Karl Johann Wilhelm Badendick

Karl Johann Wilhelm Badendick (9. jaanuar 1889 Tartu – 25. märts 1941 Leningrad) oli Venemaa Keisririigi (1914–1917), Punaarmee (1917–1918), Eesti Vabariigi (1918–1919) ja Loodearmee (1919–1920) sõjaväelane, polkovnik.

Noorpõlv

Karl Badendick sündis Tartus. Sajandivahetusel kolis ta koos vanemate ning kahe venna ja kahe õega elama Nõmmele. Pärast Tallinna Reaalkooli lõpetamist 1908. aastal töötas kuni 1910. aastani kontoritöötajana Londonis.

Sama aasta septembris astus Badendick Tallinnas 91. Dvina jalaväepolku (91-й пехотный Двинский полк) sõjaasjandust õppima. Oktoobris 1911 anti talle lipniku auaste. Seejärel kolis Nõmmele ja töötas oma isa ettevõtte (mis kauples masinaajamite rihmade ja kontoritarvetega) kontoris.

Sõjaväeline teenistus

1914. aasta augustis arvati Karl Badendick Venemaa Keisririigi relvajõudude koosseisu ning määrati roodukomandöriks 294. Berezino jalaväepolku (294-й пехотный Березинский полк). 7. märtsil 1915 autasustati teda Stanislawi 3. järgu ordeniga. Sama aasta 9. septembril kinnitati tema autasustamine Georgi ordeni 4. järguga ja ülendati alamleitnandiks. 26. novembril sai Badendick leitnandiks. Edasi autasustati teda Anna 3. järgu ordeniga ning 11. juulist 1916 ülendati ta staabikapteniks ja teda autasustati ka Stanislawi 2. järgu ordeniga. 1916. aasta 5. detsembril sai talle osaks kardpaela kandmise õigus.

Alates 27. jaanuarist 1917 arvati Karl Badendick Taga-Amuuri piirivalve jalaväepolku (Заамурский пограничный пехотный полк). Sama aasta 18. juunil autasustati teda Vladimiri 4. järgu ordeniga ning 10. juulist ülendati kapteniks. Edasine teenistus aga kulges juba 74. Stavropoli jalaväepolgus (74-ый пехотный Ставропольский полк).

Pärast oktoobrirevolutsiooni detsembris 1917 sattus Karl Badendick Punaarmeese, kus teenis kuni veebruarini 1918 Kamenets-Podolskis asuvas 12. armeekorpuses, mil see väeosa sattus algul petljuralaste ning seejärel kohe Saksa armee kätte vangi. Viimane saatis korpuse laiali märtsis 1918 ja vahetult kohe pärast seda asus Badendick elama Nõmmele oma isa juurde, kes just äsja (24. veebruaril 1918) oli teist korda valitud Nõmme alevivanemaks.

22. detsembril 1918 sõlmisid sõjaminister Konstantin Päts ja alampolkovnik Karl Badendick lepingu, mille kohaselt viimane formeerib 20 päeva jooksul 400-mehelise löögivõimelise üksuse "Vene Valgete Ohvitseride Partisanisalk". Lepingu kohaselt kuulus salk Eesti relvajõudude koosseisu ja pidi kaitsema Eesti Vabariiki enamlaste sissetungi eest.

Märtsi lõpus 1919 formeeriti partisanisalk ümber Reveli polguks, mis läks üle Loodearmee koosseisu. Sama aasta juuli alguses sai Badendick korralduse formeerida veel üks uus polk. Ta formeeris 750-mehelise Kolõvani polgu. 1. septembril 1919 ülendati ta polkovnikuks ning autasustati Vladimiri 3. järgu ordeniga. Badendicki osavõtt sõjategevusest lõppes jaanuaris 1920. Pärast seda asus ta elama õe juurde Saaremaale, kust 11. oktoobril 1920 suundus Tallinna ja sealt hiljem Nõmmele.

Riigikeele mitteoskajana loeti Babendick reameheks Vabariigi Valitsuse otsusega 7. maist 1924.

Tegevus Eesti Vabariigis

Pärast Vabadussõja lõppu tegeles Karl Badendick koos oma venna Friedrichiga suures ulatuses kummikaupade äriga. 1930. aastast töötas volinikuna Soome AS "Nokia" Eesti esinduses Tallinnas. Koos oma tütrega asutasid nad Tallinnas (Rataskaevu 22) kaubamaja Heiko.

Töö kõrvalt osales Badendick peaaegu kõigis Tallinnas tegutsenud legaalsetes ja illegaalsetes valgekaartlikes organisatsioonides. Ta kuulus Vene klubi (1924–1927) juhatusse, samuti ühingusse "Vene kool Eestis" (1926–1940), oli aastatel 1926–1937 spordiühingu Vitjaz liige (selle juht 1931–1936) ja 1931–1940 "Vene Vigastatud Sõjaväelaste Abistamise Ühing Eestis" liige. Kuulus Vene Üld-Sõjaväelisse Liitu (Russki Obštševoinski Sojuz) ja Georgi ordeni kavaleride ühendusse Eestis.

21. juunil 1940 vahistati Karl Badendick Eesti Poliitilise Politsei poolt kahtlustatuna tegevuses, mis on ohtlik Eesti riigi sisemisele julgeolekule ja avalikule korrale, ning samas anti ta kohe ka üle NKVD vastuluurele. Viimane aga toimetas Badendicki juba 23. juuniks Leningradi, Voinovi 25 asuvasse sisevanglasse, kus ta kohe ka teist korda vahistati, nüüd siis juba Leningradi NKVD poolt süüdistusega kui sotsialismi vaenlane kes organiseeris NSV Liidu vastu suunatud kontrrevolutsioonilist tegevust.

11. jaanuaril 1941 mõistis Leningradi Sõjaväeringkonna Sõjatribunal Karl Badendicki surma. Kohtuotsus viidi täide 1941. aasta 25. märtsil Leningradis.

Isiklikku

Regina Sekundoga (1889–1943, sündinud Lätis Daugavpilsis) tutvus Karl Badendick Londonis. Nende abielu sõlmiti Peterburi Maria-Magdalena koguduses 5. oktoobril 1912. Abielust sündis kaks last: poeg Konstantin (1914–1988) ja tütar Margarethe (1918–1988).

Kirjandus

• Georgi ordeni kavalerid Eestis. ISBN 9985-858-39-5.
• Nõmme Muuseum 2004-2005. Nõmme Linnaosa Valitsus. ISBN 9949-13-067-0. Nõmme perelood. Lk 6.
• Труды русского исследовательского центра в Эстонии. Выпуск 3. ISSN 1406-8699. Lk 53.