Tinajuurelised
| Tinajuurelised | |
|---|---|
 Plumbago europaea | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| (järguta) |
Soontaimed Tracheophyta |
| (järguta) |
Katteseemnetaimed Angiospermae |
| (järguta) |
Päriskaheidulised Eudicotyledoneae |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Tinajuurelised Plumbaginaceae |
Tinajuurelised (Plumbaginaceae) on sugukond kaheidulehelisi, enamasti rohtseid õistaimi, mis on kohastunud eluks soolastes või kuivades paikades. Sugukond on levinud üle maailma, eelkõige rannikualadel, kõrbes ja mägistel aladel. Maailmas on 1000 liiki, Eestis leidub 1 liik.[1]
Perekonnad
[muuda | muuda lähteteksti]Sugukonna alla kuulub 21 perekonda.[2]
Eesti liikidega perekonnad
[muuda | muuda lähteteksti]- Armeria – merikann
Teisi perekondi
[muuda | muuda lähteteksti]- Acantholimon – siilirohi
- Aegialitis
- Bakerolimon
- Bamiania
- Bukiniczia – marmorleht
- Cephalorhizum
- Ceratolimon
- Ceratostigma – sarvjuur
- Dictyolimon
- Goniolimon – kermek
- Ikonnikovia
- Limoniastrum
- Limoniopsis
- Limonium – parkjuur
- Myriolimon
- Neogontscharovia
- Plumbagella
- Plumbago – tinajuur
- Psylliostachys – kuivjuur
- Saharanthus.[2]
Varem oli perekondi rohkem, kuid paljud on sünonüümseteks arvatud. On ettepanekuid perekond parkjuure alamperekondadeks jaotamiseks.[1]
Varem arvati tinajuureliste sugukond nende õite sarnasuse tõttu olevat seotud nurmenukulistega (Primulaceae), kuid sugukonnad pole fülogeneetiliselt lähedased.[1]
Sarnase välimusega sugukonnad on veel ka kirburohulised (Polygonaceae) ja frankeenialised (Frankeniaceae).[2]
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Tinajuurelised on mitmeaastased, harva üheaastased rohttaimed ja väikesed puhmad. Neil on juured või risoomid, taimed on puitunud, maapealse varreta või lamava või püstise varrega. Varre sõlmkohad on paisunud ning vars on kaetud lihtkarvadega ja näärmetega, mis sekreteerivad vett või kaltsiumisoolasid.[3]
Lehed on tihti basaalsed, vahelduvad, spiraaljalt. Abilehed puuduvad, leheroots võib esineda või ka puududa. Lehelaba kuju võib olla lineaarsest äraspidimunaja, munaja või ümarani. Servad on kas terved või hõlmised.[3]
Õisik on üksik ebasarikas, pööris, kobar või kännas. Üldkatis rohtne või kilejas, vahepeal ka puudub. Tavaliselt esinevad õietuppe ümbritsevad kandelehekesed. Õieraod võivad puududa või esineda (sel juhul lühikesed).[3]
.jpg)
Õied on enamasti roosad või sinised ning ka tupplehed võivad olla värvilised ja silmapaistvad nagu kroonlehedki, kuid tihti õhukesed, paberjad.[4] Õied on kahesugulised ja radiaalsümmeetrilised. Õiekate ja tolmukad on hüpogüünsed (ülemise sigimikuga). Tupplehed, mida on viis, jäävad valminud viljadele alles ja ühinevad viie- või kümneribiliseks toruks. See on enamasti kuiv ja kilejas, kuid vahel ka kroonlehelik, hammastega või hõlmiste naastudega. Kroonlehti on viis, need on kas osaliselt või peaaegu täielikult kokku kasvanud. Kroonleht võib olla pinnukesega või ilma, servad on terved. Lisakroon puudub. Tolmukaid on samuti viis, tolmukaniidid on kinnitunud kroonlehtede alusele või on vabalt. Esineb ülemine sigimik, mis on ühepesaline, platsentatsioon on basaalne (seemnealgmed kinnituvad sigimiku põhjale). Seemnealgeid on sigimiku kohta üks, see on anatroopne ehk tagasikäändunud ning krassinutsellaarne (hästi arenenud ja püsiva nutselliga). Emakakaelu on üks, millel on tipmiste väljalõigetega emakasuue, või viis, igaühel lineaarne emakasuue.[3]
