The Nature of Love: A Theology

"The Nature of Love: A Theology" ("Armastuse loomus: üks teoloogia") on Thomas Jay Oordi teoloogiline raamat. See ilmus 2010. aastal Chalice Pressi väljaandel (ISBN 978-0-8272-0828-5).

Kokkuvõte

Eessõna

Oord kaotas kolledžiajal paljude argumentide mõjul usu Jumalasse ning leidis selle uuesti. Talle hakkas tunduma usutavamana, et Jumal on olemas. Kõige veenvamad argumendid on seotud armastusega. Armastus on tema usu tuum. Armastuse kaudu ta mõistab, mida tähendab usaldada Jumalat ja elada kristlikku elu. Ta jõudis usu juurde tagasi osalt sellepärast, et ta sai aru, et armastuse teemad on Piibli südames. Jumala armastus loodu vastu ja kutse loodutele vastu armastada teevad reaalsuse kõige arusaadavamaks.

1. Armastuse esmasus

Armastus on tähtis

"Suurim neist on armastus". (1Kr 13:13) Armastus on suurem kui usk ja lootus. Armastus on ainus, mis eal ei lõpe. Ilma armastuseta me oleme eimiski. Teoloogid kipuvad neid sõnu ignoreerima. Nad ei lähtu armastusest, vaid lisavad selle lõppu juurde. Jumala armastus meie vastu ja vastuarmastus, milleks loodud on kutsutud, on suuresti puudu. Piiblis on armastuse teemad kesksed, siis nad peaks ka formaalses teoloogias kesksed olema. "Jumal on armastus." (1Jh 4:8,16) "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16) Armastus on esmane. Armastus on üks Jumala loomuse keskne joon. Kõige esimene käsk on: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!" (Mk 12:30) "Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast!" (Mk 12:31) Seadus ja prohvetid rajanevad nendel käskudel. "Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate." (Jh 13:35) "Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud." (Ef 5:1,2) Jumala armastus tuleb eeskujuks võtta. Ka Vana Testament tunnistab Jumala armastusest. Mildred Bangs Wynkoop ütleb, et kui võtta evangeeliumi keskseks tõeks armastus, on see kõige arusaadavam. Armastus ongi evangeeliumi sõnum. Mõned autorid väidavad, et armastuse kesksus eristabki kristlust teistest usunditest. Irving Singer ütleb ka, et ainult kristluses on Jumal sama mis armastus. Armastus peaks olema teoloogia esmane kriteerium, orientiir ja fookus. Ideed ja teooriad, mis armastust õõnestavad, tuleb kõrvale heita.

Kristlik kogemus ja Piibel rikastavad teineteist. Piibel ütleb, et Jumal tegutseb armastuses, et teha armastus võimalikuks. Kristlased püüavad Jumalale usuga vastata. Jumal vastab loodule armastuses. Bernard Clairvaux'st ütleb, et kui Jumal armastab, siis ta ei taha midagi muud, kui et teda armastataks; ta teab, et need, kes teda armastavad, on õnnistatud tema armastuse endaga. Aquino Thomas ütleb, et Jumal on sama armastusväärne kui hea ning tema headus on lõpmatu, mistõttu ta on lõpmata armastusväärne. Martin Luther King ütleb, et selleks et meie liikumine oleks edukas, peab armastus olema selle esirinnas, ja kui me räägime armastusest, siis me räägime mõistmisest, heast tahtest kõigi inimeste vastu. Ema Teresa ütleb, et me oleme loodud selleks, et armastada ja olla armastatud, ja Jumal on saanud inimeseks, et me saaksime armastada, nagu tema meid armastas; Jumal on näljane meie armastuse järele, ja see on meie vaeste nälg, see nälg tuleb meil leida.

Armastus ei ole olnud teoloogia kese

Teoloogid on sageli jätnud armastuse ja selle järelmid oma töö keskmesse asetamata. Kevin Vanhoozer märgib, et teoloogid on olnud armastuse mõiste suhtes ükskõiksed, kui otsustada selle teema kaudsete, ebaselgete ja kohmakate eituste järgi. Charles Hartshorne ütleb, et teoloogid pole kunagi tõsiselt võtnud, et Jumal on armastus. Võidakse järeldada, et armastus on eesriide taga, nähtamatu ja harva mainitud, aga siiski kohal. Ent armastus peaks teoloogias olema lava keskel. Ainult nii saab selle loogika laieneda kogu teoloogiale.

Mõnikord on teoloogia kese Jumala suveräänsus. Siis ei jää ruumi loodu vabadusele, mida armastus nõuab. Mõnikord on teoloogia kese usk. Siis jääb sageli välja, miks jumal on meiega suhtes ja miks me vastame armastusega. Mõnikord on keskmes eskatoloogia, mõnikord kirik, mõnikord usk ja lootus. Ükski neist asjadest pole olemuslikult armastusega vastuolus, kui neid just veidralt ei defineerita. Kui need aga teoloogia ainsaks keskmeks võetakse, siis ei saa sidusalt mõista Jumala armastust ja armastust, milleks Jumal looduid kutsub. Sageli saadakse dogmaatiline tulemus, mis on armastusega vastuolus. Kolm näidet illustreerivad, kuidas armastusele jääb teisejärguline roll.

Millard Erickson

Millard Erickson võtab teoses "Christian Theology" katusteemaks armastuse asemel Jumala hiilguse. Ta jaotab Jumala atribuudid Jumala suuruse juurde kuuluvateks ja Jumala headuse juurde kuuluvateks. Tähtsamad atribuudid on suuruse all: suveräänsus, igavesus, kõikjalolemine ja täiuslikkus. Headuse alla kuuluvate atribuutide all on armastus kõige viimane. Seejuures on armastus ja õiglus omavahel pinges.

Ericksoni teoloogias on ideid, mis on armastusega vastuolus. Näiteks otsustab tema järgi suveräänne Jumal üksi ette ära iga olendi igavese saatuse (predestinatsioon). Loodud olendi vabadusel ei ole pääste seisukohast tähtsust.

Paul Tillich

Ka Paul Tillich ei tee armastust keskmeks. Tema kolmeköiteline süstemaatiline teoloogia mainib Jumalaarmastust napilt. Tillich nimetab Jumalat olemise põhjaks ja olemiseks endaks. Et Jumal on olemine ise, siis peab ütlema, et olemine ise on armastus. See aga on mõistetav ainult sellepärast, et olemise tegelikkus on elu. Oord leiab, et Tillichi staatiline Jumal ei saa olla isikuline, vastav ega dünaamiline. Inimese armastus Jumala vastu on Tillichi järgi armastus, millega Jumal armastab iseennast. Tuleb välja, et inimene ei armasta Jumalat.

Tillichi ideed ei toeta armastuse teoloogiat, milles Jumala armastuse juurde käib andmine ja võtmine dünaamilistes suhetes loodutega. Tuleb hoolega vaadata, mida tähendab, et Jumal on isikuline. Tuleb hoiduda filosoofiatest, mis ei võimalda näha Jumalat armastavalt relatsioonilisena.

Karl Barth

Karl Barth kirjutas sageli ja mõnikord hästi Jumala armastuse prioriteedist ja Jumala nõudest, et loodud olendid armastaksid. Ta ütleb, et Jumala olemine seisneb olemises see, kes armastab vabaduses. Ta ei taha anda prioriteeti ei vabadusele ega armastusele, kuid see, kuidas ta käsitab Jumala suhet looduga, tuleneb vabaduse prioriteet. See, et Jumal armastab, on tema olemus ja loomus. Sellepärast on ta ka vaba igasugusest paratamatusest oma objekti suhtes. Jumal on objektina eneseküllane ja sellepärast on ta eneseküllane oma armastuse objektina. Kui ta ei armasta ühtki objekti peale iseenda, on ta sellegipoolest see, kes armastab. Jumala armastus loodute vastu sõltub Jumala suvalisest otsusest. Jumala loomus ei sisalda Jumala armastust maailma vastu. Jumala armastus maailma vastu on olemuslikult kapriisne.

