Kasutaja:MirjamVeber/liivakast

Kaheteistkümne apostli õpetus ehk Didahhe

Didahhe käsikiri

Kaheteistkümne apostli õpetus ehk Didahhe (kreeka keeles Διδαχὴ Didachē) on oluline varakristlik tekst, mis pakub väärtuslikku ülevaadet esimeste kristlaste õpetustest ja praktikatest. Paljud teadlased dateerivad selle kirjutise teise sajandi algusesse, tõenäoliselt Egiptuses või Süürias, sest teos peegeldab algkoguduse elu Süürias (ja ka ilmselt Egiptuses) I sajandi lõpul, mil rändmisjonäridel oli suur roll kirikutes. Didahhe sisaldab juhiseid moraali, sakramentide, sealhulgas ristimise ja armulaua, ning kristlastevahelise suhtlemise kohta. See pakub väärtuslikku teavet varakristliku elu ja liturgia kohta, aidates mõista, kuidas esimesed kristlased oma usku praktiseerisid.

Tekst algab lausega "Issanda õpetus (antud) kaheteistkümne apostli läbi rahvastele/paganaile". Didahhe koosneb neljast põhiosast: esimene osa, "Kaks teed" (1.- 6. peatükk), käsitleb kristlikku teoloogiat ja moraalitunnet, tuues välja voorused ning pahed, millega moodustub "elu ja surma tee"; teine osa keskendub sakramentide (7.- 10. peatükk), sealhulgas ristimisele, paastule, euharistiale, jt; kolmas osa käsitleb kristlastevahelisi suhteid (11.- 15. peatükk) ja külalislahkust ning toob esile varase kiriku hierarhia, sealhulgas koguduse töötegijate ja misjonäride osa; lõpuks neljas osa, apokalüpsis (16. peatükk), annab ülevaate tulevikust ja lõpuaegadest, viidates Didahhe kirjutamise ajale, mis eelnes Ilmutusraamatule.

Didahhe, nagu teisedki Apostlikud Isad, on sageli klassifitseeritud apokriifsete või pseudepigraafiliste teostena, millel puudub kanooniline staatus. Siiski teati sellest teosest juba pikalt, sellele esineb palju viiteid vanaaja mõtlejatelt. Eusebios ja Aleksandria Klemens nimetavad Didahhe'd "kirjaks", Athanasius soovitab seda katehheetidele ning sellest on leitud osasid ka selle aja Serapioni palveraamatust. Lisaks Didahhe'le on leitud mitmeid teisi allikaid, mis Didahhe õpetusega kattuvad, sealhulgas ladina keelne Doctrina Apostolorum, Kreeka papüüruse fragment (POxy 1782), osaline tekst kopti keeles ning osad Etioopia Kiriku Korraldusest.

Teose sisu on olnud kriitikaks juba taasavastamisest saati. Mõned teadlased peavad teksti oluliseks ja vanimaks kirjanduseks pärast Uut Testamenti, teised aga ei taha tunnistada seda vanemaks kui teise sajandi keskpaik. Tänapäeval on jõutud konsensusele, et teksti autor on kasutanud varasemast ajas pärinevaid tekste, milles on ta teinud muudatusi ja mida ta on täiendanud.

Ajalooline taust

Philotheos Bryennios. Didahhe uuesti avastaja

Mõned varakristlikud kirjanikud pidasid Didahhe'd kanooniliseks tekstiks, mis tõestab selle tähtsust varakristlikus traditsioonis. Egiptuse autorid ja koostajad tsiteerisid Didahhe'd ulatuslikult neljandal ja viiendal sajandil. Näiteks Eusebios Kaisareast, tuntud kirjanik ja ajalooteoreetik, mainis Didahhe'd oma teoses „Kiriku ajalugu“, mis pärineb neljanda sajandi algusest. Samuti oli Didahhe aluseks neljanda sajandi apostellike põhiseaduste seitsmendale peatükile, mis on oluline varakristliku kirikuõiguse kogumik.

