Vladimir Fok
Vladimir Aleksandrovitš Fok, ka Vladimir Fock (vene keeles Владимир Александрович Фок; 22. detsember (vkj 10. detsember) 1898 Peterburi – 27. detsember 1974 Leningrad) oli Nõukogude Liidu füüsikateoreetik, teoreetilise ja matemaatilise füüsika teadusliku koolkonna rajaja.[1]
Haridustee ja töökäik
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Petrogradi Ülikooli lõpetamist (1922) jäeti ta kateedri juurde valmistumaks professuuriks. Sel perioodil hakkas ta aktiivselt tegelema teoreetilise füüsikaga. Teiste hulgas pidas Fok oma õpetajaks Aleksandr Fridmani. Professoriks sai Fok 1932. aastal. Õppejõuna töötas ta ülikoolis oma elu lõpuni. 1946. aastal määrati ta ülikooli teoreetilise füüsika kateedri juhatajaks.[1]
Aastatel 1924–1936 oli Foki peamiseks teaduslikuks töökohaks Füüsika- ja Tehnikainstituut, kus ta tegeles eranditult teoreetilise füüsika valdkonna uurimistööga. Veel oli ta teadurina töötanud Füüsika ja Matemaatika Instituudis (1931–1934), Füüsika Instituudis (1934–1941 ja 1944–1953), Steklovi-nimelise Matemaatika Instituudi teoreetilise füüsika osakonnas (1947–1960) ning Pjotr Kapitsa kutsel Füüsikaprobleemide Instituudis (1954–1974).[1]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Foki teadustöö hõlmas kvantmehaanika, kvantelektrodünaamika, kvantväljateooria, statistilise füüsika, relatiivsusteooria, gravitatsiooniteooria, raadiofüüsika, valguse difraktsiooni teooria ja matemaatilise füüsikaga seotud probleeme.[1]
Fok pühendas oma varased tööd pideva keskkonna mehaanikale ja teoreetilisele optikale. Mehaanika uurimistöö olulisim tulemus oli elastsusteooria tasapinnalise ülesande lahendamine Fredholmi integraalvõrrandite abil.[1]
1926. aastal üldistas Fok Schrödingeri võrrandi magnetvälja juhtumiks, tõestas esimest korda selle gradiendi muutumatust ja sai relativistliku skalaarvõrrandi, mida mõnikord nimetatakse ka Kleini-Foki võrrandiks.[1]
1939. aastal uuris ta mitmeid olulisi gravitatsiooniteooria probleeme ja pakkus välja ligikaudse meetodi Einsteini võrrandite lahendamiseks sfääriliselt laiendatud masside jaoks eeldusel, et ruum on lõpmatuses eukleidiline. Ta käsitles kehade liikumisvõrrandite tuletamist, võttes arvesse nende struktuuri ja pöörlemist, samuti kümne liikumisintegraali tuletamist.[1]
Fok avaldas töid ka füüsikafilosoofia alalt.[1]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1932 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks[1]
- 1936 – Mendelejevi preemia[1]
- 1937 – Lobatševski preemia[1]
- 1939 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemikuks[1]
- 1960 – Lenini preemia[1]
- 1965 – valiti Taani kuningliku teaduste akadeemia välisliikmeks[1]
- 1967 – valiti Saksa Teaduste Akadeemia Berliinis välisliikmeks[1]
- 1968 – sotsialistliku töö kangelane[1]
- 1971 – Helmholtzi medal[1]