Piazza del Duomo (Milano)

Piazza del Duomo ("Toomkiriku väljak") on Milano peamine piazza (linnaväljak). Väljakule on antud nimi seal asuva ja selle üle domineeriva Milano toomkiriku (Duomo) järgi. Väljak märgib Milano keskpunkti nii geograafiliselt kui ka oma kunstilise, kultuurilise ja ühiskondliku tähtsuse poolest. Ristkülikukujulise väljaku pindala on 17 000 ruutmeetrit ja väljaku äärde jäävad nii mõned Milano (ja üldse kogu Itaalia) kõige tähtsamad hooned kui ka mõned kõige prestiižsemad kaubanduspinnad. Lisaks on tegemist ka linna kõige tähtsama turismiatraktsiooniga.

Kuigi väljak rajati 14. sajandil ja see on sellest ajast alates järk-järgult edasi arenenud (koos toomkirikuga, mille valmimine võttis umbes kuus sajandit), tekkis selle üldine plaan tänapäevasel kujul tänu arhitekt Giuseppe Mengonile ja see pärineb 19. sajandi teisest poolest. Kui arvata välja toomkirik ise ja kuningapalee (Palazzo Reale di Milano), lähtuvad väljakut ääristavad suurejoonelised hooned Mengoni kavanditest. Tema tähelepanuväärseim lisandus väljakule on Galleria Vittorio Emanuele II arkaad.

Ajalugu

Giuseppe Mengoni plaan. Plaan peegeldub tänapäevase *piazza* väljanägemises olulisel määral; kõige tähelepanuväärsem on lõunapoolse triumfikaare (mis pidanuks olema sümmeetriline Galleria Vittorio Emanuele II sissekäiguga) puudumine.

Piazza del Duomo tekkeloo saab viia tagasi Milano valitseja Azzone Visconti (valitses 1329 kuni 1339) visioonideni. Aastal 1330 käskis Azzone lammutada Milano kahe tollase keskse kiriku Basilica di Santa Maria Maggiore ja Basilica di Santa Tecla ümber asunud tavernid, et tekitada Piazza dell'Arengo nime kandnud turuplats ehk tänapäevase Piazza del Duomo esimene kehastus. Väljak sai oma tollase nime seal asunud arengario (tuntud ka nimega broletto) ehk kohaliku valitsuse asukoha järgi. Säilinud ei ole aga ühtegi algset Piazza dell'Arengario hoonet.

Azzone järglane valitseja ametis oli Gian Galeazzo Visconti, kes suurendas väljakut veelgi, käskides lammutada nii piiskopi maja (aastal 1385) kui San Giovanni alle Fonti baptisteeriumi (aastal 1387). Järgnevatel kümnenditel väljakut olulisel määral edasi ei arendatud, kuid kuna juba oli alanud Duomo ehitus, lammutati üks algsetest basiilikatest (Santa Maria Maggiore). Aastal 1458 andis paavst Pius II Francesco Sforza'le ja organisatsioonile Veneranda fabbrica del Duomo di Milano (mis vastutas toomkiriku ehitamise eest siis ja vastutab selle haldamise eest ka praegu) volitused di Santa Tecla basiilika lammutamiseks, et luua toomkiriku majesteetlikkusega sobiv suurem väljak. Mõnevõrra mõttetult ehitati kirik järgnevatel aastatel osaliselt uuesti üles, et see 16. sajandil taas maha lammutataks.

Väljaku järgmine suurem muutmine toimus 18. sajandi teisel poolel kui arhitekt Giuseppe Piermarini rekonstrueeris põhjalikult endise arengario, muutes selle kaasaegseks kuningapaleeks. Piermarini plaani kõrvalmõju oli teise väiksema kõrvalväljaku tekitamine, mis seega suurendas avatud ruumi.

19. sajandil palkas Austria keiser Ferdinand I arhitekt Giulio Beccaria piazza järjekordseks ümberkujundamiseks. Beccaria peamine panus piirkonna linnaplaneeringusse oli toomkirikust kagus asuv palee, millest sai seejärel organisatsiooni Veneranda Fabbrica del Duomo di Milano peakorter.

Oluline pööre piazza arengus tuli peale aastal 1859 toimunud Itaalia teist iseseisvussõda. Aastal 1860 avaldas linnavalitsus kava kujundada väljak radikaalselt ümber ja luua kuningas Vittorio Emanuele II ülistamiseks uus suur avenüü. Järgnesid mitmed arhitektuurivõistlused ja nende abil võttis uue väljaku plaan järk-järgult kuju. Piazza ümberehitamine anti viimaks arhitekt Giuseppe Mengoni ülesandeks ja tööd algasid aastal 1865.

Vahemikus 1865 kuni 1873 kõigepealt suurendati Mengoni plaanide järgi väljakut (selleks lammutati terve Rebecchino kvartal ja populaarne sammastatud hoone Coperto dei Figini) ja seejärel sai väljak juba enamuse oma tänapäevastest tunnustest, sealhulgas Galleria Vittorio Emanuele II arkaadi (ehitati aastatel 1864-1867) ja väljaku lõuna- ning põhjapoolsete piiride tähistamiseks kaks "Portico paleed" (Palazzi dei Portici).

Mengoni töö ei edenenud aga tõrgeteta. Tööde eest vastutavat ettevõtet City of Milan Improvements Company of London tabasid lõpuks majanduslikud raskused nii, et Milano valitsus pidi juhtimise üle võtma. Osa Galleria piirkonnast müüdi eraomanikele, kuid seda kohustusega lõpetada tööd vastavalt Mengoni kavandile. Aastal 1875 kui kaks "Portico paleed" viimaks valmis said, seadsid uued finantseerimisprobleemid ohtu kahe plaanis olnud triumfikaare teostamise ning Mengoni otsustas viimaks nende ehitust ise finantseerida. Kui ta aga aastal 1877 suri, oli kaartest valmis vaid see, mis asus Galleria sissepääsu ees. Teise kaare ehitamisest loobuti. Mengoni suri Piazza del Duomo väljakul, kukkudes tööde juhatamise ajal tellingutelt alla.

Aastal 1896 avati piazza keskel olev kuningas Vittorio Emanuele II ausammas. See tähistas linnavõimude poolt aastal 1860 algatatud väljaku ümberehitamise lõppemist.

Väljaku viimane suurem muutus leidis aset fašistlikul ajajärgul, mil kohta, kuhu Mengoni oli planeerinud teise triumfikaare rajamist, ehitati kahest sümmeetrilisest hoonest koosnev kompleks Palazzo dell'Arengario. Arengario peamine eesmärk oli võimaldada kohalikul podestà'l (või Benito Mussolinil endal) elanikkonnale kõnesid pidada. Praegu on tegemist 20. sajandi kunsti eksponeeriva muuseumiga.