Mine sisu juurde

Tänulikkus

Allikas: Vikipeedia
Osa artiklitest teemal
Emotsioonid

Tänulikkus või tänutunne on meeldiv tunne, mille inimeses kutsub esile kellegi heategu või millegi saamine. Tänulikkust on rõhutanud mitmed usundid[1] ja sellega on ulatuslikult tegeldud moraalifilosoofid (nt Adam Smith).[2]

Psühholoogias hakati tänulikkust süstemaatilisemalt uurima alles umbes 2000. aasta paiku; võimalik, et põhjus on selles, et traditsiooniliselt on psühholoogia pigem murede kui positiivsete emotsioonide mõistmisele keskendunud. Positiivse psühholoogia uurimisharu tekke järel[3] on tänulikkusele psühholoogias suuremat tähelepanu pöörama hakatud.[4] Psühholoogias üritatakse mõista tänulikkuse tunde lühiajalist kogemist (tänulikkus kui seisund), individuaalseid erinevusi selle vahel, kui tihti inimesed tänulikkust tunnevad (tänulikkus kui omadus), ja nende kahe aspekti vahelist suhet.[5]

Tänulikkus võrreldes võlgnevusega

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänulikkus ei ole sama mis võlgnevus. Kuigi mõlemad emotsioonid tekivad pärast abi saamist, tunneb inimene võlgnevuse korral, et tal lasub kohustus abi osutamine mingil moel kompenseerida.[6] Tänulikkus ja võlgnevus viivad erinevate teguviisideni: võlgnevustunne võib panna abisaaja abistajat vältima, seevastu kui tänulikkust tundev inimene võib soovida abistajaga rohkem kontakti otsida ja oma suhet temaga paremaks muuta.[7]

Tänulikkus käitumise motiveerijana

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänulikkus võib tugevdada heategija edaspidist soovi prosotsiaalselt käituda. Näiteks leiti ühes katses, et juveelipoe kliendid, kellele pood helistas ja neid tänas, ostsid järgnevalt 70% rohkem. Kliendid, keda tänati ja kellele räägiti odavpakkumisest, ostsid 30% rohkem. Klientide puhul, kellele ei helistatud, ei täheldatud ostude suurendamist.[8] Teise uurimuse kohaselt jätsid restorani regulaarsed külastajad suuremat jootraha, kui nägid, et ettekandjad nende arvele "Aitäh!" kirjutasid.[9]

Usundid

[muuda | muuda lähteteksti]

Spirituaalsuse ja tänulikkuse vaheline seos on viimasel ajal üha populaarsemaks uurimisalaks saanud. Kuigi need kaks karakteristikut ei sõltu teineteisest, on leitud, et spirituaalsus võib suurendada inimese võimet tunda tänulikkust, ja on tõenäolisem, et need inimesed, kes osalevad regulaarselt jumalateenistustel või tegelevad religiooniga seotud tegevustega, tunnevad kõigis eluvaldkondades ka suuremat tänutunnet.[10] Tänutunnet hinnatakse nii kristluses, budismis, islamis, judaismis kui ka hinduismis. See on üks kõige levinumaid emotsioone, mida religioonid üritavad oma järgijais esile kutsuda ja alal hoida.[11]

Tänulikkus judaismis

[muuda | muuda lähteteksti]

Judaismis on tänulikkus jumalakummardamise lahutamatu osa ja kuulub uskliku elu juurde. Heebrea maailmavaate kohaselt tulevad kõik asjad Jumalalt ja seetõttu on tänulikkus judaismi järgijaile ülimalt oluline. Ka pühakirjades ja palvetes pööratakse tänulikkusele palju tähelepanu. Lisaks Jumala tänamisele rõhutatakse ka tänulikkust inimliku lahkuse ja headuse vastu.