Miks ei ole formaalne teoloogia asetanud armastust Jumalast mõtlemise keskmesse? Vastused on erinevad. Vähesed teoloogid selgitavad seda sõnaselgelt. Põhjendid on järgmised.

1. Mõned teoloogid peavad armastust väheresoluutseks, sentimentaalseks või liigsallivaks

Mõned teoloogid on samastanud armastust vahettegematu sallivuse ja ebaterve sallivusega. James Moffatt ütleb, et vähesed kristliku armastuse moonutused on seda rohkem kui selle samastamine mureliku sõbralikkuse meelelaadiga. Sellisel juhul pole ime, et armastust pole asetatud teoloogia keslpunkti. Mõte, et armastus on ainult sentimentaalne või äärmiselt salliv, ei ole vastavuses Piibli tunnistusega armastuse tähendusest. Teoloogid püüavad sellele mõttele mitmel moel vastu seista. Mõned ütlevad, et nad hindavad agaapet kõigist armastustest kõige kõrgemalt. Kuid agaapele apelleerimine on täis vastuolusid, ilma definitsioonideta ja ebaõnnestunud. Agaapele on pakutud üle kümne oluliselt erineva definitsiooni. Need on ebaõnnestunud, ja Piiblis ei ole sellel ühest tähendust. Mõned teoloogid räägivad pühast armastusest. Ray Dunning tahab sellega distantseeruda sentimentaalsusest. Kenneth Collins peab sõna "armastus" üksinda pehmeks, naiivselt soovmõtlevaks ja tõenäoliselt vabandusi otsivaks. Piibellik armastus muidugi ei ole niisugune. Mõnikord see toob isegi inimeste lahutamist (Mt 10:34-38). "Armastus" ongi nii mitmetähenduslik sõna, et on arusaadav, miks teoloogid kasutavad teist sõna või lisavad midagi juurde. Kui ühiskond samastab armastuse romantilise armastuse või seksuaalse tegevusega, siis kristlased ütlevad, et see on liiga kitsas või otseselt väär arusaam, kui jutt on Jumala armastusest. Enamasti ei ole loodud olendi armastusel seksi ega romantilise armastusega mingit pistmist. Mõnikord samastab ühiskond armastuse millegi kauni või nauditava külgetõmbega. Armastus ihaldab kõike väärtuslikku. Kristlased ei pruugi valida südame intuitsioonide ja vaimu elu vahel. Kristlased vastavad tavaliselt, et see, mida nad armastuse all mõistavad, võib sisaldada ilu külgetõmmet, kuid see sisaldab sageli head suhtumist mittearmastusväärsesse, mitteihaldusväärsesse ja väidetavalt inetusse ning temast hoolimist. Kristlased tahavad lasta Piibli tunnistusel kujundada oma arusaama armastusest. Armastuse kristlik tähendus on sageli rikkam ja sügavam kui levinud arusaamad ning mõnikord lihtsalt teistsugune. Armastuse kesksuse tagasitoomine teoloogiasse nõuab armastuse hoolikat ja Piibli-põhist defineerimist. Tugevat definitsiooni on tarvis vestluses teiste distsipliinidega, kuid Piibli printsiibid jäävad valitsema. Tugev definitsioon ei kujuta armastust näiteks olemuslikult väheresoluutse, ainult sentimentaalse ega äärmiselt sallivana. Piibel ei räägi armastusest nii. Armastuse õige definitsioon võimaldab öelda, et agaape on üks armastuse legitiimsetest vormidest, mitte ainus vorm. Piibellik armastuse definitsioon võimaldab sõna "püha" ära jätta. Igasugune (õigesti defineeritud) armastus on püha, sest Jumal on armastus (1Jh4:8). Piiblis pole väljendit "püha armastus". Selleasemel, et lisada sõna "püha" või "täiuslik", tuleb armastus õigesti defineerida.

2. Mõned kristlased peavad armastust mõistusega ühitamatuks

Teoloogid püüavad tavaliselt Jumalat au sees pidada. Nad rõhutavad õigusega mõistuse rolli. Mõistusevastasus ja vastuolulisus on tõsine eksimus. Mõned kristlased arvavad, et armastus ja mõistus on vaenujalal või vähemalt ühitamatud. Blaise Pascal ütleb, et südamel on oma põhjendid, mida mõistusel pole võimalik teada. Mõned tõlgendavad seda nii, et armastus ja mõistus on vaenlased, nad ei saa teineteist toetada. Mõned kristlased ei alluta armastust mõistusele.

Parim armastuse teoloogia on mõistuslik. On loogiline paigutada armastus teoloogia keskmesse ning vaadata, mis sellest järeldub. Sidus ja valgustav armastuse teoloogia ei pea valima armastuse intuitsioonide ja vaimu elu vahel. "Tulge nüüd ja seletagem isekeskis." (Js 1:18)

Armastuse loogika järgimine võib teha rahutuks. See võib nõuda senise teoloogia muutmist. Mõned teoloogid kaotavad närvi, kui armastuse loogika viib ideedeni, mis on harjumuspärase teoloogiaga vastuolus. Kui kaotatakse närv, siis tavaliselt viidatakse müsteeriumile. Müsteerium on nagu blankotšekk, millele kirjutatakse mis tahes dogma, mida soovitakse. Müsteerium võib olla avariiluuk, mille kaudu välja vingerdada ebamugavatest valikutest, mida armastuse teoloogia nõuab. Müsteeriumile viitamine on halvemal juhul ebasiiras ja paremal juhul kaudne tunnistamine, et on tarvis veel tööd teha.

Armastuse loogika paneb tunnistama, et tõde on suurem, kui me ette kujutame. Armastus ärgitab jaatama, et universumis on väärtused, suhted, lugu ja ilu. See jaatus ületab klassikalise teaduse. Armastuse loogika järgimiseks on tarvis taibata, et tõde on suurem, kui me ette kujutame. Adekvaatne armastuse teoloogia tuletab meelde, et elu seletamiseks tuleb minna kaugemale sellest, mida me tavaliselt peame sobivateks tõenditest. Jumala armastuse kogemust ei saa täielikult seletada. Armastada Jumalat südame ja vaimuga tähendab armastada seda, mida meeleline kogemus ei haara, kuigi Jumala mittemeeleline tajumine on armastamiseks fundamentaalne. Tõsi küll, piiratud vaim ei saa piiritut Jumalat täielikult haarata. Täielik tõde kõige kohta on meie vaimule kättesaamatu. Lokaliseeritud aju ei suuda seletada laia, metsiku ja imelise universumi fakte ja vorme. Teoloogiasse jääb alati müsteerium. Armastuse loogika ei apelleeri ebaloogilisele, kuid ei saa kogu müsteeriumi ületada.

Müsteerium, mida me õigusega tunnistame, aktsepteerib, et on tarvis tööd teha, formuleerida mõistuspärane teoloogia armastuse evangeeliumi kohta. Ei tohi apelleerida müsteeriumile siis, kui raskeks läheb. Müsteerium on omal kohal, kui me alandlikult mööname oma teadmise osalisust, kuid paneme siiski ette, et armastus on ülimuslik ja mõistuspärane. Me tunnistame, et meie ettepandud dogmad, doktriinid ja uskumused on tõenäoliselt ebatäiuslikud. Alandlikkuses pakume hüpoteese, teooriaid, ideid, lugusid ja taipamisi. Usume, et mõned inimesed kuulutavad Kristuses, kirikus ja maailmas ilmutatud Jumala armastust paremini. Püüame täita Pauluse eesmärki "ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega" (Ef 3:19).

