Mine sisu juurde

Põhjasõda Eesti alal

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Kaart Rootsi, Taani ja Poola valdustest 1700. aastal. Nicolas de Feri kaart aastast 1700

Eesti alal toimus Põhjasõda aastatel 1700–1710.

Olukord enne sõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi kuninga Karl XI valitsemisajal, 1680. aastal võttis Rootsi riigipäev vastu otsuse võõrandatud mõisate riigile tagasivõtmiseks kogu riigis, mille tulemusena toimus mõisate reduktsioon, mis viidi läbi nii Rootsi riigis, kui ka Rootsile kuuluvates dominioonides.[1] Liivimaa rüütelkonna moodustatud komisjonis, mis kogus dokumentaalseid tõendeid, millega tõendada rüütelkonna privileege, et nende abil mõjustada Rootsi kuningat Karl XI loobuma mõisate reduktsioonist.[2] Liivimaal osales selles tegevuses Johann Reinhold von Patkul. Peamiselt Patkuli mõjul asus Liivimaa rüütelkonna konvent 1692. aastal väga teravasse opositsiooni Rootsi kuninga läbiviidava reduktsiooni vastu.[2] 1692. aastal esitati Rootsi kuningale uuesti, kuid tunduvalt teravamas toonis: Patkul hoiatas kuningat, et kui mõisnikelt maad ära võetakse, ei saa nad Rootsi riiki enam piisavalt hästi teenida ja võivad viletsusse langemise vältimiseks minna välismaale.[3] Seda pidas Karl XI aga riigireetmiseks, saatis Liivimaa maapäeva 1693. aastal laiali ja lasi Patkuli lähikondlased vangistada. Patkul ise põgenes 1692. aastal Kuramaale.[2]

Euroopa ca 1700, enne 1701–1714 Hispaania pärilussõda ja 1700–1721 Põhjasõda

Aastal 1699 astus Patkul Saksi kuurvürsti ja Poola kuninga August Tugeva teenistusse. Väidetavalt Liivimaa aadlike aitamise nimel asus ta Augustit innustama, loomaks Rootsi-vastast koalitsiooni Venemaa ja Taaniga, seega võib teda pidada üheks peamiseks Põhjasõja vallapäästjaks.[1][3] Tema plaanide järgi pidi Rootsi valdused jagatama Taani, Poola ja Venemaa vahel, kusjuures Eesti- ja Liivimaa pidid minema Augustile, kes oleks vähemalt Liivimaast moodustanud endale päriliku võimuga Kuramaa-laadse hertsogkonna, kus aadlikel oleks ülimalt laiad privileegid.[1] Liivimaa rüütelkonna esindajana allkirjastas J. R. von Patkul Poola kuninga August II Tugevaga 1699. aastal lepingu, mille kohaselt Liivimaa läks Rzeczpospolita võimu alla, säilitades oma kohaliku omavalitsuse (aadelkonna Liivimaa maapäev), seadused, ametiasutused ja õiguse omada oma sõjajõude.[1] Johann Reinhold von Patkul allkirjastas Poola kuninga August Tugeva esindajaga sõjalise lepingu Venemaa tsaari Peeter I-ga 1699. aastal Venemaal Moskva-lähedases Preobraženskis, mille tulemusena moodustus Põhjaliiga/Põhjaliit, kuhu kuulusid rootsivastased Venemaa tsaaririik – tsaari Peeter I, Taani kuningriik – Frederik IV ning personaalunioonis olevad Saksimaa kuurvürstiriik ja Rzeczpospolita (Poola) – Poola kuninga August Tugeva juhtimisel.[4]

Sõja algus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõda algas Liivimaal 22. veebruaril (Juliuse kalendri järgi 12. veebruaril) 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale (Riia piiramine) kindralleitnant krahv Jakob Heinrich von Flemmingi ja kindralmajor Johann Reinhold von Patkuli juhtimisel.[1] Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Taani kuningas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Schleswig-Holsteini hertsogiriiki. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Schleswig-Holsteini sisse, vallutades selle osa Schleswigi hertsogkonna. Karl XII maabus 23. juulil 1700 koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil, hõivas sealsed maa-alad ning augustis asus Kopenhaagenit piirama. Pealinna ei vallutatud, sest Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Travendali rahuleping, mille kohaselt taastati status quo (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist.[5]

Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709

31. (20.) augustil, kohe pärast seda, kui Peeter I sai teate Konstantinoopoli rahulepingu sõlmimisest Osmani impeeriumiga Vene-Türgi sõjas, kuulutas Venemaa Rootsile sõja. Septembri keskpaigas 1700 jõudis Vene tsaaririigi eelvägi Novgorodist, läbi Ingeri, vallutadel teel Jama ja Koporje, tugevalt kindlustatud Narva alla.[6]

Narva piiramine ja sõjategevus Kirde-Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Narva piiramine (1700)

1700. aasta septembris tungisid Vene rüüstesalgad Alutagusesse.[7] 4. oktoobril 1700 alustasid Vene tsaaririigi väed Narva kindluse piiramist. 29. oktoobriks lõpetasid Vene väed vägede koondamise ja ettevalmistavad piiramistööd ning alustasid Narva kindluse tulistamist suurtükkidest. 4. novembrist 14. novembrini 1700 pommitasid Vene väed oma suurtükkidest edutult kindlust. Peeter I moodustas oma peakorteri Narva jões asuval Kamberholmi saarel. Varem tugevdatud Rootsi garnison Narvas, mida juhtis kindralmajor Henning Rudolf Horn, koosnes 3000 jalaväelasest, 200 ratsaväelasest ja 400 relvastatud tsiviilisikust. Karl XII saabus Rootsi vägede eesotsas Liivimaale 6./16. oktoobril Pärnus. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva, algselt oli Karl XII plaan suunduda appi piiratavale Riiale. Pärast Saksimaa kuurvürsti liitlase Taani alistamist ja Taani väljumist Rootsi-vastasest koalitsioonist lõpetas kuurvürst August II Riia piiramise ning Riiale ohu lõppemise järel suundus Karl XII appi piiratavale Narvale.

Narva kindluse piiramise ajal toimusid Alutagusesse ja Virumaale tunginud Vene vägede rüüsteretked Vaivara, Lüganuse, Jõhvi ja Viru-Nigula kihelkonnas. Eestimaa kindralkuberner Axel Julius De la Gardie andis korralduse organiseerida kaitsesalku piirkonna "mõisnikest, vaimulikest, linnakodanikest ja ametnikest ja nendest, kes maal elavad, mis seisusest ja ametist tahes, enda käsu all olevate talunikkude ja sulastega, võimalust mööda end sõdimiseks varustaks, jõgede ja kitsasteede äärde asuks ning vaenlast kinni peaks, kuni kuningas appi tuleb". Rakvere linna ning Jakobi, Simuna, Kadrina ja Haljala kihelkonna elanikud Viru-Jaagupi pastori Christian Kelchi ja mõisnik Rötger von Tiesenhauseni juhtimisel asusid Sämi jõe kitsasteele ning Narva abiks saadetud ooberst Zacharias Aminoff (1631–1710) (400 sõjalasega) ja Ruhjast, Rootsi sõjalaagrist saabunud ooberst Reinhold von Liewen (200 sõdalasega, Eestimaa aadlilipkonnast) asusid Purtse jõele. Rootsi kuningaväe jaoks koguti Rakverre suur moonavaru.[8]

Moskva tsaari Peeter I jõudmisel Narva alla, alustasid Vene väed (tatarlased), Boriss Šeremetevi juhtimisel uut rüüsteretke Rakvere peale. 30 km enne Narvat toimus Pühajõe juures esimene kokkupõrge Rootsi ja Vene vägede eelsalkade vahel. Purtse jõe ületanud Vene väed sundisid Rootsi väed alguses jõe joonelt taganema, kes taganesid Sämi jõele, kus paiknesid ka Aminoffi üksused. Vene väed põletasid ja rüüstasid Uhtna, Pada, Samma ja mitu muud mõisat maha ning röövis hobuseid ja muid loomi. 21. oktoobril ületasid nad Sämi jõe ja rüüstasid Kohala mõisa. Rootsi väed taganesid seejärel Sõmerusse, et kaitsta Rakvere moonavarusi.[9]

26. oktoobril jõudsid Rakvere alla, Ruhjast ooberst vabahärra Bernhard von Rehbinderi väesalk ning Vene rüüstesalgad taganesid uuesti, Aa mõisa ja seejärel Narva. Ontika juures lõi ooberst Lieveni salk mahajäänud Vene eelsalka, tappes neist 80 ja vangistades mitukümmend.[9]

27. oktoobril läksid liikvele Dietrich Friedrich von Patkuli Uusimaa ratsarügement ja Jürgen von Tiesenhauseni 600 meest Eestimaa aadlilipkonnast. See vägi läks üle Purtse jõe ja ründas 28. oktoobril venelasi Aa mõisa juures Varja ja Aa külas 15 venelast. See salk tungis veel ühele venelaste üksusele kallale, kuigi laskemoon oli juba lõppemas. Sellele venelaste salgale tuli appi Šeremetjev oma üksusega ning rootslased olid sunnitud taganema. Taganemisel langes üle 30 rootslaste seast vangi.[10]

Novembri algul saatsid Otto von Rehbinder ja Gustav Christian von der Pahlen Rakverest välja ringkirja, milles kutsusid külavanemaid ja talumehi ratsanikena Rootsi armeega liituma. Kuigi moodustati mitu uut lipkonda, polnud vabatahtlikke eriti palju.[11]

Pühajõe lahing

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Pühajõe lahing

Rootsist Pärnu saabunud ja varem Ruhja piirkonnas asunud ning lõunas Poola vägede tõkestamiseks koondunud Rootsi väed koondati Rakvere piirkonda, kus nad majutati ümberkaudsetesse küladesse ja määrati ka nende varustamise eest vastutavad mõisad. 13. novembril liikusid Rootsi eelväed Aa mõisa, kust Vene salgad taganesid nende lähenemisel ning jõudsid seejärel Pühajõeni. Tee kulges sellel ajal kohast, kus kõrged jõekaldad kitsastee moodustasid, mis sõjaliseks kaitseks oli väga soodne kaitsjaile. Kitsastee kaitseks oli Vene vägedest eraldatud B. Šeremetjevi juhtimisel 6000 kaitsjat. Rootsi vägi aga suundus aga mitte mööda teed, mis viis Aa mõisast Jõhvile vaid mööda teed, mis kulges Aa mõisast Reite kõrtsi lähedalt ranna äärest Toila peale. Tänapäevaks on tee Ontika ja Valaste vahel osaliselt sisse langenud ja rannaga ühes merest kaugemale nihkunud. Tee viis Pühajõe kiriku ja surnuaja juures üle jõe ning jõudis Voka koolimaja juures tagasi suurele teele.[11]

Rootsi väed jõudsid Pühajõele 17. novembri õhtul kella 5 paiku ning põrkasid seal kokku umbes 800 Vene ratsaväelasega, kes seal piirkonnas rüüstasid ja moona varusid. Rootsi väed asusid kohe lahingusse ning avasid ka tule 10 kahurist, mille tulemusena Vene väed põgenesid ja jätsid maha ka kaitsepositsioonid teel.[11]

18. novembril jõudsid Rootsi eelväed Sillamäele ja 19. novembril Laagna mõisa. Vene väed taganesid nende eest ilma võitlusteta Narva suunas.[11]

Narva lahing

[muuda | muuda lähteteksti]
Narva lahing, Alexander von Kotzebue maal 19. sajandist
 Pikemalt artiklis Narva lahing (1700)

19. novembril 1700 jõudsid Rootsi väed Narva. Rootsi ja Vene vägede lahing leidis aset 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700. Vene väge ründas 10 500-meheline Rootsi vägi (lahingus osales kokku 24 000 meest). Rootslaste rünnak oli venelastele ootamatu, sest Vene väed olid sõdurite arvu poolest rootslastest kaugelt üle. Rootslastel õnnestus märkamatult läheneda Vene positsioonidele ja vallutada kindlustused koos suurtükkidega. Vene vägedes algas paanika ja vastuhakk välismaiste palgatud ohvitseride vastu. Veerand tunni pärast valitses Vene vägede leeris kohutav kaos. Enamik polke oli laiali jooksnud. Kogu Vene armee oli segaduses ja paanikas. Õhtupimedas või isegi järgmisel päeval kapituleerusid viimased Vene vägede vastupanukolded.[12]

Narva alt taganesid lüüasaanud Vene väed Novgorodi, jättes maha Ingeris asuvad Jama ja Koporje kindlused.

Pärast Narva lahingut siirdusid rootslased Tartusse ja selle ümbrusse talvekorterisse. Kuningas ise talvitus endises Laiuse ordulinnuses. Talve jooksul suurenes rootslaste väliarmee 18 tuhande meheni.[13]

Sõjategevuse kandumine Liivimaale

[muuda | muuda lähteteksti]
Spilve lahing, Johann Christoph Brotze kogu

Suvel 1701 liikusid Rootsi väed lõunasse, Riia suunas, mida jällegi piirasid (Riia piiramine) August II Tugeva väed. 19. (8). juulil (Rootsi kalendri järgi 9. juulil) 1701 olid Saksi (20 000 meest) ja Rootsi sõjaväed Riia all Daugava ääres Spilve lahingus vastamisi. Saksi vägede ülemjuhataja krahv Adam Heinrich von Steinau laskis end kõrvalejuhtimismanöövrist ära petta ja killustas oma väeosad. Nii õnnestus Rootsi jalaväel jõgi ületada ja sillapea moodustada. Saksi armee kaotas, kuid kogus ennast ja taganes korrapäraselt.

Karl hõivas oma vägedega Miitavi (praegu Jelgava), Poola vasalliriigi Kuramaa hertsogiriigi pealinna ning vallutasid seejärel oktoobris kogu Kuramaa. Jaanuaris 1702 liikusid Rootsi väe kaugemale lõunasse Leetu. 23. märtsil 1702 lahkus Karl XII Leedust talvekorterist ja marssis sisse Päris-Poolasse.

Võru- ja Tartumaa

1701

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kaotust Narva all hoidsid Vene väed kaitseliini Volhovi jõe liinil ja toimusid vaid mõlemapoolsed väikesed sõjaretked vastase territooriumile. Liivimaale jäid kaitseks vaid Wolmar Anton von Schlippenbachi 8000-meheline välivägi Tartu piirkonnas ning Abraham Cronhjorti 7000-meheline välivägi, Ingerimaal ja Karjalas. Kasutades ära Karl XII ja Rootsi peaväe seotust Poolas, kus püüti August II troonilt tõugata, ründasid Vene väed Eesti- ja Liivimaad. Aastatel 1701–1703 toimunud Vene vägede rüüstetegevus tabas praegust Võru- ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad, seega Lõuna-Eestit peaaegu täies ulatuses. Karli selja taga lõi Venemaa sõjavägi kaks korda väiksemat Rootsi väge, mis Läänemereprovintside kaitseks oli maha jäänud. Alates 1702. aastast kontrollis Venemaa Eesti- ja Liivimaad, välja arvatud Rootsi kindlusi.

1701. aasta detsembri algul korraldas Magnus von Brömsen Schlippenbachi korraldusel 100 traguniga rüüsteretke üle Peipsi, kus ta ründas venelaste talvelaagreid.[14]

Räpina, Kasaritsa ja Rõuge

[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi välivägede lahkumisel Liivimaale tungisid Vene rüüstesalgad 1701. aastal Lõuna-Eestisse, septembris toimusid lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Aluliina piirkonda. 3. septembril tungisid Lõuna-Eestisse 3 Vene väesalka: B. Šeremetevi poja, kindralmajor Mihhail Šeremetevi ligikaudu 11 000-meheline salk, millest enamuse moodustasid kasakad, tatarlased ja kalmõkid; polkovnik Savva Aigustovi salk ca 5000 ja stolnik Jakov Rimski-Korsakovi salk 3700. Rünnatavat ja rüüstatavat piirkonda kaitsesid rootslaste väesalgad (u 3000).

Krahv, kindralfeldmarssal Boriss Šeremetev

M. Šeremetevi salk ründas 5. septembril 1701 major Andreas Ludwig von Roseni juhitud Rootsi vägede (umbes 600 meest) positsiooni Räpina juures, kuid need suutsid kaitsta kindlustatud positsioone ega lasknud Vene ratsaväel Võhandu jõge ületada. Ratsaväe tiibhaardemanöövri järel, Räpinast edela pool ründasid Vene väed A. von Roseni salka tagalast ning purustasid selle, tappes von Roseni ja umbes 400 kaitsjat. 80 kaitsjat võeti vangi, sõjasaagiks saadi 3 lippu ja 2 kahurit.

S. Aigustovi salk ründas aga Rootsi vägesid Uue-Kastre mõisa juures, kus asus kaitsel väesalk (u 160) parun Berend von Rehbinderi juhtimisel. Rünnaku alguses suutis Rehbinder saata teatise Kirumpääl põhijõududega asuvale Wolmar Anton von Schlippenbachile. Kuni abivägede kohalejõudmiseni pidas Rehbinderi salk vastu venelaste rünnakule ja abivägede saabumisega aeti S. Aigustovi salk piiri taha.

J. Rimski-Korsakovi salk tungis aga Rõuge mõisas asuvatele Rootsi vägede kaitsesse, Rootsi 250-mehelist väesalka juhtis major von Nolcken ja rittmeister Brusin. Vaatamata ootamatule rünnakule suutsid Rootsi väed end edukalt kaitsta kuni A. Schlippenbachi saadetud abivägede saabumiseni, kellega koos aeti Vene väesalk samuti tagasi üle piiri. (ru)

1701. aasta 2. oktoobril (13 ukj) ? kuulutati Venemaal välja uus suurpealetung Liivimaale. Koondati 18 000-meheline väekorpus 26 kahuriga ning 26. detsembril (6. jaanuaril 1702 ukj) vallutasid Vene väed Võõpsu ja 28. detsembril purustati Rootsi vägede eelsalk.

1702

[muuda | muuda lähteteksti]

Erastvere lahing

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Erastvere lahing
Jaroslavi tragunite rünnak rootslaste positsioonide vastu Erastvere küla lähedal

9. jaanuaril 1702 (vana kalendri järgi 29. detsembril 1701) peeti Magari küla juures Erastvere lähedal Erastvere lahing. Lahingu tulemusel sundis Venemaa vägede korpus Boriss Šeremetevi juhatusel taanduma Wolmar Anton von Schlippenbachi Rootsi väliväe. Rootslased kaotasid lahingus ligi 2000 meest. Erastvere lahing oli Vene vägede esimene suurem võit Põhjasõjas. Lahingu võidu eest ülendati B. Šeremetjev kindralfeldmarssaliks ja autasustati Andrei Esmakutsutu ordeniga.

Vahepealne sõjategevus Eestis, Lätis ja Ingerimaal

[muuda | muuda lähteteksti]

1702. aasta algul tulid neli lipkonda Vene ratsanikke ja traguneid üle Peipsi ning ründasid Alatskivit. Seal paiknenud 60 tragunit ühe leitnandi juhatamisel jätsid asula maha.[15]

Rootsi vägede ülemjuhataja Soomes, Abraham Cronhjort asus Ingerimaal Retkina mõisa talvelaagrisse koos oma 1500 ratsamehega. Pärast selle üksuse lahkumist tulid venelased Retkina juures üle jõe. Sellele reageerisid seal lähedal paiknevad 150 musketäri de la Gardie rügemendist, kes suundusid Retkina poole ja võtsid seal positsioonid sisse. Vene väed piirasid mõisa. Piiramisest sai teada kapten Patkul, kes asus mõne jao tragunitega mõisa läheduses. Ta saatis sõna Tiesenhauseni ratsarügemendile. Rügemendi juhatajaks määrati major Glasenapp, kuna kõrgemaid ohvitsere polnud hetkel kohal. Saanud kohe tulevast abist kuulda, läks Patkul rünnakule ja sai selles raskesti haavata. Venelased taganesid.[16]

Vasknarva lahing
[muuda | muuda lähteteksti]

Et survet Schlippenbachi armeele vähendada, korraldasid Põhja-Eesti jalaväerügemendid (Wilhelm Heinrich Hastfehr – Virumaa jalaväerügement, Otto Rehbinder – Järvamaa jalaväerügement, Herman von Fersen – Läänemaa jalaväerügement) koos mõne ratsanikuga retke Oudova suunas. Rootsi väed koosnesid 1100 musketärist, 120 tragunist ja 110 muust ratsaväelasest. See vägi kogunes Katase küla juurde, kuhu maabus 4. juulil ka Peipsi laevastiku juhataja Carl Gustav Löschern von Herzfelt koos kuue laevaga. Pool maavägedest võeti laevade peale, samal ajal kui ülejäänud armee liikus maad mööda. Mõlemad osad liikusid Vasknarva poole, kuid nende liikumine oli aeglustatud sügava liiva ja tugeva tuule tõttu. Lõpuks jõuti Vasknarva alla ning peeti venelastega kahuriduelli. Ka Rootsi laevad alustasid pommitamist. Üksused, mis olid laevadele paigutatud (juhatajad ooberstleitnant Eberhart von Strahlborn ning kaptenid Berndt Gustav Scholmann ja Rutger Johann Baggehufwud/Jakob Baggehufwud), maabusid koos teiste üksustega, kes sinna kalurilootsikutega toimetati. See dessantvägi oli 500-meheline. Vene väed tungisid kindlustustest välja ning kutsusid nüüd rootslasi ründama. Kui Rootsi väed rünnakule asusid, põgenesid venelased metsa. Rootsi ratsavägi major Berend Rehbinderi ja kapten Helfreichi juhtimisel proovis taganevatel väeosadel tee ära lõigata, kuid see neil ei õnnestunud. Pärast lahingut põletasid rootslased lähikülasid. Rootslaste kaotused olid minimaalsed.[17]

Sõjategevus Peipsil
[muuda | muuda lähteteksti]

10. juulil sai Löschern von Hertzfelt teada, et venelased proovivad oma lotjadega hävitada Tartu-aluse puitkindlustuse ning sellega tema laevastikul tagasitee ära lõigata. Selle tõttu hakkasid ka eelmainitud Rootsi maaüksused taganemist planeerima, kuna kardeti, et vaenlane võib nende vastu suurema rünnaku korraldada. 12. juunil kohati juba Vene ohvitsere, kelle pihta tulistati. Sama päeva öösel rajasid venelased siis Vasknarva ümbrusesse uue kindlustuse, kust nad rootslasi pommitasid, mis neile aga palju viga ei teinud. Kui osa üksusi oli venelaste angerjatõkke häbitanud, liikus armee Katasesse tagasi. Siiski toimus rootslastel Vene tragunitega Vihtse ümbruses kokkupõrkeid.[18]

12. juulil sattusid Rootsi laevad Emajõe suudme juures venelastega võitlusesse. Laevastik kandis suuri kaotusi, kuid suutis siiski Tartusse läbi murda. Jonas Höckflycht ja Thomas Bennet laevaga "Vivat" taganemist katma, kuni nende laev liiva sisse kinni jäi. Kui venelased juba laevale ronisid, lasi Höckflycht "Vivati" õhku. Mõlema poole kaotused olid selles kokkupõrkes suured.[18]

Hummuli lahing

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hummuli lahing

1702. aasta suvel tegid Vene väed uue rüüsteretke Liivimaale, 23. juulil (12. vkj) 1702 asus B. Šeremetevi 17 500-meheline korpus teele Pihkvast ja vallutas Vastseliina kindluse, kuhu jäeti maha varustusevoor, ja suundus Kerepäälsele. W.A. von Schlippenbach asus sel ajal oma 9000-mehelise väe ja 16 kahuriga Sangaste mõisa juures, Vene vägede lähenedes taganes aga üle Emajõe ja lõhkus jõesillad. Ületades Väikse Emajõe, suundusid Vene väed Valgamaale ja 18. juulil/(29. vkj) 1702 toimus Hummuli mõisa lähedal venelaste võiduga lõppenud välilahing, milles venelaste poolel osales 10 000-meheline vägi Boriss Šeremetevi juhtimisel ja rootslaste poolel 7000-meheline välikorpus Wolmar Anton von Schlippenbachi juhtimisel. Kahel päeval toimunud lahingutes ei suutnud rootslased Vene väge lüüa ja venelaste vasturünnakul said hävitavalt lüüa, mille tulemusena rootslased põgenesid Pärnu.

