Athanasios

See artikkel räägib kirikuisast, Aleksandria piiskopist; teiste isikute kohta vaata lehekülgi Athanasios (täpsustus) ja Athanasius.

Athanasios Aleksandriast ehk Athanasios Suur (Ἀθανάσιος) (ladinapäraselt Athanasius; kasutatakse ka nimekuju Atanasius; umbes 295–298^[1] Aleksandria^[2] – 2. mai 373^[2] Aleksandria^[2]) oli kreeka kirikuisa ja alates 328. aastast Egiptuse Aleksandria piiskop (Aleksandria patriarh; sellena Athanasios I ehk Athanasius I).

Tema juhtimisel loodi dogmaatiline ortodoksne õpetus, mis sai aluseks nii katoliku kui ka õigeusu kirikule. Ta oli arianismi vastane, keda juba eluajal hüüti kiriku sambaks (selle aunime sai ta Nazianzose Gregorioselt) ja ortodoksia isaks^[2].

Athanasios on õigeusu kiriku pühak (Aleksandria piiskop Athanasios (Atanasius)), katoliku kiriku pühak ja Kiriku doktor ning kopti kiriku pühak.

Nimi

Nimi Athanasios tähendab kreeka keeles surematut. Nime kasutatakse eesti keeles sageli läänekristluse traditsiooni järgi kujul Athanasius. Mattias Palli kasutab nimekuju Atanasius.

Athanasiose järgi on vene keelde tulnud eesnimi "Afanassi".

Kirikulooline taust

Athanasios elas 4. sajandil, mil kristlusest oli saanud Vana-Rooma olulisim usund.

Üks Athanasiose õpetajaid, Aleksandria piiskop Petros suri 311. aastal märtrina.

Aastal 313 andis Milano edikt kristlastele usuvabaduse.

Aastal 325 toimus esimene oikumeeniline kirikukogu, Nikaia I kirikukogu. Athanasios osales seal piiskop Alexandrose sekretärina.

Kristliku ideoloogia ümber käis äge võitlus ja Athanasios pooldas arianismi tõrjumist. 4. sajandi esimesel poolel toimus kujunevas kirikus võitlus õpetuse peasuundade vahel. Väga populaarne oli Areiose õpetus (arianism). Ariaanid väitsid, et Jeesus oli lihtsalt inimene: ta ei olnud Jumal, aga tal oli täita jumalik ülesanne. Osa kirikuisadest eesotsas Athanasiosega leidis, et Jeesus pidi olema sama jumalik kui Jumal ise.

Elu

Sünniaeg

Athanasiose sünniaeg ei ole täpselt teada. Enamasti arvatakse, et ta sündis ajavahemikus 296–298, kuid on ka võimalik, et ta sündis alles 300. aasta paiku või siis 295. aasta paiku. Antiigileksikon annab sünniajaks 295. On teateid, et tema valimisel Aleksandria piiskopiks (328) ei olnud ta veel saanud 30-aastaseks, nagu oli nõutav, või esitas end vanemana, kui ta tegelikult oli. Kui see on tõsi, siis ei saanud ta sündida enne 298. aastat. Sel juhul on aga peetud vähetõenäoliseks, et ta oli 311. aastal surnud piiskop Petrose õpilane ja kirjutas juba 318. aastal teoloogilisi teoseid. Mõningate autorite arvates pidi ta neil põhjustel sündima koguni 293. aasta paiku.

Välimus ja oletused päritolu kohta

Athanasios oli pisut alla keskmist kasvu ja kõhetu, kuid hea kehaehitusega ja väga energiline. Tal oli ilusa kujuga pea, õhukesed punakaspruunid juuksed, väike, kuid tundlikult liikuv suu, kotkanina ning läbitungiv, kuid lahke pilk. Vastased nimetasid teda välimuse ning ka sapise sõjakuse tõttu homunculus'eks. Välimuse põhjal on arvatud, et ta võis olla kopt.

