Kadrina kirik

Kadrina Katariina kirik
	Kadrina kirik juulis 2009
Üldandmed
Liigitus	sakraalhoone
Ehituse lõpp	15. sajandi keskpaik
Renoveeritud	1990. ja 2000. aastate alguses
Koordinaadid	59° 20′ 29,2″ N, 26° 7′ 43,8″ E

Kadrina Katariina kirik on Eesti kindluskirik Lääne-Viru maakonnas Kadrinas. Kirikut kasutab EELK Viru praostkonna Kadrina Katariina kogudus.

Kadrina Katariina kirik oli Kadrina kihelkonna peakirik. Algul nimetati seda Tristferi kirikuks. Kirikul oli abikirik, kabel Ilumäel ja Viitna järvede ja Viitna kõrtsi juures. Kirik hävitati Põhjasõjas 1702. aastal ning taastati hiljem.

Nii kirik kui ka seda ümbritsev kirikuaed on arvatud kultuurimälestisteks.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kadrina kirik on hilisgooti sakraalehitis, mille algkavatis koosnes nelinurksest kooriruumist ning kaks korda pikemast laiast pikihoonest. Hoone välisnurkadel on kantkividest nurgaketid. Pikihoone oli algselt võlvimata, kuid koori katab roieteta ristvõlv. Võidukaar on ehitatud puhtaist kantkividest, selle madal teravkaar toetub lühikestele palendipiilaritele. Võidukaare esikülje faasitud servad lõpevad reljeefse kolmiklehega. Koori idaseinas on suur nelinurkne sakramendinišš. 15. sajandi lõpus kaeti pikihoone roieteta ristvõlvidega ja kindlustati tugipiilaritega. Hoonel on kolm sissepääsu, peaportaal läänes, eeskodadega sissepääsud ka lõuna- ja põhjaküljel.

Interjööris on hilisemate lubjakihtide all säilinud dekoratiivsed seinamaalingud hiligooti ja barokkstiili perioodist.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kihelkonnakirikute rajamisest Põhja-Eestis on tänu Paul Johansenile ülevaade, Taani hindamisraamatus on kiriklike keskuste kujunemislugu antud lausa aastase täpsusega. Kirikute rajajaks ja patrooniks peab Johansen enamikul juhtudest maaisandat – Taani kuningat. Mõne kiriku patrooniks võis olla ka vasalliperekond (Viru-Nigula, Kadrina kirik, Lüganuse ja Jõhvi).^[1]

Praegune Kadrina Katariina kirik, varasem Tristtferi kirik (kirikuraamat 1595), oli Kadrina kihelkonna peakirik. See on 15. sajandi keskpaigast pärinev sakraalehitis, mille puhul on tõenäoline oletada kaitsefunktsiooni. Sellele viitavad kõrgel asetsevad kitsad aknaavad, mis hiljem on ümber ehitatud. Paksud müürid ja võlvipealsed võimaldasid kasutada kirikut pelgupaigana.

Umbkaudu 15. sajandi III veerandil, asus samas paigas väiksemast nelinurksest võlvitud koorist ja võlvimata pikihoonest koosnev tornita algkirik. Sama sajandi lõpus võlviti see kolmelööviliseks gooti stiilis kodakirikuks ja selle juurde ehitati samasugune madala võlviga käärkamber. Ilmselt samast ajast pärinevad ka kirikut väljast toestavad tugevad kontraforsid. Kiriku lääneseinas varem asunud kaks romaani stiilis petiknišši viivad mõtte sellele, et ehitust alustati romaani stiilis, jätkati aga gooti stiilis. Ristvõlvid on servjoonelised, piilarid neljatahulised, konsoolid trapetsikujulised.

Põhjasõja ajal, 1702. aastal sai kirik tulekahjus rängalt kannatada. Kogudus püüdis kirikut võimalikult ruttu korrastada, et jumalateenistused võiksid toimuda, ehitati hoonele ajutine laudkatus. Aastatel 1741–1752 tehti kirikus põhjalik remont, mille käigus kirik ja torn said ka uue katuse.

1818. aastal sai Kadrina kirik uue kellatorni.

Sisustus[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Kadrina kiriku orel

Kirikus on Läti tisleri Karlis Hermanise (1847–1926) 19. sajandi II poolel lõigatud oreliprospekt, mis valmis 1877. aastal Peterburi Jeesuse kiriku saksa-läti koguduse jaoks, kuid toodi 1895. aastal Kadrinasse, kui kirik otsis endale senisest suuremat orelit. Kiriku kroonikaraamatus on kirjas, et 18 registriga orel läks maksma 1350 rubla ning kirik sai selle detsembris 1895.^[2]

Varasem orel osteti 1849. aastal Tallinnas korraldatud oksjonilt ning pärast uue oreli saabumist müüdi edasi Haljala kiriku Käsmu kabelile.

Altar ja kantsel pärinevad mõlemad 19. sajandist ja kuuluvad stiili poolest uusgootikasse.

Altarimaal "Ristilt võtmine" on pärit 19. sajandi I poolest. Selle on valmistanud tundmatu meister initsiaalidega G.O. See on alates 1984. aastast muinsuskaitse all.^[3]

Kirikus on 1490. aastatest pärinev Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks, mis on sisustusest ainus meie ajani säilinud ese ja mis on umbkaudu sama vana kui kirikuhoone ise.