Leedu rahvausund

Leedu rahvausundi all mõistetakse enamasti leedu hõimudel enne ristiusustamist valitsenud usundit ja mütoloogiat, mille jäljed elasid edasi ka kaua pärast maa ametlikku ristiusustamist. Laiemas mõttes võib rahvausundi all mõista ka muid pärimuslikke usundilisi nähtusi.

Allikad

Leedu rahvausundi ja mütoloogia uurimisel on allikateks keeleajalooline aines, rahvaluules säilinud motiivide võrdlev semantiline analüüs; etnograafiline materjal, nt ornamendid, arheoloogilised leiud ning ka kirjalikud allikad (Tacituse "Germania", Bremeni Adami kroonika, Joannes Malala kroonika, Liivi ja Saksa ordu dokumendid, Praha Hieronymuse käsikiri jt).

Ajalugu

Leedu rahvausundi vanim kihistus pärineb matriarhaadi aegadest. Neemeni ja Narva kultuuri usundilistes kujutelmades valitses arvatavasti animism, totemism ning naissoost loodusvaimude-jumaluste austamine. Põlluharimise levides lisandus sellele ilmastikunähtuste ja taevakehade austamine.

Alates 2.–3. aastatuhandest eKr hakkasid Kirde-Euroopasse liikuma indoeurooplaste hõimud. Hakkas kujunema patriarhaalne hõimuühiskond, jumaluste hierarhia ning ülemjumala idee. Vanemad looduslähedased naisjumalused tõrjuti tagaplaanile. Mõned uurijad on oletanud vanade maajumalate suuremat elujõudu Leedu lääneosas, kus rahvaluule ja mütoloogia motiivides on enam esindatud vesi, maa, kuu ja maa-alused jõud. Idaosas seevastu domineerivad päike, tuli ja taevajumalused, arheoloogiliste leidude seas põletusmatus.

Mitmete leedu mütoloogia elementide puhul võib leida paralleele teiste indoeuroopa rahvastega, kuni hinduismi ja veedadeni. Kõige lähedasem on leedu usund ja mütoloogia läti rahvausundiga; samuti slaavi rahvaste uskumustega.

1252 võttis Leedu suurvürst Mindaugas poliitilistel kaalutlustel vastu ristiusu. Järk-järgult (15.–16. sajandini) võtsid ülemkihid ristiusu omaks; talupoegade seas säilisid vanad uskumused elujõulistena kohati veel 18. sajandini. Hiljem on kristluse-eelsed kujutelmad sulandunud kristlikku traditsiooni.

20. sajandil on tehtud katseid leedu muinasusundi taaselustamiseks uuspaganliku liikumise "Romuva" raames.

Usundilised kujutelmad

Leedu muinasusundi tähtsamateks osadeks olid taevased panteoni jumalad, alamad jumalused ja haldjad, looduse austamine ning esivanematekultus. Ilmselt olid usundilised kujutlused ja praktikad ning austatavad jumalused eri seisuste puhul mõneti erinevad – sõdivad hõimupealikud pidasid olulisemaks ühtesid jumalaid, maaharijad talupojad teisi. Jumalate täpset arvu ja funktsioone on väga raske kindlaks teha usaldusväärsete ja erapooletute kirjalike allikate nappuse ning folkloorse materjali vastuolulisuse tõttu. Arvatavasti paljud esinevad jumalate nimed on regionaalsed teisendused, poeetilised epiteedid või eufemismid.

Arhailistes kosmogoonilistes müütides tõi veelind jumala käsul vee alt kuiva maa nähtavale. Maailm jagunes kolmeks sfääriks (taevas, maa, allmaailm), mida läbis maailmapuu Jievaras.

Tähtsaim jumalus oli (taeva)jumal Dievas (’Jumal’, ’taevas’), kes hiljem sulas kokku kristliku Taevaisaga. Tema abikaasa oli Maa (Maaema). Mõnedes müütides esinevad nende kaksikud pojad hobuste kujul, kes on samuti seotud taeva ja päiksega. Võimalik, et see kujutlus pärineb indoeurooplaste ühispärandist (vrd Asvinid). Taevajumalat austati talvisel pööripäeval mitu päeva kestvate pidustustega, samasse perioodi langes ka surnud esivanemate hingede austamine. Paljudes müütides on Dievase antipoodiks Velnias, kes kristluse mõjul on hiljem demoniseerunud ja moondunud Kuradiks. Ta esineb paljudes loomismüütides Jumala saamatu võistlejana. Mõnedes müütides sündis ta sädemetest, kui jumal kaht kivi kokku hõõrus, ja tal on mingi side sepakunstiga.

