021–)
Ministrite Nõukogu esimees
Peaministrid (1918–1920)
Riigivanemad
Peaministrid (1934–1940)
Peaministri asetäitjad
Tief | Sikkar | Kint | Warma | Kint | Mark | Penno
Peaministrid (alates 1991)
(Savisaar) | (Vähi) | Laar | Tarand | Vähi | Siimann | Laar | S. Kallas | Parts | Ansip | Rõivas | Ratas | K. Kallas 
Kuni 1940. aastani
Eksiilis
Alates 1990. aastast
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Konstantin_Päts&oldid=6749280"