3. Mõned teoloogid pooldavad filosoofiaid, mis on armastusega suuresti ühitamatud

Teoloogia ei saa läbi filosoofiata, kuid teoloogid kardavad, et filosoofia teeb teoloogia teisejärguliseks. Tertullianus küsib: mis on Ateenal pistmist Jeruusalemmaga? Ilmalik filosoofia võib evangeeliumi õõnestada. Paul Tillichist oli juba juttu. Ka uusplatonism on teolooge eksitanud. Absoluutne ja muutumatu olemine ei saa olla armastav. See ei tähenda, nagu peaks filosoofiast lahti saama. Tuleb otsida filosoofiaid, millesse armastuse relatsioonilisus sobib. Kõige adekvaatsemates filosoofiates on Jumalal keskne koht. Nad seletavad hästi armastust, vabadust ja muud, mida kristlased hädavajalikuks peavad. Nad aitavad Piibli tunnistust mõtestada. Peab vaatama, et meid tarkuseõpetuse abil ei riisutaks (Kl 2:8), kuid nõustuma John Wesleyga, et terve aruga inimesel sobivad filosoofia ja teoloogia hästi kokku.

4. Piibel ei räägi armastusest täiesti vastuoludeta

Piibel ei anna armastuse tähendusest vastuoludeta tunnistust. Adekvaatne armastuse filosoofia peab seda möönma ning pakkuma, kuidas edasi minna.

Jeesus ütleb, et Jumal on nõnda maailma armastanud, et ta on andnud Jeesuse, et meil oleks igavene elu (Jh 3:16). Paulus käsib Jumalat jäljendada, armastades nii, nagu Jumal on armastanud (Ef 5:1). Paljud kirjakohad kutsuvad armastama maailma ja selle elanikke. Ent Johannes ütleb: "Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust." (1Jh 2:15) Paulus kahetseb, et Deemas armastab maailma. Me peame armastama maailma ja ei tohi maailma armastada. Igal pool on kasutatud sõna agapē. Ilmselt on seda kasutatud mitmes tähenduses.

Paulus kritiseerib inimesi, kes viimsetel aegadel on "enesearmastajad" (2Tm 3:2). Armastus "ei otsi omakasu" (1Kr 13:5). Ent kui Jeesus ütleb "Armasta oma ligimest nagu iseennast!", siis ta eeldab, et iseenese armastamine on lubatud ja vajalik. Paulus ütleb: "Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast." (Ef 5:28) Ta möönab, et iseenese armastamine aitab aru saada, mida tähendab abikaasa armastamine. Kui Jumal kutsub kristlasi armastama maailma elanikke, siis need, kes iseennast ei armasta, ei armasta ka teisi.

Teoloogid võivad arvata, et selliste vastuolude tõttu ei saa Piibli põhjal mõistetud armastust süstemaatilise teoloogia keskpunkti asetada. Oord leiab siiski, et kuna Piibli autorid peavad armastust ülimuslikuks, peavad teoloogid neid selles järgima.

Üks tee on uurida, kas mõni "armastuse" tähendus on Piiblis valdav. Kui mõni tähendus on sagedasem, tuleb just see keskmesse asetada. Teine tee on anda armastusele selge definitsioon, mis vastab Piiblis valdavale tähendusele. Hea definitsioon on ka kooskõlas meie parima arusaamisega inimloomusest ja inimeseks olemisest. See võimaldab ära tunda armastuse konkreetsed vormid ja väljendused ning defineerida neid nii, et see ei ole armastuse üldise definitsiooniga vastuolus, vaid täiendab seda.

5. Armastus jääb sageli defineerimata, rääkimata heast definitsioonist

Teoloogid defineerivad armastust harva. Selle tähendust peetakse enamasti ilmseks. See on veider, sest teoloogid teavad, et "armastusel" on mitu tähendust. Ja kui armastust üldse defineeritakse, siis halvasti. Ei ole vastuoludeta juttu armastusest ja selle eri vormidest.

Sõnad ei suuda küll kõike mahutada, mida me armastuse kohta öelda tahame. Definitsioonid ei saa armastust piirata. Hans Deventer ütleb: "Armastus on taltsutamatu. Ta ei sobi kunagi." Nii nagu me kunagi ei haara Jumala kogu tähendust, nii me ei haara ka armastuse kogu tähendust. Postmodernismil on õigus, et sõnad ei anna absoluutset ega kõikehõlmavat teadmist.

Hoolimata ebatäpsusest on sõnad tähenduslikud. Sõnad annavad reaalsuse osalise kirjelduse, ja me leiame, et ühed sõnad räägivad paremini tõtt kui teised. Kui me peaksime sõnu päris mittekirjeldavaks ja tähendusetuks, siis me neid ei kasutaks. Sõnad panevad meid kindlal moel tegutsema, tundma ja mõtlema. Ilma sõnadeta suhtlemine võib raskeks minna. Kuigi sõnad ei saa armastuse olemust täielikult haarata, on sageli tarvis sõnu, et kosta igaühele, kes meilt pärib aru lootuse kohta, mis meis on (1Pt 3:15).

Armastuse definitsioon

Piibel annab vajaliku definitsiooni armastuse defineerimiseks.

Piiblis puudub definitsioon

Kuigi "Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma" (1Jh 4:9), ei andnud Jeesus selget ja lühikest definitsiooni. Ta küll elas armastuse elu, näidates armastust tegevuses, ent ei andnud ilmset ütlust armastuse olemuse kohta, mis ühendaks armastuse eri vormid. Jeesus rääkis küll ka lugusid armastuse illustreerimiseks, nt tähendamissõna halastajast samaarlasest, tähendamissõna kadunud pojast ja ütles, et "ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest" (Jh 15:13). Paulus ütleb, et meie võimed on ilma armastuseta väärtusetud, ning loetleb armastuse vorme: "Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike." (1Kr 13:4–7) Kuigi iga vorm ütleb midagi selle kohta, kuidas armastus välja näeb, ei saa kõike ühele vormile taandada. Ka kõikide vormide loetlemine ei anna adekvaatset definitsiooni, sest vorme ei saa ammendada. Mõnes kohas Paulus siin ka liialdab, näiteks ei nõua armastus, et päris kõike tuleb uskuda. Nähtavasti peab Paulus silmas ustavust (Gl 5:23). Täielikust skepsisest tuleb hoiduda, kuid ka kergeusklikkusest tuleb hoiduda. Samuti ei nõua armastus, et me päris kõiki asju loodaksime. Siin ei ole tegu analüütilise definitsiooniga, vaid luulega.

Definitsiooni vajalikkus

Võib-olla definitsiooni ei olegi tarvis, piisab armastuse vormide ja avalduste kataloogist? Jeesus nähtavasti ei pidanud definitsiooni vajalikuks. Esiteks, loetelu koostada oleks raske. Teiseks ei anna loetelu armastuse kriteeriumi. Võib kindlalt eeldada, et Kristus tegutseb alati armastavalt. Aga kõik pühakirjas kirjeldatud teod ei ole armastavad. Mõnda tegu nimetatakse patuseks. Lahendust ei too ka piirdumine tegudega, mida seostatakse sõnaga "armastus", sest väited armastuse kohta on Piiblis omavahel vastuolus. Tõenäoliselt me tahaksime loetelusse panna ka mõned teod, mida armastusega ei seostata, näiteks söömaaegade jagamise ja ristimise.