Taevajumala-ülemjumala kõrval tegutses jumalate kolmik – Perkūnas, Patrimpas ja Pikuolis. Perkūnas oli paljudel indoeuroopa rahvastel tuntud pikse- ja tormijumala leedu versioon. Võimalik, et algselt oli ta zoomorfne. Tema oli "jumala vits", kes heitis oma kivist kirveid või nooli pahategijate pihta. Kolmeks sfääriks jagunenud maailmas oli tema taeva valitseja. Patrimpas oli keskmise sfääri (viljakandva maa) jumal; Pikuolis oli allmaailma ja surma valitseja.

Lisaks tegutses müütides taevakehade perekond (Päike, Kuu, tähed) oma keerukate armulugude ja perekondlike suhetega.

Arvatavasti indoeuroopa ühisajast pärineb saatusejumalannade motiiv. Leedus on Laima sünni ja saatuse jumalanna; tema õde ja paariline on surmajumalanna Giltinė.

Alamateks jumalusteks oli suur hulk viljakuse ja kodukolde jumalusi. Veel 19. sajandil jättis kodust lahkuv pruut hüvasti õlgedest kodujumalaga. Viljakuse kehastuseks olid ka rugiu boba – rukkinaised; viimased viljavihud, mis toodi tseremoniaalselt koju hoiule. Võimalik,et totemismi jäänusena austati nastikuid kui õnnetoojaid.

Austati ka tuld, eriti naiste poolt; tulevalvuritest preestrinnasid nimetati Vaidilutės.

Leedu jumalate kultus keskendus kodusse ja pühadesse paikadesse, spetsiaalseid templeid ilmselt ei olnud. Jumalustele ja vaimudele toodi ohvreid, neid austati kindlatel tähtpäevadel, millest olulisimad olid pööripäevad. Talvel ja sügisel oli hingedeaeg – usuti, et vaid siis (hilisema variandina vastlapäeval) saavad surnute hinged maa pealt lahkuda. Usuti, et kui inimene Jumala poolt ette antud elupäevi täis ei ela, läheb ta hing puu, looma või linnu sisse. Omapärase motiivina hauatagusest elust esineb (võimalik, et suhteliselt hiline) kujutlus, et surnu pidi rahuriiki jõudmiseks kõrgest klaasmäest üles ronima – seepärast surma ootavad vanainimesed ei lõiganud küüsi ja elu jooksul lõigatud küüsi ei tohtinud ära visata, vaid need tuli põletada.

