Třebíči Püha Prokopiuse basiilika

Třebíči Püha Prokopiuse basiilika on 13. sajandi algusest pärinev kunagine benediktlaste kloostri kirik, mille välimuses on omapäraselt sünteesitud nii romaani kui ka gooti arhitektuuri jooned. Kirik asub Třebíčis, Vysočina maakonnas Lääne-Moraavias Tšehhis. Arhitektuurilise unikaalsuse tõttu kanti kirik koos lähedalasuva juudi linnaosaga ja kalmistuga 2002. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse^[1].

Kirjeldus

Basiilika on rajatud künkale, mis kõrgub Třebíči juudi kvartali kohal. Kiriku arhitektuuris on unikaalselt ühendatud romaanika ja gootika, mõlema arhitektuuristiili elemendid kõrvuti ja läbisegi oma väljakujunenud, küpsetes vormides: romaani ümarkaaraknad, ümarkaarsed portaalid, ümarapsiidid, kaarfriisid, petikud ja liseenid, kääbusgalerii kooriruumi seinal; gootika teravkaarsed arkaadid ja roidvõlvid interjööris, hulknurkne kooriruum, teravkaaraknad ja ehisraamistikuga roosaknad. Sellisena on pühakoda omapärane mälestus Lääne-Euroopa arhitektuuristiilide mõjutustest keskaegses Kesk-Euroopas.

Kirik on kolmelööviline basiilika, mille kesklöövi ja külglööve eraldavad madalad arkaadid. Kuuetraveeline kesklööv on külglöövidest poole laiem. Külglöövidel on kummalgi üheksa võlvikut, kaks idapoolset pole kesklööviga ühendatud, vaid moodustavad omaette sopid; läänepoolseimad võlvikud on ühendatud lääneeskojaga. Pikisuunas on ehitis liigendatud läänepoolseks eeskojaks, mida pikihoonest eraldab madal kolme kaarega arkaad, pikihooneks, veidi kitsamaks ja madalamaks kooriruumiks ja veel kitsamaks hulknurkseks koorilõpmikuks. Kooriruum on ruumi ristsuunas läbilõikavate madalamate teravkaartega jaotatud kaheks ruudukujuliseks võlvikuks, samasugused kaared eraldavad seda koorilõpmikust ja pikihoonest. Läänepoolse eeskoja, kooriruumi ja koorilõpmiku lagesid katavad kaheksa radiaalselt paikneva võlvisiiluga kuppeljad roidvõlvid, pikihoonet rippsambakestele toetuv, 18. sajandil ehitatud võrkvõlv.^[2].

Kiriku väliskujunduses leiduvad kõrvuti romaani ja gooti elemendid. Hulknurkse koorilõpmiku seintes on ümarkaarsetes niššides roosaknad, nende kohal kõrgemal kääbusgalerii; madalamad külgapsiidid on romaanipärased, kuid nende dekooris leidub ka gooti elemente. Kiriku põhjaseinal asuval eeskojal on kesksambakesega romaani paarisaknad ja ümarkaarsed portaalid, mida kaunistavad varagooti pungkapiteelidega sambad, eeskoda katab roidvõlv. Portaali kõrval asuva abti kabeli interjöör on üleni kaetud värviliste seinamaalingute ja kaunistustega, seal asuvad vanuselt teised seinamaalingud Tšehhis. Ka pikihoones on säilinud seinamaalingute fragmente, kuid ruumile on 18. sajandil loodud uus sisekujundus detailide ja skulptuuridega, mis kujutavad endast barokseid variatsioone gootikast. Kiriku keskaegne kavatis on hilisematest lisandustest hoolimata selgelt äratuntav. Kõige paremini säilinud osa kirikust on väikese kivialtariga krüpt, mis paikneb kooriruumi ja koorilõpmiku all ja mida valgustavad pisikesed ümaraknad koorilõpmiku seina allosas^[2]. Krüptis asuvad kloostri munkade ja asutajate hauad^[3].

Kiriku läänefassaad ja selle kaks neljakandilise põhiplaaniga torni on valgeks krohvitud ja neid kroonivad baroksed tornikiivrid.

Ajaloost

Kivikirik ehitati Třebíči benediktlaste kloostris eelmise puuehitise asemele 13. sajandil, aastail 1240–1280. Kiriku võimsus pidi demonstreerima kloostri ja religiooni võimsust ja pühakoda oli algselt pühitsetud Maarja taevaminekule.

15. sajandi algul sai klooster esmalt kannatada hussiitide sõdades, mõned aastakümned hiljem piiras seda Ungari kuningas Mátyás Corvin, päras seda kui Tšehhi kuninga Jiří Poděbradyst poeg Viktorin Münsterbergist oli seal leidnud varjupaiga kohaliku abti juures. Erinevalt linnast, mis vallutati, pidasid kloostri müürid piiramisele vastu, kuid stabiilne kloostrielu oli lõppenud. Kloostri maavaldused jagati turvalisuse tagatiseks laiali. 16. sajandi alguses lahkusid mungad ja koht oli nüüd ilmalike isandate käsutada. Kloostri tegevuse lõppemisega seiskus ka kiriku tegevus. Uued omanikud, Osovskýd Doubravicest, ehitasid kloostrihooned ümber luksuslikuks renessansspaleeks ja kirik võeti kasutusele majandushoonena. Basiilikas asus hobusetall ja krüpt, kuhu olid maetud kloostri mungad, sobis stabiilse madalama temperatuuri poolest õllekeldriks.

Basiilika jaoks saabus uus hiilgus Böömimaa rekatoliseerimisega. Valdštejni krahvide eestvõttel hakkas kirik 18. sajandi alguses jälle tegutsema pühakojana pärast heldekäelist taastamist ja taaspühitsemist. Kirik pühitseti 1704. aastal pühale Prokopiusele, pühaku kanoniseerimise 500. aastapäeva auks. Keskaegne romaani-gooti segastiilis ehitis ehitati osaliselt ümber barokse järelgootika või gootika sugemetega barokkarhitektuuri vormides. Ehitustöid juhtis tuntud tšehhi arhitekt František Maxmilián Kaňka. Viimased ehitustööd kiriku kallal lõpetati 20. sajandi alguses Kamil Hilberti juhatusel.^[4]

Pildid

Esiplaanil renessansslossi, endise kloostri värav, taga basiilika läänefassaad
Barokne läänefassaad
Basiilika külgsein tugipiitade ja kaarfriisiga
Vaade lääneeskojast pikihoonesse ja koori
Basiilika romaani astmikportaal põhjaseinas
Üks põhjaeeskoja portaalidest
Põhjaeeskoja pungkapiteelid
Eeskoja roidvõlvidega lagi
Pikihoone interjöör
Kooriruumi võlviku lagi
Fresko abti kabelis
Ümarapsiidil kuulidega kaarfriis ja sakkfriis, selle kohal pungkapiteeli motiiviga friis
Ehisraamistikuga roosaken kooriruumi seinas
Teine roosaken kooriruumis
Vitraažiga teravkaaraken kooriruumis
Peaaltar ja koorilõpmiku sisevaade