Didahhe avastati uuesti Philotheos Bryenniosi poolt 1873. aastal Kreeka Õigeusu metropoliidus Nikomeedias. Leiti 120 pärgamentlehene raamat, mis oli kirja pandud Kreekas a. 1056 ning mis sisaldas peale Klemensi ja Barnabase kirjade ning Ignatiuse kirjade ka Didahhe'd. Selle avaldamine kümme aastat hiljem tekitas teoloogide ja kirikuloo ajaloolaste seas suurt huvi, kuna tekst pakkus väärtuslikku ülevaadet varakristlikest uskumustest ja võimaldas paremini mõista varajase kristluse algupära. Varsti pärast avastamist ilmus mitmeid kommentaare, sealhulgas Adolf Hilgenfeldi, Adolf von Harnacki ja Paul Sabatieri töid, mis käsitlesid Didahhe'd kui "mõistatuslikku" teost, viidates selle keerukusele ja teoloogiale. Didahhe uurimine on viinud akadeemilise tähelepanu mitmesugustele uurimissuundadele, sealhulgas varakristliku traditsiooni ja juudi motiivide seostele. Tekst sisaldab Jeesuse ja tema esimesed järgijate õpetusi ning sarnaseid elemente evangeeliumidega, eriti Matteuse evangeeliumiga. Samuti annab Didahhe mitmeid liturgilisi juhiseid, sealhulgas ristimise, palvetamise ja armulaua kohta, ning suuniseid varase kogukonna korraldamiseks. Paljud teadlased on määratlenud Didahhe kui "käskude käsiraamat" või "kirikliku käsiraamatuna", mis oli kasutusel kristluse varajases arengus, kuigi selle määratluse üle on viimastel aastatel olnud palju vaidlusi.

Kreeka käsikiri

Codex Hierosolymitanus

Didahhe ainus täielik versioon on säilinud 11. sajandi Kreeka käsikirjas, mis asub Jeruusalemma patriarhaadi hoones. Philotheos Bryennios avastas selle 1873. aastal Konstantinoopoli Pühade Haua kloostri raamatukogust. Käsikiri, tuntud kui Codex Hierosolymitanus (H), avaldati 1883. aastal ja viidi Jeruusalemma 1887. Käsikiri sisaldab 120-leheküljelist koodeksit, kuhu kuuluvad ka Barnabase kiri, 1–2 Klemensi kiri ja Ignatiosel pikem versioon. Käsikirja kirjutas notar "Leon, notari ja patustaja", kes lõpetas töö 1056. aastal. Käesolevas manuskripti traditsioonis on kaks pealkirja: lühem "Kaheteistkümne Apostli Õpetus" ja pikem "Issanda õpetus rahvastele läbi kaheteistkümne apostli". Manuskript on ainus, mis tõenäoliselt on kirjutatud algses keele vormis.

Papüüros Oxyrhynchus 1782

Ainus teine Kreeka Didahhe tekst on Oxyrhynchus Papyrus 1782, mis esindab 4. sajandi halva säilivusega fragmenti. See on vanem kui Codex Hierosolymitanus (H) ja sisaldab "kiriklikku sektsiooni." Ei ole selge, kas H või POxy 1782 on parem versioon Didahhe'st, kuna mõlemad sisaldavad erinevaid omadusi, mida toetavad teised allikad.

Ladina käsikiri

Didahhe ladina versioon, tuntud kui Doctrina Apostolorum (Doct), on säilinud kahes keskaja käsikirjas: Mellicensis 597 ja Monacensis lat. 6264. Need käsikirjad jagavad sarnast sisu, kuid nende vahel esinevad väikesed erinevused viitavad ühele ühisele allikale. Ladina traditsioonis puuduvad mitmed Kreeka käsikirjas leiduvad osad, mis viitab sellele, et ladina versioon ei pruugi sisaldada algteksti kõiki elemente. Näiteks rõhutab ladina tekst kahte teed elu ja surma vahel, kuid ei käsitle ingli olemasolu, mis esindab kreekakeelses versioonis. Samuti on ladina tekstis välja jäetud juhised eksimuste tunnistamiseks koguduses.

Kopti käsikiri

Briti Muuseum, Londonis

Koptikeeles on säilinud Didahhe lühike tekst Br. Mus. Or. 9271, leitud Kairos 1923. aastal ja praegu Briti Muuseumis. See papüürus pärineb neljandast või viiendast sajandist ja sisaldab kolme veergu teksti. Kopti versioon toob esile olulisi erinevusi Kreeka versiooniga võrreldes, nagu näiteks vahe "seespool" ja "väljaspool" kogukonna vahel, rõhutades, et "meie" (soodustatud) saame vaimset toitu. Samuti sisaldab see ainsat õli õnnistamise palvet, mis puudub Kreeka traditsioonis. See viitab palvete pikaajalisele kasutusele kirikutes, eriti Egiptuses. Kuigi Kopti tekst toetab Didahhe põhisisu ja juhiseid kogukonna vastuvõtmiseks, pole selge, kumb versioon on originaalsem.