Jumalad ja teised mütoloogilised olendid

Aitvaras – tulihänd, varavedaja; vahel esineb kui valge või must kukk vikerkaarevärvi sabaga. Teisi nimesid: Kaukas, Pūkis, Damavykas, Sparyžius, Koklikas, Gausinėlis, Žaltvikšas, Spirukas. Vrd läti rahvausundi Pūķis.
Algis – jumalate käskjalg
Ašvieniai – Jumala pojad
Auska – päiksekiirte jumalanna, vrd Aušra.
Austėja – mesilaste jumalanna, esineb vahel koos Žemynaga. Üks koduse majapidamise kaitsjaid; tema abikaasaks oli Bubilas.
Austrinis (Austra) – kirdetuul; paradiisi väravate valvur ja tee valmistaja. Võimalik, et suguluses Aušrinėga.
Aušautas – tervise ja arstimise jumal
Aušlavis – nõrkade ja haiglaste jumal, Aušautase vastand; vahel võis esineda mao kujul.
Aušra – hommiku- ja koidujumal, vrd kreeka Eos, rooma Aurora.
Aušrinė – hommikutäht, Veenus; vrd Läti Auseklis. Mõnede mütoloogide arvates ilu, nooruse ja tervise jumalanna, kõigi tähtede valitsejanna, kes hommikul Päiksele teed näitab. Mõnedel andmetel tema õed on teised tähed (tegelikult planeedid): Vakarinė (Ehatäht, Veenus), Indraja (Jupiter), Sėlija (Saturn), Žiezdrė (Marss) ja Vaivora (Merkuur). Mõnedes müütides on Aušrinė Perkūnase tütar, Kuu armastatu. Teisi nimesid: Rytmetėlė, Marių Pana, Ryto Žvaigždelė
Auštaras – idatuule jumal, Aušrinė ja Mėnulise poeg
Auštrinis, Auštaras
Autrimpas – merejumal
Bangpūtys – arvatav tuule ja lainete jumal. Tiivuline ja kahenäoline; nelja tuulejumala isa – Rytys (idatuul), Pietys (lõunatuul), Šiaurys (põhjatuul), Vakaris (läänetuul). Võimalik, et sama, mis Vėjopatis.
Baubas – pikkade käte ja punaste silmadega kuri vaim; kiusaja
Baubis – võimalik, et karja- ja kodujumal
Beaukuris – puuviljade jumalus
Bentis – teekäijate ja teede jumalus
Beržulis, Biržulis – võimalik, et kodu, kaskede ja kasemahla jumal
Bežlėją – oletatav õhtu- ja videvikujumal
Blizgulis – lumejumal
Brėkštą – öö, une ja pimeduse jumal
Bubilas – mesinduse jumal, Austėja abikaasa.
Budintois –tervise, reipuse ja ärkamise jumalus
Butė – tarkusejumalanna, vrd Athena
Dalia – Laimė õde, saatusejumalanna; ketraja ja kuduja.
Dangus – Dievase paralleelnimi, Taevas
Deivės Valdytojos – "valmistajad", saatusejumalannad, kes ketravad, koovad, lõikavad ja pesevad inimeste saatusekangast: Verpiančioji, Metančioji, Audėja, Gadintoja, Sergėtoja, Nukirpėja ja Išskalbėja
Diedievaitė – "musta surma" jumalanna
Dievas (ka Dangaus Dievas, Nunadievis, Andajus, Prokorimos, Praamžius, Okopirmas, Aukštejas Visagistis) – ülemjumal, kuid kohati pigem ’’deus otiosus’’. Esineb rahvaluules kui vana, kortsus, kohmakas hall vanamees, kes on oma armetust välimusest hoolimata väga võimas, karistab halbu ja tasustab häid. Omas mõningaid paralleele Põhjala usundi Odiniga. Dievase abikaasa oli Dievų Motė või Lada; nende pojad – Dieyo suneliai, ka Ašvieniai. Jumala antipood ja võistleja oli Velnias (Velinas).
Dimstipatis – kodukolde jumalus, võimalik, et ka majaperemehe kaitsevaim või peret kaitsev esivanem. Talle ohverdati kukki ja kanu. On oletatud, et algselt oli tegu naissoost tegelasega.
Dirvolira – oletatavasti üks kodukoldehaldjatest või -jumalannadest
Divytis – kalurite jumal
Drugys – halltõbi
Dvargantis – üks kodukolde jumalatest
Ėratinis – lammaste jumalus
Ežerinis – järvehaldjas või -jumalus
Ežiagulis
Gabija – tulejumalanna. Tuntud ka kui Gabėta, Ramutė, Ugnija, Peleno Deivė, Ugnis. Vrd veedade Agni. Tuld tehes jäeti tulejumalannale veenõu näo pesemiseks; tuld kaitsti rituaalselt ebapuhaste inimeste eest, et vältida tulekahju. Võimalik, et teda austasid peamiselt naised. Mõnikord esines zoomorfsel kujul kassi või linnuna, pärast ristiusustamist osalt asendus Püha Agathaga, osalt demoniseerus nagu nt Velnias.
