Ungari kuningas
Ungari kuningas oli kuningriigi valitseja tiitel aastatel 1001–1918 (ametlikult kuni 1948. aastani).
Esialgu, alates 9. sajandist, valitsesid ungarlasi Ungari vürstid. Kuningatiitli esimene kandja oli István Püha, kes sai selle Püha Rooma keisrilt Otto III-lt (nagu ka esimene Poola kuningas Bolesław Vapper). Kuningast kujunes Kagu-Euroopa võimsaim valitseja: peagi sai temast ka Horvaatia ning Balkani poolsaare põhjaosa isand. Paavst andis talle (kui selle ala võimsaimale katoliiklikule valitsejale) apostelliku kuninga tiitli.
Kuni 14. sajandi alguseni valitses Ungaris kohalik Árpádi dünastia. Selle väljasuremise järel algasid dünastilised võitlused, mis kestsid üle kahe sajandi. Et Ungari troon (nagu ka Poola ja Böömimaa omad) oli valitav, oli ühel dünastial end seal suhteliselt raske kehtestada. Esialgu läks troon Anjou dünastiale, seejärel Luxemburgidele, ent nemadki ei suutnud trooni kuigi kaua hoida. 15. sajandil said võimule Jagelloonid ja pärast nende sealse haru (mis valitses ka Böömimaad) väljasuremist läks troon Habsburgidele, kes olid Ungari valitsejad kuni 1918. aastani (alates 1780. aastast Habsburgide-Lotringide dünastiana).
1918. aastal loobus viimane valitseja Károly IV (Austria keisrina Karl I) riigivalitsemises osalemast, ent ametlikult jäi Ungari monarhistlikuks riigiks. Kaks restauratsioonikatset 1920. aastail nurjusid rahvusvahelise surve tõttu. Kuningata kuningriiki valitses aastatel 1919–1944 riigihoidja Miklós Horthy. Vabariik sai Ungarist alles 1948. aastal, mil seal toimus vabariiklik ja kommunistlik riigipööre.