Iseloom

Athanasios oli sõjakas, salvava huumoriga, karm ja järeleandmatu ning karmi enesedistsipliiniga. Ta oli kiire taibuga, hea vaistuga, sundimatu ja lahke käitumisega ning meeldiva jutuga. Ta oli alati julge.

Noorpõlv

Athanasios kasvas üles kristlikus perekonnas. Lapsena oli ta veel tunnistajaks kristlaste tagakiusamistele. Need tegid ta karmiks ja järeleandmatuks. Hea hariduse tõttu on arvatud, et perekond oli jõukas. Siiski võib see olla tingitud teda soosinud piiskop Aleksandrose hoolitsusest.

Athanasios sai suurepärase kreeka hariduse. Ta õppis grammatikat, retoorikat ja filosoofiat. Tema teostest ilmneb Platoni, Homerose, Aristotelese ja uusplatonismi hea tundmine. Aleksandrias õppis ta ka Piiblit sügavalt tundma. Athanasios olevat õppinud 311. aastal surnud Aleksandria piiskopi Petrose juures.

Nooruses lävis ta Egiptuse kõrbemunkadega, sealhulgas Antonios Suurega. Nendelt õppis ta enesedistsipliini ja vaoshoitust, mille pärast teda austasid ka vaenlased. Ka hiljem oli ta kõrbemunkadega heades suhetes ja leidis sageli nende juures pelgupaiga. Mõned autorid on Athanasiose lähedastes suhetes kõrbemunkadega kahelnud.

Athanasios asus elama Aleksandria patriarhi Alexandrose juurde. Aastal 318 oli ta juba diakon ja Alexandrose sekretär. Rufinuse teatel olevat Athanasios piiskop Alexandrosele, kes astus ametisse 313, silma torganud piiskoppi mängiva poisina. Alexandros olevat Aleksandria Petrose märtrisurma aastapäeval pärast jumalateenistust sööma kutsunud hulga prelaate. Külalisi oodates olevat ta aknast näinud maja all mererannal mängivaid poisse. Nad mängisid ristimist. Alexandros käskis poisid enda juurde tuua. Üks poistest (Athanasios) olevat mänginud piiskoppi ning ristinud mõned oma kaaslased. Alexandros otsustas lugeda need ristimised tõelisteks ning panna poisid vaimulikuks õppima.

Juba enne arianismitüli puhkemist (318) või vähemalt enne 323. aastat kirjutas Athanasios raamatukesed "Paganate vastu" (ladina Contra Gentes) ja "Sõna lihakssaamisest" (Oratio de Incarnatione), milles ta näitab oma usu keskse elemendina Jumala inkarneerumist Jeesuses Kristuses ja seega Jumala kohalolu ajaloos. Nõnda on arusaadav, et ta nägi ariaanluses ähvardust kristluse põhiväidetele. Hieronymus võtab need kaks teost kokku nime all "Adversum Gentes Duo Libri" ('Kaks raamatut paganate vastu').

Umbes 319 hakkas preester Areios õpetama, et oli aeg, mil Jeesus Kristust veel olemas ei olnud, ning Jumal-Isa sünnitas või lõi ta alles hiljem.

Juba Aleksandrose 321. aasta entsüklika, milles arianism hukka mõisteti, oli stiili ja sisu järgi otsustades tõenäoliselt osaliselt Athanasiose kirjutatud.

Nikaia oikumeeniline kirikukogu

Athanasios saatis Nikaia esimesel kirikukogul (325) Aleksandrost diakonina. Athanasioselt pärinevad tänini säilinud teated Nikaia kirikukogust. Kuigi Athanasios oli kirikukogul viibinud teoloogidest kõige väljapaistvam, ei olnud tal kirikukogul kuigi suurt mõju. Kirikukogu raames toimunud nõupidamistest ta osa ei võtnud, küll aga polemiseeris ta mitteametlikel debattidel otsekoheselt ariaanide vastu. Hiljem kaitses ta kirikukogu seisukohti, oma ariaanidevastased tööd kirjutas ta aga 13 või 14 aastat hiljem.