Loetelu puhul ei võeta arvesse, et meil on juba intuitsioon selle kohta, millised teod on armastavad, millised mitte. See intuitsioon, mida enamiku kristlaste väitel väestab, inspireerib ja tingib Püha Vaim, on kohtunik, kuigi mitte alati selge, arenenud ja teadlik. Armastuse adekvaatse definitsiooni puhul tuleb see intuitsioon heas sõnastuses meie teadvusse. See ei lahenda kõiki armastuse defineerimise raskusi, kuid rajaneb isiklikul teadmisel armastuse rollist ja tähendusest meie elus.

Üks armastuse definitsioon

Oord paneb ette armastuse definitsiooni, mille tuum pärineb Piibli tunnistusest ning seletab hästi inimese kogemust ja teaduse andmeid ning mis on mõeldud Jumala armastuse üldise kirjeldusena ning igasuguse tõelise armastuse seletusena:

Armastada tähendab tegutseda kavatsuslikult, kaastundlik-empaatilise vastusena Jumalale ja teistele, selleks et edendada üldist hüvangut.

Armastavaid tegusid mõjutavad Jumala, teiste ja enda eelnevad teod. Neid tehakse meelega, lootuses julgustada, luua või alal hoida midagi head.

"...julgustada üldist hüvangut"

Enamik Piibli autoreid samastab armastust heategemisega. Jeesus mõistis armastust nii, kui ta ütles: "Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head" (Lk 6:35). "Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!" (Mt 5:34,35) "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16) "Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime." (1Jh 4:9) Seda näitab ka tähendamissõna heast samaarialasest. Ka armastuse topeltkäsku selgitab Jeesus heategemise kaudu.

Hüvang Piiblis

Vana Testament tunnistab, et Jumala armastus sisaldab heategemist üldise hüvangu edendamise kaudu. "Hea on Issand kõigile ja tema halastus on üle kõigi tema tegude." (Ps 145:9) "Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!" (Ps 136:1) Issand ütleb Moosesele enda kohta: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest" (2Ms 6:34) Paulus usub, et Jumal kavatseb head: "Aga meie Issand Jeesus Kristus ise ja Jumal, meie Isa, kes meid on armastanud ja armust meile andnud igavese julgustuse ja hea lootuse, julgustagu teie südant ja kinnitagu teid igasuguses heas teos ja sõnas!" (2Ts 2:16,17) Paulus rõhutab olemuslikku suhet armastuse ja headuse vahel, öeldes, et armastus võidab lahingu kurjaga: "Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!" (Rm 12:21) Armastus teeb head üles ehitades, mitte lõhkudes: "Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab." (1Kr 8:1) Paulus ütleb: "Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse!" (Rm 12:9) Peetrus ütleb: "Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage - sest õnnistamiseks te olete kutsutud -, et ka teie võiksite pärida õnnistuse." (1Pt 3:9) Johannes samastab armastuse hüvangu edendamisega: "Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?" (1Jh 3:16,17)

Hüvangu loomus

"Hüvangu" alla koondab Oord mitu Piibli sõna. Hüvangu kohta, mida armastus edendab, kasutab Piibel mõnikord sõna "õnnistus". Mõnikord kasutatakse hüvangu kohta sõna "rahu". Jeesus peab silmas hüvangut, kui ta ütleb: "Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti." (Jh 10:10) Jeesus armastas ja edendas sellega heaolu, kui ta tervendas haigeid ja ajas deemoneid välja. Hüvangut on samastatud tervisega, tervenemisega, õnnega, terviklikkusega ja õitsenguga. Üldise hüvangu edendamine võib tähendada esmaste eluvajaduste rahuldamist, teistest hoolimist, kogukonnatunde loomist, elulaadi, võimaluste ja kultuuri erinevuste edendamist, teistes väärilisustunde tagamist, kehalise vormi edendamist, sügavate isiklike suhete arendamist, ühiskondliku ja poliitilise harmoonia kultiveerimist, kristlike vooruste ja praktikate arendamise julgustamist. Hüvangu edendamine on kavatsuslik heategemine vähemalt ühel, aga sageli mitmel moel.

Hüvangu üldisuse tähtsus

Üldisus tähendab seda, et kuigi meil sageli on meeles väheste hüve, peab armastus silmas laiemat hüve. Paulus ütleb: "Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks." (1Kr 12:7) Jeesus ütles, et ühise kasu edendamine hõlmab vaenlaste, võõramaalaste ja vaeste hüvangu edendamist. Kui Jumal armastab kogu maailma, siis kõik loodud olendid on kristliku armastuse potentsiaalsed vastuvõtjad. Üldisus tuletab meelde, et õiglusel on armastuses tähtis osa. Kui me saame aru, et ühele või vähestele hea tegemine teeb paljudele või tervikule ilmselt haiget, siis armastuse õiglus nõuab, et me otsiksime üldist hüve. Õiglus ja armastus ei ole vaenujalal. Tavaliselt me suuname oma armastuse lähedastele ja kallitele. See on tavaliselt kohane, sest meie kohustused perekonna ja sõprade ees õigustavad eelistavat armastust. Ent armastus ühe või väheste vastu tuleb mõnikord kõrvale panna, et edendama üldist hüve: "Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!" (Am 5:24) Õiglus on üks armastuse mõõde.

Üks paremaid viise armastada on jaatada Jumalat kui riigi rajajat. Jumala riik (armastav valitsemine) on mitmetahuline nähtus.

Teoloogid on defineerinud armastust olemuslikult soovi, teo ja suhte kaudu. Mõned defineerivad armastust ainult teenimise kaudu. Aga on selliseid soove, tegusid, teenimisi ja suhteid, mis ei edenda head.

"kaastundlik-empaatilise vastusena Jumalale ja teistele"

Armastus on seesmiselt relatsiooniline. Täiesti isoleeritud indiviid ei saa armastada. Armastuse tegu eeldab eelnevaid suhteid ja järgnevate suhete võimalust. Inimene, kes püüab armastada, nõuab teiste reaalset eelnevat mõju. Inimene armastab teatud nägemusega, kuidas see teisi heas suunas mõjutab. Enne mõjutavad armastajat Jumal ja tema kogukonna inimesed.

Jumal on enne armastanud

"Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud." (1Jh 4:19) Asi pole niivõrd selles, mida Jumal kunagi on teinud. Igal hetkel tegutseb Jumal esimesena, et teha meie vastuarmastus võimalikuks. Loodud olendid ei saaks armastada, kui Jumal ei oleks armastaja, kes neid algselt väestab, inspireerib ja kutsub.

"Kaastunne" ja "empaatia" rõhutavad armastuse tundelist poolt. Armastaja ja teiste vahel on reaalne side, mis määrab inimese elu. Kristlik teoloogia on relatsioonilisust suuresti alahinnanud või eiranud. Põhjuseks on filosoofia, mis ei pea Jumalat relatsiooniliseks ega tunnista, et loodud olendeid konstitueerivad suhted.

Suhe ja vastastikusus

Mõned teoloogid defineerivad armastuse ekslikult relatsioonilisuse endana, isegi samastavad suhtes olemisega. Vincent Brummer defineerib armastuse vastastikuse suhtena. Charles Hartshorne'i järgi tähendab armastus teiste inimeste soovide ja kogemuste realiseerimist endas, nii et armastaja saab kannatada panna ainult seda kannatust ise läbi tehes. Kannatus tähendab mõjutatud olemist, mõjutamist või suhestumist. Hartshorne kasutab armastuse kui vastastikuste suhete kohta väljendit "elu jagamine". Oord nimetab armastuse defineerimist ainult suhte kaudu vastastikuse traditsiooniks.

