Edwyn Alexander-Sinclair

Sir Edwyn Alexander-Sinclair
Sünniaeg	12. detsember 1865 Malta
Surmaaeg	13. november 1945
Teenistus	Suurbritannia Kuninglik Merevägi
Auaste	Admiral
Juhtinud	Briti kuningliku laevastiku eskaadrid Läänemerel
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda Läti Vabadussõda

Edwyn Alexander-Sinclair (12. detsembril 1865 Malta – 13. novembril 1945) oli Briti mereväelane (admiral).

Ta oli 1918. aasta lõpul Suurbritannia Läänemerele Baltimaade kaitseks saadetud sõjalaevastiku kontradmiral.

26. märtsist 1920 oli ta Eesti Vabaduse Risti I liigi 1. järgu kavaler.

2015. aastal avati Edwyn Alexander-Sinclairi mälestuseks Tallinna vanalinnas Šoti klubi hoovis tema mälestusbüsti.

Elulugu

Ta sündis 12. detsembril 1865 Malta saarel. Tema isa oli Suurbritannia laevastiku (Royal Navy) mereväekapten John Hobhouse Inglis Alexander. Vanemad elasid pikemat aega Šotimaal. Ema suri, kui poeg oli kümneaastane.

Enne laevastikku asumist õppis ta 1841. aastal asutatud Stubbingtoni erakoolis, mis on olnud aastakümneid tihedalt seotud briti merejõududega kui noormeeste ettevalmistaja kadetiks astumiseks. Kuningliku Laevastiku teenistusse asus tulevane admiral 1879. aastal kadetina õppelaeval Britannia. Esimese ohvitseriauastme sai ta 1881. aastal. Sestpeale viisid teenistusülesanded ta Hiinasse, Kanalieskaadrisse, Vahemerele. Pärast  mereväekapteni auastmesse kõrgendamist 1905. aasta juunis määrati ta Osborne Kuningliku Mereväe kooli ülemaks ja töötas seal nooremohvitseride koolitajana 1908. aastani. 1909 määrati ta ristleja Sapphire komandöriks, aastail 1911–1913 oli Alexander-Sinclair legendaarse Nelsoni lipulaeva Victory komandör, samaaegselt olles Portsmouthi mereväebaasi ülema adjutant. 1. septembrist 1913 määrati Alexander-Sinclair lahingulaeva Temeraire komandöriks. Sellel laeval teenis ta ka esimese maailmasõja alguses. 8. veebruaril 1915 nimetati Alexander-Sinclair kommodooriks ja ta hakkas juhtima Esimest Kergeristlejate eskaadrit, heisanud oma vimpli kergeristlejal Galatea. Ajalukku läks ta 1916. aasta Jüüti merelahingus osalemisega. Nimelt oli just tema laevalt tehtud 31. mail selle lahingu esimesed lasud Saksa torpeedolaevade suunas. 6. juunil 1916 autasustati teda Bathi ordeniga Saksa tsepeliini L 7 allalaskmise eest 4. mail.

26. aprillil 1917 ülendati Alexander-Sinclair kontradmiraliks ja juunis asus ta juhtima 6. kergeristlejate eskaadrit, tema lipulaevaks sai kergeristleja HMS Cardiff. 1918. aasta novembris pärast Saksamaa kapituleerumist sai ta ülesande viia alistunud Saksa laevastiku 74 laeva interneeritavaks Briti Grand Fleeti^[a] Scapa Flow' baasi.

Pärast selle ülesande täitmist juhtis ta Briti kergeristlejate eskaadri tegevust Läänemerel.

1919. aasta jaanuarist määrati ta Portsmouthi dokkide admiraljuhatajaks, 4. aprillil 1922 ülendati ta viitseadmiraliks. 1922.–1924 aastani teenis ta Briti Atlandi Laevastiku Esimeses lahingu(laevade) eskaadris, oli 1925–1926 Hiina Baasi ülem. 4. oktoobril 1926 järgnes ülendamine admiraliks. 1927–1930 oli ta Royal Navy alluvuses olnud Londonisse sissesõitu kaitsva baasi The Nore ülem. 23. mail 1930 nimetati ta Tema Majesteet George V esimeseks mereväeadjutandiks. Erru arvati ta 12. detsembrist 1930. Teda on autasustatud mitmete ordenitega.

