Riia lahing (1919)
| Riia lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Landesveeri sõjast | |||
| Toimumisaeg | 30. juunist – 3. juulini 1919 | ||
| Toimumiskoht | Riia ümbruses ja Daugava jõel | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
|
| |||
.svg){kind=small}
Riia lahing ehk Riia operatsioon oli Landeswehri sõja viimane lahing, mis toimus 30. juunist 3. juulini 1919 Riia ümbruses ja Daugava jõel.
Lahing lõppes lääneliitlaste eestvõttel vaherahu kehtestamisega ja Saksa üksuste Riiast väljatõmbumisega. Sellega lõppes ka Landeswehri sõda.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Olukord
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Võnnu lahingu kaotust taganes Saksa väegrupp kiirelt Riia poole ja asus linna ees hästi kindlustatud kaitsepositsioonidele, korraldades ja täiendades oma jõude. Eesti 3. diviis jälitas sakslasi ja valmistas kiiruga ette operatsiooni Riia vallutamiseks.
Liivi lahte kogunes 23.–30. juunini Eesti merejõudude põhiosa. Juuni lõpuks oli Eesti Rahvavägi vähendanud oma 100 kilomeetri pikkust rinnet vähemalt kolm korda, mis andis võimaluse oma tegevust paremini kooskõlastada ja pakkus paremaid võimalusi varustamiseks ning ka puhkuseks.
28. ja 29. juunil toimusid kohale saabunud Eesti üksuste algatatud esimesed luurelahingud Alderi, Podnieki kui Mazā Jugla silla juures, mis näitasid Saksa kaitseliini tugevust. 29. juunil saabus kolm laiarööpmelist soomusrongi, mis seni olid oodanud Amata jõe silla parandamist. Üldine pealetung kavandati 30. juuni keskpäevaks.
Vastasjõud
[muuda | muuda lähteteksti]Maismaajõud
[muuda | muuda lähteteksti]Sakslastel oli nüüd võimalus saata lahingusse ka üksused, mis Cēsise ja Stalbe alla ei jõudnud. Riiat kaitsesid põhiliselt Rauddiviis ja Landeswehr, aga kohal oli ka Janis Balodise Lõuna-Läti brigaadi (läti keeles Dienvidlatvijas brigāde) üksus. Riiat kaitses kokku:
- 9740 tääki/mõõka,
- 133 suurtükki,
- 586 kuulipildujat,
- 1 soomusrong,
- 2 soomusautot,
- lennukid.
Eestlastel oli Riia maismaarindel: 9., 6., 3. jalaväepolk ja 1. polgu üks pataljon; 2. ratsapolk; 3 soomusrongi; Kuperjanovi partisanide pataljon; Kalevlaste maleva pataljon. Eesti poole jõud kokku:
- 8500 tääki/mõõka (+ liitlase Läti 2. Cēsise polk – 1190),
- 61 suurtükki,
- 332 kuulipildujat,
- 4 soomusrongi,
- 3 soomusautot.
Merejõud
[muuda | muuda lähteteksti]Lisaks maismaarinde üksustele olid Riia all tekkinud juuni lõpuks vastasseis merejõudude ja rannikukaitse üksuste vahel.
Saksa poolel olid Riia kaitseks ette valmistatud:
- 5 suurtükipaati (väikest suurtükilaeva),
- 2-3 rannapatareid,
Eesti poolel oli koondatud Liivi lahte:
- 2 miiniristlejat,
- 1 suurtükilaev,
- 1 abilaevast kohandatud suurtükilaev,
- 2 miinitraalerit.