Suhted on armastuse puhul tõesti tähtsad. Aga kõik suhted ei ole armastavad. Ebaterved, ärakasutavad ja kättemaksvad suhted ei ole armastus. Piibel ütleb, et armastus nõuab vahel suhete katkestamist sellega, mis põhjustab kurja. "Põgene noorusea himude eest! Taotle õiglust, usku, armastust ja rahu nendega, kes Issandat appi hüüavad puhtast südamest!" (2 Tm 2:22)

Seks ja romantiline armastus

Ükski teoloog ei defineeri armastust lihtsalt seksuaalse käitumise või romantilise armastusena. Rääkides armastuse suhtest nendega kalduvad kristased eksima. Mõne jaoks on igasugune seks ja romantiline armastus armastus. Teiste järgi tuleb nii välja, et seks ja romantiline armastus ei saagi armastus olla.

Seksuaalne ja romantiline käitumine on mõnikord armastav, mõnikord mitte. See, kas tegu on üldise hüve edendamisega, oleneb kontekstist, isikutest, kohustustest, ajaloost ja võimalikest tagajärgedest. Abielulise seksi puhul on see sageli, kuigi mitte alati nii, abielulise seksi puhul harva, kuigi mitte alati. Armastus ja nauding ei pruugi olla vastuolus.

Pühendumine ja teenimine

Teoloogid nimetavad armastuseks sageli ekslikult Jumala teenimist või Jumalale pühendumist. Tõsi küll, Piibel annab selleks pisut alust. "Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust." (1Jh 2:15) Paulus kahetseb, et Deemas armastab maailma. Seal mõeldakse armastuse all seda, et pühendutakse millelegi või teenitakse midagi, mis seda ei vääri. Augustinus defineeribki armastust pühendumise, iha, nautimise või teenimisena.

Kristlased peaksid küll Jumalat teenima ja enamasti, kui mitte alati, edendab see üldust heaolu, aga kui defineerida armastus ainult pühendumise ja teenimisena, tekivad suured raakused. Kui ligimeste armastamine tähendab nendele pühendumist või nende teenimist, tuleb välja mõttetus.

Teenimine jne võivad kavatsuslikke vastuseid üldise heaolu edendamiseks küll saata, kuid kui neid valesti tehakse, siis nad viimaseid ei võimalda. Need, kes seda tunnistavad, panevad sõna "armastus" ette sõnad "õige" või "ebaõige", "kästud" või "mittekästud". Aga Jeesus ja Piibli autorid nii ei räägi. Et segadust vältida, tuleb armastus defineerida nii, et seda poleks tarvis.

Kiindumus

Armastamiseks nimetatakse mõnikord kiindumust, Piibliski paar korda. Kiindumus on emotsioon, mis tuleb kaastundlik-empaatilisest relatsioonilisest vastusest teistele objektidele või ideedele. Armastust ei saa defineerida lihtsalt emotsioonina ega mingi kindla emotsioonina. Tuleb aga tunnistada, et emotsioonidel on kaastundes ja empaatias, mida armastus nõuab, teatud osa, mõnikord suur, mõnikord väike. Mõnikord tuntakse suurt kiindumust perekonnaliikmete ja laste vastu. Kiindumust tuntakse ka sõprade, lemmikloomade ja kohtade vastu. Kiindumus saadab sageli armastust, sest see võib kannustada edendama üldist hüvangut, eriti emotsionaalset heaolu. Mõnikord tuleb meelega arendada sügavamat kiindumust teiste vastu: "Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad" (Rm 12:10).

Aga võib kujutleda inimesi, kes tunnevad kiindumust, aga ei tee vastuseks head. Vanemad võivad last meelega hellitada, nii et nad hellitavadki ta ära. Perekonnad võivad meelega piirduda perekonnasuhete soojusega, isoleerides end teistest inimestest. Aeg, mis kulub lemmikspordivõistkonna fännamisele, võib takistada perekonnaga ajaveetmist.

Kirik

Usklike kogukonnas tekib mitmesugune armastus. Kirik on üks nendest teistest, kellele kristlased vastavad, kui nad püüavad üldist heaolu edendada. Kirik võimaldab ainulaadselt sügavaid ja lunastavaid armastuse tegusid. Kes ei ole koos teistega Kristuse ihus, jätab kängu oma võime armastada ja tunda end armastatuna. Mõned armastuse avaldused ei ole ilma kirikuta võimalikud. "Aga üle kõige selle olgu armastus - see on täiuslik side!" (Kl 3:14)

Ent kirikusse kuulumine ei pane iseenesest armastama. Kristlased ja kristlikud kogukonnad ei ole alati olnud armastavad.

Ja mitte ainult kristlased ei armasta. Kõikjalolev Jumal kutsub kõiki inimesi vastama valgusele, mis nad on saanud, otsustades armastada. Sellepärast peaksid kristlased jaatama budistide, muslimite ja ateistide armastust legitiimsena. Aga nad peaksid väitma, et mõned armastuse vormid on väljaspool kirikut võimatud. Need nõuavad sõnaselget ja soodsat vastamist Jeesusele Kristusele ja tema ihule, kirikule. Ainult kristlased armastavad armulaua ja ristimise kaudu.

"...kavatsuslikult tegutseda..."

Armastuse topeltkäsus käsib Jeesus kavatsuslikke tegusid. Ka Paulus peab seda silmas, kui ta ütleb, et tema lugejad peaksid üksteist armastama. Sest me oleme vabad valima head, kurja või ükskõiksust, me oleme moraalselt vastutavad.

Pealetükkiv või mitte

See ei tähenda, et armastus alati sekkub teiste asjadesse. Mõnikord ei ole armastus meeltega tajutav, näiteks mõtlemine ja palvetamine. Otsus jääda rahulikuks ja kuulata. Ka need on armastuse teod.

"Kavatsuslikkusel" on kolm tahku: sihilikkus, motiiv ja vabadus.

Sihilikkusel on pistmist otsustamisega. Otsus armastada ei nõua pikka mõtlemist. Sihilikkus ei tähenda, et me alati astume sammu tagasi, et näha suurt pilti, aga mõnikord me teeme seda. Kuigi armastus edendab üldist hüvangut, mõeldakse sageli ruttu läbi need vähesed variandid, mida vahetult teadvustatakse. Mõnikord küll nõuab armastus paljude variantide hoolikat läbikaalumist. Ent selleks et otsustada seda, mida armastus nõuab, ei pea inimene kõike teadma ega alati sügavalt ja pikalt keskenduma.

Motiivitahk ütleb, et me peame head tegema meelega. Head motiivid võivad viia halbade tagajärgedeni ja ümberpöördult.

Vabadusetahk puudutab enesemääramist. Ilma vabaduseta on armastus mõttetu. Ent vabadus ei tähenda siin võimet teha ükskõik mida.

Eneseohverdus

Jeesus ütleb: "Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest." (Jh 15:12,13) Johannes ütleb: "Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest." (1Jh 3:16) Mõned teoloogid ongi defineerinud armastuse eneseohverdusena teiste pärast. Ent armastust ei saa defineerida ainult eneseohverdusena. Piibli autorid jaatavad ka iseenese armastamist. Kui Jumal armastab kõiki looduid, siis selleks et teda jäljendada, tuleb armastada ka iseennast. Ja Jumala armastus ei ole alati ennastohverdav. Jumal võib olla kiivas (Na 1:2), keelata millegi muu kui Jumala teenimise (Js 2:6–18). Jumal ütleb: "Pöörduge minu poole kõigest südamest" (Jl 2:12).

Piibli autorid kiidavad ka sõprust (vennalikkust, külalislahkust; 1Pt 3:8, 4:9, 2Pt 1:7, Hb 13:1,2, 1Tm 3:2).