Etioopia käsikiri

Etioopias on tõlgitud kas Kreeka või Kopti versioon Didahhe'st, kuid säilinud on vaid osad sellest teosest. Arvatavasti pärineb see traditsioon neljandast sajandist. Enamasti on Didahhe osa leitav käsikirja kogudes ja selleski vaid osad.

Sisu

Daily Tribune'i 9. augusti 1884 artikkel "Didahhe" (Chicago)

Didahhe ei ole ühtne teos, vaid pigem määrustekogumik, millel on seaduse jõud, mis tekkis kristlike kogukondade seas nende kasutamise kaudu. See viitab sellele, et Didahhe koostamisel on tõenäoliselt kasutatud mitmeid juba olemasolevaid kirjalikke allikaid. Teksti esimesed kuus peatükki annavad eetilisi juhiseid elu ja surma valikute kohta ning kajastavad juudi õpetuse kohandamist algkristlikus kontekstis, et valmistada ette katehhumeene ehk ristimise kandidaate. Peatükid 7–15 käsitlevad erinevaid kirikupraktikaid, sealhulgas ristimist, paastumist, palvetamist, armulauda ning rändmisjonäride ja prohvetite vastuvõtmist ja proovile panemist. Samuti käsitletakse vaimulike ametisse nimetamist. Arvatakse, et neis peatükkides on kasutatud vanemat kiriku käsiraamatut. Viimane,16. peatükk keskendub Issanda teise tulemise märkidele (Antikristus, trompetid, ikaldused jne), rõhutades eshatoloogilist mõõdet ja ootusi, mis olid omased varakristlikule usule.

Kaks teed

Esimene osa

1. osa algab: "On kaks teed, üks elu(tee) ja üks ​​surma(tee), aga erinevus nende kahe tee vahel (on) suur". Elu tee põhineb Issanda ja ligimese armastusel ning järgib tuttavat kuldreeglit: ära tee teistele seda, mida sa ei soovi endale. Õpetus kutsub üles õnnistama vaenlasi, palvetama nende eest ja näitama armastust ka neile, kes vihkavad. Samuti tuleb andestada: löögi korral pöörata teine põsk ette, ja kui keegi võtab midagi, ära nõua seda tagasi. Andmine peab olema isetu ja lähtuma Issanda heldusest, sest õnnistatud on need, kes annavad vajaduses olijatele.

Selle osaga on paralleele mitmes Piibli jutustuses. Vanas Testamendis saatis Issand Jeremija rahvale ütlema "Vaata, ma panen teie ette elu tee ja surma tee!" (Jr 21:8). Matteuse evangeeliumist on kasutatud ka tuntumat Jeesuse õpetust "Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette" (Mt 5:39), jt.

Teine osa

Didahhe 2. osa keskendub moraalsele elule ja eetilistele põhimõtetele. See keelab mõrvad, abielurikkumise, poisipilastamise, hooramise, varguse, maagia ja nõiduse. Samuti on keelatud laste tapmine, nii abordi kui sünnijärgselt, ning oma ligimese vara himustamine. Tekst rõhutab, et ei tohi anda valevandeid ega valet tunnistust, kõneleda halvasti või pidada viha. Kahepalgelisus ja valelik käitumine on surmalõksud. Sõnad peavad olema siirad ja teod neid toetama. Lisaks keeldutakse ahnusest, silmakirjalikkusest ja halbade kavatsuste haudumisest oma ligimese vastu ning vihkamisest.

Matteuse evangeelium

Didahhe teise osa eetilised juhised kattuvad jällegi paljude teemadega Matteuse evangeeliumis. Näiteks mõrv ja viha ligimese vastu (Mt 5:21–22), abielurikkumine ja himu on samaväärsed (Mt 5:27–28), ning kutsutakse üles olema siirad ja hoiduma silmakirjalikkusest (Mt 6:1), jt.

