Läti rahvausund

Läti rahvausundi all mõistetakse tavaliselt läti rahva ristiusustamiseelset muinasusundit; laiemalt kõiki läti rahvale omaseid pärimuslikke usulisi kujutelmi. Läti rahvausundi uurimise allikateks on arheoloogilised leiud, kroonikad ja dokumendid, keeleteaduslikud materjalid (sh kohanimed), etnograafiline aines (nt. ornamendid) ning rahvaluule. Materjali nappuse, vanuse ja vastuolulisuse tõttu võib läti usundi ja mütoloogia kohta teha põhiliselt oletusi.

Ajalugu

Läti rahvausundis on mitu ajaloolist kihistust:

1) Substraat Läti territooriumi enne indoeurooplaste saabumist asustanud ja teadmata keeli kõnelenud küttide-kalastajate-korilaste hõimude uskumustest. Tõenäoliselt oli neile hõimudele iseloomulik matriarhaat, võib-olla ka mingil kujul ema-jumalanna või naissoost kaitsejumaluste kultus. Võimalik, et selle perioodini ulatub nn. emade (mātes) kujutelm: vete-ema, metsaema (meža māte), tuule-ema jt. Sellest perioodist võivad pärineda ka mõned loomismüüdid (maailma sünd pardimunast: rebust sai maa, munavalgest vesi, koortest maa ja taevas; teises loomismüüdis sukeldus veelind veepõhja ja tõi sealt tükkhaaval esile kuiva maa). Mütoloogiliste kujutelmade hulka kuulusid taevas elavad loomad, sh. päike ja kuu kui taevased põdrad. Arvatavasti oli levinud totemism; võimalik, et emapõdra või põder-jumalanna kui elu ja viljakuse sümboli austamisena. Teiseks tootemloomaks võis olla nastik. On oletatud, et tollaste uskumuste kohaselt kas kõik või mõned surnud muutusid loomadeks. Arvatavasti eksisteeris mingil kujul tulekultus.

2) Indoeurooplaste ühised uskumused. Karjakasvatajatest ja nomaadidest indoeurooplastele olid omased kastisüsteemi alged, hõimuühiskonna jagunemine preestriteks, sõjameesteks ning maaharijateks; esines hõimujuhi kultus. Polüteistliku panteoni ülemjumalaks oli isikustatud taevas. Tema kõrval olid veel maaema, öötaeva ja kuu jumal, koidujumal ja äikesejumal. Tuntud oli maailmapuu ning maailma jaotus kolmeks sfääriks: taevas, maa, allilm. Arvatavasti kuuluvad indoeuroopa pärandi hulka läti rahvausundi kolm saatusejumalannat ning taevased elanikud, kes ratsutavad või sõidavad kaarikuga. Päikese hobused (vrd. hindu mütoloogias Asvinid) kahe painutatud hobusepea kujul olid ornamentikas taeva sümboliks.

3) Noorema kiviaja lõpul ja pronksiaja algul protobalti hõimude migratsiooni käigus suhetes naabritega kujunenud uskumused. Sel ajal ilmselt nõrgenes kujutelm looduse hingestatusest ning tekkisid kujutelmad hauataguse elu surnuteriigist (Aizsaule). Võimalik, et sellest ajast pärineb paljude naaberrahvastega analoogiline sügisese surnuteaja või hingedeaja traditsioon, see võib aga olla ka palju varasem kihistus. Põlluharimisega seoses said järjest olulisemaks vihm ja päike ning nende personifikatsioonid. Maailmapuu müüdi mõjul püstitati hauasammasteks ja kultusepaikadeks sümbolitega kaunistatud puusambaid. Kujunesid päikese, kuu, tähe, valguse, tule, taeva, maa, vihma ja tuule sümbolid, mis esinesid mustrites, nt. kirivöödel, mis sümboliseerisid aja kulgu ja eluiga. Sel ajal võisid kujuneda leedu rahvausundiga ühised kujutelmad ja tegelased: päikesejumal Saule, õnnejumalanna Laima jt.

4) Praegusel asualal enne ristiusuga kokkupuutumist läti hõimudel välja kujunenud kohalikud uskumused. Kujunes lõplikult välja taevasel mäel Debeskalnsil elutsev kohalik panteon koos jumalikustatud taeva ja taevakehadega, samuti naissoost loodus- ja koduhaldjate kummardamine. Kujunes rahvakalender, mis jagunes kaheksaks aastaajaks ja neid eraldavateks pühadeks. Sisse hakkasid imbuma naaberrahvaste ja ristiusu mõjud. Sellest perioodist on ka üksikuid kirjalikke allikaid.

