Aleksandr Fridman
Aleksandr Aleksandrovitš Fridman, ka Alexander Friedmann (vene keeles Александр Александрович Фридман; 16. juuni (vkj 4. juuni) 1888 Peterburi – 16. september 1925 Leningrad) oli vene füüsik ja matemaatik.[1]
Pärast Peterburi ülikooli matemaatikaosakonna lõpetamist (1910) jäeti ta puht- ja rakendusmatemaatika kateedri juurde valmistumaks professuuriks.[2] Aastatel 1914–1917 teenis ta Venemaa keiserlikus armees, kus tegeles aeronavigatsiooni ja aeroloogiateenistuste korraldamisega. Aastatel 1918–1920 oli ta Permi Ülikooli professor.[1]
Alates 1920. aastast töötas Fridman Geofüüsika Peaobservatooriumis (direktor 1925). Samal ajal õpetas ta mitmes Petrogradi ülikoolis. 1925. aastal tõusis ta uurimiseesmärkidel kuumaõhupalliga tolleaegsele rekordkõrgusele 7400 m.[1]
1925. aasta suvel pulmareisil Krimmis koos oma noore naisega haigestus Fridman tüüfusesse. Tema enda sõnul nakatus ta tõenäoliselt Krimmist Leningradi teel ühest raudteejaamast ostetud pesemata pirni süües. Ta suri 16. septembril 1925 Leningradis kõhutüüfusesse valesti tehtud meditsiiniliste protseduuride tõttu. Maeti Vassili saarel Smolenski õigeusu kalmistule.[2]
1931. aastal anti Fridmanile postuumselt Lenini preemia.[1]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Fridmani uurimistöö hõlmas dünaamilise meteoroloogia, turbulentsiteooria, kokkusurutava vedeliku hüdrodünaamika, atmosfäärifüüsika ja kosmoloogiaga seotud probleeme. Aastatel 1922–1924 leidis ta mittestatsionaarsed lahendused Einsteini võrranditele, mis tõestavad mittestatsionaarse (paisuva) universumi olemasolu; see tulemus moodustab nüüdisaegse kosmoloogia aluse.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Фридман Александр Александрович. bigenc.ru.
- ↑ 2,0 2,1 К 135-летию со дня рождения Александра Александровича Фридмана. guraran.ru.