Armastuse defineerimisel ainult eneseohverdusena on ka filosoofilisi raskusi. Esiteks, teise inimese hüve on sageli raske, kui mitte võimatu, lahutada iseenda hüvest. Teiseks, üleüldine eneseohverduse printsiip on vastuoluline. Siis ei tahaks keegi teistelt kingitust vastu võtta. Feministlikud teoloogid ütlevad, et niisugune arusaam armastusest hoiab naisi alluvuses ja võib isegi vabandada väärkohtlemist. See võib hoida ka teisi indiviide ja rühmi rõhumise all.

Armastus nõuab eneseohverdust mõnikord. Teinekord tuleb edendada samavõrd enda kui teiste hüvangut. Mõnikord nõuab armastus iseenda heaks tegutsemist.

Tegu kui armastus

Mõte, et tegu ise ongi armastus, tuleb kombest öelda armastuse kohta "õige" või "ebaõige". Kui tegu on moraalne, siis tegija armastab õigesti, vastasel korral mitte. Tavaline piibellik arusaam aga tähendab, et armastus on alati õige. Mõned ütlevad, et mis tahes kavatsuslik tegu on armastuse tegu. Aquino Thomas ütleb, et iga tegija teeb iga teo mingisugusest armastusest. Mõnikord aga nimetab ta armastuseks ainult neid tegusid, mis edendavad hüvangut. Thomas kirjeldab küll hästi ligimesearmastust Aristotelese voorusetraditsioonis. Teoloogid räägivad mõnikord ka tõelisest armastusest või siirast armastusest. Aga Oordi definitsiooni järgi ei saa armastus olla silmakirjalik ega ebasiiras. Teoloogid räägivad ka puhtast armastusest, aga Oordi järgi ei saa armastus olla ebapuhas. Kavatsuslikul teol, mida õigusega armastuseks nimetatakse, ei saa olla amoraalseid ega ebapuhtaid motiive.

Küll aga võib õigusega rääkida agaapearmastusest või philia-armastusest. Sel juhul on jutt armastuse vormidest, mitte moraalsusest ja ebamoraalsusest. Mõtet on rääkida ka näiteks püsivast ja ajutisest armastusest.

Kavatsus ja tunne

Armastuse juures peab olema nii kavatsuslikkus kui ka kaastunne-empaatia. Et head teha, nõuavad tunded ja suhted valikuid ja otsuseid. John B. Cobb Jr ja David Ray Griffin räägivad selles seoses "loovast-vastavast armastusest". Kavatsus ja tunne ei ole armastuses täiesti lahus. Kord on ülekaalus üks, kord teine, aga mõlemad on alati kohal.

Aga kavatsuslikkus ja kaastunne ei ole iseenesest armastus. Need on ka vihkamise, pahe ja ükskõiksuse tarvilikud tingimused. Patustajad vastavad Jumalale ja teistele meelega ebaõigesti ja edendavad halbolu. Jeesus ütleb: "Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama?" (Mt 5:46) Nad ei tee seda, mis on üldiselt parim. Jeesus kutsub armastust, mis kutsub üldist hüvangut: "Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!" (Lk 6:31)

See, kes sageli või korduvalt vastab kavatsuslikult Jumalale ja teistele, et edendada üldist hüvangut, omandab armastava iseloomu. Armastav iseloom on ka vooruslikul kristlasel, kes täidab Jeesuse armastusekäske: "Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde." (Jh 14:23) "Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse." (Jh 15:10) Vooruslik inimene jääb Jumala armastusse. Voorusliku kristlase iseloomu arengus on hädavajalik roll harjumustel, praktikatel ja traditsioonidel.

2 Agaapeteoloogia ja Piibel

Anders Nygren oli 20. sajandi mõjukaim armastuseteoloog. Tema püüe näidata agaape tähtsust ja ülimust oli väga edukas. Paljudele kristlastele õpetati, et agaape ongi kristlik armastuse vorm ja me avastame selle tähenduse Uut Testamenti lugedes. Suuresti tänu temale teavad ja väärtustavad lääne kristlased sõna agapē.

Agaape kui ehtsalt kristlik armastus

Nygreni raamat "Eros och Agape" mõjutas kristlikku haridust kogu maailma kirikutes ja ülikoolides. Tema teooriaid jutlustatakse regulaarselt. Need on leidnud suurt akadeemilist vastupanu. Gene Outka ütleb, et tänu Nygrenile on armastuse küsimused teoloogias ja eetikas enneolematult esil, tema töö on tänapäevase armastusekäsituse algus. Edward Vacek Collins ütleb, et tema taipamised on hiilgavad, tema vead on õpetlikud ja tema vaated on seniajani väga elus.

Nygren ja Piibel

Nygren väitis, et ta kujutab ehtsat arusaama kristlikust armastusest, nagu see on kujutatud Uues Testamendis.

Nygreni ideed on tähtsad, sest kristlased arvavad sageli, et teoloogia sünnib mõjutamata eelnevatest ideedest Jumala, armastuse ja maailma kohta. Mõned kristlased arvavad, et Piibel annab filtreerimata ja kallutamata teoloogilise teadmise. Aga Piiblit ei loeta kunagi "puhtal kujul". Kõik me toome Piibli lugemisse oma eeldused, kogemused ja veendumused. Kristlased loodavad muidugi, et

Paljud kristlased toovad Piiblisse ideid, mis takistavad neil adekvaatse armastuseteoloogia loomist. Paljud Nygreni teoloogilised ideed on vastavuses kasutute ideedega, mida teised mõjukad teoloogid on ette pannud. Mõned neist seavad ohtu armastuse paigutamise teoloogia keskmesse.

Oord ei väida, et ta tuleb Piibli juurde ilma eelnevate ideedeta. Ka tema ei ole täiesti objektiivne. Ent ta tuleb teksti juurde avatuna loovale mõtlemisele viisil, mis on truu selle tunnistusele. Ta soovib ka olla truu armastuse kogemusele ning otsib suurt ratsionaalset kooskõla. Oord püüab lugejat veenda, et mõned (mitte kõik) eelnevad Piibli lugemise viisid ei ole olnud kasulikud adekvaatse armastuse teoloogia loomiseks.

Nygreni ideed ja esiletõstud

Nygren ütleb, et tema eesmärk on uurida kristliku armastuse tähendust ja näidata selle muutusi ajaloos. Armastusel on kristlikus teoloogias ja kogemuses keskne koht. Nygren leiab, et kui me leiame üles kristliku armastusekäsituse eripära, siis me saame teada, mille poolest kristlik armastus erineb ekslikest vaadetest. See tundub paljutõotav. Agaape on ainus kristlik armastus, kristluse kese. Eeros ei saa Nygreni meelest olla kristlik. Eeros moonutab kristlikku armastust. Neil ei ole teineteisega mingit pistmist. Need kuuluvad eri vaimsetesse maailmadesse, mille vahel ei saa olla otsest suhtlust. Nygren ütleb, et on kaks tegurit, mis on viinud kristlasi eerose juurde. Esimene on kristlik traditsioon ise: kristlased ajavad agaape ja eerose segi või seovad neid teineteisega. Nende eristamine tundub paljudele kristlastele ebaloomulik.

Agaape aspektid Nygreni järgi

Agaapet ja eerost tähistab ladina keeles sama sõna. Kristlased peavad õppima eristama head ja jumalikku agaapet ning halba eerost. Agaapel on Nygreni järgi vähemalt neli olemuslikku aspekti: agaape on 1) spontaanne ja motiveerimatu, 2) väärtuse suhtes ükskõikne, 3) loov, 4) algatab kaasluse Jumalaga. Need, keda Jumal armastab, ei vääri armastust ega pretendeeri sellele. Agaape on ainult Jumala looming. Et loodul puudub seesmine väärtus, armastus peab looma väärtust nendes, kellel pole väärtust. Jumal peab ise tulema inimesele vastu ja pakkuma oma kaaslust. Kui Jumal ei algataks ega looka väärtust, siis tal poleks midagi väärtustada.

