Domikaalvõlv
Domikaalvõlv on kuplitaoliselt kõrge ristvõlv, ehituselt kupli ja ristvõlvi vahepealne vorm, mis on jaotatud neljaks või enamaks võlvisiiluks ja kus võlvikivid on laotud kontsentriliselt[1]. Võlvitüüp esineb 12. sajandi Lääne-Prantsusmaal, Vestfaalis, Lõuna-Saksamaal ja ka Eesti keskaegses kirikuarhitektuuris.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Domikaalvõlvil ristuvad võlvikivid üksnes all nurkades (võlvikandades), kuid põhiosas on need laotud kontsentriliste ringidena, mille tõttu servjooned on jälgitavad ka ainult nurkades (võlvikandades). Nelinurkse põhiplaaniga domikaalvõlvi diagonaalide ristumiskohas asuv lagipunkt asub märgatavalt kõrgemal vööndkaarte lagipunktidest. Sageli on domikaalvõlv dekoratiivsete roietega. Domikaalvõlv ilmus ehitistesse 12. sajandil Lääne-Prantsusmaal (nn angeviini gootikas) ja levis sealt itta ja põhja. Saksamaal levis see eriti Vestfaali, Alam-Saksi ja Mecklenburgi piirkonnas[2], sealt ulatus traditsioon ka Eestisse (Kesk-Eesti ja Saare-Lääne piiskopkonna kirikud).[3][4]
Pildid
[muuda | muuda lähteteksti]-
Haapsalu toomkiriku interjöör
-
Nõo kiriku külglööv rõdult vaadatuna
-
Domikaalvõlv Paistu kirikus
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Domikaalvõlv -- R. Paris, E. End. Kunstileksikon
- ↑ Domikalgewölbe. - Wissen Digital
- ↑ Eesti arhitektuur. Oskussõnastik, Tallinn: Valgus 1993.
- ↑ Kunstileksikon, Tallinn: Eesti Klassikakirjastus 2001.