Vihkamine

See artikkel räägib tundest; Mathieu Kassovitzi filmi kohta vaata artiklit Vihkamine (film 1995)

Vihkamine on emotsionaalne seisund, mis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või antipaatias isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata. Viha seostatakse tihti intensiivsete tunnetega nagu raev, põlgamine ja tülgastus.

Vihkamist peetakse armastuse ja sõpruse vastandiks.

Vihkamist on inimesed mõistnud küllaltki mitut moodi. Filosoofid on püüdnud viha olemust mõista, samas kui mõned religioonid näevad seda positiivsena ning õhutavad usklikke kindlate sihtgruppide vastu viha üles näitama. Sotsiaalsed ja psühholoogilised teoreetikud on mõistnud vihkamist utilitaristlikus kontekstis. Teatud viha väljendavad demonstratsioonid on pluralistilistes sallivust väärtustavates kultuuriruumides seaduslikult keelatud.

Emotsioonid ja viha väljendumine varieeruvad laiaulatuslikult, sõltudes nii kultuurilistest aspektidest kui ka olukorrast, mis teatud emotsionaalset või intellektuaalset reaktsiooni esile tõstavad. Olenevalt kontekstist, milles viha avaldub, ja erinevatest ühiskondlikest väljavaadetest sellel teemal, võib vihkamist vastu võtta seda soosides, hukka mõistes või sellesse neutraalselt suhtudes.

Emotsioon

Emotsioonina võib viha tunda kas lühiajaliselt või kauakestvalt. See võib olla madala intensiivsusega – “ma vihkan Robloxit” – või suure intensiivsusega: “ma vihkan kogu maailma”. Mõnikord on viha puhul tegemist õpitud reaktsiooniga, mida on ajendanud välised mõjud, nagu kogemused seotud vägivalla, valelikkuse või manipulatsiooniga. Üldiselt on viha tundmine sügav psühholoogiline reaktsioon, kui tuntakse, et ollakse lõksus või teadmatuses, mis ei lase mingit kindlat sotsioloogilist fenomeni mõista. Robert Sternberg kirjeldas kolme vihkamise elementi:

intiimsuse eemale lükkamine, tekitades distantsi, kui varem on lähedus põhjustanud ohtu
kire, nagu kartlikkuse või raevu, sisendamine
otsus ümberhinnata eelnevalt väärtuslikuks peetud objekti

Olulist ennast kaitsvat funktsiooni, mis on seotud vihkamisega, saab kirjeldada Steinbergi analüüsiga “mässulisest” vihkamisest, mille puhul eemaldutakse sõltuvussuhtest autonoomsuse taastamiseks.

Psühhoanalüüs

Sigmund Freud kirjeldas viha ego seisundina, mille eesmärgiks on oma ebaõnne põhjustajast vabaneda, järeldades sellest, et viha mängib olulist rolli enesealalhoiutungi ülal pidamises. Donald Winnicott tõi esile vihaga seotud arenguetapi koos selle välise objekti äratundmisega: ,,Võrreldes maagilise hävitamisega omandavad agressiivsed ideed ja käitumine positiivse väärtuse ning vihkamisest saab tsivilisatsiooni märk.”

Tänu temale on objektisuhete teooria rõhutanud vihkamise äratundmise olulisust analüütilises keskkonnas: analüütik tunnistab oma isiklikku vihatunnet (nagu ilmneb rangetest ajapiirangutest ja tasust), mis omakorda võib võimaldada patsiendil tunnistada ja ohjeldada oma varem varjatud vihkamist analüütiku vastu.

Adam Philips väitis lausa, et tõeline lahkus kahe inimese vahelises suhtes on võimatu ilma vihkamise ja vihatud olemiseta, nii et ainult otsekohene inimestevahelistele konfliktidele tähelepanu pööramine ning nendega kaasnevate vaenulike tunnete väljendamine lubaks tõelisel siirustundel esile kerkida.

Seaduslikkus

Juriidilises keeles on vaenukuriteod (eelarvamustest motiveeritud kuritegevus; hate crime) kriminaalsed aktid, mis võivad olla motiveeritud vihkamisest. Selliste kuritegudega seotud kriminaalid võtavad sihtmärgiks ohvreid kindlate sotsiaalsete gruppide järgi, kes eristuvad teistest rassi, soo, religiooni, seksuaalse orientatsiooni, mentaalse seisundi, puude, klassi, rahvuse, vanuse või poliitilise kuuluvuse poolest.