Tegevus Aleksandria patriarhina

8. juunil 328 pühitseti Athanasios 17. aprillil surnud Aleksandrose järglasena Aleksandria patriarhiks. Athanasios valiti piiskopiks ühehäälselt, kuigi tal oli Egiptuse kirikus vastaseid. Vastuseisu põhjustas suurelt jaolt Athanasiose otsustav ariaanlusevastasus. Varsti hakkasid ariaanide juhid tema kohta kuulujutte levitama. Ta türanniseerivat kirikut. Samuti olevat Athanasios meletiaanide (Lykopolise Meletiose pooldajate) piiskopi Arseniose tapnud ja tema käe ära lõiganud, et kasutada seda maagilistes rituaalides. Selle tõenduseks näidati ühel kirikukogul Tüüroses kuivatatud inimkätt. Athanasiosel õnnestus aga samal kirikukogul esitleda väidetavalt mõrvatud piiskoppi, kes oli elus ja terve.

Üks ariaanide juhte Eusebios Nikomeediast taotles oma sõbra Areiose kiriklikku rehabiliteerimist. Selle tulemusena tegi keiser Constantinus Suur 328 Athanasiosele ettepaneku, et too taastaks Areiose presbüteriametis Aleksandrias. Athanasios keeldus seda tegemast, mistõttu Eusebiosest sai tema surmavaenlane. Athanasiose vastased liitusid Lykopolise Meletiose pooldajatega, kes Athanasiost laimasid. Constantinus kutsus 331 Athanasiose Nikomeediasse ülekuulamisele. Athanasios õigustas end hiilgavalt, nii et keiser andis talle kaasa kirja aleksandrialastele, milles ta tõendas oma heatahtlikkust Athanasiose vastu.

Kui Athanasios uute süüdistuste ja laimu ajendil 334 Kaisareasse sinodile kutsuti, siis ta sinna ei läinud, vaid veenis Constantinus I kirjalikult nende süüdistuste alusetuses. Tema vastased aga ütlesid keisrile, et Athanasios on rahurikkuja ja tuleb seepärast kõrvaldada. Constantinus I nõustus Athanasiose "personaalküsimuse" arutamisega sinodil enne hauakiriku sissepühitsemist Jeruusalemmas. Ta tegi Athanasiosele ettepaneku ilmuda kirikukogule Tüürosesse, kui ta ei taha, et ta sinna väevõimuga tuuakse. Athanasios asuski 11. juulil 335 Aleksandriast Tüürose poole teele. Teda süüdistasid Meletiose pooldajad ja tema üle mõistsid kohut Eusebiose pooldajad. Et sinodil pöördus asi Athanasiose kahjuks, lahkus ta salaja Tüürosest ning sõitis Konstantinoopolisse, et keiser talle õiguse annaks. Ka kirikukogust osavõtjad suundusid Konstantinoopolisse, kus nad oma nõupidamisi jätkasid ning otsustasid Areiose kirikusse tagasi võtta. Athanasios jõudis Konstantinoopolisse 30. oktoobril. Tema palvel kutsus Constantinus I kirikukogust osavõtjad liikmed õukonda. Kohale ilmusid Eusebios Nikomeediast, Eusebios Kaisareast, Theognos Nikaiast, Patrophilos Skyrhopolisest ning õhtumaa ariaanid Ursacius Singinduumist ja Valens Mursast. Nad süüdistasid Athanasiost poliitilistes salasepitsustes. Eusebios Nikomeediast nimetas Athanasiost ohtlikuks fanaatikuks, kellel on nii suur mõjuvõim, et ta on suuteline Egiptusest tulevad viljalaevad peatama. Et Konstantinoopol ja Rooma sõltusid Egiptuse viljast, tabas see hoiatus Constantinuse tundlikku kohta. 335. aasta lõpus pagendas keiser Athanasiose ilma ülekuulamiseta Augusta Treverorumisse (praegune Trier).

