Eik Järvi

Eik Järvi (enne eestistamist Edmund-Roman Johanson; 11. juuli 1913 Tallinn, Eesti – 9. september 1998 Toronto, Kanada) oli eesti veiniasjatundja ja -koolitaja.

Elukestev õpe tegi Järvist ühe parima veiniasjatundja Torontos. Kanada eliitklubides loenguid pidanud eestlane on koostanud ka Taani, Rootsi ja Suurbritannia kuningakoja veinikaarte ning võõrustas majesteetide külalisi.

Elulugu

Eik Järvi sündis Tallinnas Anna ja Eduard Johansoni pere teise pojana. Tal oli vennad Riho ja Ahto. Nende kodu asus Pelgulinnas. Kuna isa läks sõjakeerises kaduma, tuli poistel endale saabaste ja kooli tarbeks taskuraha teenida: ajalehti müües või raudteel vaguneid tühjaks laadides. Isa jõudis koju 1920. aastal ning läks tööle Volta tehasesse valajaks. Ema Anna töötas Sitsi vabrikus.

Eik õppis Tallinna Linna Poeglaste Kommertsgümnaasiumis.

Karjäär

1928. aasta suvel sattus ta juhuse tõttu uksehoidja ja n-ö sissehüüdjana tööle kõrgklassi restorani Küba. Kõik restorani 200 kohta pidid tulu tootma ja nii oli Eiki töökohustus käia muu hulgas sadamas Stockholmi–Tallinna liinil sõitval Kalevipojal vastas, et välismaalastele reklaamlehti jagada. Samuti hoolitses ta orkestrantide ja lauljate nootide eest. Kui kaks nädalat sai otsa, pakuti Järvile tööd juba ka sügishooajaks.

Eik Järvi alustas tööd kelneri õpipoisina, pesi nõusid, tassis kelneritele supitirinaid trepist üles ning tegi köögis ka sinepit ja jäätist. Kevadel lubati ta juba saali laudu teenindama.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist suunati ta Narva õppepatareisse suurtükiväkke. Teenistuse lõppedes jätkas Järvi restoranikarjääri, mis viis ta suveks Pärnusse. Tallinnas avanesid mehe ees juba Astoria ja Gloria uksed. Viimases tutvus ta tantsuorkestri solisti Leidaga, kellest sai hiljem tema abikaasa.

Tänu keeleoskusele, kiirele õppimisvõimele ning noorusele valiti Eik Järvi peagi teenindama saatkondade dineesid, riigivanema vastuvõtte ja välisministeeriumi visiite nii Kadrioru kui ka Oru lossis.

1935. aastal läks Järvi Kaubandus-Tööstuskoja ning Haridusministeeriumi stipendiumiga kuueks kuuks Šveitsi stažeerima ning õppis kõike, mida menüü koostamiseks ja esitlemiseks oli tarvis teada, alates juurvilja keetmisest kuni veinivalikuni. Veinikoolituse puhul tehti väljasõite ka Austriasse ja Saksamaale, õpiti eri maade kombeid, muusikat ning seda, kuidas seltskonnas vestlust ülal hoida.

Eestisse naasnult Eik Järvi abiellus. Tööpakkumisi oli kaks: kas hakata mõnes populaarses kodumajanduskoolis kombeid ja etiketti õpetama või asuda Aegviidu turistide kodu peaökonomisti kohale. "Järvi valis viimase ning jõudis isegi juba veinikaupmees Kaarmanni ja lihunik Laksiga käed lüüa ... kuid siis maailm muutus."

Põgenemine 1944

Venelaste mobilisatsiooni eest pages Eik esmalt metsa ja Leida varjas ennast Glorias lava all. Pärast sakslaste tulekut alustas Eik Toompeal kaitseväeringkondade peastaabi Ersatzkommando Estland koosseisus ja päev enne Tallinna langemist viis kodumaalt taanduv üksus Järvi Eestist ära. Eik, kes oli SS-vägede autojuhiks määratud, meenutas hiljem, kuidas konkreetse vihje põgenemiseks – "kodu tuleb maha jätta" – andnud talle major Ain Mere, hilisem kolonelleitnant ehk Obersturmbannführer isiklikult.

20. septembril 1944 astusid Eik ja Linda Tallinna sadamast lahkuva Mindeni pardale. Vaid mõni tund Tallinnast eemal said karavani laevad lennukitelt torpeedotabamuse. Mindenil sai vigastada vaid korsten. Neli päeva hiljem jõuti Poola, toonasesse Gotenhafenisse (Gdyniasse).

Aprillis 1945, kui lahingud Berliini jõudsid, taandus kogu komando Odense poole. Ain Mere algatusel pandi Assensis alus eestlaste põgenikelaagrile, kuhu varsti kogunes üle 100 "kroonust ärahüpanu" ning laagriülemaks sai Eik Järvi. Sügise saabudes koliti laager üle Kopenhaagenisse ja peagi avanes meestel võimalus tsiviiltööle asuda. Nii jõudis Eik tagasi hotellialale. Ta õppis selgeks taani keele, tegi ka riigieksami ning pages seejärel Rootsi.

Elu eksiilis

1947. aastal põgenes Eik salaja kalapaadiga Rootsi ja ütles oma sünnijärgsele nimele Johanson viidates, et vajab Rootsi võimude abi abikaasa leidmisel. Kui nad 1949. aastal üle Atlandi ookeani läksid ja Kanadasse Londoni linna jõudsid, tuli veel kord algust teha majateenijatena. Edasi viis elutee Torontosse. Järvi alustas restoranides, jõudes soliidse Granit Clubini. Seejärel spetsialiseerus ta Ontario provintsi Alkoholikontrolli Ameti (The Liquor Control Board of Ontario LCBO) juures veinidele. Järvi pidas erialaseid loenguid Kanada eliitklubides ja ka kaasmaalastele-eestlastele, isegi Metsaülikoolis. Spetsialistina osales ta mitmel korral kohtunikuna veinide hindamise võistlustel Euroopas.

Ta laulis aastaid Toronto Eesti Meeskooris.

Eik Järvi suri 9. septembril 1998 Kanadas eakatekodus Ehatare. Tema põrm toodi Eestisse ja maeti 28. septembril 1998 perekonna rahulasse Tallinna Metsakalmistule.

Isiklikku

Tema abikaasa oli laulja ja näitleja Leida Järvi (1915–1983). Ta oli kunstnik Raivo Järvi onu.