Vihakõne on kõne, millega tahetakse halvustada kindlat isikut või inimgruppi, sõltuvalt nende sotsiaalsest või etnilisest grupist. Selle alla lähevad nii suuliselt kui ka kirjalikult esitatud tekstid ning teatud ebasündsad käitumisaktid avalikus ruumis. Vahest kutsutakse eraldi terminiga sellist teatud verbaalset eelarvamuse väljendamist, mille puhul kaudselt mingit kindlat gruppi solvatakse (ing antilocution). See on Allporti skaalal esimene punkt, millega ühiskonnas avalduvat eelarvamust hindama hakatakse. Paljudes riikides on tahtlikult esitatud vihakõne kriminaalkorras karistatav vaenu õhutamise seadusandluse all. Mõnedes riikides ei osata selgeid piire panna, sest vaieldakse selle üle, kas vaenukõnede keelamine piirab isikute sõnavabaduse õigust või mitte.

Mõlemad eelnevaltmainitud klassifikatsioonid tekitavad vastukaja. On keeruline eristada kuritegude motiive ja kavatsetust, samamoodi ei ole kuhugi kadunud filosoofiline vaidlus sihitud vihkamise väärtustamise õigustatud rühmitamist suuremaks kuriteoks kui üldist misantroopiat ja inimeste põlgamist, mida on iseenesest potentsiaalselt võimalik võrdsete kuritegudena kaalutleda.

Neuroloogia

Vihkamise neuronaalseid korrelaate on uuritud fMRI meetodiga. Selles katses skaneeriti inimeste aju, kui nad vaatasid pilte inimestest, keda nad vihkasid. Tulemused näitasid suurenenud aktiivsust keskfrontraalkäärus, paremas putamenis, mõlemapoolselt premotoorses korteksis, frontaalses pooluses ja mõlemapoolselt inimese aju mediaalses insulaarkorteksis.

Misofooniat (“helide vihkamist”) põdevatel inimestel on teadaolevalt esinenud vihkamise väljendamist vallandavate tegurite mõjul.

Etnolingvistika

Vihkamine, nagu ka armastus, esineb erinevates keeltes erinevatel kujudel. Teatud keeltes on selle emotsiooni väljendamiseks erinevad sõnad. olenevalt sellest, millises kontekstis viha avaldub. Näiteks prantsuse keeles on kindel suhetest sõltumatu viha väljendatav fraasiga J'ai la haine (otsetõlkes “mul on viha”), mis tähendab, et vihatav objekt puudub ega ole seotud välise jõu, asja või inimesega. See näitab lihtsalt sihitud soovi hävitada.

Religioon

ÜRO eriraportöör usu- ja usuvabaduse alal viitas kollektiivse vihkamise mõistele religiooni alusel, mida ta kirjeldas kui inimtekkelist nähtust, mis on põhjustatud vihkajate tahtlikest tegudest ja tegematajätmistest.

Vihkamist võib ka religioon heaks kiita. Heebrea sõna, mis kirjeldab psalmisti „täiuslikku vihkamist“ (Ps. 139:22), tähendab, et see „viib protsessi lõpule“. Religioon võib kasutada äärmuslikku kõnet, et kaasata oma usku uusi järgijaid. Teiste religioonide või nende järgijate vastu suunatud äärmuslik kõne võib viia vastuoludeni, mis põhinevadki usulisel vihkamisel.

Filosoofia

Filosoofia on aegade algusest saati üritanud vihkamist kirjeldada. Näiteks Aristoteles nägi seda omaette nähtusena, mis on eraldiseisev raevust, ning mis tekitab hävitamistungi ega suuda ajaga leeveneda. David Hume pidas vihkamist taandamatuks tundeks, mida defineerida polegi võimalik.

Vaata ka

Allikad

https://en.wikipedia.org/wiki/Hatred

Kirjandus

Jeffrie G. Murphy, Jean Hampton. Forgiveness and Mercy, Cambridge: Cambridge University Press 1988.
- Jean Hampton. Forgiveness, Resentment and Hatred. Vt Jean Hampton#Andestus, pahameel ja vihkamine.