Gabjauja – üks kodukolde, reheahju ja viljakuse jumalannadest, kellele ohverdati leiba ja õlut; seotud ka Gabijaga.
Gaila – öövaim, halbade unenägude tooja
Ganiklis – karja, karjakasvatuse ja kodukolde jumalus
Gardaitis – tuulte, tormi ja mere jumal, seotud Bangpūtyse ja Vėjopatisega
Giltinė – õnnejumalanna Laima õde, surmajumalanna, õnnetusekuulutaja; tema sümbol oli öökull. Müütides kogub surnutelt mürki ning lakub mürgise keelega surmale määratuid. Nimi tähendab nii kollast värvi kui mürki. Vrd hindu Kālī.
Girstis, Giraitis – metsajumalus
Gondas – võimalik, et kodu, abielu ja seksuaalsuse jumalus
Gulbis – inimese isiklik kaitsevaim, aitaja
Gyvatė (Pagirnis, Žaltys) – majauss
Indraja – allikajumalanna, üks Laumėdest, kes pärast ebaõnnestunud abielu Perkūnasega muutus taevatäheks (planeediks Jupiter); tema teine abikaasa oli Salys (Sielys)
Jagaubis – kodukolde, mõnedel andmetel ka sepatöö jumalus. Seotud Kalvelise (Kalvise) ja Televelise (Teliavelisega), tuntud ka nime all Krugis.
Javinė – kodukolde ja viljaaida kaitsja
Jėvulis
Jievaras – viimases viljavihus peituv viljakusjumalus või temale toodav annetus. Ka maailmapuu, elupuu.
Jumis – kaksik; vrd veedade Yama ja Yami. Teda sümboliseerisid kaks hobusepead katusel – võimalik, et oli seotud Jumala kaksikhobustest poegadega.
Junda – oletatav sõjajumalanna
Jūratė – veehaldjas, kes elas Läänemeres. Dievase käsul tappis Perkūnas ta vett rüvetava armuloo eest Maa poja või inimeste soost Kastytisega. Variandis tapeti Kastytis ja Jūratė nutab merevaiku.
Kalvelis, Kalvis – taevane sepp, päikse taguja
Karorius – sõja ja sõjahobuste jumal
Karta – saatusejumalanna, ennustaja, vrd rooma Carmente, slaavi Karna ja Želja
Karvaitis – vasikate jumal; üks kodu- ja viljakusjumalatest
Kaukas – hea koduvaim, kes toob rikkust; algselt allilma asukas või surnud esivanema vaim
Kaupolius – kevade, õitsemise ja viljakuse jumal
Keliukis (Kelio dievas, Kelių dievas, Kelia Deivs, Keliou Deivs) – teede jumal
Kerpyčius – metsajumal, seotud Medeinė and Raganaga (Ragainė). Ka ehituse jumal koos Šilinytisega.
Kirnis – kirsipuude ja kirsside jumalus
Kovas – sõjajumal; analoogiline Preisi Pikulsile. Tema püha lind oli vares, talle ohverdati musti hobuseid.
Kriukis (Krukis, Kriukis, Kiaulių Krukis) – sigade jumalus, kodujumal
Krugis – sepatöö jumal. Ka nime all Jagaubis, sarnaneb Kalvelisega.
Krūminė – põlluharimise jumalanna. Perkūnase või Dievase õde (Demeteri analoog), rändas mööda maad ja otsis oma tütart, kelle röövis allilma isand; õpetas inimestele põlluharimist.
Kupolė – kevade ja lillede jumalanna; Kaupoliuse abikaasa. Tema püha peeti suvisel pööripäeval. Teine nimi oli Rasos.
Lada – Maa, maajumalanna, Dievase abikaasa; vrd lätlaste Māra. Võimalik, et Žemyna teisend. Vrd slaavi usundi Lada ja Lado.
Laima – ka Laimė; õnne ja abielu jumalanna, abielu ja kodukolde kaitsja; ka valguse ja pimeduse jumalanna. Tihti esines käo kujul. Mõnedel andmetel olid tema õed Giltinė, Dekla, Karta ja Magyla.
Lazdona – pähklipuude jumalanna
Laukpatis (Lauksargis) – viljakuse ja viljasaagi jumalus; teine nimi Lauksargis
[[Laukų dvasios – põlluhaldjad, kes panid joostes põllul vilja voogama. Nimesid: Nuogalis, Kiškis, Meška, Lapė, Katinas, Bubis, Bubas, Bubė, Baubas, Babaužis, Bobas, Maumas, Raudongalvis, Raudongerklis, Žaliaakis, Paplėštakis, Guda, Dizikas, Smauglys, Ruginis, Papiokė, Pypalas, Žebris, Arklys, Vilkas.
