Arutelu:Karl Johann Wilhelm Badendick

Artiklist ei selgu tähelepanuväärsus. --Metsavend 23. märts 2015, kell 11:49 (EET)

Minu meelest on ta tähelepanuväärsem kui arvutud Eesti ohvitserid, kellest meil artiklid on. Andres (arutelu) 23. märts 2015, kell 14:13 (EET)

Äkki võtaks selle kustutamismärke ära? Siiamaani pole kustutamise poolt rääkivaid argumente esitatud ja artikkel on vahepeal täienenud ka. Determist (arutelu) 23. märts 2015, kell 18:35 (EET)

Hea küll, ma võtan ära. Eks siis Metsavend paneb tagasi, kui tarvis. Andres (arutelu) 23. märts 2015, kell 19:05 (EET)

Toimetasin artiklit natuke. Lisamaterjali vajalikkus jääb küll ebaselgeks ja viited võiksid ka ühel hetkel artiklisse ilmuda. Ja veel: kas pealkiri ei peaks olema pigem kujul "Karl Badendick"? Georgi ordeni kavaleride andmebaas kasutab üldse nimekuju "Karl-Johan Badendick". Determist (arutelu) 27. märts 2015, kell 17:00 (EET)

---

...1908. aastal asus ta tööle kontoritöötajana Londonisse, firmasse "Vassiili Matvejeff"...

Seesugune nimekuju Londonis? Kahtlen selles. 88.196.28.229 2. aprill 2015, kell 23:43 (EEST)

Palun leida õige nimekuju. Võtan seniks välja. 88.196.28.229 3. aprill 2015, kell 18:01 (EEST)

---

...septembris siirdus Badendick Peterburi Dvinski-nimelisse jalaväepolku sõjaasjandust õppima...

See on ilmselt 91. Dvinski jalaväepolk (91-й Двинский пехотный полк) ja selle asukohaks on märgitud Tallinn (Ревель). Parandan. 88.196.28.229 3. aprill 2015, kell 15:33 (EEST)

---

Võtsin välja, sest puudub entsüklopeediline väärtus:

Polpoli toimiku "Akt nr 1001" materjale

Pärast seda kui Eesti Poliitiline Politsei oli 21. juunil 1940 Karl Badendicki vahistanud ja NKVD-le üle andnud, alustas ta oma 6. juuli 1940 määrusega kriminaaltoimiku "Akt nr 1001" koostamist tema tütre Margarethe kohta. Selle toimiku raames koostas Polpol 5 määrust, sooritas 4 läbiotsimist ja kuulas üle 7 inimest, vahistades neist 2.

ÜLEKUULAMISPROTOKOLL.

8.juulil 1940 a. assistent poliitilise politsei komissari juures Tallinnas, Karl Hubrl, KKS § 241 korras oma ametkohas kuulas tunnistajana üle alljärgneva isiku, kes peale KrS § 141´ sisu teatavaks tegemist seletas vandeta:

Minu nimi on Margarethe Karli tr. Martoja,

sünd. 5. jaanuaril 1918., neiuna Badendieck,

eluk. Tallinnas, Köie t. 1-2, gümnaasiumi hari-

dusega, abielus, elukutselt äriomanik, kohtu-

likult karistamata, E.V. kodanik, rahvuselt

venelane.