Pärast Constantinuse surma (22. mail 337) otsustasid tema kolm poega, et arvukad arianismitüli tõttu pagendatud piiskopid võivad tagasi pöörduda. 23. novembril 337 naasis Athanasios Aleksandriasse.

Hommikumaad valitses Constantius II, Galliat, Britanniat ja Hispaaniat Constantinus II ning Itaaliat, Illüüriat ja Aafrikat Constans. Eusebios Nikomeediast üritas uuesti Athanasiost kukutada ning võitis oma Nikaia-vastase kirikupoliitika poolele Constantiuse.

339. aasta algul tagandati Athanasios ühe Antiookia sinodi otsusega ning Aleksandria piiskopiks pühitseti kapadooklane Gregorios Aleksandriast. 18. märtsil saabus Aleksandriasse Egiptuse eksarh ning andis teada, et keiserliku dekreedi alusel on Athanasiose järglaseks määratud Gregorios. Järgmisel ööl Athanasios, keda jälitati, põgenes. Samal ajal põles Theonase kirik. Nelja päeva pärast asus Gregorios sõjaväe kaitse all Aleksandriasse. Rahutused ja parteidevaheline võitlus jätkusid. Kui Athanasios linna lähedal asuvas naaberkirikus oma elu pärast kartma hakkas, sõitis ta Rooma. Mõne aja pärast jõudsid sinna ka teised pagendatud Nikaia kirikukogu pooldajad, sealhulgas Markellos Ankyrast. Nii kisti arianismitülisse ka läänekirik, mis asus otsustavalt Athanasiose poolele. Sellest ajast pärinevad tema head suhted paavst Julius I ja Rooma vaimulikkonnaga.

Sügisel 340 mõistis Julius I kokku kutsutud Rooma kirikukogu Athanasiose ja Markellose kõigis süüdistustes õigeks ning kuulutas tema tagandamise õigusvastaseks. Kirikukogu ülesandel teatas paavst sellest idakirikule. Constantinus I alustatud ja Constantiuse lõpetatud Antiookia kuldbasiilika sissepühitsemise puhul oli Antiookias suvel 341 koos kirikukogu, mis mõistis Markellose õpetuse hukka ning asendas Nikaia usutunnistuse kolme erineva vormeliga, mis vältisid nii vormelit "Isaga üheloomuseline" kui ka ariaanlikke vormeleid. Uuel kirikukogul sügisel 341 lepiti kokku neljandas Antiookia vormelis.

Arianismile lähedal seisnud Constantinus II langes 340 sõjas Constansiga. Nüüd valitses Constans kogu Õhtumaad. Ta kutsus hilissügisel 342 Athanasiose enda juurde Mediolanumisse (praegu Milano) ning teatas talle, et mõningate piiskoppide palvel on ta kutsunud oma venda üles kutsuma kokku üleriigilise sinodi. Et Constantiusel oli parajasti venna toetust tarvis, täitis ta Constansi soovi. Athanasios jäi Mediolanumisse, kuni Constans laskis tal pärast oma Britannia sõjakäiku suvel 343 Trieri tulla. Sealt sõitis Athanasius koos Córdoba Hosiusega Sardicasse ehk Serdicasse (praegune Sofia), kus kirikukogu hilissügisel 343 (on oletatud ka 342. aastat) kokku tuli. Umbes 80 Eusebiose pooldajat Hommikumaalt nõudsid umbes 90 või 100 Õhtumaa piiskopilt ning nende poole hoidvatelt samaolemuslikkust pooldavatelt hommikumaalastelt kohalviibivate pagendatud piiskoppide Athanasiose, Ankyra Markellose ja Gaza Asklepase väljaheitmist sinodilt. Kui sellest keelduti, eraldusid Eusebiose pooldajad eraldi kirikukogule. Pärast uut uurimist kuulutas enamuskirikukogu Athanasiose, Markellose ja Asklepase süütuteks ning nende järglased usurpaatoriteks. Kumbki pool pani teise kirikuvande alla. Nii oli ida- ja läänekiriku vaheline osadus katkenud. Constantiuse katse Eusebiose pooldajate kirikukogu otsuseid Hommikumaal väevõimuga ellu viia soikus, sest päevakorras oli sõda Pärsiaga. Gregorios Aleksandriast suri 26. juunil 345. Nüüd lubas Constantius Athanasiosel pagendusest naasta. 22. oktoobril 346 saabus Athanasios Aleksandriasse. Rahvas võttis ta vaimustusega vastu. Isegi arvukad kõrbemungad tulid teda tervitama. Nõnda ilmne toetus võimaldas Athanasiosel umbes kümneks aastaks Aleksandriasse jääda.

