Põhjaeesti kirjakeel
Põhjaeesti kirjakeel ehk Tallinna kirjakeel ehk tallinnaeesti kirjakeel on ajalooline eesti kirjakeele vorm, mis kujunes välja põhjaeesti murretest (peamiselt Tallinna ja Harju murretest)[1] ning oli suurenisti kasutusel 16.–19. sajandil, arenedes paralleelselt lõunaeesti kirjakeelega. Põhjaeesti kirjakeele levikut soodustas reformatsioon, kui levima hakkas eestikeelne kirikuelu, haridus ja kirjandus. Aja jooksul kujunes põhjaeesti kirjakeelest välja tänapäeva eesti kirjakeel.[2]
Põhjaeesti kirjakeele kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti kirjakeel kujunes 16.–17. sajandil ning põhines põhjaeesti murretel. Sel ajal kujunesid kõrvuti põhjaeesti murrete baasil põhjaeesti ehk tallinna kirjakeel ning lõunaeesti murrete baasil lõunaeesti ehk tartu kirjakeel. Sel ajal kasutasid põhjaeesti kirjakeelt peamiselt kirikuõpetajad, kellel oli seoses reformatsiooni levikuga vaja tõlkida kirikutekste kohalikku keelde.[3]
Põhjaeesti kirjakeele rajajateks peetakse Heinrich Stahli ja Johann Hornungit.[4] Kuigi esimene osaliselt säilinud tallinnakeelne trükis pärineb aastast 1535 (Wandradti-Koelli katekismus), siis esimesed suuremas osas säilinud põhjaeestikeelsed trükised on kirjutanud just Stahl ning need pärinevad 1630ndatest. Heinrich Stahl kirjutas eesti- ja saksakeelse neljaosalise kirikukäsiraamatu ning esimese eesti keeleõpetuse ja saksa-eesti sõnaraamatu (1637). Johann Hornung kirjutas samuti eesti keele grammatikast (1693. aastal ilmunud “Grammatica Esthonica”), kuid tema põhitegu oli põhjaeesti keelde tõlgitud “Uus Testament”, mis ilmus 1715. aastal. Selle tõlkimist alustati tegelikult juba 1688. aastal, kuid selle ilmumine hilines arvatavasti põhjasõja tõttu. 1739. aastal ilmus Anton Thor Helle eestvedamisel esimene tallinnakeelne täismahus piibel, mis hakkas eriti mõjutama ka rahvakeelt ning eesti keele edasist arengut.[2]
19. sajandil laienes põhjaeestikeelse kirjanduse ilmumine. 1857. aastal hakkas Tartus ilmuma tallinnakeelne rahvuseepos “Kalevipoeg” ning Liivimaal kaks tallinnakeelset ajalehte – “Tallorahwa Postimees” ja “Perno Postimees”. Samuti levis sel sajandil tarbekirjandust nt tervishoiu, aiapidamise ja kokanduse aladel. Perioodika levimisega suurenes kirja- ja lugemisoskajate arv üle Eesti.[2]
Põhjaeesti kirjakeele iseloomulikud jooned
[muuda | muuda lähteteksti]16.–17. sajandil ei eksisteerinud eesti keeles veel reeglipärast kirjaviisi ning sel ajal oli kasutusel olev kirjaviis veel ebaühtlane ning reeglideta. Saksapärase vana eesti kirjaviisi põhimõtted, mida hakati kasutama nii põhja- kui ka lõunaeesti kirjakeeles, panid kirja Bengt Gottfried Forselius ning Johann Hornung alles 17. sajandi lõpus. Kirjakeel oli tugevalt mõjutatud saksa ortograafia põhimõtetest, kuna kirjutajad ise olid sageli saksa päritolu. Seetõttu jäi kirjas eesti keele häälduse märkimine veel pigem puudulikuks. Näiteks lahtises silbis märgiti pikki vokaale ühe tähega (hä → hea, Loja → looja) ning lühikest vokaali märgiti hoopis järgneva kaashääliku topelt kirjutamisega (Karro → karu, Sabba → saba). Vana kirjaviis oli kasutusel kuni 19. sajandi keskpaigani, mil tuli kasutusele uus kirjaviis.[5]
Suhe lõunaeesti kirjakeelega
[muuda | muuda lähteteksti]Põhjaeesti keelega samal ajal arenes välja ka lõunaeesti kirjakeel. Esimene säilinud tallinnakeelne teos on aastast 1535 (Wanradt-Koelli katekismus) ning esimene tartukeelne aastast 1622 (katoliiklik käsiraamat “Agenda Parva”). Säilinud teoste põhjal võib öelda, et alguses oli tartu kirjakeel arengu poolest natuke tallinna keelest ees. Juba 1632. aastal ilmusid lõunaeestikeelsed katekismus, evangeeliumid ja epistlid, kuid Stahli põhjaeestikeelsed eesti keele käsiraamat ja grammatika ilmusid alles 1637. aastal. Samuti tõlgiti enne lõunaeesti keelde “Wastne Testament”, mis ilmus 1686. aastal, samas põhjaeestikeelne J. Hornungi “Uus Testament” alles 1715. aastal.[2]