5) Rahvausund pärast Läti ristiusustamist kuni 19. sajandini. Sel ajal segunesid kristlikud kujutelmad kristluse-eelsetega; kaua austati nii vanu jumalusi ja haldjaid kui ka kristlike pühakute mugandunud kujusid. Ristiusu ja hiljem teadusliku maailmapildi levides säilis muistne mütoloogia peamiselt folklooris kas proosavormilises narratiivis või poeetiliste stereotüüpidena rahvalauludes dainades.

6) Rahvausund alates 20. sajandist, uuspaganluse (Dievturība), idamaiste usundite ja New Age’i mõjutused.

Jumalad ja jumalused

Läti rahvausundi peajumal oli Dievs (Leedus Dievas). Nimi tähendab ühtaegu "jumal" ja "taevas". Indoeuroopa mütoloogias on üldiselt taevas seotud panteoni ülemjumala, taevaisaga. On oletatud, et taevast peeti maailma juhtivaks jõuks, mis ühtis isa rolliga indoeuroopa patriarhaalses ühiskonnas. Dievs oli ühtaegu nii looja kui ka moraali ja korra valvur, kohtumõistja. Võimalik siiski, et algselt tähendas sõna lihtsalt taevast, siis selle personifikatsiooni ja alles hiljem sai asukoha mõttes ülemisest jumalast ka võimu poolest ülem. Indoeuroopa sõna *t’ieu(s) (jumal) on seotud tüvega *t’ei- (valgustama, kiirgama). (Samast tüvest on u 1200 eKr laenatud soome keele taivas ja eesti taevas. Võimalik, et soomeugrilased laenasid baltlastelt kujutuse taevast kui jumalast; samas soome mütoloogia Ilmarinen, udmurdi Inmar, saami ibmel, eesti jumal, mansi numi, handi ja samojeedi num väljendavad tõenäoliselt samuti seost taeva ja jumala mõiste vahel. Selles on nähtud väga vana indoeuroopa mõju (indo-aaria *dyuman "hiilgav"), aga see ei seleta kõiki uurali sõnakujusid.) Mõne käsitluse kohaselt olid kõik teised jumalused teatud viisil ülemjumala eri aspektid. Mütoloogias esinevad ka taevajumala pojad (Dieva dēli). Neis on nähtud vana indoeuroopa ühiskujutelma, millest pärinevad ka kreeka Dioskuurid ja hindu Asvinid. Läti usundile on iseloomulik, et taevalistel olid perekonnad. Taeva/Jumala pojad nagu ka Päikse tütred (Saules meitene) esinevad sageli rahvaluules, levinud on kosjade, pulmade ja pidude motiivid. Võimalik, et taevased lapsed olid müütides kujutatud konstellatsioonide kehastused, võib-olla aga algselt hoopis taevakehad ja ilmastikunähtused.

Pērkons (leedu Perkūnas, preisi Percunis, vrd slaavi Perun, skandinaavia Fjörgyn (?), hindu Parjanya (?)) – oli äikese, vihma ja viljakuse jumal; sõjamees, õigluse kaitsja ja kurjade vaimude hävitaja (viimases motiivis võib juba peegelduda kristlik sünkretism). Ta esineb ka kui taevane sepp, kes tagus valmis päikese. Kohati oli Pērkons taeva, mägede ja tammede jumal, kes ratsutas kuldsel hobusel ja vibutas nuia. Et ta valitses loodusjõude, pikset ja välku, on oletatud, et ta kehastas taevast kitsamas mõistes. Osaliselt on ta teise taevajumalaga kokku sulanud, tedagi on kujutatud jumal-isana ning epiteetidega isa ja vanaisake. Osa balti mütoloogia uurijaid on pidanud piksejumalat ülemjumalale alluvaks jumalaks; teise vaatenurga kohaselt oli algselt üksainus taevast, vihma ja äikest valitsev ülemjumal, lahknemine toimus hiljem ning pikse- ja tormijumal allutati taevajumalale. Mõneti oli just tema (ja mitte 'Taevaisa') panteoni keskne tegelane. Nimi tuleneb oletatavasti indoeuroopa tüvest, mis tähendas löömist või lingutamist, kuid on oletatud ka etümoloogilist seost tamme või mäega. Pērkonsi-Perkūnase nimi on jätnud jälje ka soome-ugri traditsiooni: Mordvas esineb teonüüm Pirgene ja Purgine-Pas, läänemeresoomlastel moondus Pērkons aga õelaks vaimuks (võrdle perkele, põrgu, pärgel). Mõnedes müütides on Pērkonsil abiliseks taevane sepp Kalejs (Leedu mütoloogias Kalvis), kelle puhul mõned uurijad on tõmmanud paralleele eesti Kalevi ja soome Kalevaga. Leedu mütoloogias on aga taevaseks sepaks ka Perkūnase antipood ja vastane Teliavelis, kelle puhul võib tugevaid ühisjooni leida hiljem kristlikuks kuradiks moonudnud Velniasega.