Pärast Constansi surma (350) sai ainuvalitsejaks ariaan Constantius ning algas ariaanidepoolne tugev surve. Eusebiose pooldajad esitasid teisel Sirmiumi kirikukogul üldsõnalise usutunnistuse, nn esimese Sirmiumi vormeli, mis pidi asendama Nikaia usutunnistust. See oli kooskõlas 341. aasta Antiookia kirikukogu usutunnistusega. Õukonnapiiskoppide Ursaciuse ja Valensi algatusel muutus keisri ariaanlik poliitika agressiivseks. Arles'i kirikukogul 353 ja eriti Milano kirikukogul 355, kus osales üle kolmesaja läänekiriku piiskopi ja vähesed idakiriku piiskopid, nõudis Constantius õhtumaa piiskoppidelt Athanasiose hukkamõistmist ja Nikaia usutunnistusest loobumist, 351. aasta esimese Sirmiumi vormeli tunnustamist ning osaduse taastamist idakirikuga. Keiser pani end maksma. Tõrkujad (sealhulgas Eusebius Vercellist, Lucifer Calarisest, Dionysius Milanost, Liberius Roomast, Hilarius Poitiers'st ja Paulinus Trierist) pagendati.

Suvel 355 saabus Aleksandriasse Athanasiose kukutamist ette valmistama riigikantselei ametnik, kes aga nelja kuu pärast linnast lahkus, sest ta nägi, kui ustavalt rahvas oma piiskopi poole hoidis, ega julgenud seetõttu midagi ette võtta. Egiptuse sõjaväehalduse ülemale, kes jaanuaris 356 Aleksandriasse ilmus, kuulutas Athanasios, et ta kuuletub üksnes kirjalikule väljasaatmiskäsule. 9. veebruaril 356 tungis koguöise teenistuse ajal sõjavägi Theonase kirikusse. Järgnes möll ja verevalamine. Tunglemises õnnestus Athanasiosel vahistamisest pääseda ning ta põgenes Egiptuse kõrbemunkade juurde. 24. veebruaril 357 astus Athanasiose järglasena Aleksandrias ametisse kapadooklane Georgios.

Pärast Nikaia usutunnustuse vastaste võitu ilmnesid nende omavahelised lahkarvamused. Tekkis kolm parteid. Esimese partei moodustasid radikaalsed ariaanid Areiose ja Eunomiuse juhtimisel. Neid nimetati eksukontiaanideks, anhomoilasteks ja heterusiastideks.

Teise partei moodustasid homoiousiaanid, suur osa origeneslikust keskparteist. Seda juhtis Basileios Ankyrast, kes esitas 358 Ankyra kirikukogul vormeli, et Jumal-Poeg on "olemuselt isa sarnane". Kolmas partei oli homoilased, õukonnapartei Ursaciuse ja Valensi juhtimisel. Aastal 357 kolmandal Sirmiumi kirikukogul vältisid nad nn teises Sirmiumi vormelis "ebapiibellikke väljendeid" "olemuselt üks" ja "olemuselt võrdne" ning jäid kindlaks Poja allutatusele Isale. Mais 359 leppisid homoilased ja homoiousiaanid V Sirmiumi kirikukogul keisri juuresolekul kokku nn neljandas Sirmiumi vormelis, mis nimetas Poega "Isa sarnaseks Pühakirja järgi" ning lõpuks kordas: "igas suhtes Isa sarnane".