Eerosele Nygren selget definitsiooni ei anna. Maine eeros avaldub meelelistes kalduvustes. Taevane eeros on suunatud transtsendentsele. Agaapet ei ohusta maine eeros, vaid taevane eeros: kui kristlus püüdis end väljendada Platoni mõistetes, siis agaape motiiv teisenes. Taevane eeros tõmbab kristlasi ehtsast kristlikust armastusest eemale.

Nygren, Augustinus ja Luther

Augustinuse mõju on Nygreni järgi destruktiivne, sest ta püüdis agaapet ja eerost õigustamatult kokku panna. Augustinuse järgi vastab kristlik armastuse käsk filosoofia küsimusele, kuidas saavutada ülimat hüve. Selle me saavutame agaapet ja eerost kokku pannes, nii et saame caritas '​e. Augustinusel on õigus, et Jumal laskub inimeste juurde teenimatult, aga mitte selles, et inimese ülenemisel Jumala poole on tarvis voorust. Nygreni järgi ei ole inimestel armastamises mingit panust.

Martin Luther tõi õige ja algse armastusekäsituse tagasi. Luther lükkas tagasi mõtte, et inimesed väärivad armastust ja annavad sellesse oma panuse. Iseenese armastamine tuleb hävitada, sest sellel rajaneb patt. Luther kuulutas, et kaaslus Jumalaga ei põhine pühadusel, nagu Augustinus arvas, vaid patul, Jumala motiveerimatul armastusel, õigeksmõistmine on patuse õigeksmõistmine, kristlane on ühtaegu õige ja patune. Ligimesearmastust ei tee inimesed ise, see tuleb taevast. Inimesed on Jumala tööriistad, kristlane ei ole iseseisev jõukese Jumala kõrval. Kristlane on toru, mille kaudu ülalt saadud armastus jõuab ligimeseni. Ta on passiivne.

Eeros ja agaape kokkuvõtlikult

Eeros on saada tahtev armastus ja igatsus, ülespoole liikumine, inimese tee Jumala juurde, inimese pingutus eeldusega, et pääsemine on tema enda töö, enesekeskses armastuses kõige õilsam enesekinnitus, püüab, et tema elu, jumalik elu, saaks surematuks, on tahe saada ja omada, mis sõltub soovist ja vajadusest, on eeskätt inimese armastus, Jumal on selle objekt (kui see on omistatud Jumalale, siis inimliku armastuse mustri järgi), selle määrab objekti kvaliteet, ilu ja väärtus, see ei ole spontaanne, vaid äratatud, tunneb oma objektis ära väärtuse ja armastab seda.

Agaape on ohverdav kinkimine, laskub alla, on Jumala tee inimese juurde, on Jumala arm (pääsemine on Jumala armastuse töö), on isetu armastus (ei otsi omakasu, annab end ära), elab Jumala elu jaoks (sellepärast julgeb elu kaotada), on vabadus andmises, mis sõltub rikkusest ja küllusest, on eeskätt Jumala armastus, Jumal on agaape (kui see on omistatud inimesele, siis jumaliku armastuse mustri järgi), on objekti suhtes suveräänne ja on suunatud nii kurjadele kui ka headele, on spontaanne, ülevoolav, motiveerimatu, armastab oma objekti ja loob selles väärtuse.

Agaape tähendus Vanas Testamendis

Tuleb Piibli järgi kontrollida, kas agaape on ainus tõeline kristlik armastus.

Vanast Testamendist möödaminemine

Nygren ei viita palju Vanale Testamendile. Vana Testamendi mõtted armastusest peaksid aitama kristliku armastuse tähendust mõista. Nygren ignoreerib suuresti Vana Testamendi tunnistust, sest tema arvates tuli agaape idee alles koos kristlusega. Judaism küll kaldus tegema armastust keskseks, aga arusaam armastusest oli teistsugune. Seal piirdub armastus ühe rahvaga.

Algavad raskused Nygreniga

Oord leiab, et Vana Testamenti tuleb ikkagi hoolega kuulata. Nygren möönab, et Vanas Testamendis ilmutas Jumal agaapet näiteks iisraellaste vastu, kes järjekindlalt lepingut rikkusid. Ta möönab ka, et Vana Testament on täis eeroseteoloogiaid. See räägib Nygreni silmis Vana Testamendi armastusekäsituse vastu. Küllap möönaks ta seda, et Vana Testament kujutab philia-armastust Jumala ja Aabrahami ning Jumala ja Moosese vahel. Ka Taaveti ja Joonatani vahel on sõprusarmastus (1Sm:20). Nygren ei tee järeldust, et judaism ja kristlus mõistavad armastust sarnaselt. Ta ei ole Piiblile truu.

Nygren ja armastusekäsud

Nygreni arvates ei võimalda armastusekäskudest alustamine Uue Testamendi armastusekäsitusest aru saada, sest need tulevad otse Vanast Testamendist. See teeb rahutuks, et Nygren ei võta kesksetena neid käske, mida Jeesus nimetab suurimateks. Nygren tõlgendab neid käske omamoodi. Esimene käsk nõuab armastust Jumala vastu, aga Nygreni meelest kogu armastus tuleb Jumalalt. Miks siis Jeesus pooldab neid käske, mis Nygreni meelest on uue usundi vastased?

Armastuse tähendus Uues Testamendis

Uue Testamendi järgi mõistetud armastuse prototüüp on Nygreni järgi Jumala ilmutatud agaape. See peab olema spontaanne, motiveerimatu, arvestuseta ja tingimusteta. Jumala armastamine on täielik pühendumine ja allumine.

Nygren ja armastus Jumala vastu

Armastuses Jumala vastu ei saa olla soovimist ega sõprust. Soovimine teeks Jumalast inimese soovi rahuldamise vahendi. Sõprus eeldaks võrdsust Jumala ja inimese armastuse vahel. See käsitus leiab Uues Testamendis vähemalt osalist kinnitust. Neid agaapeteoloogia aspekte, mida pühakiri ei toeta, ei saa pidada adekvaatsele armastuseteoloogiale olemuslikuks. Kristliku armastuse algupära ja eripära kätkeb Nygreni järgi Jeesuse sõnades: "Armasta oma vaenlasi!" Jeesus ise tegi seda, olles patuste kaaslane. Suure tähtsuse omistab Nygren ka Jeesuse ütlusele, et ta pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid. Ta leiab selles kinnituse oma vaatele, et loodutes pole väärtust, mis motiveeriks Jumala armastust. Jumal otsib patust ja tahab teda võtta oma kaaslusse. See näitab Nygreni meelest kristluse fundamentaalset erinevust judaismist.

Agaape ja Jeesus

Nygren usub, et tema veendumust toetab kõige paremini kirjakoht: "Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid." (Mk 2:17)

Nygren jätab mainimata konteksti. "Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!" (Mt 9:13) Nende sõnadega viitab Jeesus selgelt Vanale Testamendile: "Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver" (Ho 6:6). Siis ka Vana Testamendi Jumal teeb tegemist patustega. Ja Matteuse järgi tuleb välja, et Jumalal on tahtmine, eeros. Tema tahtmine nõuab teistelt tegusid. Jumalal on soov, et meie armastaksime. Aga Nygreni järgi inimesed ei suuda armastada.