Saule oli Päikese personifikatsioon ja päikesejumalanna (nii Lätis kui Leedus; vrd hindu Sūrya). Teda kujutati kui kuldseis rõivais naist, kes sõitis kaarikus üle taeva. Vahel esines ta kui ema, vahel kui tütar (kaotatud ja leitud tütar-päikese müüdid). Enamasti oli ta siiski ema, kelle tütred (Saules meitas) mestisid ja vahel tülitsesid Taeva poegadega. On oletatud, et Päikse tütarde all peeti silmas planeete (Kārta – Saturn, Laima – Jupiter, Māra – Marss, Dēkla – Veenus, Pastarite – Merkuur), kuid see on väga küsitav. Paralleele on püütud leida Päikse tütre (Saules meita) ja eesti rahvaluule Salme vahel. Leedu ja läti müütides on juttu ka päikese loomisest: selle tagus valmis taevane sepp. Saule auks toimusid suvisel pööripäeval pidustused.

Mēness oli Kuu kehastus (Leedus Menulis, Menno), öötaeva, sõjameeste ja rändurite jumal. Hilisemal perioodil oli ta meessoost, kuid on oletatud, et varem oli Kuu kehastuseks naisjumalus. Hiljem esineb ta kui Auseklise (Koidu) rivaal, tema pruudi röövija, Päikse tütre kosilane.

Auseklis oli koit; tihti seostatud Koidutähe ehk Veenusega. Ta esineb nii noormehe kui neiu kujul. Mõnes müüdis on ta Päeva tütre kosilane, teistes kadunud neiu, kes naaseb allilmast. Kohati on tema kuju sulanud kokku Päikese ja Kuu müütidega. Auseklise sümboliks oli kaheksakand Auseklitis, mis on Läti tähtsamaid rahvuslikke sümboleid.

Austra (Leedus Aušra) – koit, noor neiu, päikese käskjalg.

Laima oli õnne- ja saatusejumalanna (sama nimega Leedus); inimese elukäigu, sünni, kodu, pere, abielu ja surma valitseja. Saatusekuduja, kes vahel vaidles ka Jumalaga. Koos Kārta ja Dēklaga (keda on nimetatud ka tema õdedeks) moodustasid nad saatusejumalannade kolmiku, võrdle nornid, parkad ja moirad.

Dēkla oli üks kolmest saatusejumalannast. Teda seostati lastega ja kujutati tihti lapsega rinnal. Tema nimi võib pärineda tüvest, mis tähendas 'imetama', mõne oletuse kohaselt oli ta nimi seotud pesapunumisega ning ta oli omamoodi kosjasobitaja, pruudi ja peigmehe kokku juhataja. Dēkla esineb rahvalauludes märksa harvemini kui Laima, põhiliselt Kuramaal. On ka arvatud, et ta on hoopis hiline laen pühast Teklast.

Kārta oli üks kolmest saatusejumalannast. Võimalik, et tema nimi tuleb indoeuroopa tüvest, mis tähendast ketramist; mõned uurijad peavad teda aga hoopis hilisemaks lisandiks või Laima epiteediks. Seoseid on tõmmatud ka vanarooma mütoloogia Carmentaga.

Velns (Vels, Velis) oli pimeduse, surnute ja maa-aluse maailma jumal, ka karja kaitsja, võrdle slaavlaste Veles (Volos). Hiljem sulas ta kokku kristliku kuradiga; algul eesti Vanapagana taoline rumal kurivaim, hiljem kuri saks.