Olen Soome spiditsiooni kaubamaja "Heiko" omanik formaalselt, tegelikult aga kuulub see minu isale Karl Karl Badendieck´ile. Mina viibisin puhkusel Narva-Jõesuus 1. juunist kuni 25 juunini s.a. Samal päeval läksin ametisse ja siis räägiti minule, et minu isa Karl Badendieck olevat toonud kogu asju meie kaubamaja lattu ümberkolimise tõttu hoiule. Ma ootasin isa korraldust nende asjade kohta ja et temalt üle nädala mingit seisukohavõttu asjade suhtes ei saanud ning meie laoruumi vajasime, viisin oma algatusel need asjad oma korteri. See toimus 3 ja 4 juulil s.a. Asju oli üldse 20 paki ümber, neist kaheksa pilti. Oma kodus ma vaatasin nimetatud asjad läbi kas neis ei ole mingit relva. Seda soovitas teha minu abikaasa kes teenib põllutööministeeriumis joonestajana ja oli arvamisel et minu isa kui endine vene sõjaväelane-ohvitser võis sellist omada. Läbivaatamisel ma relva ega midagi muud seadusevastast ei leidnud ja asjad panin jällegi pakkidesse tagasi ning asetasin need vannituppa, pildid aga saali kapile. Läbiotsimisel 8. juulil s.a. olid kõik minu poolt minu isale kuuluvad asjad kohal, mida lasksin 3 ja 4 juulil s.a. "Heiko" laoruumist oma juurde tuua. Kinnitan kõige kategoorilisemalt et mina ei ole ühtegi eset oma isale kuuluvatest asjadest kõrvaldanud. Ka ei ole ma teadlik, et minu isa oleks omanud end. Judenitschi armee polgu lippu, monarhistlist kirjandust või kirjavara, relvi ehk midagi muud mis võiksid rikkuda Eesti välissuhteid teiste riikidega. Oma isaga ma ei elanud koos juba lapseeast saadik. Kahe aasta eest enne "Heiko" kaubamaja asutamist astusin isaga ühendusse ja sedagi vaid ärilises mõttes. Tema isiklikust elust ja varast, samuti ka tema tegevusest ning läbikäimistest teiste isikutega ma midagi ei tea. Oma ema kaudu kuulsin täna läbiotsimisel, et minu isal on tõesti end. Judenitschi armee polgu lipp hoiul olnud. Seda aga isiklikult näinud ei ole. Kes minu isa asjad Rataskaevu t. nr. 22 "Heiko" kaubamajja tõi, seda ma ei tea. Muud asja kohta seletada ei ole. Protokoll loetud ette - õige:

(allkiri)

(allkiri)

Poliitilise Politsei Assistent Tallinnas

ÜLEKUULAMISPROTOKOLL.

9. juulil 1940 a. assistent poliitilise politsei komissari juures Tallinnas, Karl Hubel, KKS § 241 korras kuulas oma ametkohas kahtlusalusena-tunnistajana üle alljärgneva isiku, kes peale KrS § 141´ sisu teatavaks tegemist seletas vandeta:

Minu nimi on Margarethe Karli tr. Martoja,

sünd. 5. jaanuaril 1918 a., eluk. Tallinnas,

Köie t. 1-2 ehk V. Kalamaja t. 33a-2.

8. juulil s.a. minu poolt ülekuulamisel antud seletus ei vasta tõele, kuna karistuse kartusel varjasin tõeolusid. Asja käik tegelikult oli järgmine: 25. juunil s.a. hommikul läksin "Heiko" kontori ametisse, kus oma laua laekast leidsin igasugust monarhistlise sisuga kirjandust ja kirjavara. Täpselt neid loetella ma ei tea, kuna neid lähemalt ei vaadanud ega lugenud. Selle kirjavara ma panin sumadani missuguse koos teiste asjadega viisin 3. juuli ennelõunat oma elukohta Köie tänavale nr. 1. Seal võtsin kõik minu isale kuuluvad ja "Heiko" kontorist toodud pakid lahti ja sorteerisin nad läbi. Need esemed, mida pidasin kahtlaseks asetasin ahju ja põletasin ära. Neid raamatuid, brosüüre, üksikuid trükituid lehti oli terve hulk, lisaks neile kogu ajalehti mis olid välismaa päritoluga. Põletamist algasin kell 12.00 ja minu abikaasa koju tulekul jatkasime seda koos, mis kestis kuni kella 20.00-ni. Selle aja vältel olid kõik kastid ja sumadanid läbi vaadatud ja mis kahtlane tules hävitatud. Sama päeva õhtul asju kokku pannes leidsin ühe musta riide seest pakituna end. Judenitsi armee polgu lipu, formaadilt kaunis suur, valget värvi, teiselt poolt kollane, millele halli siidiga välja õmmeldud surnupealuu. Minu abikaasal oli kahju seda lippu ära hävitada, kuna see mälestus esemena võis väärtuslik olla minu isale Karl Badendieck´ile, kuid minu peale käimisel ta asetas selle samuti ahju ja põletas ära. Kinnitan otsekohe ja ausalt, et kõik see mis kuidagi kahtlane oli minu isa asjade hulgas ja arvatavasti võis sekeldusi tuua minule ja võib olla ka minu isale meie koos hävitasime ära ja ükski ese ega muud materjalid pole sattunud kolmandasse kätesse. Mina isiklikult ega minu abikaasa pole kunagi poliitiliste küsimustega tegelenud. Nii mina kui ka abikaasa oleme saanud Vene gümnaasiumi hariduse ja osaliselt kasvatatud N. Liidu riigikorra pooldavas vaimus, missugune viimaste sündmuste tõttu on veelgi süvenenud. Asjade hävitamise panin korda koos oma mehega kaastundest oma isa vastu, kuna selle materjali olemasolu ehk oleks võinud temale saatuslikuks saada. Oma isa, Karl Badendieck´i, tegevuse ja ilmavaate ning läbikäimiste kohta ma midagi seletada ei tea, kuna elasin temast juba lapseeast eemal ja alles kahe aasta eest astusin viimase soovil tema juurde teenistusse.

Palun minule ja samuti minu abikaasale aset leidnud kergemeelne tegu andestada sest meie mõlemad oleme toiminud heas usus oma kõige lähema vastu, et hoida ära arusaamatusi ja kergendada tema saatust. Olime teadlikud, et Badendieck on areteeritud ja teda süüdistatakse monarhistliste ringidega läbikäimises ja võib olla veel mõneski muus, milles meie polnud teadlikud.

Muud asja kohta seletada ei ole. Protokoll loetud ette - õige:

(allkiri)

(allkiri)

Assistent Poliitilise Politsei

Komissari juures Tallinnas

MÄÄRUS NR 79

9. juulil 1940. a. Poliitilise Politsei komissar Tallinnas, võtnud arvesse, et Margarethe Karli tr. Martoja´le langeb põhjendatud kahtlus teos mis on ohtlik riigi sisemisele julgeolekule ja avalikule korrale ning võib rikkuda riigi välissuhteid, mispärast käsitades Kaitseseisukorra seaduse § 23

määras:

E. V. kod. Margarethe Karli tr. Martoja, sünd. 5. jaanuaril 1918. a. võtta vahi alla.

(allkiri)

Poliitilise Politsei komissar Tallinnas

Käesolev määrus on minule kuulutatud 9. juulil 1940. a. kell 15.00

(allkiri)

Määruse kuulutas:

(allkiri)

Assistent Poliitilise Politsei

Komissari juures Tallinnas

"Vene Valgete Ohvitseride Partisanisalga" formeerimise käigus (detsember 1918 - jaanuar 1919) lasi Karl Badendick salgale valmistada ka lipu.

9. veebruaril 1919 saadeti salk Tallinnast rindele Punaarmee vastu. Ärasaatmine toimus piduliku rivistusega Vabaduse väljakul vahetult vägede ülemjuhataja J. Laidoneri juhtimisel. Tseremoonia käigus anti ka lipp pidulikult selle valmistajate poolt Karl Badendickile üle. Väljakult lahkuti lipuga paraadmarsil läbi kesklinna.

Pärast sõja lõppu ei kuulunud lipp enam Badendickile. Enne partisanisalga moodustamise 10. aastapäeva palus Karl Badendick endistel rindekaaslastel lipp üles otsida. See leitigi ning otsustati, et lipp peab olema salga organiseerija ja endise juhi käes. Ja nii antigi see salga 10. aastapäeva pidulikul tseremoonial nüüd siis juba teistkordselt Badendickile üle.

Olles spordiühingu "Vitjaz" juht, paigutas Badendick salga lipu avalikult välja ühingu peahoone fuajeesse, kus see oli nähtav kõikidele hoone külastajatele. Pärast ühingust lahkumist viis ta lipu endale koju.