Alexander-Sinclairi tegevus Läänemerel

1918. aasta novembris sai kontradmiral Edwin Alexander-Sincair Grand Fleeti ülema David Beatty käsu asuda formeerima Läänemere eskaadrit.

Lootusetus olukorras Saksamaa oli 11. novembril 1918 sõlminud Compiègne'i vaherahulepingu, mis lõpetas I maailmasõja. Selle lepinguga lõpetati sõda Lääne-Euroopas, kuid tekkinud oli täiesti uus poliitiline olukord Ida-Euroopas. 13. novembril oli Nõukogude Venemaa kuulutanud kehtetuks Brest-Litovski rahulepingu.

14. novembril formuleeriti Suurbritannia põhimõttelised seisukohad bolševikevastase tegevuse suhtes, näidata oma lippu Läänemerel, kindlustada kontroll selle mereala ja eriti kaubavahetuse üle, ning toetada ka relvastuse ja varustusega Eestit ja Lätit, kes olid välja kuulutanud iseseisvuse. Suurbritannial ja tema liitlastel oli vaja kindlustada oma mõjusfääri Läänemerel, et takistada selle minekut Saksamaa või Nõukogude Venemaa kätte. Samuti olid eriti Eesti välisesindajad eesotsas Londoni saadiku Ants Piibuga teinud pingeliselt tööd, et saada Suurbritannia valitsuselt toetust. 11. novembril oli talle edastatud valitsuse palve, et Eestisse saadetaks briti sõdureid koos toiduvarudega. 14. novembril oli valitsuse esindaja Jaan Tõnisson teatanud, et Eesti toiduvarud on vähenenud kriitilise piirini. Tallinna elanikele anti vaid pool naela (ca 220 grammi) leiba, seegi segatud aganate või kartuliga. Väga oli vaja ka sõjavarustust. 19. novembril käisid Piip ja valitsuse esindaja Mihkel Martna Briti välisministeeriumis lord Robert Cecili jutul Briti valitsuselt abi palumas ja selle kaudu võimalikult ka mujalt. Samal päeval esitati ka kirjalik palve.

21. novembril 1918 saatis Briti välisministeeriumi esindaja oma esindajale Kopenhaagenis telegrammi, mille sisu oli lühidalt järgmine: Me tahame Briti merejõud Läänemerele saata. Relvarahu sakslastega annab meile selleks täieliku õiguse. Admiraliteedi sooviks on saada baasiks Kopenhaagen. Palun pärige Taani valitsuselt järele, kas see on neile vastuvõetav.

Briti eskaadri lipulaev HMS Cardiff

24. novembril 1918 saadeti Admiraliteedist salajane käsk Grand Fleeti ülemale Beattyle, et ta annaks 6. kergeristlejate eskaadri ülema kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclairi käsutusse üksuse formeerimiseks laevad. Esialgu oli plaanis kasutada viit C-klassi kergeristlejat^[b] HMS Calypso, HMS Caradoc, HMS Cardiff, HMS Cassandra ja HMS Ceres, üheksat V ja W-klassi hävitajat^[c], seitset miinitraalerit juhtlaevaga HMS Gretna^[d]. Eskaadri koosseisu arvati veel kauba-reisilaevadest ümberehitatud miiniveeskjad HMS Princess Margaret ja HMS Angora, kaks tankerit ja söelaevad. Eskaadri lipulaevaks määrati HMS Cardiff, mille komandöriks oli Alexander-Sinclair. Laevad tuli koondada Kopenhaageni. Sellele järgnes kohe käsk kontradmiral Alexander-Sinclairile, kus oli lisaks formuleeritud ülesanded, operatsiooni eesmärk, tingimused koostööks riigi esindajatega välismaal. Samuti täpsustati Balti riikidele tarnitavate relvade ja laskemoona üleandmise tingimused. Kaasa anti talle poliitilise nõuandjana V. H. C. Bosanquet, kes oli olnud konsul Riias. Ka oli lipulaevale määratud kolm ohvitseri tõlkideks.