Māra oli mõne uurija arvates puhtalt kristliku Maarja mugandus; teiste arvates üks vanimaid ja algupärasemaid naisjumalusi, kõigi "emade" ema. Igal juhul on hiljem talle üle kantud palju jumalaema-Maarja omadusi. Tema nimele on vasteid otsitud indoeuroopa sõnatüvedest, mis tähistavad surma või merd ja vett. Temast on otsitud matriarhaadi aegadesse ulatuvat Maaema kujutelma, teda on peetud peale maa ka maa-aluse elu ja surma perenaiseks. Ta kujunes peajumalannaks, oli naiste, laste, elatise ja eriti karjakasvatuse kaitsja (Leedu analoog on Lada). On oletatud, et algselt oligi ta viljakushaldjas ja karja kaitsevaim (samas funktsioonis on nimetatud ka Māršavat). Mõnes müüdis on Māra kokku sulanud Laimaga.

Jānis võib olla kristliku Ristija Johannese hiline mugandus; mõne uurija arvates aga ehtne balti jumalus; algselt päikesejumal, kellele pühendati suvise pööripäeva peod falliliste sümbolitega. Mõnes müüdis koos on nad koos Jumisega ülemjumala kaksikud pojad. Tema puhul on otsitud seost rooma Janusega.

Jumis oli viljakuse, vilja, põllu ja lõikusrituaalide jumal, kes peitus viljakõrtes ja kelle atribuudiks olid kahekordsed või kokkukasvanud viljad, nt. kahe peaga viljakõrred. Rituaali käigus toodi lõikusajal põllult mõned kõrred koju: Jumis "püüti kinni", et ta ka järgmisel aastal hea saagi tagaks. Algselt võis ta olla viljakusiidol; nagu Jānist, nii ka teda on võrreldud roomlaste kahenäolise Janusega. On oletatud, et algselt võiski tegu olla kaksikutega: Jumala/Taeva kaksikud pojad Jumi (võrdle Dieva dēli). Jumala kaksipoegadena on esinenud ka Jūmis ja Jānis, kuid see võib olla hiline areng. Jumise nime on seostatud ka indoiraani tüvega, mis tähendab paari või kaksikuid. Samas on oletatud, et see on läänemeresoome laen (võrdle 'jumal' eesti keeles). Jumise (või Jumide) naissoost vormina on kohati esinenud Jumala.

Ūsiņš oli ebaselge iseloomuga jumalus. Eri andmetel oli ta valguse- ja kevadejumal ning hobustejumal. Osaliselt on ta kokku sulanud kristliku püha Jüriga. Leedu traditsioonis on ta hobustejumal, kellel on kaks poega; tema puhul on otsitud seost ka koidujumalusega (Auseklis, Austra, võrdle kreeka Eos, hindu Ušas, indoeuroopa *Hausos), kes kahe hobusega kaarikus päikese taevalaotusele vedas. Võimalik, et teda sümboliseerivad ornamentikas kaks painutatud hobusepead. Veel on Ūsiņši puhul paralleele otsitud veedade mütoloogia kaksikute Asvinite ning vanaslaavi traditsiooni Useni ja Avseniga.

Cerklicing (Ceroklis) oli üks viljakusjumalatest: põllu, vilja ja külalislahkuse jumalus. On andmeid, et talle ohverdati esimene pala ja esimene sõõm söögist ja joogist. Ceroklise nime alternatiivse tõlgenduse järgi on nimetatud Läti rahvusliku religiooni Dievturība katekismus.

Zalksti oli suhteliselt vähetuntud viljakuse ja heaolu jumal, keda võidi seostada madudega.

Cuska oli majauss, õnnetoov nastik, kaitsevaim.

Mātes – emad, erinevate loodusnähtuste naissoost kehastused või kaitsevaimud. Neid on nimetatud kokku 60–70 (veteema, tuuleema, metsaema jt). Pole selge, kuivõrd olid nad eraldi isiksused, kuivõrd ühe maapealse elu kaitsjanna eri nimetused.

Mājas kungs oli majavaim või -haldjas kui kodukolde kaitsja
Lauma – haldjas, nõid
Ragana – nõid, "nägija"
Jods – kurivaim, juudaline
Spoks – tont, vaim
Lietuvēns – lummutis, kummutis, "ebapuhta" surnu vaim
Vadātājis – eksitaja
Sumpurņis – koerakoonlane; koera või hundi pea ja inimese kehaga inimsööja olend
Vilkacis – libahunt
Pūķis, Vilce – puuk, kratt, varavedaja

Kirjandus

Biezais, H. "Die himmlische Göterfamilie der alten Letten" 1972
Šmits, P "Latviešu mitologija" 1936

Välislingid