Vana testament

Vana testament (ka Vana Testament, lühend VT) on kristliku piibli esimene osa, mis on kirjutatud enne Jeesuse sündimist.

Redaktsioonikriitilise uurimise võidukäik alates 20. saj. keskpaigast on muutnud arusaamu vana testamendi tekkimisest. Iraani aeg 5.–4. saj. e.m.a tähendab VT kirjanduse vormimise kõrgaega, millel on pikk järellugu hellenistlikul ajal 3.–1. saj. e.m.a. VT kirjanduse tekkimise raskuspunkt on tänapäeval kandunud Paabeli hajala (eksiili) eelselt ajalt hajala järgsele ajale.

Vana testamendi koosseis

Protestantlik vana testament koosneb samadest raamatutest mis Tanah, kuid raamatute järjekord ja numeratsioon on teistsugused. Protestantide vanas testamendis on 39 raamatut, Tanahis aga moodustavad samad tekstid 24 raamatut. Asi on selles, et Tanahis arvatakse Saamueli raamatud üheks raamatuks, Kuningate raamatud üheks raamatuks ja Ajaraamatud üheks raamatuks, 12 väiksemat prohvetit on pandud kokku üheks raamatuks ning ka Esra ja Nehemja on liidetud üheks raamatuks.

Katoliku kirik, õigeusu kirik ja vanad oriendikirikud arvavad vana testamendi koosseisu täiendavaid raamatuid, mida nad nimetavad deuterokanoonilisteks raamatuteks. Protestandid arvavad need raamatud kaanonist välja, pidades neid apokrüüfideks. Need raamatud põhinevad Septuagintal, heebrea piibli tõlkel kreeka keelde, mis oli varakristlaste seas laialt käibel ja mida uues testamendis isegi tsiteeritakse.

Vana testamendi keel

Vana testament on kirjutatud heebrea keeles, üksikud osad (Jr 10:11; Es 4:8–6:18, 7:12,26; Tn 2:4–7:28) on kirjutatud aramea keeles. Heebrea keel oli Palestiinas vanal ajal laialdaselt kasutusel, hiljem asendus see pikkamisi aramea keelega. Jeesuse eluajal oligi aramea keel igapäevaseks kõnekeeleks, tõenäoliselt ka Jeesuse emakeeleks.

Vana testamendi ajaloolisus

Vana testament on tähtis ajalooallikas Vana-Idamaade kultuuride ajaloo- ja keeleteadlastele.

Mitmed arheoloogid väidavad, et paljud vana testamendi jutustused, sealhulgas tähtsad kroonikad Aabrahami, Moosese, Saalomoni ja teiste kohta, on tegelikult koostatud kirjutajate poolt alles 7. sajandil eKr, et õigustada monoteistlikku usku Jahvesse. Arheoloogid pole naabermaadest Egiptusest ja Assüüriast, kus on palju kirjalikke allikaid, mingeid kirjutisi piibli jutustustest ega selle peategelastest, mis pärineksid ajast enne 650 eKr. Teised arheoloogid on leidnud tõendeid, mis kinnitavad piibli jutustusi, kuigi puuduvad kirjutised, mis juutide lugusid otseselt ümber jutustaksid.

Väljend "vana testament"

Väljend "vana testament" on tõlge ladinakeelsest väljendist Vetus Testamentum, mis omakorda on tõlge kreeka väljendist hē Palaia Diathēkē 'vana leping (testament)'. Kristlased nimetavad nende raamatute kogumit vanaks testamendiks, sest nad usuvad Heebrea kirja põhjal, et alates Jeesuse Kristuse tulemisest kehtib Jumala ja inimkonna vahel uus leping.

Judaistid ei tunnista uut uestamenti ega Tanahi nimetamist vanaks testamendiks, kuigi paljud neist peavad Jeesust ajalooliseks isikuks ning isegi ühe tanna õpilaseks.

Vaata ka

Kirjandus

Ludwig Köhler, "Vana Testamendi teoloogia". Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Greif, 1995
Rudolf Smend, "Vana Testamendi tekkelugu". Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Greif, 1996
Christoph Levin, "Vana Testament". Tõlkinud Kadri Metsma, toimetanud Urmas Nõmmik ja Amar Annus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. ISBN 9789949322145