Viljaks on põisik, seemnis või kupar. Seemneid on üks, idu on sirge, endosperm võib esineda või puududa.[3]
Paljudel liikidel on enamik või kõik lehed koondunud varrealusele. Oma soolase elupaiga tõttu on neil taimedel soolanäärmed, mille kaudu väljutatakse taimekudedes lahustunud liigne sool. Kristalliseerunud soola on taimelehtedel hästi näha.[4]
Ökoloogia ja füsioloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Taimed kasvavad soolastes ja pigem kuivades tingimustes. Liigid parkjuure perekonnast on sukulentsed halofüüdid (soolalembesed) ja võivad kasvada padurannal. Peaaegu kõigist sugukonna uuritud liikidest on leitud ammooniumiühendeid, mis on seotud soola väljutamisega. Liigid, mis kasvavad kipsirikkal mullal saavad soolanäärmetest väljutada kaltsiumkarbonaati. Soolanäärmed võivad olla ka liikidel, mis ei kasva soolastes tingimustes.[1]
Mõned liigid, näiteks perekonnast Acantholimon, eelistavad külmemaid ja kuivemaid tingimusi, kasvades mägedes puhmastena, kitsaste jäikade lehtede ja lühikeste õisikutega.[1]
Tolmlemine ja seemnelevi
[muuda | muuda lähteteksti]Sugukonnas on enamjaolt kasutusel putuktolmeldamine. Ka meil leiduva roosa merikanni peamised tolmeldajad on kimalased[5]. Peamised tolmeldajad näiteks liigil Plumbago auriculata on aga pikalondiline parmlane Philoliche aethiopica, pääsusabad ja kapsaliblikad, vagumesilased.[6]
Erikaelsus (eri õites on eri pikkusega emakakaelad), mis vähendab isetolmlemist, varieerub sugukonnas. Apomiksise puhul on triploidsus ja pisiliikide teke sage. Näiteks on ainuüksi Baleaari saartel 53 parkjuure liiki.[1]
Paljudel parkjuure liikidel muutub õietupp kilejaks ja aitab viljal tuulega levida. Samas Plumbago liikidel jääb õietupp oma kleepuvate näärmetega mööduva looma külge.[1]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]
Alamsugukonnad Plumbaginoidae ja Limonioidae-Aegialitideae on peamiselt troopilised, Limonieae on aga kõige mitmekülgsem Vahemere lääneosast kuni Kesk-Aasiani. Pea pooled Armeria perekonna liigid on Pürenee poolsaarelt, perekond Acantholimon on sage Lähis-Idast Kesk-Aasiani.[1]
Parkjuur võib olla algselt pärit Makaroneeria-Vahemere aladelt ja on nüüd kõige liigirikkam Euraasias, kuid üksikuid liike leidub ka Austraalias, Lõuna-Aafrikas, Brasiilias jne.[1]
Eestis esineb üks liik, roosa merikann (Armeria maritima). Sugukonnale omaselt armastab ta kuiva pinnast ning on levinud liivastel rannikualadel Põhja-Eestis.[7] Savises või viljakas mullas kipub juurmine lehestik keskelt mädanema.[8] Eestis on liik III kaitsekategoorias.[9]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Ajalooliselt on mitmeid sugukonna taimi kasutatud meditsiinilistel eesmärkidel. Näiteks Limoniastrum guyonianum'i on traditsiooniliselt kasutatud seedeprobleemide, bakteriaalsete infektsioonide ja bronhiidi raviks.[10]
Plumbago zeylanica juurt on alates 750. a eKr kasutatud India traditsioonilises meditsiinis antiaterogeensel (ateroskleroosi ennetav / inhibeeriv), südametööd parandaval, maksa- ja närvikahjustusi ennetaval eesmärgil. Samuti düsmenorröa (valulik menstruatsioon) ja reumatoidse liigesepõletiku raviks.[11]