Kolmas osa

Didahhe 3. osa õpetab hoiduma igasugusest kurjast ja sellega seotud asjadest. Viha, armukadedus ja raev võivad viia mõrvadeni, samas kui himu viib hooramiseni ning ropp kõne ja ülbus abielurikkumiseni. Tekst hoiatab tegelema ennustamise, nõiduse ja maagiliste praktikatega, kuna need viivad ebajumalakummardamiseni. Vale, ahnus ja edevus viivad varguseni, samas kui nurisemine ja kurjad mõtted viivad jumalateotusteni. Õpetus kutsub üles olema alandlik, kannatlik, kaastundlik ja siiras. Elu väljakutseid tuleks vastu võtta usuga, teades, et kõik toimub Issanda tahtel.

Matteuse evangeeliumi paralleelid. Vale ning ahnus võivad viia vargusele (Mt 6:19), jt.

Neljas osa

Didahhe 4. osa annab juhiseid moraalseks eluks ja kogukonnaelu hoidmiseks. Tekst rõhutab Jumala sõna kuulamise ja õpetajate austamise tähtsust, samuti püüdlemist pühade inimeste seltskonna poole, et leida rahu nende õpetustes. Õpetatakse hoiduma lahkhelidest ja kohtlema kõiki õiglaselt. Tekst manitseb olema helde andja ja mitte ahne vastuvõtja. Jagamine ja kaasinimeste abistamine on oluline, sest kui ollakse osaduses igavikulistes asjades, siis seda enam ajutistes asjades. Lastele tuleb varakult õpetada Jumala kartust, ning teenijaid tuleb kohelda õigluse ja austusega. Käsitletakse ka teenijate kohustust austada oma isandaid. Tekst kutsub vihkama silmakirjalikkust ja hoidma Jumala käske muutmata kujul. Lõpetuseks rõhutatakse patutunnistuse ja puhta südametunnistusega palvetamise olulisust, mis viib elu teele.

Vasteid Piiblist neljanda Didahhe osaga on palju. Ligimese vastu helde andja olemine (2kr 9:7) ja abistamine (Mt 25:35–40). Silmakirjalikkuse vältimine ja Jumala käskude hoidmine ja täitmine (Jh 14:15). Puhta südametunnistusega palvetamise tähtsus (1Jh 3:21–22), jt.

Viies osa

Didahhe 5. osa kirjeldab surma teed, mida iseloomustab täielik moraalne ja vaimne allakäik. Selles loetletakse mitmesuguseid patte ja ebamoraalseid käitumisviise, mis ilmnevad surma teel, sealhulgas mõrvad, abielurikkumine, ihad, hooramised, vargus, ebajumalateenistus, nõidus ja valetunnistus. Samuti tuuakse esile silmakirjalikkus, kahtpidine süda, uhkus, kurjus, kangekaelsus, ahnus, ropp kõne, kadedus, ülbus ja kiitlemine. Ühtlasi hoiatatakse nende eest, kes vihkavad tõde, armastavad valesid ja ei püüa õiglust ning headust. Lisaks süüdistatakse neid, kes ei tunne ära Jumala loomingut, on laste mõrvarid, rikuvad Issanda loodud olendeid, pööravad selja abivajajatele ja on ebaõiglased kohtumõistjad, kes soosivad rikkureid ja rõhuvad vaeseid.

Piiblist leiab sarnase õpetuse, ehk süüdistus neile, kes ei tunne ära Jumala loomingu väärtust (Rm 1:20), jt.

Kuues osa

Didahhe 6. osa hoiatab usklikke eksitajate eest, kes püüavad neid kõrvale juhtida õiguse teelt ja õpetavad Issandast lahus olevaid õpetusi. Peatükis rõhutatakse, et kui keegi suudab kanda kogu Issanda ike, saab ta täiuslikuks, kuid kui see on liiga raske, tuleks teha nii palju, kui suudetakse. Samuti käsitletakse toitumist: usklikke julgustatakse taluma nii palju kui nad suudavad, kuid kindlasti hoiduma ebajumalatele ohverdatud lihast, sest see on surnud jumalate kummardamine.

Peatükis rõhutatakse, et need, kes suudavad kanda Issanda ike, saavad täiuslikuks (Mt 11:30). Samuti käsitletakse toitumist, kus usklikke julgustatakse hoiduma ebajumalatele ohverdatud lihast (1Kr 8:4), jt.