Tänulikkus kristluses

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänulikkust on nähtud vormivat kogu kristlikku elukäsitlust. Martin Lutheri kohaselt oli tänulikkus "põhiliseks kristlikuks hoiakuks" ja tänaseni peetakse tänulikkust "evangeeliumi südameks".[11] Kristlasi julgustatakse ülistama ja tänama oma loojat – Jumalat. Jumalas nähakse kõigi heade asjade isetut andjat ja seetõttu tuntakse ka võlgnevustunnet. Tänulikkusega tunnustatakse kristluses Jumala heldust, mis ühtlasi inspireerib kristlasi oma mõtteid ja tegusid nendest ideaalidest tulenevalt kujundama.[1] Tänulikkus on kristlastele voorus, mis ei kujunda vaid tundeid ja mõtteid, vaid millel on otsene mõju ka tegudele. Teoloog Jonathan Edwardsi järgi on Jumala vastu tuntav armastus ja tänutunne tõese usklikkuse tundemärkide hulgas. Samuel ja Lester leidsid katoliku nunnade ja preestrite hulgas läbi viidud väikese valimiga uuringus, et 50 emotsioonist tundsid küsitletud Jumala suhtes kõige rohkem armastust ja tänulikkust.[1]

Tänulikkus islamis

[muuda | muuda lähteteksti]

Islam julgustab järgijaid tänulik olema ja Allahile kõigis olukordades tänu avaldama. Islami kohaselt saavad tänulikud inimesed tulevikus rohkemaga tasustatud. Tihti öeldakse, et "esimesena kutsutakse paradiisi need, kes on Jumalat kõigis olukordades ülistanud".[4]

Indiviididevahelised erinevused

[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogia valdkonnas on palju hiljutist uurimistööd vaadelnud tänutunde individuaalset varieeruvust ja seda, millised tagajärjed on sellel, kas keegi on rohkem või vähem tänulik inimene.[4] Välja on arendatud kolm individuaalseid erinevusi mõõtvat skaalat, kusjuures iga skaala hindab mõnevõrra erinevaid kontseptsioone.[12] GQ6 mõõdab individuaalseid erinevusi inimeste tänutunde sageduse ja intensiivsuse vahel.[13] Appreciation Scale mõõdab tänulikkuse kaheksat külge: kuidas väärtustatakse inimesi, omandit, käesolevat hetke, rituaale, aukartustunnet (awe), ühiskondlikke võrdlusi, eksistentsiaalseid muresid ja tänulikkust väljendavat käitumist.[14] GRAT hindab tänulikkust teiste inimeste suhtes, tänulikkust maailma suhtes üldises plaanis ja pahameele mittetundmist selle üle, mida sul ei ole.[15]

Empiirilised leiud

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänulikkus ja heaolu

[muuda | muuda lähteteksti]

On leitud, et tänulikumad inimesed tunnevad suuremat subjektiivset heaolutunnet. Tänulikud inimesed on õnnelikumad, vähem depressioonis, vähem stressis ja oma elu ja suhetega rohkem rahul.[16] Tänulikkus võib olla puhvriks depressiooni ees, suurendades positiivsete kogemuste talletamist ja meenutamist.[17] Tänulikel inimestel on suurem kontroll oma ümbruskonna, isikliku kasvu, elueesmärkide ja enese aktsepteerimise üle.[18] Tänulikud inimesed suudavad elus kogetavate raskustega positiivsemalt toime tulla. Nad otsivad suurema tõenäosusega teiste inimeste toetust, tõlgendavad olukorra ümber, kasutavad kogemust kasvamisplatvormina ja kulutavad rohkem aega probleemile lahenduste otsimisele.[19] Tänulikel inimestel on vähem negatiivsed toimetulekustrateegiad – on väiksem tõenäosus, et nad väldiks probleemi, eitaks probleemi olemasolu, süüdistaks ennast või hakkaks eri (keemilisi/uimastavaid) aineid kasutama. Tänulikud inimesed magavad paremini. Nad mõtlevad enne magama jäämist vähem negatiivseid ja rohkem positiivseid mõtteid.[20]

On leitud, et tänulikkuse tundmine on oluline heaolu jaoks. Longituuduuring on näidanud, et tänulikumad inimesed saavad paremini hakkama elu üleminekufaasidega (transition). Inimesed, kes enne muutusefaasi olid tänulikumad, olid kolm kuud hiljem vähem stressis, vähem depressioonis ja oma suhetega rohkem rahul. Uuringud on näidanud, et tänulikkuse abil saab inimese heaolu paremini seletada kui isiksuseomaduste suure viisikuna (Big Five) tuntud omaduste (neurotism, ekstravertsus, sotsiaalsus, meelekindlus ja avatus) abil; samuti seletab tänulikkus heaolu tõhusamalt kui 30 kõige laialdasemalt uuritud iseloomujoont.[21][18]

