Mine sisu juurde

Thule

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib saarest; Gröönimaa asula kohta vaata artiklit Qaanaaq; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Ultima Thule

Thule (Θούλη, ka Tuli või Tyle) on kreeklase Pythease reisikirjas 4. sajandil eKr. kirjeldatud saar. Antiikaja kartograafias peeti seda maailma põhjapoolseimaks kohaks (Ultima Thule). See esines keskaja mütoloogias müütilise kohana.

Kuigi antiikajal räägiti saarest, viidatakse tänapäeval tihti, et Thule võiks olla Norra.[1] Teiste tõlgenduste järgi on tegemist Orkney või Shetlandi saarte või Skandinaavia poolsaarega.[2] Keskajal ja renessansiajastul hakati Thuleks pidama Islandit või Gröönimaad. Keskaegses geograafias tähistab Ultima Thule ükskõik millist kauget kohta, mis asub maailma tuntud piiridest väljaspool. Briti topograaf Charles Vallancey oli üks nendest, kes väitis, et Thule on Iirimaa.[3] Seda teooriat esitatakse tihti Iiri kirjanduses. Ühe versiooni järgi on Thule Saaremaa.

Muinasgeograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka maadeuurija Pytheas kirjutas esimesena Thulest oma reisikirjas "Ookeanist", mis on nüüdseks kadunud. Tema reis toimus aastatel 330–320 eKr. Väidetavalt saadeti ta teele Kreeka linnast Massaliast, et uurida, kuhu kaubateed välja viivad.[4]

Tartu ülikooli professor Raul Talvik leidis pärast põhjalikku uurimistööd, et Pythease reisi kohta säilinud materjal on vähene ja lünklik: see koosneb vaid üksikutest viidetest geograafilistele asupaikadele. Mõnda neist on võimalik ära tunda lähtudes Pythease reisiplaanist ja analüüsides asupaikade kirjeldusi, mõõtmistulemusi, laiuskraade ning muid andmeid. Pythease kolleegid keeldusid tema reisikirjeldusi uskumast, millega kaasnes suure osa teabe mahavaikimine. Praegu teame me tegelikult ainult seda, mida antiikautorid pidasid eriti suureks valeks ja seetõttu teravalt kritiseerisid.[5]

Pythease reisi ajaks oli antiikgeograafias jõutud sinnamaani, et maa oli tunnistatud kerakujuliseks. Inimasustuse piirideks Euroopas loeti Doni jõgi, Vahemeri, Must meri ja Atlandi ookeani läänerannik, mille põhjapoolne osa oli ebaselge. Arvati, et Briti saarte suunal läks inimasutuse piir läbi Iirimaa või sellest põhja pool. Kaugemal ei saavat inimesed külma tõttu elada. Euroopa põhjapiir oli täiesti puudu.[6]

Berliini tehnikaülikooli teadlased uurisid Ptolemaiose koostatud antiikseid kaarte ja leidsid korduvaid arvutusvigu, mis oli tehtud, kui üritati muistsed koordinaadid ümber arvutada kaasaegseteks geograafilisteks koordinaatideks. Pärast vigade parandamist paigutasid teadlased Ptolemaiose järgi Thule Smøla saarele Norras.[7]

Mõned kirjamehed, nagu näiteks Paulus Orosius ning Iiri munk ja geograaf Dicuil, väitsid, et Thule asub Suurbritannia ja Iirimaa saartest loodes. Dicuil kirjutas, et Thule asub Fääri saartest kaugemal, viidates seega Islandile.[8] 6. sajandi ajaloolane Prokopius kirjutas, et Thule on suur saar põhjas, kus elab 25 hõimu. Võib arvata, et Prokopius rääkis mingist Skandinaavia poolsaare osast, kuna mõni hõim on selgelt äratuntav, näiteks saamid.[9]

Polybios tsiteeris Pythease kirjeldust, et Thulel on kohti, mis ei ole maa ega meri ega õhk, vaid segu kõigist kolmest, mille peal ei ole võimalik käia ega merd sõita.[10] Pytheas nimetas seda nähtust merekopsuks. Mitu teadlast (Kreeka astronoom Geminus, Dionysus Periegetes, Martianus Capella) on seostanud Thulet polaarööga: koht, kuhu päike läheb magama. Avienus on lisanud, et suvel kestis öö Thulel ainult kaks tundi, mis väidetavalt viitab polaarpäevale.[11]

Thule elanikud

[muuda | muuda lähteteksti]

Pythease kirjelduse Thule elanike kohta on kõige üksikasjalikumalt edasi andnud Strabon. Nimelt, et nad söövad hirssi ja muid taimi, puuvilju ja juurikaid, ning teevad jooki viljast ja meest. Kuna neil on vähe päikesepaistet, hoiavad nad vilja suurtes laoruumides. Solinus kordas seda kirjeldust märkides, et Thulel on viljakas maa, kust elanikud saavad hea teravilja- ja puuviljasaagi.[12]