Lahingu käik
[muuda | muuda lähteteksti]Lahingud maismaal
[muuda | muuda lähteteksti]30. juuni hommikul forsseeris 6. polk Lielais Baltezersi kanali ning jäi selle läänekaldale püsima. 9. polk tungis Ādaži juures üle Gauja jõe, aga suruti Landeswehri poolt peagi kaotustega (8 surnut, 12 haavatut) tagasi üle jõe. Samal ajal üritasid sakslased järvede vahelise raudtee ja Mazā Jugla piirkonnas ise vasturünnakut alustada, toetades seda tugeva suurtükitule, gaasi ja lennukitega. Rünnakud tõrjuti küll Eesti vägede poolt tagasi, kuid vasturünnakule ei suudetud enam asuda. Salaspilsi piirkonnas ei suutnud alles positsioonidele jõudnud 3. polk edasi tungida.
1. juuli varahommikul ründasid Kuperjanovi pataljon ning 9. polk ja 6. polgu II pataljon Ādaži ja Alderi piirkonnas uuesti. Ründajad ei kohanud enam tugevat vastupanu, jõudsid keskpäevaks edasi Kišu järveni ja moodustasid uue rinde Jugla jõel. Lõunas ründas 6. polgu I pataljon ja Kalevlaste pataljon veelkord Mazā Jugla silda. Terve päeva kestnud lahingus suudeti küll sild mõneks ajaks oma valdusse saada, kuid tihe kahurituli ja gaasi kasutamine surusid eestlased raskete kaotustega (29 surnut, 7 vangi, 66 haavatut) õhtuks taas tagasi lähtepositsioonidele. Riias puhkesid samal ajal väiksemad kokkupõrked lätlaste ja sakslaste vahel. Süvenesid ka vastuolud Landeswehri ja Rauddiviisi juhtkonna vahel. Rauddiviisi juht ooberst Bischoff süüdistas Landeswehri linna kaitse nurjamises. Samal päeval oldi sunnitud vastu võtma otsus, et Riiast tuleb taanduda.
2. juulil kella 4 paiku andsid Eesti vägedele alla umbes 600 lätlast Balodise väeüksusest. Suurem lahing toimus 3. polgu vägede ja Rauddiviisi üksuste vahel Salaspilsi piirkonnas. Mõlemad osapooled olid plaanitsenud pealetungi ja koondanud selleks kohapeale suured väeüksused, mis lahingus suuri kaotusi kandsid (eestlastel 31 surnut ja 106 haavatut). Õhtuks vallutas 9. polk kogu Daugavast ja Kišu järvest põhja poole jääva ala, valmistudes järgmisel päeval ületama Daugava kanalit ja sisenema laevastiku toel Riiga loode poolt. Õhtuks oli sakslaste kaitseliin mitmest kohast murenemas või lausa läbi murtud. Lisaks tulistasid Eesti soomusrongid oma suurtükkidest Riiat ja eestlased sulgesid vaenlasele surve avaldamiseks ka linna veevärgi. Daugava suudmesse oli tunginud Eesti laevastik ja sakslased kartsid oma ida pool jõge paiknevate üksuste äralõikamist. 2. juulil algas Saksa vägede liikumine Daugava lõunakaldale.
Lahingud jõesuudmes
[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Eesti laevastik oli valmistunud Riia all miiniväljade traalimiseks, õnnestus 30. juunil Daugava jõe suudmele lähenedes vangistada laevadele vastu saadetud (Eesti laevastikku peeti ekslikult Inglise kaubalaevadeks, mida oodati Riiga) puksiir lätlastest miinilootsidega. Seega avanes hea võimalus edaspidi miinivälju vältida.
1. juulil toetasid Lennuk ja Tasuja suurtükitulega maavägede lahingutegevust. Tehti ka luuret Lennukiga Daugava jõe suudmes olevate Saksa Magnusholmi patarei asukohtade osas. Tunniajase tulevahetuse tulemusel õnnestus Lennukil üks patarei 152 mm suurtükk hävitada.