Tänulikkus ja altruism

[muuda | muuda lähteteksti]

On leitud, et tänulikkus suurendab inimese altruistlikke kalduvusi. David DeSteno ja Monica Bartletti 2010. aastal läbi viidud uuringust nähtub, et tänutunne korreleerub majandusliku heldusega – tänulikud inimesed ohverdavad suurema tõenäosusega individuaalse kasu ühiskondliku tulu nimel. McCulloughi, Emmonsi ja Tsangi 2002. aasta uuringus tulid välja sarnased korrelatsioonid tänulikkuse, empaatia, helduse ja abivalmiduse vahel.[22]

Psühholoogiline sekkumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Et tänulikkusel paistab olevat oluline roll inimese heaolus, on tänutunde suurendamiseks välja töötatud mitmeid psühholoogilisi sekkumisviise.[23] Näiteks Watkins oma kolleegidega[24] lasi katsealustel testida mitmesuguseid tänulikkuseharjutusi, näiteks nendes tänutunnet esile kutsuvale elusolevale inimesele mõtlemine, sellisest inimesest kirjutamine või sellele inimesele saadetava kirja kirjutamine. Osalejad, kes olid sooritanud tänulikkuse ülesandeid, näitasid kohe pärast ülesannet üles suurenenud positiivsete emotsioonide kogemist. See mõju oli tugevaim osalejate puhul, kel oli palutud mõelda inimesele, kelle tõttu nad tänulikud olid. Tänulikkusülesannetest täheldati suurimat kasu inimeste puhul, kes juba algselt olid tänulikuma loomusega.

