Johann Hornung
Johann Hornung (u 1660 Tallinn – 1715 Venemaa) oli baltisaksa keeleteadlane, vaimulik ja literaat.
Aastatel 1692–1698[1] oli ta pastor Põltsamaal, hiljem ka umbes 1697–1715 Karulas, Otepääl[1] ning mujal Eestimaal ja Liivimaal.
Hornungil oli oluline roll põhjaeesti keele arendamisel, tema tähtsaim teos on kollektiivse töö kokkuvõttena ilmunud (1693) ladinakeelne põhjaeesti keele grammatika „Grammatica Esthonica ...”[1].
Koos Adrian Virginiusega tõlkis ta esimesena põhjaeesti keelde Uue Testamendi (ilmus 1715).
Johann Hornung sattus Põhjasõja ajal 1706. aasta sügisel rootslaste ja hiljem kahel korral Vene vägede kätte vangi ning suri vangistuses[1].
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Johanni vend oli Paistu kirikukoguduse pastor Andreas Hornung ja isa Gottfried Hornung, kes oli Tallinnast ordineeritud pastor Rakveres[2]. Andreas Hornung ja Johann Hornung olid Bengt Gottfried Forseliuse õepojad.
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- Grammatica Esthonica. Brevi, perspicua tamen methodo ad dialectum Revaliensem (1693)
- Nachdruck: 3. Grammatica Esthonica. Brevi, perspicua tamen methodo ad dialectum Revaliensem. Unveränderter Nachdruck der Ausgabe Riga 1693. Eingeleitet und herausgegeben von Harald Haarmann. Hamburg 1977 (= Fenno-Ugrica Bd.4) ISBN 3871183067
- Önsa Luterusse Laste Öppetuse (1694)
- Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramatu (üks koostaja, 1694/95)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Andrus Saareste. Piibli keel ja rahvakeel. Eesti Keel, 1939, nr 7–8
- Liivi Aarma. Johann Hornungi grammatikast ning tema ja Bengt Gottfried Forseliuse koostööst. Keel ja Kirjandus, 1996, nr 6
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Hornung, Johann, EE 14, 2000
- ↑ Jaak Urmet, Kristi Viiding. Täiendust XVII sajandi Eesti luulele., Keel ja Kirjandus, 2021, nr 10, lk 843-864
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Johann Hornung Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA