Linnakodanik
Linnakodanik (ka pürjel, bürger, saksa keeles Stadtbürger) oli feodalismiajal linnakogukonna liige, kes oli täieõiguslik ja isiklikult vaba[1].
Linnakodanikke hõlmav seisus (linnakodanikuseisus) tekkis Lääne-Euroopas 10.–12. sajandil[1].
Linnakodanikuseisuse juures eristati mitut alarühma, nt rae liikmed, kaupmehed ja käsitöölised[1]. Linnakodaniku õigused ja kohustused sõltusid tema elukutsest ja varanduslikust seisust[2].
Linnakodanikuks saadi kas linnakodaniku perre sündides või rae otsuse põhjal. Rae otsusele järgnes kodanikuvande andmine ja värske kodaniku kandmine kodanikuraamatusse.[2]
Linnakodanikel tekkis feodaalidega vastuolusid peamiselt põgenenud talupoegade pärast. Linnakodanikud toetasid põhimõtet "Linnaõhk teeb vabaks", sest tahtsid odavat tööjõudu, ega andnud põgenikke meelsasti välja.[2]
Linnakodanikuseisus kadus 18.-19. sajandil, kui kaotati seisuslik ühiskonnakorraldus. Kapitalismi süvenedes muutusid linnakodanikud kodanlasteks või proletaarlasteks[1].
Eesti linnakodanikud
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti linnades oli enamik keskaegsetest linnaelanikest linnakodanikke baltisakslased[1].
Venemaa keisririigi asehalduskorra ajal (1783–1796) 1785. aastal kehtestati Baltimaades uus Vene linnaseadus. Uue linnaseadusega said kõik vabad linnaelanikud kodanikuõigused ning haldusvõim läks linnakodanike poolt valitud linnapeale ning kõiki linlaste kihte esindavale nõukogule. Lõplikult kaotati linnakodanikuseisus linnareformiga, mis toimus Venemaa sisekubermangudes 1870 ja Balti kubermangudes 1877[2].