Tänapäevased uuringud on tõestanud, et tinajuureliste sugukonnas leiduv bioaktiivne aine plumbagiin mõjub põletikuvastaselt ja valuvaigistavalt. Lisaks on sellel ka neuroprotektiivne potentsiaal, sest aitab kaasa ajuinfarktist taastumisele, aktiveerides kaitsefaktoreid. Seda uuritakse vähivastase toime jaoks, eelkõige kasvajate pärssimiseks, keemiliseks ennetuseks ja vähisiirde takistamiseks.[12][11]
Tinajuurelised on ka hinnatud ilutaimed aianduses.[2]
Nime päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]Nime Plumbaginaceae päritolu kohta on mitmeid hüpoteese. Näiteks meenutab see ladinakeelset sõna plumbium, mis tähendab pliid. Pliivärvi võib olla hallikas soolakate lehtedel.[4] Usuti ka, et sugukonna taimed võivad ravida pliimürgitust.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Angiosperm Phylogeny Website". www.mobot.org. Vaadatud 9. aprillil 2025.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Plumbaginaceae Juss. | Plants of the World Online | Kew Science". Plants of the World Online (inglise). Vaadatud 9. aprillil 2025.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Morin, N. R. (2020). Plumbaginaceae. Flora of North America Association. Volume 5, pp 602. http://floranorthamerica.org/Plumbaginaceae (17.03.2025)
- ↑ 4,0 4,1 4,2 University of California Museum of Paleontology. Introduction to the Plumbaginaceae. The Leadworts. https://ucmp.berkeley.edu/anthophyta/caryos/plumbaginaceae.html (16.03.2025).
- ↑ Eisikowitch, Dan; Woodell, Stanley R. J. (1975). "Some Aspects of Pollination Ecology of Armeria maritima (Mill.) Willd. in Britain". The New Phytologist. 74 (2): 307–322. ISSN 0028-646X.
- ↑ Ferrero, V.; de Vega, C.; Stafford, G.I.; Van Staden, J.; Johnson, S.D. (september 2009). "Heterostyly and pollinators in Plumbago auriculata (Plumbaginaceae)". South African Journal of Botany (inglise). 75 (4): 778–784. DOI:10.1016/j.sajb.2009.06.014.
- ↑ Kukk, T., Kull, T., Luuk, O., Mesipuu, M. Saar, P. (2020). Eesti taimede levikuatlas 2020. Tartu: Pärandkoosluste kaitse ühing. Lk 535.
- ↑ "Armeria maritima - Plant Finder". www.missouribotanicalgarden.org. Vaadatud 9. aprillil 2025.
- ↑ Riigi Teataja. (2004). III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine. https://www.riigiteataja.ee/akt/104072014022 (17.03.2025)
- ↑ Benarba, Bachir; Pandiella, Atanasio (1. november 2018). "Colorectal cancer and medicinal plants: Principle findings from recent studies". Biomedicine & Pharmacotherapy. 107: 415. DOI:10.1016/j.biopha.2018.08.006. ISSN 0753-3322.
- ↑ 11,0 11,1 Sung, Bokyung; Prasad, Sahdeo; Gupta, Subash C.; Patchva, Sridevi; Aggarwal, Bharat B. (2012), "Regulation of Inflammation-Mediated Chronic Diseases by Botanicals", Advances in Botanical Research (inglise), Elsevier, kd 62, lk 57–132, DOI:10.1016/b978-0-12-394591-4.00003-9, ISBN 978-0-12-394591-4, vaadatud 9. aprillil 2025
- ↑ Krifa, Mounira; Pizzi, Antonio; Mousli, Marc; Chekir-Ghedira, Leila; Leloup, Ludovic; Ghedira, Kamel (1. august 2014). "Limoniastrum guyonianum aqueous gall extract induces apoptosis in colorectal cancer cells by inhibiting calpain activity". Tumor Biology (inglise). 35 (8): 7877–7885. DOI:10.1007/s13277-014-1993-y. ISSN 1423-0380.