Constantius kutsus 359 kokku kaks eraldi kirikukogu, Õhtumaa kirikukogu Riminisse (Ariminumisse) Itaalias, Hommikumaa kirikukogu Seleukiasse Isaurias. Kumbki kirikukogu pidi toimuma omaette ning hiljem pidi kumbki neist saatma Konstantinoopoli õukonda kümme saadikut, et Õhtumaa ja Hommikumaa kirik omavahel kokkuleppele jõuaksid.

Mais 359 tuli kokku Õhtumaa kirikukogu. Kohal oli kolm-nelisada piiskoppi, sealhulgas umbes 80 ariaani. Enamus kuulutas end Nikaia kirikukogu pooldajateks ning 21. juulil pandi Valens ja Ursacius kirikuvande alla. Keisri juurde läkitati kümme saadikut ning paluti lubada kirikukogul laiali minna. Ka vastaspartei saatis oma saadikud Konstantinoopolisse. Constantius teatas kirikukogule, et saadikud peavad teda Adrianoopolis ootama, sest "sõjaliste ettevõtmiste tõttu" ei saa ta neid praegu vastu võtta. Kirikukogu liikmetel, kes kordasid laialiminekupalvet, käskis keiser Riminisse jääda. Vahepeal leppisid enamuse saadikud vähemuse saadikutega kokku ja võtsid läbirääkimistel Nikaias Traakias 10. oktoobril vastu Valensi poolt muudetud neljanda Sirmiumi vormeli: fraas "igas suhtes" tõmmati maha.

Pärast nende tagasitulekut tunnustus enamus Riminis seda vormelit ning palus keisril kirikukogu laiali saata. Et aga veel umbes kakskümmend piiskoppi selle vormeli heakskiitmisest keeldusid, pidid kõik kohale jääma, kuni detsembris lõpuks kõik järele andsid. Valens sõitis üksmeelele jõudnud kirikukogu saadikutega Konstantinoopolisse keisri juurde. Septembris 350 algas Seleukias Hommikumaa kirikukogu. Enamuses olid homoiousiaanid. Vähemuse juht Akakios Kaisareast esitas vormeli, mis oli neljanda Sirmiumi vormeliga sisulises kooskõlas, ainult et seal oli "mittesarnane" hukka mõistetud ja "igas suhtes" maha tõmmatud. Kirikukogu lõhenes. Homoiousiaanid pidasid omavahel edasisi läbirääkimisi, tagandasid Akakiose ja teised peamised opositsiooni esindajad ning saatsid keisri juhtnööri järgi Konstantinoopolisse kümme saadikut. Seal ootasid neid juba akakiaanide esindajad. Parteidevaheline võitlus jätkus. Homoiousiaanid saavutasid Akakiose hukkamõistmise. Akakiaanidega liitusid Valens ja Rimini kirikukogu saadikud, kes detsembris Konstantinoopolisse saabusid. Keisri surve all võtsid ka Seleukia saadikud 31. detsembril vastu Nikaia vormeli ja Akakios tähistas 360 oma pooldajatega Konstantinoopoli kirikukogul homoilaste võitu.

3. novembril 361 Constantius suri. Keiser Julianuse võimuletulekuga algas arianismitüli viimane faas (361–381). Kõik pagendatud tohtisid tagasi pöörduda. Athanasios saabus 21. veebruaril 362 Aleksandriasse ning sai kohe jälle oma piiskopitoolile istuda, sest vastupiiskop Georgios oli rahvaülestõusu käigus 30. novembril 362 vangistatud ja 24. detsembril mõrvatud. Athanasios taotles kõikide arianismi vastaste ühinemist ning nõudis sellepärast 362 Aleksandria kirikukogul ainult Nikaia usutunnistuse üldist tunnustamist, jättes konkreetse tõlgendamise igaühe otsustada tingimusel, et arianism on välistatud. Homoiousiaanid ja homousiaanid ("vananikaialased") lähenesid teineteisele oluliselt. Nii tekkis "uusortodoksia" ehk "noornikaialaste" dogmaatiline suund. Vananikaia vormelist "olemuselt üks" sai uusnikaia vormel "olemuselt võrdne". Vana- ja uusnikaialaste edasist ühinemist taotlesid "kolm suurt kapadooklast" Basileios Suur, Gregorios Nazianziosest ja Gregorios Nyssast.