Laumė – linnuküünistega nõid-haldjas. Laumėd olid osavad ketrajad ja kudujad ning laste kaitsjad; nad aitasid virku ja karistasid laisku.
Lėta – vabaduse jumalanna
Lietuvanis, Lietuvonis – vihmajumal
Ligo – hüpoteetiline rõõmujumal, kellele pühendati suvise pööripäeva pidustused
Lyginčius
Magyla – mõnedes allikates üks saatusejumalannadest
Maras
Maro deivės – "musta surma" jumalannad valgetes rõivastes ja valgetel hobustel; teevad lõkkeid, mille suits levib nagu katk.
Maumas
Medeina (ka Žvorūna, Žvėrūna) – metsa ja jahi jumalanna, vrd Artemis. Võib-olla ka hoopis metsloomade kaitsja jahimeeste eest. Võimalik, et algselt zoomorfne jumalanna emase koera kujul; võimalik ka, et algselt promiskuiteetne jumalanna (vrd Freya).
Mėletėlė – värvijumal
Mėnulis (ka Menuo) – Kuu, kuujumal. Paljudes müütides Päikese truudusetu abikaasa, kes teda petab või väldib; ühes müüdis lööb õiglane piksejumal Perkūnas teda mõõgaga, sellest ajast Kuu kahaneb ja kaob.
Milda – armastuse jumalanna, esineb müütides kui alasti naine tuvide veetud kaarikus, vrd Aphrodite; võimalik, et hiline laen.
Nijolė – allmaailma valitseja naine; viljakusjumalanna tütar, kes röövitakse. Vrd Persephone.
Nosolius – kodujumal
Numadievis, Nunadievis – tõenäoliselt kodujumalus
Pagirnis (ka Žaltys) – püha madu, majauss, kodu kaitsja; võimalik, et totemismi jäänus. Mehed ohverdasid talle sigu ja härgi, naised kukkesid. Pole selge, kas oli üks sellenimeline jumalus või igal majal oma.
Patrimpas – kevadejumal, osa triumviraadist koos Perkūnase ja Pikuolisega. Külluse ja viljakuse andja.
Pergrubrijus – kevade ja taimekasvu jumal. Võimalik, et ekslik üleskirjutus – tegelikult oli naissoost ja nimega Pergrube.
Perkūnas (ka Diviriks, Dundulis, Bruzgulis, Dievaitis, Grumutis, Dundutis, Dūdų senis, Tarškulis, Tarškutis, Blizgulis) – Pikker, piksejumal; panteoni keskne kuju. Tema naine oli Perkūnija; mõnedel andmetel oli neil neli poega – neli aastaaega. Ka sõja- ja viljakusjumal, õigluse ja moraali kaitsja, "jumala vits". Hall vanamees, käes sarv või vasar; elab mäel või taevas, sõidab tulise kaarikuga ja heidab välgunooli, abiliseks sepp Kalvis. Võitleb paljudes müütides vembuka kurivaimu Velniasega. Ühes müüdis kavatseb Perkūnas abielluda, aga Velnias röövib tema pruudi Žemyna, kellest saab Vaiva – vikerkaar. Perkūnas ajab naise minema ja Dievas pagendab ta taevast mäe otsa, kus kasvab kõrge tamm. Tamme otsa varjub kurat, kelle pihta Perkūnas välke heidab. Mõnes müüdis on Perkūnase abikaasaks Päike, kes petab teda Kuuga, mille järel Perkūnas lööb Kuu mõõgaga pooleks. Teistes lugudes Kuu hülgab Päikese ja Perkūnas karistab teda. Perkūnas on muuhulgas madude vaenlane.
Pikuolis (Pykuolis, Patols, Patulas, Pekols, Pikuls) – allmaailma valitseja, hall vanamees, maa-aluse surnuteriigi isand. Röövis viljakusjumalanna Krūminė tütre Nijolė.
Pilvytis
Pizius, Pyzius – oletatav abielu, suguelu ja viljakuse kaitsja
Polengabija – tulehaldjas
Praurimė – tulejumalanna Gabija teine nimi
Puškaitis – maa ja viljakuse jumal. Vrd vanaindia pusyati – ’õitsema’.
Ragainė, Ragana – nõid
Ragė – võimalik, et nõiduse jumalanna
Ragutis – õlle ja mõdu jumalus
Raitininkas – sõjajumal
Ratainyčia – hobuste ja kaarikute jumal
Raugų Žemėpatis
Raugupatis – õllejumal
Rungis – möldrite jumalus
Sambaris – Leedu viljakusjumal; samuti tema auks peetav lõikuspüha