2. juuli hommikul alanud tulevahetuses Saksa rannakaitsepatareidega sunniti need vaikima. Kell 9 sisenes suurtükilaev Lembit Daugava jõe suudmesse, kus tulistas sakslaste laevu ja ka positsioone Daugava lõunakaldal. Mereväelastest moodustati dessantüksus, kes hõivas varsti Landeswehri 5 relvastatud jõelaeva ja 1 relvastatud praami ning üritas kanda kinnitada ka jõe lõunakaldal. Daugava suudmes manööverdav suurtükilaev Lembit ei riskinud kaugele ülesvoolu liikuda. Eestlased mehitasid aga vallutatud jõelaevadest Rudolph Kerkoviuse, O ja Paveli ning kasutasid neid kohe sakslaste endi vastu. Vallutatud laevadega rünnati edukalt Bolderajas asunud saksa patareid. Sakslased osutasid Daugava lõunakaldal visa vastupanu ja ründasid Lembitut sageli pommituslennukitega, kuid erilise eduta. Laevastiku tegevus põhjustas olulisi kaotusi jõe lõunakaldal paiknevatele või kiiruga kohale toodud suurtükiväeüksustele ning tekitas vastases segadust võimaliku ümberpiiramise ohu näol, mõjutades nii Saksa väegrupi Riiast kiiremini lahkuma.
3. juulil oli Eesti laevastik endiselt kohal ja enne vaherahu jõustumist keskpäeval laskis õhku 4 vallutatud rannakaitsesuurtükki koos laskemoonaga. Sõjasaagina võeti kaasa 3 Saksa jõelaeva, kuna ülejäänud 2 jäeti Läti vabariigile, mis sai nii endale peagi laevastiku.
Rahuläbirääkimised
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna antud konflikt ei olnud lääneliitaste huvides, alustati 1. juulil ettevalmistusi vaherahu läbirääkimisteks prantslaste vahendusel. Saksamaa oli allkirjastanud 28. juunil Versailles' rahulepingu ja samal päeval oli Liepājas maale tulnud Karlis Ulmanise valitsus. Kindral Rüdiger von der Goltz hakkas mõistma, et sõjaline avantüür on nurjumas ja veenis lääneliitlaste sõjaväelist missiooni, et see sunniks Eesti vägesid vaherahuga nõustuma. Goltz kartis lätlaste rahutusi tagalas ja Landeswehri läti üksuste avalikku vastuhakku. Samas peljati ka (alusetult), et eestlased korraldavad Riiga jõudes rüüstamise ja tapatalgud.
Läbirääkimised algasid Strazdumuižas 2. juuli õhtul. 3. juulil kell 3.30 sõlmiti poolte vahel vaherahu, mis jõustus samal keskpäeval kell 12.00.
Tagajärjed ja tulemused
[muuda | muuda lähteteksti]Riia operatsiooni õnnestumise võib paigutada Võnnu lahingu võidu kõrvale. Eestlaste pealetung tugevatele Saksa kaitsepositsioonidele, ilma arvulise ülekaaluta ja eriti olukorras, kus vastasel oli rohkem suurtükke, miinipildujaid ja kuulipildujaid, oli riskantne ja julge ettevõtmine. Eesti vägede võitlusvaim ja juhtide võimekus oli siiski sedavõrd suur, et sakslaste võitlusmoraal murenes ja võit saavutati.
Vaherahu järgi kohustusid Saksa väed tagasi tõmbuma, loovutama Riia Läti vabariigi seaduslikule valitsusele ja ümber paiknema Lielupe taha Jelgava regiooni. Sealt pidid Saksamaa kodanikud esimesel võimalusel kodumaale naasma. Eestlased pidid lõpetama pealetungi. Eesti sõjameeste hulgas tekitas pahameelt lääneliitlaste sõjalise missiooni otsus keelata Eesti vägedel Riiga sisenemine.
Eestlaste kaotused Riia all olid ligi 100 langenut, 200–300 haavatut ja 5 vangi. Lätlased kaotasid 5 langenute ja 15 haavatutena. Seejuures laevastik kaotas vaid 1 mehe haavatuna ja ükski Eesti sõjalaev ei saanud vastaselt hoolimata ägedatest tulevahetustest ühtegi tabamust. Sakslaste kaotused olid 50–100 langenut, 200–300 haavatut ja 94 vangi.