Kergeristlejad koos hävitajatega, miinitraalerid ja varustuslaevad alustasid teekonda 26. novembril 1918. Juba esimestel päevadel tabas eskaadrit ebaõnn. Taani põhjaosas sõitis madalikule söelaev. Admiraliteet saatis välja asenduslaeva, mis hukkus Põhjamerel miinil. Ülejäänud laevad jõudsid Kopenhaagenisse 28. novembril. Seal vestles admiral esmakordselt Eesti Vabariigi esindajatega, kes tutvustasid talle riigi olukorda. Saadik Karl Menning rõhutas, et vältimaks Eesti vallutamist Vene bolševike poolt, peaks Briti eskaader võimalikult kiirelt Ajutise Valitsuse julgestamiseks Tallinnasse sõitma.

Samal päeval, 28. novembril 1918, tungisid bolševike väed Narva all Eestisse ja algas Vabadussõda. Briti eskaadri laevad jõudsid 1. detsembril 1918 Liepāja sadamasse. Alexander-Sinclairi esimeses ettekandes admiral Beattyle on info, et kohalike valitsuste toetamiseks oleks vaja Briti lippu näidata võimalikult paljudes sadamates, sest kohalikud on nõrgad ja väga kehvasti relvastatud. Samuti hoiatas ta miiniohu eest, kuid Sinclair oli jätnud miinitraalerid Kopenhaagenisse maha, sest need ei sobinud Läänemerel töötamiseks.

Kohe esimesel päeval tuli admiral Alexander-Sinclairil hakata lahendama küsimusi, millega tal varem ilmselt muret ei olnud. Nimelt hakkasid tema kui Suurbritannia esindaja juurde oma probleemide lahendamiseks abi paluma tulema erinevate huvigruppide esindajad. Esimesena soovis audientsi Liepājas olnud sakslaste esindaja, sellest ütles ta ära. Siis tuli lätlaste delegatsioon, paludes jätta Liepāja sadamasse maha vähemalt üks inglise sõjalaev, mis oma kohaloluga piiraks sakslaste omavoli.

Selline diplomaatiline laveerimine kestis kogu admirali Läänemere-missiooni aja.

HMS Cassandra

Admiraliteedilt sai Alexander-Sinclair Eesti valitsusega suhtlemiseks täiendavad instruktsioonid: relvastust võib jagada ainult eskaadri ülem oma äranägemise järgi, aga eestlased peavad saadud relvadega endid ise kaitsma, sest Suurbritannia laevastik ei saa Tallinnasse jääda.

4. detsembril 1918 väljus Liepājast Tallinna poole neli kergeristlejat ja üheksa hävitajat. 5. detsembri öösel sõitis kergeristleja HMS Cassandra^[e] Saaremaast läänes miinile ja uppus. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 meest. Sinclairi eskaadri ebaõnn jätkus 6. detsembril, kui udus sõitsid kokku hävitajad Verulam ja Westminster. See, et Liepāja sadamasse sissesõidul vigastas Calypso oma sõukruvi, oli olnud suhteliselt kerge taluda.

Sinclair otsustas tagasi pöörduda Kopenhaagenisse. Sinna jõudis ta 7. detsembril ja jäi ootama edasisi juhtnööre. Admiraliteedis kaaluti seoses HMS Cassandra uppumisega eskaadri tagasikutsumist. Lõpuks otsustati ikkagi alustatut jätkata. Tankerid ja miiniveeskjad relva- ja laskemoonalaadungitega jõudsid ka Kopenhaagenisse. Eskaader sisenes Liepājasse 9. detsembril. Faarvaater edasi Soome lahele ja Tallinna oli aga täis miinivälju ja neist läbipääsemiseks brittidel kaarte ei olnud. Eesti miinilootsid ootasid sõjalaevade saabumist Osmussaare all, kuid sellest ei olnud britid teadlikud.

11. detsembril 1918 jõudis Liepājasse puksiiril Reval kolonel Johan Laidoner koos eesti miinilootsidega, et  eskaader läbi miiniväljade Tallinna juhtida. Admiral Sinclair võttis tulijad kohe oma lipulaeval HMS Cardiff vastu. Laidoner sai eskaadri ülemale selgitada Eesti olukorda ja eraldi rääkis admiral veel miinilootsidega. Laidonerile esitatud küsimused puudutasid peamiselt relvastust, mobilisatsiooni, ohvitsere jms. Ilmselt äratasid eestlaste vastused usaldust ja ta sõitis oma eskaadriga kohe sama päeva õhtul kell 22:45 välja. Briti sõjalaevadel olid asjatundlikud eesti lootsid ning ohtlik teekond läbiti ilma kaotusteta.