Seejärel rüüstasid Vene väed Pärnumaal, Tartumaal, Mõniste ja Cesise piirkonnas.

Sõjategevus Eestis, Lätis ja Ingerimaal

[muuda | muuda lähteteksti]

14. augustil pidas Cronhjort Loppise juures venelastega lahingu. Lahingu algul oli tema eelvägi sunnitud sealt Nyenskansi pagema, venelased suundusid Inkeri jõele, et hävitada Tuteroisis asuvad Roosti ratsaüksused. Rootslased paiskasid võitlusse major Bergi ja Bernhard Wilhelm von Rehbinderi tragunid. See üksus pidas venelasi kolm päeva kinni, kuni 17. augustil jõudis kohale Cronhjort oma ratsaväega ning sundis venelased taganema. Pärast võitlust läks Cronhjort üle Inkeri jõe tagasi.[19]

25. augustil jõudsid Šeremetjevi väed Alūksne alla, mida kaitses vaid 300 maakaitseväelast major Florian Thilo von Thilau juhtimisel. Linn andis alla, kuid venelaste sisenedes süütas üks suurtükiväe allohvitser püssirohulao põlema. Pärast Aluksne vallutamist suundus Šeremetjev Mõniste mõisa vallutama. Mõisa kaitses Gotthard Wilhelm von Uexküll koos kokku kutsutud talupoegade ja kuskil kahesaja musketäriga. Seda mõisa kaitsesid nad kaua, kuid lõpuks saavutasid venelased nende üle võidu ning Üexküll võeti vangi.[17][20]

1702. aastal vallutasid ja hävitasid venelased ka Valmiera.[21]

11. oktoobril alistus venelastele Nöteborgi kindlus, mis oli piiramisele 10 päeva vastu pidanud.[20]

1703

[muuda | muuda lähteteksti]

Väiksemad kokkupõrked ja Ingerimaa langemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta algul toimusid Narva ümbruses kokkupõrked venelaste röövjõukudega, kes külasid süütasid ja vange võtsid. Kaks korda tungisid venelased ka Narva eeslinna sisse ja tapsid palju linnaelanikke.[22]

9. märtsil jätkas Vene vägi ka Ingerimaal rüüstamist. Venelased olid Taipala juures paiknevatelt Rootsi vägedelt nende varustust varastada kavatsenud. See vägi major Carl von Borckhuseni juhatusel, mis koosnes 30 tragunist ja 65 muust ratsanikust, ruttas venelastele, kes liikusid ringi suuskadel, järele ning ründasid neid ühes külas. Venelaste vägi piirati Toksovo juures sisse ning peeti lahing, kus hukkus kuskil 30-40 Vene sõdurit.[22]

24. märtsil tungisid venelased Pungerja ja Kauksini. Sealt viisid nad ära mõned hobused ja ka talupoegi.[22]

1. mai sündmused põhjustasid Rootsi armee olukorra halvenemist Ingerimaal. Nyenskansi linnus, mida olid piirama läinud ka Šeremetjevi väed, alistus sel päeval Vene armeele. Peeter I alustas oma tulevase pealinna Peterburi rajamist.[20]

Venelaste rüüsteretked Eestimaale

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna nüüd oli suur osa Ingerimaast allutatud, jõudsid Vene üksused ka Narvale lähemale. Üks selline ratsaüksus Vassili Vassiljevitš Grigorovi juhtimisel proovis isoleerida ja hävitada ühte 240-mehelist Soome ratsaväge, mida juhtis Carl Morath ja asus Luuga jõe ääres. Morath asus aga ise rünnakule ja lõi selle üksuse põgenema, vangistas Grigorovi ja põhjustas venelastele suurt kahju. Varsti pärast seda kokkupõrget langes aga Jami kindlus venelastele.[23]

Mais tungisid Vene jala- ja ratsaväeüksused Andrei Ivanovitš Rukavišnikovi juhatusel Tartumaale, kus põletati maha Antsla ja Vaabina mõisad ning vangistati jällegi talupoegi jt. Kui Tartus sellest teada saadi, saatis linna komandant Carl Gustav Skytte major Freidenfelti 169 ratsanikuga Karjala ratsarügemendist ja teiste vabatahtlikega vaenlasele järele. Ka Skytte ise tuli vägedega kuni Haaslava sillani kaasa. Freidenfelt jälitas venelasi, kuni ta lõpuks 25. mail 600 Vene ratsanikku Võhandu jõe ääres kätte sai. Rootsi ratsavägi asus rünnakule ja lõi venelaste väe põgenema, paljud taganejad uppusid ka jõkke. Freidenfelt tõi Tartusse tagasi osad vangistatud talupojad, lisaks veel muud venelaste varustust. Rukavišnikov langes ka vangi, kuid suri kaks päeva hiljem Tartus.[23]

10. juunil sattus 50-meheline traguniüksus kapten Schulmanni juhatusel Dobrowa küla juures venelastega, kes olid üle Luuga jõe tulnud, kokkupõrkesse. Võitluses sai Schulmann kaks korda haavata ning lõpuks ka hukkus. Sõnum lahingust saabus Narva ning linna komandant Horn kogus kokku veel ühe ratsasalga ja saatis selle appi. Rootslased lõid venelased suurte kaotustega tagasi, kuid piirati selle käigus ümber. Rootsi ratsavägi suutis aga piiramisrõngast pääseda. Venelased jälitasid neid kuni Ivangorodini, kust nende pihta siis tulistati. Taganedes põletasid venelased ühe laeva ära.[24]

Arvestades vaenlase suurenevat agressiivsust, otsustas Horn Jami kindluse vastu rünnaku korraldada. Selleks operatsiooniks koguti Eestimaalt kokku ligi 400 ratsanikku, kelle juhiks määrati Lorentz Löschern von Hertzfelt. Rünnak jäeti aga ära, sest kui vägi Jami kindluse alla jõudis, nähti Vene armeed lahinguks üles rivistatuna. Venelased hakkasid rootslasi taga ajama ning Rootsi ratsaüksused pidid neid tagasi hoidma, et jalavägi ja kahurvägi tagasi Narva jõuaks. Selle retke tõttu kaotas Rootsi pool 50–60 meest. Venelased pommitasid kergelt Narvat ning lahkusid siis.[25]

Sõjategevus Peipsil

[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis jätkus sõjategevus ka Peipsil. 30 Vene laeva käisid Eesti rannikut rüüstamas. Carl Gustav Löschern von Hertzfelt kogus oma laevastiku kokku ja läks juuni lõpus järvele. Vene laevad olid kogunenud Harjevalli juurde, kuid taganesid siis Mustasaarele (vb. Sitno saar). Rootslased võtsid seal kuus vangi, kellest üks oli Püha Andrease ordu kavaler. Edasi rüüstasid rootslased Vene külasid, põletades maha 14 küla. 2. juulil naasid venelased 50 lodjaga järvele, plaanides Harjevalli tagasi võtta, kuid taganesid jällegi rootslaste lähenedes. Mõistes, et venelasi ei saa madala veetaseme tõttu rünnata, asusid Rootsi laevad hoopis maismaal rüüstama, põletades puitu, heina jms. Seejärel liikus laevastik edasi Vasnarva, kuid kui sealt midagi ei leidnud, suubusid tagasi, pannes veel 13 küla põlema. Siis läks Rootsi laevastik Soinasse, kust nad leidsid eest Vene ratsasalga, kes nende eest ära põgenes. Jällegi põletasid rootslased maha mõned külad ja läksid tagasi Vasknarva.[26]

Sõjategevus Eestis ja maa rüüstamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Carl Gustav Skytte, Tartu komandant

Rootslaste suur sõjaretk Petserimaale

[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Gustav Skytte otsustas korraldada uue sõjaretke venelaste vastu. Seekord oli rootslaste vägi aga palju suurem: ligi 1000 jalaväelast, 500 ratsanikku ja kaks kahurit, juhatajaks hakkas Skytte ise. Tema äraoleku ajal jäi linna kamandama Magnus Gabriel von Tiesenhausen. See vägi lahkus linnast 10. juulil, teejuhtideks tulid Tartu kreisi talupojad. Venelased said rootslaste retkest aga teada, kuna Moostes paiknesid 400 Vene ratsanikku, kes kohe Petserisse suundusid. Kuna sillad, mida Rootsi vägi pidi ületama, olid osaliselt lammutatud, oli armee liikumine aeglane, selle tõttu jõudsid nad 14. juuliks vaid 3 km kaugusele Petserist. Skytte, ooberstleitnant Schreiterfelt, major Freidenfelt jt ohvitserid korraldasid luureretke, millega said rootslased teada, et venelased on viie lipkonnaga nende ees mägedes positsioonile asunud. Skytte andis oma vägedele korralduse ees olev jõgi ületada. Kuna tee vaenlaseni oli kitsas, läks Skytte koos major Löwenburgiga ning poole oma jalaväe ja rühma ratsanikega vaenlasele mõlemal tiival vastu ja avas tule. Ka ooberstleitnant Schreitenfelt asus rünnakule venelaste tsentri vastu. Major Freidenfelt ja Berend Rehbinder asusid taganevaid vaenlasi jälitama, Freidenfelt võttis venelaste käest ka ühe standardi. Rootslased jäid nüüd oma ülejäänud jalaväge ja kahureid ootama. Need üksused ooberstleitnant Wrangelli ja ooberstleitnant Taube juhtimisel asusid positsioonile ühel aasal. Rootslased kartsid, et venelased võivad neid metsadest taas rünnata, selle tõttu läks Skytte koos osa jalaväe ja mõne kahuriga edasi metsa poole. Järsku ilmusid Vene väeosad teiselt poolt välja ning ähvardasid Rootsi vasakut tiiba, Skytte saatis oma väed sinna appi. Pärast lühikest tulevahetust jäid mõlemad vaenupooled kolmeks tunniks lahingukorras seisma, kumbki pool ei tahtnud teist rünnata. Lõpuks otsustasid rootslased taganeda, pannes mõne elamu põlema. Retk polnud aga eriti tulukas olnud, kuna vaenlasele suuri inimkaotusi ei tekitatud ning saaki ka palju ei saadud.[27]


Šeremetjevi rüüsteretked

[muuda | muuda lähteteksti]
Krahv Adam Ludwig Lewenhaupt

1703. aasta suvel koondas W. A. von Schlippenbach väed Lääne-Virumaale Kolga metsa. Kuna maal levisid kuulujutud venelaste varsti saabuvast suurest armeest, andis Eestimaa kindralkuberner, Axel Julius de la Gardie, uute vägede kokku kutsumiseks välja korralduse. Sellele lisas ta, et värvatud peavad kogunema Kolga metsa. See korraldus põhjustas teiste kreiside talupoegades segadust ja viha, kuna nende enda elukohad jääksid ju siis kaitseta.[28]

Jaanipäevast alates tegid Vene väed üksikuid rüüsteretki Alutagusesse, Vasknarva piirkonda. Augusti lõpul liikusid Rootsi väed Sõmeru piirkonda, kuid jätsid piiräärsed alad idapoolsed alad Vene vägede meelevalda, kes seal vabalt said rüüstata. Augusti lõpus tulid Vene väed suurel hulgal üle parvsilla Narva jõe, Jaama juures. Rootslased proovisid venelasi rünnata, kuid välja saadetud väeüksustest jõudis kohale vaid üks ooberst Freymanni juhatusel ning ka see oli sunnitud taganema. Tugipunktist lähtusid Vene vägede edasised rüüsteretked: mööda Peipsi järve äärt Avinurmeni ja valgusid ka Vaivara, Jõhvi ja Lüganuse kihelkonda. Augusti lõpus levis kuuldus, et vaenlane tahtvat Vihtse juures üle enda ehitatud silla tulla. Nüüd läksid Adam Ludwig Lewenhaupt 400-500 traguninga Mäetagusele, kindralmajor Schlippenbach 800 traguni ja muu ratsanikuga Aa mõisa, reservi jäi ooberst Borckhusen mõnesaja ratsanikuga. See vägi aga tõmbus tagasi, kui oli oma eelvägedelt Täriveres kapteni Jordani juhtimisel teada saanud, et venelane tuleb kohe 40 000 mehega Vihtse juures üle.[28]

31. augustil tuli Šeremetjev oma vägedega lõpks Vihtse juures üle ning marssis Jõuguni, kuhu rajas oma laagri. Sealt laagrist väljusid mitmed väesalgad, mis asusid Peipsi-äärseid piirkondi rüüstama. 2. septembril põletati maha Avinurme ja Jõhvi ümbrus. Schlippenbach kogus lähedalolevad väed kokku, kuid ei julgenud ikkagi venelaste vastu minna. Et paremat teavet saata, saatis ta 20 meest kord kapten Helffreichi ja siis leitnant Schmidti juhatusel luurele. Teisel korral läks see retk aga valesti, kui kaotati 14 meest.[29]

5. septembril liikusid Vene väed Viru-Nigula kihelkonda, Rootsi väed aga taganesid Sõmerult Rakverre ja seejärel Tallinna. Linna jäi veel kaitsma leitnant Frelau kõigest 50 mehega. 5. septembril ületasid Vene väed Kunda jõe ja eelväed tungisid Rakverre, kus viimased Rootsi väed süütasid linnas asunud moonalaod ja taganesid lahinguta. Rakverre jäänud linnaelanikud tapeti ja Rakvere linn põletati Vene vägede poolt. Vene väed lõid uue tugipunkti Rakvere juurde, kust suundusid rüüstesalgad (kalmõkid jt) ümberkaudsetele aladele: Haljala kihelkonda, Kadrina, Rakvere, Jakobi ja Simuna kihelkonda, mis järgmise kahe päeva jooksul rüüstati.[29]

Virumaa järel tungisid Vene rüüstesalgad Järvamaale, siis Tartumaale, kust Alūksnesse (Marienburgi) ning seejärel pöörduti tagasi Venemaale. Eri hinnangutel oli rüüstesalkade suurus 5000–7000 meest, kuid Rootsi vägede paanilise taganemise tõttu ei osutatud neile vastupanu ja võimaldati rüüstata Viru-, Järva- ja Tartumaa. Vallutamata jäi ainult Narva kindlus. Narva komandant Horn saatis ooberst Marcquardi ühe salgaga venelaste laagrit Rakvere all uurima, tema arvates ei olnud venelaste armee suuruseks rohkem kui 7000 meest. Hummuli lahingu kaotuse järel vältisid Rootsi väed välilahinguid, piirdusid kindlustatud punktide kaitsmisega ning jätsid maapiirkonnad kaitseta ja Vene rüüstevägede meelevalda. Tegevusvabadust maapiirkondades kasutasid Vene rüüsteväed, et laastata 1702. aasta sügisel Liivimaad ja 1703. aastal Eestimaad, eesmärgiga hävitada linnade ja kindluste toidutagavara.[30]

1704

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastavahetusel 1703/04 toimusid Vene vägede rüüsteretked Narva ümbruskonda. Uusaastaööl tungisid Vene väed Joala juures üle jõe ja tungisid Narva alevikku, kus tapsid rootslaste vahisalga ja rüüstasid alevikku. Kindlusest avatud tuli ei tekitanud Vene vägedele kahju. Järgmise päeva hommikusk olid Vene salgad lahkunud. [viide?]

1704. aasta alguses tegid Vene väed rüüsteretke nii Laiuse ümbruses kui ka Tartumaal. 15. jaanuaril tuli mitmesaja meheline Vene ratsavägi üle Peipsi ning rüüstas Pungerjast kuni Torma kihelkonnani.

Seal lähedal asunud ooberst Borckhuseni 800 ratsanikku olid kaks päeva enne vaenlase tulekut Harjumaale tagasi läinud, kuna sõduritel olnud leivapuudus. Venelaste rüüstamise tõttu said Rootsi välivägedele talvekortereid jagada vaid Harju- ja Läänemaa, mis neile üle jõu käis.[31]

Johann Christoph Brotze gravüür, Narva piiramine 1704. aastal

Narva piiramine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Narva piiramine (1704)

Narva piiramist alustasid maikuus Narva jõe suudmealale saabunud 7500-meheline väesalk Pjotr Apraksini juhtimisel. Kuigi Narva ja Tartu võimalikust piiramisest olid Otto Johann von Rosen ja üks rittmeister nim. Wrangell rootslasi juba ette hoiatanud, oli Narvas siiski suur toiduainete puudus.[32]

Narvat kaitsva Rootsi väe komandant oli Henning Rudolf Horn. Juuni alguses saabus kohale Vene peavägi koos Peeter I-ga, kuid Narva pidas piiramisele ja pommitamisele vastu. Piiramise ajal lahkus Narva alt vene tsaar Peeter I Tartu piiramisele ja vallutamisele.

Kastre jõelahing

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kastre lahing

14. mail (3. vkj/4. rkj) 1704 jõudsid Vene väikelaevad 9000 mehe ja 18 suurtükiga pärast jääminekut Emajõel Uus-Kastre linnuse lähedale. Sama päeva hommikul alustas Rootsi Peipsi flotilli laevastik kapten Carl Gustav Löscherni juhtimisel 14 laevaga liikumist Tartust Peipsi järve suunas. Venelased said rootslaste tulekust teada ja kindlustasid end Kastre juures jõekitsusel. Allavoolu liikuv Rootsi laevastik sattus lõksu ja kaotas kolm tundi kestnud lahingu. Laevastiku juhataja Löschern käskis lipulaeva "Caroluse" koos enda ja kogu meeskonnaga õhku lasta. Venelased said saagiks 12 laeva koos 86 suurtüki ja rikkaliku sõjavarustusega.

Tartu piiramine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tartu piiramine (1704)

9. juunil/10. rkj) piirati Tartu linn täielikult sisse, 14. juunil (vkj)/15. rkj) hakkas linna regulaarne pommitamine. 3. juulil (vkj)/4. rkj) saabus piiramisele Narva piiramiselt Vene tsaar Peeter I. Tiheda pommitamise tulemusena 7.–13. juulil langes Tartu linnamüür Vene ja Jakobi värava vahel kohati kokku. 13. juuli õhtul algas venelaste tormijooks, äge võitlus värava ümbruses kestis kella üheksani hommikul. Et vältida venelaste vägivalda linnakodanike vastu linna langemisel, otsustas Skytte kapituleeruda ja 24. juulil (14. juulil vkj / 15. rkj), kuuenädalase piiramise järel alistus Tartu vene piiramisväele.

Narva vallutamine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Narva piiramine (1704)

Jaanilinna kindlus alistus 28. augustil, Narva vallutati alles vallutati 30. augustil (9. augustil vkj/10. rkj)), tormijooksu juhtis Peeter I ise, Narva vallutamisele järgnes linna rüüstamine moskoovia sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt.[33]

Narva vallutamise järel 30. augustil (19. augustil vkj) sõlmis Venemaa Rzeczpospolitaga Narvas liidulepingu (Działyński ja Golovini pakt), millega viimane astus ametlikult Rootsi vastu sõtta.

Venelaste rüüsteretki juhtinud Boriss Šeremetev kirjutas koju:[34]

„Ei ole enam midagi ära rikkuda. Terve maa on kõrb. Paljalt Riia, Pärnu, ja Tallinna linn seisavad veel. Naroovast kuni Väina jõeni ei haugu koer ega kire kukk.“

1704. aasta talvel kogusid aadlikud Friedrich von Buxhöwden ja Otto von Güldenband Paide lähedal kokku suure salga talupoegi ning läksid nendega Põltsamaa ümbrust rüüstama. Nad sattusid aga ühe Vene väesalga rünnaku alla ning löödi laiali. Buxhöwden hukkus koos ligi 40 talupojaga ning Güldenband langes vangi.[35]

1705

[muuda | muuda lähteteksti]
Rootsi sõduri vormiriietus Pärnus ja kahurikuulid

Eelmise aasta lõppedes oli Eestimaa kindralkuberneri ametikohalt maha astunud Axel Julius de la Gardie, tema asemel sai selle maa asekuberneriks Wolmar Anton von Schlippenbach. Tema ametikoha Eestimaal asuvate Rootsi vägede ülemjuhatajana võttis üle Adam Ludwig Lewenhaupt.[35][36]

Narva ja Tartu vallutamise järel tabas lisaks sõjakahjudele Eesti- ja Liivimaad ka 1705. ja 1708. aastal viljaikaldus. Sõjakäikude käigus paljaksriisutud Virumaale Vene väge ei jäetud, vägi asetses hoopisNarvas, väike salk paiknes Vaivara juures, kus nad sooritasid röövretki, ja kuna mujalt maalt midagi võtta ei olnud:

„tungisid nad üle Kunda jõe ja viisid ära loomi ja vilja ning muud mida kätte said; ka inimesi surmasid nad, röövisid neilt palju väikeiseid lapsi ja müüsid neid Venemaale orjaks, millega vaestele vanematele parandamatuid haavu lõid.“

Jaanuaris tegid Vene väed Narvast röövretke Rakverele ja seejärel Simuna kihelkonda Paasveresse, kus palju hobuseid ja loomi riisusid. 12. märtsil läks üks salk venelasi ka Piiumetsa. Paide piirkonda naasid venelased veel 9. aprillil.[35]

Sõjategevusele mandril lisandus sõjategevus Soome lahel, kus Rootsi laevastiku ja Venemaa Balti laevastiku vahel toimus Suursaare juures 20. augustil 1705. aastal merelahing, milles Cornelius Ankarstierna juhitud sõjalaev Reval võitis lahingus 7 Vene galeerilaeva.[37]

Kokkupõrked Järvamaal

[muuda | muuda lähteteksti]

Varsti peale seda merelahingut jõudis Kose kihelkonda venelaste röövlisalk. Et selliseid röövimisretki tulevikus ära hoida, paigutati Mustla juurde Joachim Friedrich von Lieweni ja major von Zöge 300-400 meheline ratsasalk. See aitas ning mitu nädalat oli seal maal rahu. Hiljem viidi see salk Põltsamaale. Seejärel tuli ligi 900-meheline Vene ratsasalk Järvamaale, lootes väiksem Rootsi salk hävitada. Rootslased asusid aga ennem rünnakule ning võitsid neid 28. juunil Pikasilla juures. Ka Järvamaa talupojad maksid venelastele rüüstamise eest kätte ja tapsid neist paljusid. Peale seda suurt võitu ei julgenud venelased enam nii sügavale maale rüüstama minna.[38]

1706

[muuda | muuda lähteteksti]

See aasta oli Eestis sündmuste poolest rahulikum, kuna Venemaa oli oma peamised jõud Kuramaale ja Leetu viinud. Rootslased hoidsid Tartus asuvate venelaste peal survet ning vahest korraldasid sealsed väed ooberstleitnant Freymanni ja major Freudenfeldti juhtimisel retki ka Petseri ja Pihkva lähedusse.[39]

Müntide tembeldamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Et sõjakorra tõttu halvenevat majanduslikku olu leevendada, lasi Liivimaa kindralkuberner Carl Gustav Frölich maal käibivaid Rootsi münte üle tembeldada, see annaks neile kahekordse väärtuse. Paljud ametnikud olid selle otsuse vastu vaenulikud ning Riia kreisi asevalitseja, Michael von Strokirch andis välja kirja, milles ta hoiatas talupoegi jt, et nad neid kõrgemaid münte kõrgema tasuga, kui enne oli, vastu ei võtaks. Pärast mõningaid lahkhelisid katkestati müntide tembeldamine kuninga käsul ära.[40]

Sõjategevus Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna venelased olid oma Kuramaa kindlused maha jätnud, kutsus Lewenhaupt nende mehitamiseks palju sõdureid Eestis ära, nii et Pärnu ja Tartu vahel oli vaid Magnus von Brömsen oma tragunitega, siiski kaitses ta seda piirkonda efektiivselt.[41]

Siiski kannatas edasi Virumaa piirkond, kus venelased mitmeid retki korraldasid. Jaanipäeval tegid Vene väed jälle 150 mehega röövretke üle Kunda jõe ning riisusid Jakobi, Rakvere ja Haljala kihelkonnas, kellele osutasid vastupanu leitnandid Rehbinder ja Vorgel Eestimaa aadlilipkonnast ja kohalikud talupojad.[41]

Suvi möödus Eestimaal rahulikult, kuid lõikusajal asusid venelased jällegi rüüstama. Et viljasaak vaenlase kätte ei jääks, asusid Joachim Friedrich von Liewen koos Eestimaa aadlilipkonnaga Järvamaale ja Magnus von Brömsen Pärnu poole, nii et kui viljasaak valmis on, saab selle ohutult magasinidesse paigutada. Septembris korraldas major von Zöge Tartu alla retke, millega sai suure hulga vilja ning hobuseid.[42]

Kindralkuberneride vahetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Sel aastal sai uueks Liivimaa kindralkuberneriks Adam Ludwig Lewenhaupt, kes jäi ka vägede ülemjuhatajaks. Ka Eestimaal toimusid muudatused, sest uueks kindralkuberneriks sai Niels Strömberg.[42] Kuna tema polnud veel Eestis, jäi Wolmar Anton von Schlippenbach asekuberneriks edasi.[43][36]

1707

[muuda | muuda lähteteksti]
Karl XII, 1707. aastal. Johan David Swartz

1707. aastal alustasid venelased jällegi retke Eestimaale, millele vastas Strömbergi saabumiseni asekuberneri kohuseid täitev von Schlippenbach, kes marssis mitmesaja jala- ja ratsaväelase ning mitme kahuriga Kose kiriku juurde. Venelased jõudsid aga Peetri kirikuni Järvamaal ning asusid seal kandis rüüstama. 23. jaanuaril tungisid Vene kasakad jällegi Jaagupi kihelkonda, rüüstades Ubjat, Rasiveret jt. külasid.[44]

Venelased rüüstasid ka Põhja-Tartumaad, Põltsamaad, Sangastet, Pukat, Karulat. Lisaks põletati ka Valga.[45]

1707. aasta mihklipäeval tegid Vene väed jällegi retke Virumaale, kellele uus kindralkuberner Strömberg, kogudes kokku 3000-mehelise väe Tallinnast (kuhu oli just saabunud), vastu hakkas. Vene väed, kes olid teinud endale leeri Rakvere alla, taganesid Rootsi vägede lähenedes ning Rootsi väed jälitasid neid kuni Sämi jõeni, kuid Narva kindlusse varjunud Vene vägesid nad ei rünnanud.[46]

Enne jõule alustasid venelased Tartu alt uut rüüsteretke. Arvid Johann von Kaulbars ja Magnus von Brömsen pidasid nendega Antsla all suurete kaotustega lahingu.[46]

1708

[muuda | muuda lähteteksti]

1708. aastal toimus Vene vägede järgmine rüüsteretk Valgamaale.[45] 22. jaanuaril rüüstasid venelased ka Vaivaras ja Rahklas. Maikuus võitsid venelased ka von Brömseni väesalka, mille tõttu suurem osa tema sõdureid kas hukkus või langes. Väidetavalt olla talupojad, keda ta rõhunud oli, ta reetnud.[47]

Tartu laastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Rzeczpospolita ja Venemaa vahel sõlmitud Birža lepinguga pidid Baltimaad võidu korral Rootsi üle minema Rzeczpospolitale. Seetõttu käskis Peeter I 1708. aasta suvel hävitada Tartu linna, mis 1704. aastal oli kapituleerunud Vene vägedele. [viide?] 1708. aastal küüditati Narva ja Tartu kodanikkond Venemaale sundasumisele. Paljud surid, osa pääses tagasi viis aastat hiljem. Tartus hävitati suur osa linnast: losse, kirikuid ja müüre lasti õhku. Nendest sündmustest jutustab eestikeelne Käsu Hansu nutulaul, mis algab sõnadega: "Oh! Ma waene Tardo Liin…". Jäid rüüstatud kujul ainult üksikud ehitised.[48]

Vinni lahing

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Vinni lahing

1708. aasta sügisel tegid Rootsi väed pealetungikatse Narva suunal, milles osales Eestimaa aadlilipkond ja ooberst Lieweni rügement. Pealetung oli ajastatud samaaegselt Karjalast Ingerisse tungivate Rootsi vägedega. Lieweni väesalk kogunes Jakobi kihelkonda, Eestimaa aadlilipkond ületas Purtse jõe, kuid neid ründas 9. augustil Vene vägi. 16. augustil tungis üle Kunda jõe 3000 ratsanikku, koos jalaväe ja suurtükkidega ning ründas Vinni ja Pajusti vahel paiknenud Rootsi väge. Kolm tundi kestnud lahingu võitsid Vene väed, Rootsi ratsaväelased põgenesid, jalaväe juhid ooberstleitnant Schlippenbach ja kapten Wrangell langesid vangi.[49]

Lahingu järel rüüstasid Vene väed jälle Jakobi, Rakvere, Haljala, Kadrina, Väike-Maarja ja Simuna kihelkonna külasid, misjärel Vene väed taandusid Narva.[49]

16. septembril rüüstasid venelased veel Kohalat, Sooalust, Ubjat, Varangut, Pehkat jt. külasid. Mihklipäeva paiku läks Magnus Nieroth Tartumaale ja toimetas sealt hulga vilja nii Pärnu kui ka oma koju Albu mõisa.[49]

Lahingutegevus Põhjasõjas Läänemere piirkonnas, aastatel 1709–1721

1710

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnu piiramine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Pärnu piiramine (1710)

Juulis 1710 alistus Bauerile Haapsalu ja 22. juulil 1710 saabus kindralleitnant Rudolph Felix Bauer Pärnu linna alla, koos kuue tragunipolguga. Pärnu linnas, kus oli juba varem puhkenud katk, mis hävitas enamiku linna elanikkonnast oli linna garninson vähenenud 1000 mehelt 120-le. Pärnu garnison andis alla 12. augustil 1710.

Tallinn 1650. aastal, Adam Olearius

Tallinna piiramine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tallinna piiramine (1710)

Tallinna piiramine algas linna ümberpiiramisega Vene vägede poolt 15. augustil 1710 ning lõppes Tallinna Rootsi garnisoni, Tallinna linna ja Eestimaa rüütelkonna poolt linna loovutamisega 29. septembril 1710, Harku mõisas sõlmitud Harku kapitulatsiooniaktiga.

Sõjategevus Soome lahel

[muuda | muuda lähteteksti]

1713. aastal 22. juulil toimus Carl Raabi juhitud Rootsi laevastiku ja admiral Cornelius Cruysi juhitud Vene Balti mere laevastiku vahel lahing Suursaare (Hogland) juures (Suursaare lahing).

Eestlased Põhjasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Juba sõja algul algas meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse, nii vabatahtlikena kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700. aastal hakati kuninga käsul moodustama maakaitseväe üksusi. Plaani konkretiseeriti, kui Karl XII 1701. aastal talvel Laiusel viibis ja kuningas andis korraldused nekrutite võtuks talurahva hulgast. Sel viisil loodi Eestimaal neli jalaväerügementi. Liivimaal moodustati 12 jalaväepataljoni. Ajalookirjanduses on neid väeosi nimetatud ekslikult ka maamiilitsaks. Tegelikult oli tegu tüüpilise konskriptsiooniga (rootsi k. utskrivning, vanas eesti keeles wälla-kirjotus) Rootsi-aegses eesti keeles nimetati neid väeosi maaväeks. Väeosade ülesehitus oli samasugune, nagu teistelgi Rootsi väeosadel. Väeosi täiendati kevaditi, kui teenistusse võeti uusi mehi. Palga maksmiseks ja mundri muretsemiseks jagati väekohuslased talud rühmadeks ehk roodudeks. Aastapalga suuruseks oli Liivimaal aastal 1704 8 riigitaalrit. Hiljem, kui maa oli rüüstatud, hakkas sõdureid varustama riik. Aastal 1706 moodustati mitmest rügemendist Tallinna garnisonipataljon. See väeosa pidi kuninga korraldusel jääma Tallinnasse alaliselt, seega ka siis, kui sõda oleks Rootsile edukalt lõppenud.

