Mine sisu juurde

Torino surilina

Allikas: Vikipeedia
Torino surilina negatiivkujutis. Heledad laigud on jäljed tulekahju kahjustustest

Torino surilina (itaalia keeles Sindone di Torino) on väidetavalt Jeesuse surnukeha katmiseks kasutatud lina, millele on seletamatul kombel tekkinud negatiivis inimkujutis. Surilina mõõtmed on 4,36 × 1,10 m.

Kujutis on röntgenilaadne: ka luustik on õrnalt nähtav[1]. Kujutise kolmemõõtmeline analüüs on näidanud, et tegu on olnud reaalse inimesega.

Linal leidub inimvere jälgi. Veregrupp on AB, mis on Lähis-Idas väga levinud[2][3].

Katoliku ja õigeusu kirik peavad surilina ehtsaks.[viide?]

Ajalugu ja hüpoteesid

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda mainiti Torino surilina 14. sajandil[viide?]. Prantsuse rüütel Geoffroy de Charny pani selle 20. juunil 1353 Lirey kirikus avalikult välja. See tekitas avalikkuses vastumeelsust, sest ka Troyes' piiskop (Lirey kuulus Troyes' piiskopkonda) teatas pärast uurimist, et see lina polevat muud kui värvitud lõuend.

1389. aastal nimetas piiskop Pierre D'Arcis kirjas vastupaavst Clemens VII-le surilina võltsinguks ja lisas, et ka tema eelkäija Henri de Poitiers pidas seda võltsinguks, sest Piiblis pole lina kohta midagi öeldud, ehkki kujutis surilinal pidanuks igale selle nägijale meelde jääma.

Jean Calvin nimetas 1543. aastal surilina võltsinguks, sest Johannese evangeeliumi järgi olevat Jeesuse surilina olnud kaheosaline: keha jaoks eraldi ja pea jaoks eraldi (Jh 20:6–7).[4] Siiski on ka pea jaoks olnud Jeesuse higirätik (ladina keeles Sudarium) säilinud. Higirätikul on sarnased verejäljed nagu Torino surilinal ja ka veregrupp on sama[2].

1988. aastal radiosüsiniku meetodil tehtud analüüs näitas, et tegu on keskaegse võltsinguga. Samaaegselt analüüsiti kiunäidiseid Arizona ülikoolis, Oxfordi ülikoolis ja Zürichi Tehnikaülikoolis. Jõuti järeldusele, et taimed, millest lina on valmistatud, on kasvanud vastavalt 646±31, 750±30 ja 676±24 aastat tagasi. Selle kaalutud keskmine oli 689±16 aastat, mis vastas tõenäosusega 68% aastaile 1273–1288 ja 95% tõenäosusega aastaile 1260–1390. Vastav ametlik ja täielik aruanne ilmus ajakirjas Nature[5]. Siiski osutus 1988. aasta analüüs valeks, sest analüüsiti kangakiude lina põlenud ja paigatud osast.[6].

Šveitsi politsei kriminalist Max Frei ja Iisraeli botaanik Uri Baruch on avastanud, et surilina peal on taime- ja kivimiosi, millest osa esineb üksnes Iisraelis Jeruusalemma lähistel[7], teised muu hulgas ka Konstantinoopolis ja Edessas Türgis[8]. Frei oli skeptikute arvates isehakanud asjatundja, kellel polnud vastavat väljaõpet. Varem oli Frei tuntuks saanud sellega, et tunnistas autentseks "Hitleri päeviku", mis pisut hiljem leiti olevat võltsing[9].

Kunstiajaloolane Nicholas Allen väidab, et kujutis tekitati Torino surilinale fotograafilisel meetodil. 11. sajandil koostas araabia teadlane Ibn al-Haytham raamatu "Optika raamat", mis tõlgiti 14. sajandil ladina keelde. Selles raamatus olevad teadmised on Alleni sõnul piisavad primitiivsete fotode valmistamiseks. Ta kaitses sel teemal doktoritöö[10] ja kirjutas raamatu, mille kohaselt võib Torino surilina olla maailma vanim foto.[11]

Pärast viieaastast vaheaega pandi lina taas külastajatele vaatamiseks välja Torino katedraalis 19. aprillil 2015. Ristija Johannese pühakojas väljapandud lina said registreerunud külastajad vaadata tasuta, 12 tunni jooksul päevas, kuni 24. juunini 2015.[12][13][14]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. oktoober 2010. Vaadatud 15. jaanuaril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 http://www.shroud.com/guscin.htm
  3. ↑ Jaan Martinson, "Torino surilina – kas ristil surnud Kristuse portree?" Õhtuleht, 11. aprill 2009
  4. ↑ John Calvin. Treatise on Relics, 1543, tõlkinud Valerian Krasinski 1854; 2. trükk Edinburgh: John Stone, Hunter & Co. 1870; ümbertrükk Joe Nickelli sissejuhatusega, Amherst: Prometheus Books, 2009
  5. ↑ P.E. Damon, D.J. Donahue, B.H. Gore, A.L. Hatheway, A.J.T. Jull, T.W. Linick, P.J. Sercel, L.J. Toolin, C.R. Bronk, E.T. Hall, R.E.M. Hedges, R. Housley, I.A. Law, C. Perry, G. Bonani, S. Trumbore, W. Woelfi, J.C. Ambers, S.G.E. Bowman, M.N. Lesse, M.S. Tite. "Radiocarbon Dating of the Shroud of Turin". Nature 1989, 337, lk 611–615
  6. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2010. Vaadatud 29. jaanuaril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  7. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2011. Vaadatud 19. jaanuaril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. ↑ Max Frei. Nine Years of Palynological Studies on the Shroud. – Shroud Spectum International, juuni 1982, lk 3–7
  9. ↑ Robert Carroll, "The Skeptic Dictionary", Hoboken, John Wiley and Sons 2003, ISBN 0-471-27242-6
  10. ↑ Nicholas Allen. "The methods and techniques employed in the manufacture of the Shroud of Turin." Durban-Westville'i ülikool 1993
  11. ↑ Nicholas Allen."The Turin Shroud and the Crystal Lens." Empowerment Technologies, Port Elizabeth 1998
  12. ↑ "Millions expected to view Turin Shroud in rare display". Reuters. 18. aprill 2015. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. aprill 2015.
  13. ↑ "Shroud of Turin back on display at city's cathedral". BBC World News. 19. aprill 2015.
  14. ↑ "Pope makes a date to see Turin shroud as it goes back on public display". theguardian.com. 19. aprill 2015.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Frank C. Tribbe, "Kas Jeesuse portree? Torino surilina lugu", Olion 2008 (tõlkinud Ann Kivikangur)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Torino_surilina&oldid=6633473"