Sakramendid

Seitsmes osa

Didahhe 7. osa käsitleb ristimist ja annab konkreetseid juhiseid selle läbiviimiseks. Kõigepealt tuleb kanda ette eelnevalt mainitud õpetused ja seejärel ristida Isa, Poja ja Püha Vaimu nimele "elavas" (st voolavas) vees. Kui voolavat vett ei ole, võib ristida muus vees, kui võimalik, siis külmas vees, kui mitte, siis soojas vees. Kui kumbagi võimalust pole, tuleks kolm korda valada vett pea peale, taas Isa, Poja ja Püha Vaimu nimele. Enne ristimist peavad nii ristija kui ka ristitu paastuma ning ka teised, kes on võimelised, peaksid paastuma. Ristitavale antakse käsk paastuda üks või kaks päeva enne tseremooniat.

Kolmainsus

Piiblit kõrvutades. Ristimine toimub Isa, Poja ja Püha Vaimu nimele "elavas" vees (Mt 28:19). Kui voolavat vett ei ole, on lubatud kasutada muud vett, aga ristima peab (Jh 3:5). Enne ristimist peavad ristija ja ristitu paastuma (Ap 13:2), jt.

Kaheksas osa

Didahhe 8. osas juhendatakse usklikke mitte paastuma silmakirjalikult nagu silmakirjatsejad (variserid), kes paastuvad 2. ja 5. päeval. Selle asemel peaksid nad paastuma 4. ja 6. päeval. Lisaks rõhutatakse, et usklikud peaksid palvetama 3 korda päevas, järgides Issanda antud juhiseid ("Meie Isa Palve"), et nende vaimsed praktikad oleksid siirad ja mitte silmakirjalikud.

Matteuse evangeeliumist pärit "Meie Isa Palve" (Mt 6:9-13).

Üheksas osa

Didahhe 9. osa käsitleb armulaua (euharistia) tänuavaldust. Peatükis antakse juhised, kuidas toimetada armulauaga. Esiteks, karika eest tänu öeldes tänatakse Issandat viinapuu eest, mille kaudu Ta on Jeesuses toonud meile vaimse elu ja ühenduse Temaga. Teiseks, murtud leiva eest tänu öeldes, tänatakse Issandat elu ja taipamise eest, mille Ta on meile Jeesuse kaudu kinkinud. Lisaks tuuakse esile mõttekujund, et nagu murtud leib, mis on kogutud mägedelt, muutub üheks, nii ka Issanda kirik kogutakse kokku maailma eri nurkadest Tema kuningriiki. Ühtlasi rõhutatakse, et armulauast võivad võtta osa vaid need, kes on ristitud Issanda nime järgi, viidates Jeesuse õpetusele, et pühad asjad ei ole mõeldud andmiseks "koertele".

Leonardo Da Vinci "Püha õhtusöömaaeg"

Peatükis tänatakse Issandat viinapuu eest, mis seondub Jeesusega (Mt 26:29). Murtud leiva eest tänu öeldes rõhutatakse elu ja teadmiste saamist Jeesuse kaudu (Jh 6:51). Samuti tuuakse esile kujund, et nagu murtud leib kogutakse kokku, nii ka Issanda kirik koondub eri nurkadest Tema kuningriigiks (Jh 10:16). Armulauda võivad võtta vaid need, kes on ristitud Issanda nime järgi (Mt 7:6), jt.

Kümnes osa

Didahhe 10. osa käsitleb armulaua järgselt antavat tänuavaldust. Peatükis tänatakse Issandat, pidades meeles Tema püha nime, teadmisi, usku ja igavest elu, mis on ilmutatud Jeesuse läbi. Tänuavalduses rõhutatakse, et Issand on loonud kõik Tema nime pärast ja andnud inimestele toitu ja jooki, et nad saaksid tänada. Samuti palutakse, et Issand mäletaks oma kirikut, vabastaks selle kõigest kurjast ning koguks kokku kõik nurkadelt, et tuua see oma kuningriiki. Lisaks palutakse Jumala armu ning rõhutatakse, et iga püha inimene peaks tulema, samas kui need, kes ei ole püha, peavad meelt parandama. Peatükis lubatakse ka prohvetitel esitada tänuavaldusi nii palju, kui nad soovivad.

Peatükis tänatakse Issandat Tema püha nime, teadmiste, usu ja igavese elu eest, mis on ilmutatud Jeesuse kaudu (Jh 17:3). Rõhutatakse, et Issand on loonud kõik oma nime pärast ja andnud inimestele toitu ja jooki, et nad saaksid tänada (1Ts 5:18). Palutakse, et Issand mäletaks oma kirikut ja vabastaks selle kurjast (Rm 16:20). Samuti kutsutakse pühasid üles tulema ja rõhutatakse meeleparanduse vajadust (Mt 3:2), jt.

