Alain Delon

Alain Delon (8. november 1935 Sceaux – 18. august 2024) oli prantsuse teatri- ja filminäitleja, filmilavastaja, stsenarist ja produtsent, keda peetakse 1960.–1980. aastate üheks maailma kuulsaimaks filmitäheks ja seksisümboliks.

Pärast sõjaväeteenistuse lõppemist 1956. aastal töötas ta teenindajana ühes Pariisi õllesaalis, kuid see töö ei meeldinud talle. Sõprade soovitusel saatis ta oma foto mitmele filmiprodutsendile. 1957. aasta Cannes'i filmifestivalil tutvus noor Alain Ameerika talendipüüdja Harry Wilsoniga, kes otsis asendust hiljuti elust lahkunud James Deanile (1931–1955). Wilson saatis Deloni Roomasse proovivõtetele, mis läksid hästi, ja Wilson pakkus talle 7-aastast lepingut tööks USA-s Hollywoodis.

Kolme kuu jooksul pidi ta ära õppima inglise keele, kuid Pariisi naasnuna tutvus Delon režissöör Yves Allegret'ga (1905–1987), kes veenis ta ümber alustama näitlejakarjääri kodumaal ja pakkus talle väikest rolli oma uues filmis "Kui sekkub naine". 1958. aastal sai Delon osa Marc Allégret' (1900–1973) filmis "Ole ilus ja vaiki" ("Sois belle et tais-toi"), kus episoodilise rolli tegi tollal alles oma karjääri alustanud näitleja Jean-Paul Belmondo (1933–2021). Vendade Allegret'de filmid tõid Delonile esmase tuntuse.

1958. aastal kutsuti ta juba peaosatäitjaks Pierre Gaspard-Huit' (1917–2017) ajaloolisesse melodraamasse "Kristiina", kuid see ei osutunud menukaks. Järgnes Michel Boisrondi (1921–2002) komöödia "Nõrgad naised" ("Faibles femmes"; 1959), mis meeldis küll publikule, kuid kriitikud võtsid selle vastu jahedalt märkides positiivsena vaid Alain Deloni looduslikku head välimust.

Seejärel kutsus režissöör René Clément (1913–1996) Deloni mängima peaosa filmides "Andekas mr Ripley" ja "Ereda päikese all". Kriitikud võtsid need filmid vastu vaimustunult ja Delonist hakati rääkima kui Gérard Philipe'i (1922–1959) mantlipärijast.

Delon sai kuulsaks ka väljaspool kodumaad ja 1960. aasta suvel pakkus Itaalia režissöör Luchino Visconti (1906–1976) talle rolli oma uues filmis "Rokko ja tema vennad" ("Rocco e i suoi fratelli").

1962. aastal mängis Delon koos Monica Vittiga (1931–2022) peaosa Michelangelo Antonioni (1912–2007) filmis "Varjutus" ("L' Eclisse"), millest sai lavastaja üks kuulsamaid töid ja mis võitis Cannes'i filmifestivalil žürii eripreemia.

Samal aastal tuli välja ka Visconti lavastatud eepiline draama "Leopard", milles mängitud rolli eest nomineeriti Delon Kuldgloobusele kui kõige paljulubavam noor meesnäitleja. Tema partneriteks olid Claudia Cardinale ja Burt Lancaster.

1963. aastal mängis ta esimest korda koos tolleaegse tippnäitleja Jean Gabin'iga režissöör Henri Verneuil'i (1920–2002) gangsterifilmis "Keldrimuusika" ("Mélodie en sous-sol"), mis nomineeriti 1964. aastal "Kuldgloobusele" kui parim välismaine film.

1964. aastal mängis Delon režissöör Christian-Jaque'i (1904–1994) seikluslikus komöödiafilmis "Must tulp" ja koos Jane Fondaga René Clémenti filmis "Les Félins".

1965. aastal kolis Delon koos perega USA-sse ning asus tööle Hollywoodis. Filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer egiidi all mängis ta kolme aasta jooksul mitmes filmis, kuid need ei olnud edukad.

Alain Delon naasis Prantsusmaale ning mängis paljudes politsei- ja seiklusfilmides.

Tema filmipartneriteks on olnud Romy Schneider (1938–1982), Simone Signoret (1921–1985), Lino Ventura (1919–1987), Vanessa Paradis (s. 1972) jpt.

1979. aastal nõustus Delon mängima vene režissööride Aleksandr Alovi ja Vladimir Naumovi ajaloolises detektiivfilmis "Teheran-43". Film pälvis Moskva rahvusvahelise filmifestivali peaauhinna.

1983. aastal mängis Delon aristokraadist homoseksualisti Saksa režissööri Volker Schlöndorffi (s. 1939) filmis "Swanni armastus".

1985. aastal kolis ta Šveitsi ja elas Genfi lähistel Chêne-Bougeries'is.

1990. aastal mängis ta Jean-Luc Godardi (1930–2022) filmis "Uus laine" ("Nouvelle Vague"), mis nomineeriti Kuldsele palmioksale.

Järgmine silmapaistev osatäitmine oli Casanova roll komöödiafilmis "Casanova tagasitulek" ("Le Retour De Casanova").

1995. aastal esilinastus režissöör Agnès Varda komöödiafilm "Simon Cinema sada ja üks ööd" ("Les Cent et une nuits de Simon Cinema"), milles Alain Delon mängis iseennast.

1998 mängis Delon üht kolmest peaosast Patrice Leconte'i krimikomöödias "Üks võimalus kahest" ("Une chance sur deux").

Aastal 1999, seega 14 aastat pärast Šveitsi kolimist, võttis ta selle riigi kodakondsuse, jäädes ka Prantsusmaa kodanikuks.

Pärast pikemat pausi mängis Delon taas 2008. aastal esilinastunud komöödiafilmis "Asterix olümpiamängudel" ("Astérix aux Jeux Olympiques"), kus ta kehastas Julius Caesarit.

7. novembril 2008 toimus Pariisi teatris Théâtre de la Madeleine ameerika dramaturgi Albert R. Gurney näidendi "Armastuskirjad" esietendus, mille Delon lavastas ja mängis ise ka meespeaosa.

2012 mängis ta taas iseennast, seekord Vene filmis "Head Uut Aastat, emad" ("С новым годом, мамы!").

6. mail 2017 teatas Alain Delon oma näitlejakarjääri lõpetamisest.

1964. aastal asutas Delon filmistuudio Delbeau Productions, mille kaudu ta on olnud enam kui 30 filmi produtsent. Samuti on ta tegutsenud filmistsenaristi, laulja ja teatrinäitlejana. Delon ei ole näitlemist õppinud üheski koolis, vaid ainult võtteplatsidel, ning on võtnud vehklemis-, kõne- ja miimikatunde.

Tunnustus

Kuldgloobuse nominatsioon – paljulubavam noor meesnäitleja (1963)
Césari auhind – parim meespeaosatäitja rolli eest filmis "Notre histoire" (1985)
Auleegioni orden (1991)
Elutöö Kuldkaru (1995)
Auleegioni leegioni ohvitser (2005)
Kuldne palmioks elutöö eest (2019)

Välislingid

Alain Delon andmekogus IMDb (inglise)