Saulė – Päike, päiksejumalanna, soojuse jagaja, orbude kaitsja, universaalne ema. Maailm on leedu keeles pasaulis – ’päiksealune’. Päike viib surnute hinged allmaailma silmapiiri taha. Mėnulise (Kuu) abikaasa, nende tütar oli Žemė (Maa). Kuu aga pettis abikaasat Saulė ja Perkūnase tütre Aušrinėga, kes oli veel kaunim kui Päike. Päikse teised tütred: Vakarinė (õhtutäht), Indraja (Jupiter), Sėlija (Saturn), Žiezdrė (Marss), Vaivora (Merkuur). Saulė sünnib talvel, kasvab aastaga ja saab talvel taas nooreks tütarlapseks. Samas on leedu mütoloogias lugusid, kus päikest peetakse lihtsalt sepistatud metalliks.
Saules dukte – Päikse tütar, vrd Läti Saules meita. Varasemas müüdis esinevad kaksikvennad ja nende õde ning intsestuaalne suhe; ilmselt on tegu väga vana ja universaalse astraalmüüdiga, vrd Asvinid ja nende naine.
Seimi Dewos, Šeimės dievas – arvatavasti üks leedu või vanapreisi kodujumalatest
Sėlija – üks Päikse tütardest, Saturn
Skalsa – küllusesarv
Slogutis
Sotvaros; Sutvaras – loomade jumal, karjajumal
Sritis – karjaste jumal
Srutis – värvijumal
Sviečpušynis – loomade jumal
Šeimės dievas
Šventpaukštinis
Zvaigstiks – valguse ja viljakuse jumalus, vrd läti Zvaigzne (täht)
Žaltys – nastik, Päikse armastatud elukas, püha loom, majauss. Neile kaeti laud ja pakuti süüa, oodates õnne ja viljakust. Talvel peeti madude ärkamise püha.
Žemėpatis – kodujumal
Žemyna – ka Žemė; maajumalanna, seotud Perkunase ja taevase perekonnaga, eriti oluline talupoegadel, austati pidustustega 15. augustil
Žemynas – Žemyna vend, maa- ja kodujumal
Žiburinis
Žiezdrė – Päikse tütar; Marss
Žvaigždės – Tähed, Päikse tütred
Žvorūna, Žvėrūna – Medeina, metsa- ja jahijumalanna
Teliavelis – sepp, kes tagus päikese ja viskas taevasse. Nime etümoloogia on ebaselge; on otsitud seoseid sõnatüvedega telias (’vasikas’) ja tel (’maa’). Omas tugevaid ühisjooni Velniasega – mõnes mõttes jumala vastane, pigem kurat. Võimalik, et algselt taevajumala abiline, hiljem mässaja ja vastane. Esines ka kui inimesi abistav kultuurheeros. Võimalik paralleel Põhjala mütoloogias – Thjalfi.
Upinė, Upyna, Upa – allikate ja jõgede jumalanna
Upinis – jõejumalus
Ūsinis – hobustejumal, kellel oli kaks punapäist poega – üks käis kündmas ja teine õitsil. Neid sümboliseeris kaks hobusepead katusel. Võimalik, et algselt koidujumal (vrd Eos; indoeuroopa algkuju *Hausos vms) kes kahe hobusega taevavõlvile sõitis. Mõnedes müütides tulejumal, Dievase poeg, kes sünnib igal kevadel uuesti omanimelisel mäel. Kukk oli tema sümboolne lind ja 9 tema sümboolne number; talle ohverdati leiba ja rasva.
Užpelenė – üks kodukolde- ja tulejumalustest
Vaižgantas, Vaisgamta – lina ja linakasvatuse jumalus
Vaivora – Päikse tütar; Merkuur
Vakarinė – õhtutäht
Valgina
Varūna – tuulejumala Vėjopatise ema; võimalik, et tõusu, mõõna ja kuu faaside jumalanna
Vėjopatis (Veipons, Veidievs, Vėjas) – tiivuline kahenäoline tuulejumal. Vrd ladina Vedius, veeda Vaya
Veliuona – allilma valitsejanna
Velnias, Velinas, Velnis, Vjalnis, Vels (ka kipšas, pinčiukas, vokietukas) – algselt arvatavasti loomade ja karja jumal; Perkūnase vastand, kes moondus hiljem kristlikuks kuradiks. Talle allusid surnud, maa-alune, hauatagune elu, maapõu, maagia. Arvatav indoeuroopa algkuju *Velnos; paralleelid Varuna ja Uranosega.
Vilktakis, Milzinai – libahunt

Kirjandus

Balys J., Biezais H. "Baltische Mythologie" // Gotter und Mythen im alten Europa. Stuttgart, 1973
Gimbutas, M. "The Balts" New York ; Washington : Praeger, 1968
Gimbutas M. "Baltic and slavic Mythology" Indiana, 1989
Mannhardt W. "Letto-Preussische Gotterlehre" Riga, 1936
Puhvel, J. "Võrdlev mütoloogia" Tartu : Ilmamaa, 1997

Välislingid