Pärast lühikest tegevusaega saatis Julianus Athanasiose maalt välja. 24. oktoobril 362 lahkus ta Aleksandriast ja läks Teebasse. Saades teada Julianuse surmast (26. juuni 363), sõitis ta keiser Jovianuse juurde, kes võttis ta Antiookias aupaklikult vastu, ja saabus 20. veebruaril 364 Aleksandriasse.

Pärast Jovianust valitses läänes Valentinianus I ja idas tema arianismimeelne vend Valens. Homoiousiaanlik Lampsakose kirikukogu sügisel 364 kuulutas 360. aasta Konstantinoopoli kirikukogu otsused kehtetuks ning varsti pärast toda kirikukogu aset leidnud homoiousiaanlike piiskoppide tagandamise homoilaste poolt mitteõiguspäraseks. Valens käskis kevadel 365 kõik Constantiuse poolt tagandatud piiskopid, kes Julianuse ajal olid oma positsioonid tagasi saanud, uuesti ära ajada. Athanasios põgenes 5. oktoobril 365 salaja linnast "uue jõe äärsesse villasse" Aleksandria lähedal, enne kui keiser jõudis langetada prefektide poolt palutud otsuse, kas ka Athanasios käib selle edikti alla. Keisri käsuga pandi ta 1. veebruaril 366 jälle ametisse. Tema elu viimasel seitsmel aastal teda enam ei rünnatud.

Ariaanluse vahelduva edu tõttu pagendati Athanasios Aleksandriast kokku viis või võib-olla seitse korda, kuid tema võim taastus iga kord. Selle kohta käib fraas Athanasius contra mundum ('Athanasius maailma vastu'). Üks pagenduskohti oli Trier, kus teda 335 või 336–337 ja 343 võõrustas piiskop Maximinus. Aastatel 339–345 viibis ta põhiliselt Roomas. Ainult aastatel 366–373 sai ta takistamatult oma patriarhiaadis tegutseda.

Tegevus ja looming

Athanasios jäi leppimatuks arianismi vastaseks ning suutis saavutada selle ketserluseks tunnistamise.

Kuni oma teise pagenduseni (339) eelistas Athanasios Jumal-Poja ja Jumal-Isa vahekorra sõnastamisel fraase "olemuselt sarnane" ja "igas suhtes sarnane". Hiljem hakkas ta otsustavalt pooldama Nikaia kirikukogu vormelit "Isaga olemuselt üks". Ta püüdis kaitsta Kristuse jumalikkust mis tahes eksiõpetuste vastu.

Filosoofiline logosemõiste Athanasiost ei huvitanud. Ta püüdis kristoloogiat seostada lunastusõpetusega. Loodu ega pooljumal ei saa inimesi lunastada. Sellepärast võitles ta ka arianismi vastu. Ainult Logos (Sõna), kes on olemuslikult Jumal, saab kõduvusse langenud inimkonnale tuua kõdumatuse. Ainult Kristuse täielik jumalikkus tagab inimestele lunastuse, mis seisneb jumaliku olemuseni jõudmises, jumalikustumises: "Tema sai inimeseks, et meie jumalikustuksime."

Athanasiose mõtted olid olulised inkarnatsiooniõpetuse väljakujunemisel. Ta oli inkarnatsiooniõpetuse suurim kaitsja.