Claudianus uskus, et Thule elanikud olid piktid. Tihti kirjeldatakse piktide tava end sinist värvi tätoveeringutega kaunistada. Seega väidetavalt toetab seda versiooni Rooma poeedi Silius Italicuse antud kirjeldus, et Thule elanikud olid siniseks värvitud.[13]

Thessalonike Eustathios kirjutas 12. sajandil, et Thule elanikud sõdisid hõimuga, mille liikmed sarnanesid kääbustega.[14] Ameerika õpetlane Charles Anthon uskus, et see ajaloo käigus juurdunud legend on liialdus. Kääbuste või pügmeedena võidi kirjeldada mõnda väikesekasvulist Briti hõimu.[15]

Võimalikud versioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Sageli on Islandit Thuleks peetud, kuid see versioon on tugeva kahtluse all. Island ei saa olla Thule, sest sinna ilmus inimene alles 9. sajandil ehk 1300 aastat pärast Pythease reisi. Samas Pytheas kirjeldab, kuidas ta suhtles Thulel kohalike barbaritega. Islandile sõitu ei võimaldanud ka tolleaegne meresõidu oskus.[16] Laevad liikusid piki randu, ööpeatustega rannas, minnes avamerele vaid tuntud vetes ja lühikeseks ajaks. Halbade ilmaolude korral oli laev sunnitud peatuma sadamas päevi, nädalaid või isegi kuid. Lisaks kirjeldab Pytheas mee olemasolu Thulel, aga Islandile viidi mesilased alles hiljuti.[17]

Pytheas nimetab oma reisil 19 kohta, millest viis on jäänud kaasaegsete jaoks nimedeta: Abalus, Basilia, Thule, 19-tunnise suvepäevaga maa ja maailma lõpp. Raul Talvik on oma uurimistöös identifitseerinud need kohad ja tema järelduste põhjal ei saa Thule olla mõni Briti või Shetlandi saartest.[18] Merevaik oli Antiik-Kreekas suurmood ja kõrgelt hinnas nii naiste kui meeste ehetena. Tuleb võtta arvesse, et Pytheas läbis oma reisil paiku, kus leidus merevaiku.[19]

Raul Talvik identifitseeris Pythease kirjeldatud kohad järgmiselt:

  • merevaigusaar Abalus on Samland Kaliningradi oblastis;
  • sellest põhja pool asuv Basilia on Kuramaa rannik, mida oli võimalik pidada saareks, ka seal leidus merevaiku;
  • Thule on Saaremaa, võimalik maabumiskoht on Upa muinassadam, päikese uinumispaik, mida barbarid lakkamatult Pytheasele näitasid, on Kaali järv;
  • 19-tunnise suvepäevaga maa ja maailma lõpp on Ahvenamaa või Botnia lahe rannik.

Lennart Meri väitis oma elutöö tulemusena, et Thule on Saaremaa, tuginedes oma järeldustes ennekõike folkloorile ja teadlase vaistule.[20] Raul Talvik võttis aluseks eelkõige geograafiliste asupaikade määramise ja Pythease väidete kontrolli, mis tema hinnangul kinnitasid Lennart Mere hüpoteesi. Ta leidis, et on põhjust veelgi kindlamini väita, et Thule on Saaremaa.[21] Päikese magamaheitmist on seostatud oludega põhja pool polaarjoont, kus päike päevadeks kaob. Pythease kirjeldus aga viitab südasuvele. Seega on tõenäoline Lennart Mere teooria, et päikese magamaheitmise all pidasid kohalikud silmas meteoriidi kukkumist Saaremaale, Kaali järve asupaika.[22]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ [1] Oxford Dictionaries
  2. ↑ [2] Charlton T. Lewis, Charles Short, A Latin Dictionary
  3. ↑ [3] C. Vallancey "An essay on the antiquity of the Irish language"
  4. ↑ [4] Encyclopaedia Britannica
  5. ↑ [5] Eesti Ekspress 21.10.2015
  6. ↑ [6] J. E. Worcester "Elements of Ancient Classical and Scripture Geography"
  7. ↑ [7] Thule Society
  8. ↑ [8] Iceland History
  9. ↑ [9] T. D. Kendrick "A History of the Vikings"
  10. ↑ [10] Plybios "Delphi Complete Works of Polybius (Illustrated)"
  11. ↑ [11] Online Etymology Dictionary
  12. ↑ Fridtjof Nansen "In Northern Mists"
  13. ↑ [12] C. Pinard "Finding Thule: The Uncharted Lands of the North", 03.04.2017
  14. ↑ [13] Pygmaioi
  15. ↑ [14] C. Anthon "A Classical Dictionary"
  16. ↑ [15] The Icelandic Web of Science
  17. ↑ [16] Apiservices
  18. ↑ [17] William J. Mills "Exploring Polar Frontiers: A Historical Encyclopedia", 1. köide
  19. ↑ [18] Encyclopedia.com
  20. ↑ [19] err.ee kultuur 14.10.2015
  21. ↑ [20] Postimees 16.10.2015
  22. ↑ [21] V. Sinisalu "Eesti arstiteadlase panus antiikajaloo uurimisse"

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]


Galerii

[muuda | muuda lähteteksti]


Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Thule&oldid=6742389"