Kauaoodatud inglise laevade saabumise kohta avaldasid tolleaegsed ajalehed iga väiksemagi teabekillu, mis õnnestus saada. Näiteks kirjutati Sotsiaaldemokraadis, et  „12.detsembri hommikul sai Ajutine Valitsus esimesed teated kauaoodatud inglaste tulekust, kui telegrafeeriti Paldiski lähedalt Pakri tuletornist, et suurem laevastik Inglise lipu all Tallinna poole liigub.[…] Linnas oli selleks ajaks (kell 2 päeval) jutud liitlaste tulekust tuule kiirusega laiali lagunenud. Uudishimulikka valgus küll kiikrite, küll binoklitega rahukohtu maja äärsele Toome kõrgustikule ja Lasnamäele. Terve linn kihises ja kahises. Kuuldus kõige mitmekesisemaid arvamisi ja hüüdeid. [….]

Tallinna saabunud Alexander-Sinclair sadamasse vastu tulnud auto (tagaistmel) ja Eesti ohvitseridega (detsember 1918)

Ajutise Valitsuse nimel käisid lipulaeval admiral Alexander-Sinclairi tervitamas põllutööminister Otto Strandmann, teedeminister Eduard Säkk, siseminister August Peet, peastaabi ülem kindralmajor Andres Larka ja tõlgina John Pitka.

Järgmisel päeval jätkusid läbirääkimised siseministeeriumis, kus osalesid Ajutise valitsuse liikmed eesotsas pea- ja sõjaminister Konstantin Pätsiga. Ka seal ei suudetud erilise üksteisemõistmiseni jõuda. Nagu admirali ettekandest võib lugeda, ei suutnud K. Päts varjata oma rahulolematust, kui admiral teatas, et ei saa lubada eskaadri Tallinna jäämist, sest tal puuduvad volitused. Päts olevat lausa öelnud, et oleks parem olnud, kui nad siis üldse poleks tulnudki. Rahunenud alles siis maha, kui lubati saata 5 hävitajat järgmisel hommikul bolševike positsioone tulistama. (Sellest  tuli aga tormi tõttu loobuda.)

Ka võttis peaminister siis esimest korda jutuks Eesti Briti protektoraadi^[f] alla võtmise, mida olevat tema sõnul Briti valitsus lubanud. Alexander-Sinclaire oli sunnitud selgitama, et talle ei olnud antud mingeid instruktsioone selles küsimuses. Aga ta kinnitas, et tema valitsus suhtub sümpaatiaga Eesti Ajutisse valitsusse ja tema ise annab eskaadri poolt igasugust abi relvastuse näol bolševikega võitlemiseks ja oma riigi ülesehitamiseks. Veekord tuli korrata, et maavägede saatmine ei ole võimalik. K. Päts andis üle kirjaliku taotluse Suurbritannia valitsusele protektoraadi seadmiseks Eestis, lisaks nimekirja Eestile vajamineva varustuse kohta.

Pärast nõupidamist oli ohvitseridele korraldatud pidulik lõunasöök, millel admiral ei saanud osaleda, sest tal oli vaja ette valmistada järgmise päeva operatsioon.

14. detsembril 1918 käis ta oma laevadega pommitamas Punaarmee tagala positsioone Kundas, Aseris ja Purtses ja 15. detsembril lahkusid laevad Liepājasse. 

Samal päeval oli üle antud veel üks Ajutise Valitsuse taotlus müüa Eestile kaks 120 mm kahuritega hävitajat, vastavalt admiral Sinclairi äranägemisele ja jätta meeskonda inglise mereväelased, sest eestlastel pole veel korralikult väljaõppinud mereväelasi. Samuti paluti saata armee väljaõpetamiseks pataljonisuurune üksus ja saata üks autoriteetne kindral sõjaministri nõustajaks. Seks ajaks oli admiralil vist juba kannatus otsas, sest ta lasi need uued palved kirjalikult esitada.