Kogukonnavahelised suhted

Üheteistkümnes osa

Didahhe 11. osa käsitleb õpetajate ja prohvetite vastuvõtmist ning hindamist. Juhised ütlevad, et igaüht, kes õpetab eelnevalt mainitud tõdesid, tuleks vastu võtta, kuid kui õpetaja õpetab vale õpetust, mis viib hukatusse, tuleks temast eemale hoida. Apostlite ja prohvetite puhul tuleks järgida evangeeliumi sätteid. Iga apostel tuleks vastu võtta kui Issandat, kuid ta ei tohi viibida rohkem kui üks või kaks päeva. Kui apostel viibib kolm päeva, on ta valeprohvet. Apostlid ei tohiks nõuda raha, vaid ainult leiba, kuni nad leiavad varjupaiga. Peatükis rõhutatakse ka, et prohvetite sõnumit ei tohiks kahtluse alla seada, kui nad räägivad Vaimus, ning valeprohvetit on võimalik tuvastada tema õpetuste ja elustiili kaudu. Kui prohvet korraldab lauda, ei tohi ta sellest süüa, vastasel juhul on ta valeprohvet. Samuti ei tohi prohvet, kes õpetab tõde, teha vastupidist sellele, mida ta õpetab. Kui prohvet palub raha, ei tohi temast kuulda, kuid kui ta palub anda abivajajate nimel, ei tohiks keegi teda kohtustada.

Peatükis rõhutatakse, et neid, kes õpetavad tõdesid, tuleb vastu võtta, kuid vale õpetuse korral tuleb eemale hoida (Mt 7:15). Apostlid ei tohi nõuda raha, vaid ainult leiba (1Kr 9:14). Peatükis rõhutatakse, et prohvetite sõnumit, kui nad räägivad Vaimus, ei tohiks kahtluse alla seada, ja valeprohvetit saab tuvastada tema õpetuste ja elustiili kaudu (1Jh 4:1), jt.

Kaheteistkümnes osa

Didahhe 12. osa käsitleb külalislahkust ja õpetab, et igaüht, kes tuleb Issanda nimel, tuleb esmalt vastu võtta ja seejärel testida (kas ta on ikka usklik). Ränduri abistamiseks tuleb teha nii palju kui võimalik, kuid ta ei tohi viibida rohkem kui kaks või kolm päeva. Kui ta soovib jääda ja on käsitööline, peab ta töötama oma elatise nimel. Kui tal ei ole oskusi, peaksid usklikud leidma viisi, kuidas ta saaks elada, kuid mitte laiskusest. Kui ta keeldub töötamast, on ta kaupleja, ja selliste inimeste eest tuleb hoiatada.

Piiblit kõrvutades. Kui rändur on käsitööline, peab ta töötama oma elatise nimel, kui tal ei ole oskusi, peavad usklikud leidma viisi, kuidas ta saaks elada, kuid mitte laiskusest (2Ts 3:10), jt.

Kolmeteistkümnes osa

Didahhe 13. osa käsitleb prohvetite ja õpetajate toetamise kohustust. Peatükis rõhutatakse, et iga prohvet, kes soovib teie seas elada, on väärt oma toitu, nagu ka tõeline õpetaja. Usulised kogudused peaksid andma prohvetitele esimesed viljad viinamarjadest, põllutootmisest, loomadest ja muudest saadustest, kuna nad on koguduse peapiiskopid. Kui prohvetit pole, tuleks esimesed viljad anda vaestele. Samuti tuleb andestada esimesed viljad leiva, viina ja õli puhul, samuti raha, riideid ja muid varasid, vastavalt sellele, mis tundub õige ja vastab käskudele.

Iga prohvet, kes soovib elada usklike seas, on väärt oma toitu (1Kr 9:14). Usulised kogudused peaksid andma prohvetitele esimesed viljad viinamarjadest, põllutootmisest, loomadest ja muudest saadustest (Gl 6:6). Kui prohvetit ei ole, tuleks esimesed viljad anda vaestele (Mt 25:35). Lisaks tuleb andestada esimesed viljad leiva, viina ja õli puhul, samuti raha, riideid ja muid varasid, vastavalt sellele, mis tundub õige ja vastab käskudele (2Kr 9:7), jt.