Eestlastest väeosad võtsid lahingutegevusest osa mitmel rindel – 1702 Vasknarvas, mitmetes võitlustes Lõuna-Eestis, Tartu laevastikus ja eriti paistsid nad silma Tartu kaitsmisel 1704. Saaremaa maapataljon saadeti koos kindral A. L. Lewenhaupti korpusega Karl XII peavägede juurde Venemaal ning osales ka lahingus Lesnaja all 1708 ja kuulsas Poltaava lahingus 1709.[50]

Pärast Põhjasõja algust 1701. aastal alustati uute väeosade loomist. Vägesid loodi kahel põhimõttel – kas värbamise teel vabatahtlikkuse alusel või talupoegade nekrutiandmise kohustuse alusel. Eestimaal moodustati nekrutiandmise kohusluse alusel neli jalaväerügementi, Liivimaal kaksteist jalaväepataljoni.

Liivimaal 1701. aasta nekrutikohustuse alusel moodustatud jalaväepataljone Liivimaa Eesti distriktis-

 Pikemalt artiklis Liivimaa jalaväepataljonid (Põhjasõda)

Eesti ala rahvastik ja katkuepideemia Põhjasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolase Heldur Palli hinnangul oli Eesti ala rahvaarv tõusnud 1695. aastaks 350 000–400 000 inimeseni, mis moodustas umbes 10% kogu Rootsi rahvastikust. 1695–1697 suri nälga hinnanguliselt 70 000–75 000 inimest. Seega elas Põhjasõja eel Eestis maksimaalselt 325 000 inimest.

1702–1703 elas Eestis umbes 350 000 inimest. 1708. aastal oli Põhja-Eestis taas ikaldus. Ka 1709 oli ikaldus, seekord kogu Eestis. Kaotused olid umbes 40 000 inimest. 1710. aasta katkuepideemia oli Eestis üks tõsisemaid ja sai alguse 1704 Ungarist, kust levis edasi Poolasse. Eesti- ja Liivimaal puhkes katk esmalt Riias, mida samal ajal piirasid venelased. Katku levitajataks olid eelkõige rotid ja sõjamehed. Katku viimased nähud olid 1713. aastal ja sellesse suri inimesi rohkem kui sõjategevuse tõttu. 1712. aasta Eestis tehtud revisjon näitas, et katku suri Läänemaal 82,8%, Harjumaal 80,3%, Järvamaal 70,5%, Virumaal 70,4%, Hiiumaal 53,2% ja Vormsil 24,6% elanikkonnast. Kokku põhjustas katk kuni 200 000 inimese surma. Eesti rahvastik vähenes selle järel umbes 150 000 inimesele (umbes sama palju kui 1200. aasta paiku). See oli rahvastikukatastroof, kuigi puudutas eelkõige Lääne- ja Põhja-Eestit, kus oli lausa inimtühje piirkondi. Aastad 1710–1712 jäid siiski viimaseks suuremaks katkuepideemia levikuperioodiks.

Kesk- ja ida-Euroopa kaart pärast Põhjasõda

Sõja tagajärjed

[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõja tulemusel sai Venemaa keirsririik vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu. Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 1700–1710 toimus suur osa lahingutest Eesti pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli eestlasi siis 150 000 – 170 000 inimest. [53] Sõjategevuse tulemusena hävitati täielikult Tartu linn, sest Peeter I käsul lasti see 1708. aastal õhku. Üks sõja tagajärgi oli ka Tartu Ülikooli tegevuse lakkamine. Ehkki ülikooli taastamine oli Eestimaa rüütelkonna kapitulatsiooni üks tingimusi, kulus terve sajand, enne kui Aleksander I Tartusse 1802. aastal taas ülikooli rajas.

Põhjasõja lahingud Eesti alal

[muuda | muuda lähteteksti]
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Laur, Mati, jt (2015). Eesti ajalugu, kronoloogia. Lk 89–90, 94–95.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Viik, Tõnu. "Johann Reinhold von Patkul" (PDF). Vaadatud 22.04.2023.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Ajaloolaupäevak: Patkul - reetur või kangelane?". Vaadatud 22.04.2023.
  4. ↑ "THE NORTHERN WAR BEGAN". Vaadatud 22.04.2023.
  5. ↑ Tsvetkov, Sergei. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 42, 46–49.
  6. ↑ Kotšinev, Jüri. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Lk 125.
  7. ↑ "Hilinenud koolitund Jaak Allikule: Venemaa rünnakud Eesti vastu 1030-1944". Vaadatud 25.04.2023.
  8. ↑ Lk 98 (Kelch, 2009)
  9. ↑ 9,0 9,1 Lk 103–104 (Kelch, 2009)
  10. ↑ Lk 105 (Kelch, 2009)
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Lk 110–111 (Kelch, 2009)
  12. ↑ Tsvetkov, Sergei. Karl XII, Rootsi Raudpea. Lk 77–79.
  13. ↑ "Karl XII talvelaagris Laiusel". Vaadatud 25.04.2023.
  14. ↑ Lk 183 (Kelch, 2009)
  15. ↑ Lk 187 (Kelch, 2009)
  16. ↑ Lk 188 (Kelch, 2009)
  17. ↑ 17,0 17,1 Lk 204–106 (Kelch, 2009)
  18. ↑ 18,0 18,1 Lk 206–207 (Kelch, 2009)
  19. ↑ Lk 217 (Kelch, 2009)
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 "Battle of Poltava, Dates and events". Vaadatud 27.04.2023.
  21. ↑ "RUINS OF VALMIERA LIVONIAN ORDER CASTLE". Vaadatud 20.09.2023.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Lk 226–227 (Kelch, 2009)
  23. ↑ 23,0 23,1 Lk 237–239 (Kelch, 2009)
  24. ↑ Lk 241 (Kelch, 2009)
  25. ↑ Lk 242 (Kelch, 2009)
  26. ↑ Lk 242–243 (Kelch, 2009)
  27. ↑ Lk 243–244 (Kelch, 2009)
  28. ↑ 28,0 28,1 Lk 246–247 (Kelch, 2009)
  29. ↑ 29,0 29,1 Lk 248 (Kelch, 2009)
  30. ↑ Lk 249 (Kelch, 2009)
  31. ↑ Lk 254 (Kelch, 2009)
  32. ↑ Lk 262–263 (Kelch, 2009)
  33. ↑ "Narva piiramine 1704". Vaadatud 03.05.2023.
  34. ↑ Reiman, V. Eesti ajalugu. Varrak, Tallinn, 1920.
  35. ↑ 35,0 35,1 35,2 Lk 352 (Kelch, 2009)
  36. ↑ 36,0 36,1 Lk 390 (Eesti rahva ajaloost, 1960)
  37. ↑ Lk 353 (Kelch, 2009)
  38. ↑ Lk 354 (Kelch, 2009)
  39. ↑ Lk 379 (Kelch, 2009)
  40. ↑ Lk 380 (Kelch, 2009)
  41. ↑ 41,0 41,1 Lk 381 (Kelch, 2009)
  42. ↑ 42,0 42,1 Lk 382 (Kelch, 2009)
  43. ↑ "Karl XII:s officerare. Biografiska anteckningar". Vaadatud 03.05.2023.
  44. ↑ Lk 388–389 (Kelch, 2009)
  45. ↑ 45,0 45,1 "Hilinenud koolitund Jaak Allikule: Venemaa rünnakud Eesti vastu 1030-1944". Vaadatud 03.05.2023.
  46. ↑ 46,0 46,1 Lk 401 (Kelch, 2009)
  47. ↑ Lk 402 (Kelch, 2009)
  48. ↑ "Rahvusvahelise kuulsusega talupoeg Stefan Raabe. Põhjasõjaaegsetest eestlastest on..." Vaadatud 03.05.2023.
  49. ↑ 49,0 49,1 49,2 Lk 403–404 (Kelch, 2009)
  50. ↑ Kalle Kroon, Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas, Tallinn, 2010
  51. ↑ Harju Maarügement
  52. ↑ Tõnis Nõmmik. Vaimulikud kaitsejõududes. Eesti Kaitseväe kaplaniteenistus ja selle eellugu. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Tartu 2005, lk 65–67
  53. ↑ "Põhjasõda @ miksike.ee". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2014. Vaadatud 21. augustil 2013.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Põhjasõda_Eesti_alal&oldid=6742133"