Itaalia teine iseseisvussõda

Itaalia teine iseseisvussõda (ka Prantsuse-Austria sõda, Austria-Sardiinia sõda, Austria-Piemonte sõda; Prantsusmaal tuntud Itaalia kampaania nime all – Campagne d'Italie) oli Prantsuse keisririigi ja Piemonte-Sardiinia kuningriigi sõda Austria keisririigi vastu 29. aprillist 12. juulini 1859. aastal.

Prantsuse armee koosseisus osales sõjas 130 000 jalaväelast, 2000 ratsaväelast ning 312 kahurit keiser Napoleon III juhtimisel. Sardiinia vägesid, kus oli 70 000 jalaväelast, 4000 ratsaväelast ja 90 kahurit, juhatas kuningas Vittorio Emanuele II. Austria poolel osales 220 000 jalaväelast, 22 000 ratsaväelast ja 824 kahurit, vägesid juhtisid keiser Franz Joseph I ning krahv Ferencz Gyulai.

Peamiselt Lombardia ja Veneetsia piirkonnas toimunud sõjas jäi peale Prantsuse-Sardiinia allianss, sõda lõppes Villafranca relvarahuga 12. juulil 1859. Sõja tulemusena annekteeris Sardiinia kuningriik Lombardia, seejärel ka Kesk-Itaalia riigid, Prantsusmaa omandas aga Savoia ja Nizza (tänini Prantsuse omanduses Savoie ja Nice).

Taust

Pärast lüüasaamist Austrialt Itaalia esimeses iseseisvussõjas leidis Piemonte, et ei suuda lüüa Austria-sugust suurvõimu ilma liitlasteta. Nii asus Piemonte-Sardiinia kuningriigi peaminister krahv Camillo di Cavour arendama suhteid teiste Euroopa riikidega, osalt Piemonte osaluse kaudu Krimmi sõjas. Krimmi sõja rahukonverentsil Pariisis püüdis Cavour edendada Itaalia ühinemispingutusi. Suurbritannia ja Prantsusmaa väljendasid küll toetust, kuid ei soovinud tüli Austriaga, kelle alasid Lombardias ja Veneetsias Itaalias iseseisvus paratamatult ähvardanuks. Cavouri eraviisilistel kõnelustel Napoleon III-ga selgus keiser olevat Itaalia kõige abivalmim, ehkki ikka veel mitte eriti innukas liitlane.

14. jaanuaril 1858 püüdis itaallane Felice Orsini Napoleon III tappa. See mõrvakatse tekitas laialdast sümpaatiat Itaalia ühendamise suhtes, mõjutades ka Napoleon III, kes otsustas aidata Piemontet Austria vastu, et Itaalia riikide valitsused rohkem sellist revolutsioonilist tegevust ei toetaks. Napoleon III ja Cavour kirjutasid alla salajasele liidule Austria vastu: Prantsusmaa lubas aidata Sardiinial kaitsta end Austria rünnaku vastu ning Sardiinia lubas anda Prantsusmaale Nizza ja Savoia. Liit aitas Sardiinial ühendada Itaalia Savoia dünastia võimu alla ning nõrgestas Napoleon III aegse Prantsuse keisririigi vihast vastast Austriat.

Kuna Cavour ei saanud prantslastelt abi Austria rünnakuta, provotseeris ta Viini rea piirilähedaste sõjaväemanöövritega. Austria saatis 23. aprillil 1859 Sardiiniale ultimaatumi, milles nõudis Sardiinia armee laialisaatmist, ning kui kuningriik sellele ei kuuletunud, ründas Austria 29. aprillil Sardiiniat, tõmmates niimoodi konflikti ka Prantsusmaa.

Sõja kulg

Algselt polnud Itaalias Prantsuse üksusi, seepärast viis marssal François Certain Canrobert need Piemontesse ajaloo esimese suuremahulise raudteeoperatsiooniga. Austerlased lootsid purustada Sardiinia nõrga armee Lombardias juba enne prantslaste kohalejõudmist. Austria Lombardia-vägede komandör krahv Gyulai oli siiski ettevaatlik, venitades pealetungiga. Ticino jõe ületamise järel algasid aga rängad paduvihmad, mis võimaldasid piemontelastel riisipõllud üle ujutada, pidurdades Austria vägede edasitungi.