Teises tänulikkust vaadelnud uuringus[25] määrati osalejad suvaliselt ühte kuuest teraapilise sekkumise olukorrast, mis pidi parandama osalejate üldist elukvaliteeti. Leiti, et suurimad lühiajalised mõjud tulenesid "tänulikkusvisiidist" (gratitude visit), mille käigus osalejad kirjutasid ja toimetasid kohale ühele nende elus osalevale inimesele mõeldud tänukirja. Selle tulemusel tõusis nende õnneskoor kümne punkti võrra ja depressiooniskoor langes oluliselt. Need tulemused kestsid kuni kuu aega pärast visiiti. Kuuest olukorrast seostati kõige pikemalt kestvat mõju "tänulikkuse päevikute" (gratitude journals) täitmisega – osalejail paluti kirjutada iga päev üles kolm asja, mille üle nad tänulikud olid. Pärast katset korraldatud perioodilised testimised näitasid nende osalejate õnnelikkuse skoori tõusmise jätkumist. Suurimat positiivset mõju täheldati umbes kuus kuud pärast ravi algust. Harjutus osutus nii edukaks, et kuigi osalejail paluti päevikupidamist jätkata vaid nädal aega, pidasid paljud osalejad päevikut edasi veel kaua aega pärast uurimisperioodi lõppu. Sarnaseid tulemusi on saadud ka teistes uurimustes.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Emmons, Robert A., & Cheryl A. Crumpler. "Gratitude as a Human Strength: Appraising the Evidence." Journal of Social and Clinical Psychology 19.1 (2000): 56–69.
  2. ↑ Smith, A. (1790/1976). "The Theory of Moral Sentiments" (6. trükk). Indianapolis, IN: Liberty Classics.
  3. ↑ Linley, P. A., Joseph, S., Harrington, S., & Wood, A. M. (2006). Positive psychology: Past, present, and (possible) future. The Journal of Positive Psychology, 1, 3–16.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Wood, A. M., Joseph, S., & Linley, P. A. (2007). Gratitude: The parent of all virtues. The Psychologist, 20, 18–21.
  5. ↑ Wood, A. M., Maltby, J., Stewart, N., Linley, P. A., & Joseph, S. (2008). A social-cognitive model of trait and state levels of gratitude. Emotion, 8, 281–290.
  6. ↑ Greenberg, M. S. (1980). A theory of indebtedness. In K. J. Gergen, M. S. Greenberg & R. H. Wills (toim.), "Social exchange: Advances in theory and research." New York: Plenum.
  7. ↑ Watkins, P. C., Scheer, J., Ovnicek, M., & Kolts, R. (2006). The debt of gratitude: Dissociating gratitude and indebtedness. Cognition and Emotion, 20, 217–241, doi:10.1080/02699930500172291.
  8. ↑ Carey, J. R., Clicque, S. H., Leighton, B. A., & Milton, F. (1976). A test of positive reinforcement of customers. Journal of Marketing, 40, 98–100.
  9. ↑ Rind, B., & Bordia, P. (1995). Effect of server's "Thank you" and personalization on restaurant tipping. Journal of Applied Social Psychology, 25, 745–751.
  10. ↑ Emmons, Robert A., and Michael E. McCullough. "Highlights from the Research Project of Gratitude and Thankfulness"
  11. ↑ 11,0 11,1 Emmons, Robert A., and Teresa T. Kneezel. "Giving Gratitude: Spiritual and Religious Correlates of Gratitude." Journal of Psychology and Christianity 24.2 (2005): 140–48.
  12. ↑ Wood, A. M., Maltby, J., Stewart, N., & Joseph, S. (2008). Conceptualizing gratitude and appreciation as a unitary personality trait. Personality and Individual Differences, 44, 619–630.
  13. ↑ McCullough, M. E., Emmons, R. A., & Tsang, J. (2002). The grateful disposition: A conceptual and empirical topography. Journal of Personality and Social Psychology, 82, 112–127.
  14. ↑ Adler, M. G., & Fagley, N. S. (2005). Appreciation: Individual differences in finding value and meaning as a unique predictor of subjective well-being. Journal of Personality, 73, 79–114.
  15. ↑ Watkins, P. C., Woodward, K., Stone, T., & Kolts, R. L. (2003). Gratitude and happiness: Development of a measure of gratitude, and relationships with subjective well-being. Social Behavior and Personality, 31, 431–451.
  16. ↑ Kashdan, T.B., Uswatte, G., & Julian, T. (2006). Gratitude and hedonic and eudaimonic well-being in Vietnam War veterans. Behaviour Research and Therapy, 44, 177–199.
  17. ↑ Watkins, P. C., Woodward, K., Stone, T., & Kolts, R. L. (2003). Gratitude and happiness: development of a measure of gratitude, and relationships with subjective well-being. Social Behavior & Personality: An International Journal, 31(5), 431.
  18. ↑ 18,0 18,1 Wood, A. M., Joseph, S. & Maltby (2009). Gratitude predicts psychological well-being above the Big Five facets. Personality and Individual Differences, 45, 655–660.
  19. ↑ Wood, A. M., Joseph, S., & Linley, P. A. (2007). Coping style as a psychological resource of grateful people. Journal of Social and Clinical Psychology, 26, 1108–1125.
  20. ↑ Wood, A. M., Joseph, S., Lloyd, J., & Atkins, S. (2009). Gratitude influences sleep through the mechanism of pre-sleep cognitions. Journal of Psychosomatic Research, 66, 43–48.
  21. ↑ Wood, A. M., Joseph, S., & Maltby, J. (2008). Gratitude uniquely predicts satisfaction with life: Incremental validity above the domains and facets of the Five Factor Model. Personality and Individual Differences, 45, 49–54.
  22. ↑ Emmons, Robert A., and Michael E. McCullough. "Highlights from the Research Project on Gratitude and Thankfulness".
  23. ↑ Emmons, R. A. & McCullough, M. E. (2003). Counting blessings versus burdens: An experimental investigation of gratitude and subjective well-being in daily life. Journal of Personality and Social Psychology, 84, 377–389.
  24. ↑ Watkins, P. C., Woodward, K., Stone, T., & Kolts, R. L. (2003). Gratitude and happiness: Development of a measure of gratitude, and relationships with subjective well-being. Social Behavior and Personality, 31, 431–452.
  25. ↑ Seligman, M. E. P., Steen, T. A., Park, N.,& Peterson, C. (2005). Positive psychology progress: Empirical validation of interventions. American Psychologist, 60, 410–421.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tänulikkus&oldid=6522935"