1739. aastal ilmus põhjaeesti keeles Anton Thor Helle esimene täispiibli tõlge. Lõunaeesti keelde ei jõutud täismahus piiblit tõlkida. See oli ka üks peamistest põhjustest, miks just põhjaeesti kirjakeel domineerima jäi ning lõunaeesti keel hääbuma hakkas.[2]
Oluliseimad teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Wandradti-Koelli katekismus (1535) → Tallinna vaimulike Simon Wanradti ja Johann Koelli kirjutatud alamsaksa- ja eestikeelne katekismus. Tegemist on esimese osaliselt säilinud eestikeelse raamatuga. Raamatus esinev eesti keel on siiski veel ebaühtlane (nt sõna “peame” on ühel leheküljel kirjutatud lausa viies erinevas variandis → piddame ~ piddeme ~ peam ~ pyddam ~ piddama).[2]
Georg Mülleri 39 jutlust (1600–1606) → Esimene suuremalt säilinud põhjaeestikeelne näide, mille kirjutas Tallinna Püha Vaimu kiriku eesti koguduse pastor Georg Müller, millest kokku on säilinud 404 käsikirjalehekülge.[2]
Heinrich Stahli esimene eesti keeleõpetus ja sõnaraamat “Anführung zu der Esthnischen Sprach” (1637) → Üks esimesi põhjaeestikeelseid ulatuslikke trükiseid. Stahli sõnaraamat sisaldab 34 lehekülge eesti keele grammatikat ning 101 lehekülge saksa-eesti sõnaraamatut. Tegemist on parima näitega 17. sajandi põhjaeesti kirjakeele arengust, kuid jäi veel päris eesti maakeelest pigem kaugeks. Trükis oli pigem mõeldud muukeelsetele eesti keele algõpetusena.[2]
Esimene eestikeelne aabits (1641) → Esimene säilinud eesti- ja tallinnakeelne aabits.[2]
Johann Hornungi “Uus Testament” (1715) → Ilmus Tallinnas põhjaeesti keeles ning järgis vana kirjaviisi põhimõtteid.[2]
Anton Thor Helle põhjaeestiline keeleõpetus (1732) → Sisaldab lisaks eesti-saksa sõnastikule ligi 80 lehekülge eesti grammatikat. Teoses on nimetatud ligi 7000 taime- ja kohanime ning laensõna. Ligi 400-leheküljelises teoses on lisaks välja toodud ka vanasõnad, mõistatused ning kirjeldatud on ka erinevate tähtpäevade kombeid.[2]
Esimene täismahus piibel (1739) → Tallinnakeelset täispiiblit “Piibli Ramat” ilmus 6015 eksemplari, millele lisandus 1773. aastal veel 4000 eksemplari. Piibel tugines Anton Thor Helle eesti keele normingutele, kes oli ka teose üks tõlkijatest. Piibli ilmumine hakkas nüüd eriti mõjutama ka rahvakeelt.[2]
Ühtse eesti kirjakeele kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]19. sajandi keskpaigas kujunes põhjaeesti kirjakeel rahvuslikuks kirjakeeleks ning tekkis ühtne eesti kirjakeel. Sel sajandil levis rohkem eestikeelset kirjandust ja perioodikat ning kirjaoskajate arv kasvas.[6] Tartu keel hakkas vaikselt taanduma ning koos rahvusliku ärkamise ja Euroopa valgustusajastuga suurenes soov ühtse kirjakeele järele. Samas polnud ka tallinna kirjakeel veel täiuslik ning koos Tartu keele taandumisega tekkis vajadus ühtse kirjakeele loomiseks. Seega tekkis sel perioodil uus kirjaviis, mis tugines seekord rohkem soome keele ortograafiale. 1865. aastal kutsus Jakob Hurt üles kõiki kasutama ühtset tallinna keelt, rõhutades eesti rahva ühendamisele ühtse keele läbi.[2]
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Eesti keele ajalugu", Vikipeedia, 4. november 2024, vaadatud 14. jaanuaril 2025
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Laanekask, Heli (2004). Eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.–19. sajandil. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Raag, Ilmar (2008). Talurahvakeelest riigikeeleks. Tartu: Atlex.
- ↑ "Eesti keel", Vikipeedia, 10. jaanuar 2025, vaadatud 14. jaanuaril 2025
- ↑ Pajusalu, Karl. "Kirjakeelte kujunemine". eestijuured.ee. Vaadatud 14.01.2025.
- ↑ Pajusalu, Karl. "Ühtse kirjakeele kujunemine". eestijuured.ee. Vaadatud 14.01.2025.