Lõpuks jõudsid austerlased Vercellisse, ähvardades Torinot, kuid vastaste vägede liikumine Po sildadele ja Alessandriasse sundis nad taganema. 14. mail jõudis Alessandriasse Napoleon III, kes väejuhatuse üle võttis. Esimene kokkupõrge toimus 20. mail Montebellos, kus diviisikindral Elie Frédéric Forey lõi kolm korda suuremat Austria väge, muutes Gyulai veelgi ettevaatlikumaks. Juuli algul oli Gyulai Magenta raudteesõlme lähedal jõest kaugel idas. Napoleon III ründas Ticinot, saates osa vägesid põhja, austerlasi tiivalt haarama. Gyulai tõmbus tagasi Ida-Lombardia kindlustesse, kus ta juhtimisest vabastati.

Gyulai asemele tuli keiser Franz Josef I isiklikult, kes tundis, et hästi kindlustatud Austria territooriumi kaitsmine Mincio jõe taga on talle jõukohane. Lahingus juhatas ta esimest ja viimast korda vägesid Solferino all lüüa saades; sealsed tapatalgud ajendasid Šveitsi ärimeest Henri Dunanti rajama Punast Risti. Piemonte-Prantsuse armee vallutas Milano ja marssis aeglaselt itta, et purustada Austria enne Preisimaa sekkumist. Kui austerlased said teada, et prantslased olid peatunud Brescia juures, otsustasid nad korraldada üllatusrünnaku. Ka prantslased läksid rünnakule, ent kumbki poole polnud teise asukohas kindel, kuni nad ootamatult kohtusid. Austria VIII korpus Ludwig von Benedeki juhtimisel eraldus peajõust, kaitstes Pozzolengot edukalt piemontelaste vastu. Ülejäänud Austria armee taandus ent peagi, jättes mitu linna prantslastele.

Samal ajal said austerlased Põhja-Lombardias lüüa Itaalia vabatahtlikelt alpiküttidelt Giuseppe Garibaldi juhtimisel Varese ja Como all. Piemonte-Prantsuse laevastiku toodud 3000 sõdurit vallutasid Lussino (Losinj) ja Cherso (Cres) saared Dalmaatsias.

Rahu

Saksa riikide sekkumise kartuses sõlmis Napoleon III Austriaga Villafranca relvarahu; Franz Josefit innustas konflikti lõpetama revolutsioon Ungaris. Enamik Lombardiast, sealhulgas selle pealinn Milano, kuid mitte Austria kindluste Mantua ja Legnago ümbrus, läks Austria alluvusest Prantsusmaale, kes andis need kohe üle Sardiiniale. Kesk-Itaalia valitsejad, kelle revolutsioon napilt enne sõja algust oli kukutanud, tuli lepingu kohaselt taas võimule aidata.

See sardiinlaste selja taga sõlmitud tehing tekitas Sardiinias suure protesti, ka peaminister Cavour astus tagasi. Siiski ei jõustunud Villafranca tingimused kunagi: ehkki need kinnitati novembris Zürichi rahulepinguga, oli leping selleks ajaks juba tähenduse kaotanud. Piemonte okupeeris Kesk-Itaalia riigid, kavatsemata endiste valitsejate võimu taastada, ning prantslastel polnud huvi neid selleks sundida. Austerlastel tuli leppida prantslaste soovimatusega lepingutingimusi täita.

Järgmisel, 1860. aastal annekteeris Sardiinia kuningriik Prantsusmaa ja Suurbritannia heakskiidul Kesk-Itaalia riigid – Parma hertsogiriigi, Toscana suurhertsogiriigi ja paavstliku Kirikuriigi – ning Prantsusmaa sai enda omandusse Savoia ja Nizza. Viimase vastu protestis Nizzast pärit Itaalia rahvuskangelane Giuseppe Garibaldi, kes seetõttu läks sõjakäigule Sitsiiliasse, mis lõpetas Itaalia ühendamise.