Athanasios redigeeris ja korrastas ka Pühakirja. Uus Testament sai just tema käe all oma praeguse sisu ja tähenduse. Oma 39. ülestõusmispüha-kirjas määras ta kindlaks praegu tunnustatud Uue Testamendi kaanoni. Enne seda olid levinud erinevad Uue Testamendi variandid. Lisaks Athanasiose poolt Piiblisse jäetud evangeeliumidele oli umbes samapalju neid, mis välja jäid. Samast evangeeliumist võis olla eri sisuga variante. Athanasiose kaanoni kinnitasid lõpuks mitmed kirikukogud ja see sai üldtunnustatuks.

Athanasiose teosed on 4. sajandi kirikuloo kõige tähtsamad allikad. Hoolimata korralikust haridusest ei pööranud ta oma teoste vormile mingit tähelapanu, vaid ainult sisule.

Umbes aastatel 360–370, varsti pärast Antonios Suure surma, kirjutas Athanasios tema eluloo, legendilaadse "Antoniuse elu" ("Vita Antonii"), mis sai oluliseks inspiratsiooniallikaks nii lääne- kui ka idakiriku munkadele. See teos oli eeskujuks hagiograafidele ning aitas levitada munklust ja selle meetodeid eriti Läänes. Athanasiose autorsust on mõned uurijad ka kahtluse alla seadnud.

Talle on omistatud ka Athanasiose usutunnistus, mis on aluseks katoliiklusele, kuid mille autor pole kindlalt teada. Igatahes põhineb see usutunnistus Athanasiose mõtetel.

Athanasiose paljude kirjutiste seas on eriti tähtsad veel "Kõned ariaanide vastu", "Ariaanide ajalugu", "Apoloogia ariaanide vastu" ja "Nikaia sinodi dekreetidest".

Athanasiose ülestõusmispühade kirjad, millest 13 on säilinud vanasüüriakeelses tõlkes, pakuvad huvi kaasaja kujutamise tõttu.

Athanasiosele on omistatud ka hulgaliselt kirju, mis on hiljem osutunud võltsinguteks.

Austamine

Kirst püha Athanasiose säilmetega Markuse katedraalis Kairos

Õigeusu kirikus on Aleksandria piiskopi Athanasiose (Atanasiuse) ja piiskop Kyrillose mälestuspäev 18. jaanuaril. 2. mail tähistatakse Athanasiose säilmete üleviimist.

Katoliku kirikus austatakse Athanasiost pühakuna (usutunnistajana) ja Kiriku doktorina. Tema poole palvetatakse, kui on probleeme hambavaluga. Athanasiose mälestuspäev on 2. mai. See on memoria obligatoria.

Ka anglikaani kirikus on tema mälestuspäev 2. mail. Sel päeval mälestatakse teda ka luteri kirikus.

Athanasios on pühak ka kopti kirikus. Tema maised jäänused on Kairos kopti kiriku Markuse katedraalis.

Viited

↑ Bautzi leksikoni järgi umbes 295.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Sissekanne Bautzi leksikonis

Kirjandus

Antiigileksikon, I kd., lk. 74.
Joseph von Görres, Athanasius, Regensburg : Verlag von G. Joseph Manz, 1838; teavik Athanasios E-kataloogis ESTER
Die Allokution des Papstes Gregor XVI vom 10. December 1837 : mit einem Nachtrage über Goerres Athanasius, Hannover : Hahn, 1838; teavik Athanasios E-kataloogis ESTER
Joseph Tixeront, Histoire des dogmes. 2, De saint Athanase a saint Augustin, Paris : Lecoffre, 1909, 2. éd.; teavik Athanasios E-kataloogis ESTER
Иеромонах Кирилл (Лопатин), Учение святого Афанасия Великого о Святой Троице : (сравнительно с учением о том же предмете в три первые века) Казань: 1894 (Типо-литогр. Императорского университета); teavik Athanasios E-kataloogis ESTER

Välislingid

[1] Bautzi leksikoni järgi umbes 295.

[bautz-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Sissekanne Bautzi leksikonis

[1]

[2]