Neljateistkümnes osa

Didahhe 14. osa käsitleb Issanda päeva tähistamist. Peatükis juhendatakse usklikke kogunema, et leiba murda ja tänu anda, alustades oma patu tunnistamisest, et nende ohver oleks puhas. Oluline on, et keegi, kellel on vaidlus kaaslasega, ei liituks kogudusega enne leppimist, et ohver ei oleks rikkutud. Peatükis viidatakse Issanda õpetusele, et igas kohas ja igal ajal tuleb pakkuda puhas ohver, sest Issand on suur kuningas ja Tema nimi on auväärne rahvaste seas.

Issanda päeva tähistamine, usklikud peaksid kogunema ja leiba murdma ja tänu avaldama (Ap 20:7). Enne kogunemist tuleb alustada patu tunnistamisest, et ohver oleks puhas (1Jh 1:9). Ohver peab olema puhas, selleks ei tohi liituda kogudusega tülis olevad liikmed (Mt 5:23-24). Issand kui suur kuningas (Ml 1:14), jt.

Viieteistkümnes osa

Didahhe 15. osa käsitleb piiskoppide ja diakonite määramist. Peatükis rõhutatakse, et kogudus peaks valima piiskoppe ja diakone, kes on Issandale sobivad, alandlikud, mitte rahaahned ning tõelised ja heakskiidetud. Need isikud teenivad kogudust nagu prohvetid ja õpetajad, mistõttu tuleb neid austada. Koguduses tuleb üksteist noomida mitte vihaselt, vaid rahulikult, järgides evangeeliumi põhimõtteid. Samuti ei tohiks kedagi, kes on oma ligimese vastu eksinud, kaasata, enne kui ta on meelt parandatud. Kogu palvetamine, andmine ja muud teod peaksid olema kooskõlas Issanda evangeeliumi õpetustega.

Piiblist paralleele. Piiskoppide ja diakonite määramist, kogudus peaks valima selliseid juhte, kes on Issandale sobivad, alandlikud ja mitte rahaahned (1Tm 3:1-3). Need isikud teenivad kogudust nagu prohvetid ja õpetajad ning neid tuleb austada (1Ts 5:12-13). Koguduses tuleb üksteist noomida rahulikult, järgides evangeeliumi põhimõtteid (Gl 6:1), jt.

Apokalüptika

Kuuteistkümnes osa

Didahhe 16. osa käsitleb valvsust ja ettevalmistust Issanda tulekuks. Usklikele antakse käsk olla ettevaatlikud oma elu ja usku kohtlemisel, hoides oma lambid priiskamata ja vööd kinni. Usutakse, et Issanda tulek võib saabuda igal hetkel, seetõttu on oluline pidevalt valmistuda ja kohtuda teiste usklikega, otsides, mis on nende hinge jaoks sobiv. Peatükis hoiatatakse valeprohvetite ja korruptsiooni suurenemise eest viimastel päevadel, mil armastus muutub vihaks ja inimesed hakkavad teineteist taga kiusama. Sellises keskkonnas ilmub maailmavaenlane/antikristus, kes väidab end olevat Jumala poeg, tehes imesid ja alandades inimkonda. Kuid need, kes püsivad oma usus, pääsevad. Peatükis on kirjas, et kogu inimkond läbib proovilepanu, kus paljud saavad šokeeritud ja hukkuvad, kuid truud jäävad lõpuks päästetuks. Lõpus ilmuvad tõe märgid: taevas on avatud, kuulda on trompetihäält ja toimub surnute ülestõusmine, kui Issand tuleb koos oma pühadega. Sellega näeb maailm Issandat, kes tuleb taevaseid udukogusid mööda.

Francis Danby: "Tseen Apokalüpsisest"

Piiblit kõrvutades. Issanda tulek võib saabuda igal hetkel, (1Ts 5:2). Inimesed ei armasta enam, vihkavad üksteist (Mt 24:12). Antikristus (2Ts 2:3-4). Kuid need, kes püsivad oma usus, pääsevad (Ilm 2:10). Kogu inimkond läbib proovilepanu, kus paljud saavad šokeeritud ja hukkuvad (Mt 24:21-22). Issanda teine tulemine (Ilm 1:7), jt.

Tõlked Eestis

Eestis on hea tõlge Didahhe'st ilmunud Ergo Naabi tõlkena 2023. aastal Tartu Ülikooli kirjastuses, "Piibel kontekstis" projektist.

Raamat "Apostlikud Isad", Kalle Kasemaa tõlkega 2002. aastal.