Mine sisu juurde

Piktid

Allikas: Vikipeedia

Piktid olid hõimuliit, rahvas või rahvad, kes asustasid varakeskajal Põhja-Šotimaad Forthi ja Clyde'i jõest põhja pool. Varaseim mainimine pärineb aastast 297 pKr, 4. sajandil olid piktid Põhja-Šotimaal mõjukaimad hõimud. Arvatavasti sundis roomlaste surve varem killustunud hõime tihedamalt konsolideeruma. 10. sajandil sai piktide maa Alba kuningriigi osaks ja piktid sulandusid keldi taustaga šotlaste hulka.

Piktide kirjutisi on vähe säilinud, põhiline teave nende kohta pärineb arheoloogilistest allikatest ning teiste rahvaste kroonikatest. Piktide kujunemise ajalugu on suuresti ebaselge. Nende asuala varasemate elanikena on nimetatud selliseid hõime nagu kaledoonlased, verturioonid, taexalid ja veniconid (ilmselt briti või gaeli keelte kõnelejate poolt roomlastele edastatud nimed). Eri allikate järgi oli piktide algkodu Vahemere ääres või Loire'i oru piirkonnas, kust nad liikusid keldi surve eest Britanniasse. Teisal on arvatud, et tegu oli indoeurooplaste eelsete ibeeria päritolu põlisasukatega, kes elasid Šotimaal vähemalt 7.–8. aastatuhandest eKr. On ka arvatud, et piktid olid keldi päritolu, kuid eraldusid varakult teistest keldi hõimudest. Pikti kroonikad ja Iiri legendid mainivad seitset pikti kuningriiki: Cait, Ce, Circinn, Fib, Fidach, Fotla, Fortriu. 8. sajandil omandasid piktid võimuvõitluses anglite ja brittidega märkimisväärse võimu. 9. sajandil kujundasid ajalugu viikingite vallutused, piktide Alba kuningriigist alates algas nende keldistumine, 11. sajandiks olid piktidest saanud šotlased.

Pikti hõimude kultuur ei erinenud palju nende keldi, briti ja anglosaksi naabrite omast. Tegu oli väikeste kogukondadena elavate põlluharijate ja karjakasvatajatega. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu, teraviljadest nisu, otra, kaera ja rukist, muudest kultuuridest kapsast, kaalikat, porgandit, kaunvilju, sibulaid ja magusat vesiputke. Rõivad valmistati peamiselt villasest kangast ja nahkadest, kuigi kasvatati ka lina. Vilja kuivatati kuivatites, jahvatati vesiveskites. Linnalisi asulaid ei olnud. Kindlustustena inimeste ja karja varjamiseks hädaohu korral ehitati õõnsa kuivmüüriga kaitseehitisi (broch), vahel rajati eluase järves asuvale looduslikule saarele või vette ehitatud vaielamut meenutavale platvormile (crannog). Tavaliseks eluasemeks oli kandilise või ümmarguse põhiplaaniga palkidest ehitis.

Piktid tegelesid ka kaubandusega ja eriti varasemal perioodil rannaröövidega. Tihti nimetatakse piktide tava end (sinist värvi) tätoveeringutega kaunistada. Paljudel kivimonumentidel kujutatud piktidel aga ei leidu tätoveeringuid. Nendel kividel kujutatud pikti sümboleid ei osata seni dešifreerida. Piktide varasem usund arvatakse olevat sarnanenud keltide polüteismiga. Arvatavasti 5.–6. sajandil võttis pikti eliit omaks ristiusu. Muistne polüteism sulandus kristlikku pühakutekultusesse. Piktide puhul on tihti räägitud emajärgsest pärilussüsteemist, kuid tõenäoliselt oli see pigem erand kui reegel. Kuningapoegade asemel tõusis tihti troonile eelmise valitseja vend või nõbu, sest neil oli enamasti rohkem kogemusi ja autoriteeti ning suurem toetajaskond.

Pikti keel on välja surnud ja omaaegsest kirikute-kloostrite kirjakultuurist hoolimata on sellest säilinud ainult mõned koha- ja isikunimed vanadel mälestusmärkidel ja kroonikates. On tõenäoline, et piktid rääkisid lõunapoolsete briti keeltega suguluses olevaid keldi keeli, kuid on oletatud ka mittekeldi keelte kasutust. Pikti pärandist annavad tunnistust Šotimaa kohanimed, mis algavad "Aber-", "Lhan-", "Fin-" või "Pit-" tüvedega. Piktide omakeelne endanimetus on teadmata. Nimetus "piktid" tuleneb ladina keelest ja viitab piktide värvitud, õigemini tätoveeritud nahale. Iirimaa keldid kutsusid pikte nimega cruithne, mis tuleneb samast algsest tüvest kui "britid" ja tähendab algselt samuti kujundit või kaunistust.

Jaan Kaplinski on oletanud, et piktid oli viimane jälg enne indoeurooplaste sissetungi Põhja-Euraasiat asustanud tundmatu algupäraga rahvast, kelle keelest on ka eesti keeles säilinud teatud substraat.

20. sajandi lõpul muutus salapäraste piktide pärandi uurimine ja enda sellega identifitseerimine Šotimaal omamoodi moeasjaks.