16. detsembril võttis admiral Liepājas Cardiffil vastu Pihkva Vene Vabatahtliku korpuse delegatsiooni, mille juhiks oli kindralleitnant Aleksandr Rodzjanko. Nad kuulati ära, kuid mingeid lubadusi ei antud. Ilmselt tegi ettevaatlikuks ettepanek allutada kõigi rahvuste väed Baltimaal Vene valgete juhtimise alla. Ka käisid admirali juures Kuramaa aadelkonna, Liepāja linnavalitsuse ja Läti Ajutise valitsuse esindajad. 17. detsembril sõitis Sinclair osa laevadega Riiga. Ka lätlastele lubati relvi, laskemoona ja muud abi.

19. detsembril võtsid HMS Calypso, HMS Viscount ja HMS Vortigern kursi Tallinna. Sel korral lasi admiral julgestada ka Eesti merejõudude esimest dessantoperatsiooni.  

28. detsembril tuli admiral viimast korda Tallinna. Järgmisel päeval oli tal Toompea lossis nõupidamine Eesti Maanõukogu esindusega. Tema allkirja kannab ka kiri, millega teatatakse, et punalaevastikult vallutatud hävitaja (vene terminoloogias miiniristleja) Avtroil (hilisem Eesti Merejõudude Lennuk) antakse vaenutegevuse ajaks laenuks Eesti valitsusele ja vigastada saanud Spartakilt (hiljem Vambola) lubatakse maha monteerida kahureid.

1. jaanuaril esitas ta põhjaliku ettekande oma ülemustele. See on üsna ehmatav. Muuhulgas kirjutas ta: “Kokku võttes oma kuuenädalast missiooni Baltikumis olen jõudnud kindlale otsusele, et need provintsid ei ole praegu piisavalt arenenud et  nad saaksid eksisteerida demokraatlike valitsustena. Rahvas ei usalda oma valitsust, nad lausa ignoreerivad seda. Valitsus on ebakompetentne ja kogenematu, kuigi oma erialal võib iga mees olla võimekas. Nii valitsuskabinet kui ka armee juhtkond tegelevad pisiasjadega, selle asemel et organiseerida vastupanu bolševikele. Eestis on küll märgata energilist organiseerimistööd Tallinna sadamas ja ka sõjajõudude staabis. Kolonel Laidoner on väga noor, kuid kahtlemata andekas ja tark ning temaga on meeldiv asju ajada, kuigi ta ei ole piisavalt informeeritud. „Kindral“ Pitka, tsivilist, on energiline, ettevõtlik, visa ja otsusekindel indiviid, kes teeb tohutult ränka tööd nii maal soomusrongide kui ka merel hiljuti omandatud suurtükilaeval Lembit. Lätlased aga on täiesti kokku langenud“.

1. jaanuaril 1919 lahkus kontradmiral Edwin Alexander-Sinclair Tallinnast. 6. jaanuarist 1919 nimetati Briti kergeristlejate eskaadri ülemaks kontradmiral Walter Henry Cowan.

Märkused

Artikli kirjutamisel on kasutatud The National Archives (London), Riigiarhiivi, interneti ja ajakirjanduses ilmunud materjale. ^a Suurbritannia laevastik, mis formeeriti I maailmasõjas Saksamaa laevastikuga võitlemiseks. ^b C- klassi kergeristlejate veeväljasurve 4190 t. Pikkus-laius-süvis vastavalt 140×13×4,4m. Relvastus: 5×152 mm ja 2×76 mm suurtükid ning 8×533 mm torpeedoaparaadid. ^c V ja W-klassi hävitajate veeväljasurve 1300 t. 91×8,1×2,7 m; Läänemerele saadetute relvastus: 4×102 mm ja 2×40 mm suurtükid, 6×533 mm torpeedoaparaadid. ^d Teenistusse arvatud 11.04.1918, 710 t, 70×8,5×2,4 m. ^e Cassandra vraki leidis 2010. aastal miinijahtija Ugandi. ^f Protektoraat on riiklik sõltuvuse vorm, mille puhul üks riik on ebavõrdse rahvusvahelise lepingu alusel loovutanud teisele riigile õiguse esindada teda rahvusvahelistes suhetes ning juhtida tema kaitse- ja välispoliitikat.

Välislingid

• Foto Edwin Alexander-Sinclairist Fotis andmebaasis
• Reet Naber: "Admiral, kes muutis rahvaste saatust" Postimees, 11. detsember 2015