Jeesuse tähendamissõnad

Nygren leiab, et eriti tähendamissõnad toetavad tema agaapeteoloogiat, rääkides motiveerimatust armastusest. Need on tähendamissõna kadunud pojast, tähendamissõna töötegijaist viinamäel, tähendamissõna külvajast ja tähendamissõna südametust sulasest.

Aga need ei toeta Nygreni agaapeteoloogiat. Kadunud poja loos ei tee isa kõike, et taastada kaaslust pojaga. Otsustav on poja otsus tagasi tulla. Ja isa lohutab ustavat poega, tuletades talle meelde tema pärandust. Pärandus jääb talle ustavuse tõttu. Kui Nygren oleks võtnud tähendamissõnad kadunud lambast ja tähendamissõna kadunud rahast, siis tal oleks olnud rohkem alust väita, et sellel, keda otsitakse, pole mingit rolli selles, et ta leitakse. Nähtavasti ta vältis neid lugusid sellepärast, et sealt tuleb selgelt välja, et kaotatu väärtus motiveerib otsijat. Piibli arusaama järgi on seesmine väärtus ka millelgi muul peale Jumala.

Viimamäe töötegijate loos ei saa keegi tasu, ilma et ta oleks midagi teinud.

Külvaja loo puhul ignoreerib Nygren Jeesuse selgitust: "Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile" (Mk 4:24) Kas jüngrite armastus teiste vastu peaks motiveerima neid evangeeliumi levitama või mõõt, millega Jumal õnnistab, on motiveeritud.

Südametu sulane antakse lõpuks piinajate kätte. Sulase halastamatus motiveeris kuninga reaktsiooni.

Nygren ei viita tähendamissõnale halastajast samaarlasest, mida paljud kristlased peavad kristliku armastuse mõistmiseks otsustavaks. Selles ütleb Jeesus, et ligimese olukord (ohver) motiveerib õige inimese (samaarlase) armastust. See, et need, kellel näiliselt on kaaslus Jumalaga, ei armasta agaapega, kahjustab Nygreni teesi. See, kellel ei ole kaaslust, näitab agaape loomust. Kui eeros on motiveeritud armastus, siis tähendamissõnad ütlevad, et Jumala armastus võtab mõnikord eerose kuju. Kui eeros sisaldab armastust väärtusliku vastu, siis Jumal armastab inimesi vähemalt osaliselt sellepärast, et Jumal väärtustab inimesi rohkem kui lambaid ja linde (Mt 6:26, 10:31, 12:12; Lk 12:7,24). Eeros on Uues Testamendis olemas. Jeesus käskis püüelda hüve poole, näiteks: "Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33) "Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane" (Mt 13:44), nagu eriti hinnaline pärl (Mt 13:46).

Agaape ja Pauluse kirjad

Nygren usub, et kõige rohkem toetavad tema käsitust Pauluse kirjad.

Paulus ja armastus iseenese vastu

Nygren jätab Pauluse vaatest armastusele midagi välja. Näiteks ütleb ta, et Paulus on vastu kõigele, mida võib nimetada iseenese armastamiseks: armastus ei otsi omakasu (1Kr 13:5). Aga Paulus toetab tervet armastust iseenese vastu ja nimetab seda isegi agaapeks: "Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. ... Igal juhul armastagu ka igaüks teie seast oma naist nii nagu iseennast, aga naine kartku meest!" (Ef 5 28,33) Nygren ütleb, et Paulus saab õigesti aru, et Jumalat ei mõjuta see, mida loodud vastuseks tema armastusele teevad. Aga Pauluse järgi inimesed mõjutavad ja motiveerivad Jumalat: "Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat." (2Kr 9:7)

Paulus ja inimese vastus Jumalale

Nygreni järgi leiab Paulus, et inimese vastus Jumalale ei sisalda armastust. Õige inimlik vastus on usk, ja "armastus Jumala vastu" ongi usk. Agaape ei ole inimesele võimalik. Kui Jumal ja agaape on viimselt üks, siis ei jää kohta sõltumatule inimlikule armastusele Jumala vastu. Aga Paulus räägib inimese agaapest: "Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud." (1Kr 8:3) "Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud." (Rm 8:28) „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” (1Kr 2:9)

Tõeline ja vale armastus

Nygren eelistab Pauluse kirju, sest Paulus ei erista tõelist ja vale agaapet, vaid kasutab seda sõna alati tõelise armastuse kohta. Ent ka Paulus kasutab seda sõna mõnikord teisiti (2Tm 4:10) ja teeb vahet (Rm 12:9, 2Kr 8:8, 2Kr 6:6). Ka teised Piibli autorid räägivad mõnikord valest ja kohatust agaapest (1Jh 2:15, Jh 3:19). Seega agaape ei tulene ainult Jumalast. Uus Testament räägib õigest ja valest armastusest vähe. Võib arvata, et sõnavalikut mõjutas kreeka filosoofia. Oord nõustub sellepärast, et pole mõtet Augustinuse kombel rääkida õigest ja valest armastusest ning kästud ja mittekästud armastusest, ent Nygreni põhjendus, et Paulust pole kreeka armastusfilosoofia mõjutanud, pole veenev.

Agaape ja Johannese kirjutised

Johannese kirjutised räägivad veel rohkem Nygrenile vastu.

Jumal on agaape

Ainuke Johannese ütlus, mida Nygren pooldab, on "Jumal on agaape". See sobib Nygreni teoloogiasse, sest see on mitmeti tõlgendatav. Ju siis Johannes mõtleb sellega midagi muud kui Nygren. Nygren näeb Johannese jutus armastusest raskusi. Näiteks kui Johannes ütleb, et Jumal on armastus ja loodud armastavad Jumalat, siis on siin kahemõttelisus. Johannes nõustub sünoptiliste evangeeliumide ideega agaape vastastikusest, kuid ei ole jumalaarmastusest rääkides Pauluse kombel ettevaatlik.

Johannes ja philia

Agaape sisaldab Johannesel ka vastastikust armastust Jumala kogukonnas, millest Paulus palju ei räägi. Nygren ei mööna, et ka sõprusarmastus on kristlik, vaid püüab philia '​t agaape sisse mahutada: agaape on armastuse kaaslus. Johannes ei räägi siin üleüldisest armastusest kõikide teiste vastu, mida Nygren pooldab armastuse ainsa vormina, vaid erilisest armastusest, mis näitab, et kristlased on tõesti armastava Lunastaja õpilased. Seega ei mõista Johannes agaape all päris sama, mida Nygren. Veel enam, Johannes räägib ka Jumala eerosest: "Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda" (Jh 14:23), "Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta" (Jh 10:17).

Johannes ja armastus Kolmainsuses

Johannes ütleb, et Jumal armastab igavesti Kolmainsuses. Jeesus ütleb Isa poole palvetades: "sa oled mind armastanud enne maailma rajamist" (Jh 17:24). Isa armastusest poja vastu räägivad ka Jh 3:35, 5:20 ja 15:9. Ent kui Isa armastab Poega, siis ei saa armastus olla agaape Nygreni mõttes, sest Nygreni järgi armastatakse agaapega ainult patuseid ja väärtusetuid. Nygren tunnistab, et kui Isa armastus Poja vastu on agaape prototüüp, siis on see eeros. Oordi arvates ei tohiks öelda, et Jumaluse sees on agaape, vaid agaapet tuleks näha armastava vastusena kurjale. Tuleks öelda, et Kolmainsuse sees on teised armastuse vormid. Nygren jõuab järeldusele, et Johannesel on agaape ja eeros segunenud. Ta peab Johannese juttu metafüüsiliseks: Johannes saab agaapest valesti aru. Oord leiab, et Nygren ise saab valesti aru.

Agaape, eeros ja philia Uues Testamendis

Piiblis on peale agaape kohal ka eeros ja philia.