Kriminaaltoimiku "Akt nr 1001" läbiotsimiste ja ülekuulamiste käigus nimetab Polpol endise partisanisalga lipu ümber Judenitši armee polgu lipuks. Pole teada, kas Polpol tegi seda teadmatusest või tahtlikult, aga võib ka olla et ümbernimetamine toimus hoopis NKVD soovil või käsul.

Kassatsioonkaebus

Karl Badendick sai võimaluse Leningradi Sõjaväeringkonna Sõjatribunali kohtuotsust (kõrgeimat karistusmäära - mahalaskmist) vaidlustada NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumis 72 tunni jooksul otsuse koopia kättesaamise hetkest.

Kassatsioonkaebus asub Moskvas, endise NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegiumi arhiivis asuvas Karl Badendicki toimikus. Alljärgnevalt on edastatud kaebuse tõlge.

NSVL ÜLEMKOHTU SÕJAKOLLEEGIUMI

ESIMEHELE

Süüdimõistetud Badendieck Karl

Heinrichi p. sünd. 1899. a. Tartus

(Jurjev), Eestis, sakslane.

Kassatsioonkaebus

1941. a. 11. jaanuaril LSR Sõjatribunal Leningradi linnas mõistis mind sooritatud kuritegude eest süüdi ja karistas VNFSV KK § 58-4 alusel kõrgeima karistusmääraga, mahalaskmisega ühes kogu vara konfiskeerimisega

Elades Eestis, NSV Liidu vastu vaenulikult meelestatud režiimi ja valitsusega riigis, sattusin ma 1918. aastal olukorda, mis kiskus mind Nõukogude-Eesti vahelisse sõtta, esialgu Eesti vägedes, hiljem aga Judenitši armee koosseisus. Pärast vaherahu sõlmimist 1920. a. tegelesin ma kaubandusega, hoides kõrvale poliitilisest tegevusest. Ajavahemikus 1924-1926 kohtusin ma isikutega, kes tegid mulle ettepaneku astuda mõnedesse valge liikumise ühendustesse, tänu millele leidsin kiiresti palju sõpru, kes kõik olid NSV Liidu suhtes vaenulikult häälestatud ning mõjutasid mind osa võtma nõukogudevastasest poliitilisest tegevusest. Aktiivselt osalesin ma nende organisatsioonide töös alates 1930.a. lõpust kuni 1936. a. keskpaigani. Siis minu vaated NSV Liidu suhtes muutusid ning ma asusin vähendama oma nõukogudevaenulikku tegevust. Kergemeelsusest ma siiski ei katkestanud seda, jätkates sidemeid teatud isikute grupiga ning jäädes organisatsioonidesse, mille kohta ma teadsin, et need on nõukogudevaenulikud.

Uurimise käigus ning kohtus tunnistasin ma täielikult oma süüd ja kõiki minu poolt korda saadetud kuritegusid. Puhtsüdamlikult kahetsen seda, lubades tulevikus enam mitte kunagi suhelda inimestega, kes suhtuvad vaenulikult ning mittelojaalselt NSV Liitu, tema režiimi ja valitsusse. Tahan ausalt teenida ja töötada NSV Liidu heaks. Mitte kunagi ei hakka ma rikkuma tema seadusi ega nõudmisi. Kogu jõuga püüan täies mahus heastada oma süü, et saada ausaks NSV Liidu kodanikuks.

Siira sooviga pöördun NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegiumi poole, arvestades et kogu minu nõukogudevaenulik tegevus toimus väljaspool NSV Liidu piire, tol ajal NSV Liidu suhtes vaenuliku riigi ja valitsustega. Ainult ülalmainitud olukord innustas mind ja lubas mul sooritada need kuriteod. Kogu südamest kahetsedes palun ma härdalt minu toimik uuesti üle vaadata ning asendada mahalaskmine mõne muu karistusega, mis võimaldaks mul täita NSV Liidu ja tema valitsuse ees kõik minule kui nõukogude kodanikule esitatavad võlad ja kohustused.

(allkiri)

Leningrad

13. jaanuar 1941. a.

Tribunali otsust arutas sõjakolleegium 5. veebruaril 1941, kus otsustati Karl Badendicki kassatsioonkaebus tagasi lükata.