Teine Põhjasõda

Teine Põhjasõda
	Stefan Czarniecki.
Toimumisaeg	1655-1660
Toimumiskoht	Läänemere maad
Tulemus	Oliwa rahu
Osalised
Rootsi; Brandenburg; Transilvaania	Rzeczpospolita; Austria ertshertsogkond; Taani-Norra; Hollandi Vabariik; Moskva tsaaririik; Brandenburg
Väejuhid või liidrid
Adolf Johan av Pfalz-Zweibrücken; Rutger von Ascheberg; János Bethlen; Barthold Hartwig von Bülow; Friedrich VI von Baden-Durlach; Friedrich Wilhelm Hohenzollern; Magnus Gabriel De la Gardie; Georg II Rákóczy; Karl X Gustav; Gustaf Adolf Lewenhaupt; Burchard Müller; Per Brahe noorem; Bogusław Radziwiłł; Gustaf Otto Stenbock; Philip von Sulzbach; Georg Friedrich Fürst von Waldeck; Paul Würtz; Arvid Wittenberg; Carl Gustaf Wrangel	Anders Bille; Stefan Czarniecki; Ernest von Eberstein; Frederik III; Friedrich Wilhelm (Brandenburg); Wincenty Korwin Gosiewski; Krzysztof Grodzicki; Ulrik Frederik Gyldenløve; Melchior von Hatzfeldt; Jan II; Iver Krabbe; Jan Kazimierz Krasiński; Stanisław Lanckoroński; Jerzy Sebastian Lubomirski; Raimondo Montecuccoli; Stanisław "Rewera" Potocki; Bogusław Radziwiłł; Michiel de Ruyter; Jan Sapieha; Paweł Sapieha; Ludwig de Souches; Jacob van Wassenaer Obdam; Krzysztof Żegocki

See artikkel on aastatel 1655–1660 toimunud sõjast; aastatel 1563–1570 toimunud sõja kohta vaata Põhjamaade seitsmeaastane sõda ja aastatel 1700–1721 toimunu kohta Põhjasõda; toimunud Põhja(la) sõdade teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Põhjasõjad

Teine Põhjasõda (ka Põhjasõda) toimus aastatel 1655–1661 Läänemere maades ja Rzeczpospolitas.

Sõda Poola Ukrainas

1648. aastal, kui suri Poola kuningas Władysław IV, ei suudetud Poolas kohe uut monarhi valida ning riiki vapustas Ukraina kasakate ülestõus hetman Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel. Aasta lõpul valiti uueks kuningaks eelmise monarhi vend Jan II Kazimierz, kes suutiski kasakad ajutiselt tagasi lüüa, kuid seimi tegevus piiras tugevalt ta tegutsemisvabadust, nii et tal ei läinud korda korralikku armeed koguda. 1654. aastaks polnud suudetud kasakate mässu maha suruda ning see julgustas Moskva tsaaririiki Poola vastu sõtta astuma. Algas Kolmeteistkümneaastane sõda. Venelaste ülekaalukad väed sisenesid kokkuleppel Hmelnõtskõiga Ukrainasse ja Leedu Suurvürstiriiki. Poola olulisim piirikindlus Smolensk langes peagi Vene vägede kätte ning nende väed rüüstasid tugevalt Leedut. Poola oli võimetu selle vastu midagi otsustavat ette võtma, ehkki viimaks oli hakatud moodustama suuremaid väeüksusi.

Pikemalt artiklites Bohdan Hmelnõtskõi ülestõus ja Poola-Vene sõda (1654–1667)

Rootsi invasioon Poola

Vene vägede kiire edu jahmatas aga Rootsit, kes kartis, et Poola täieliku kokkuvarisemise korral haarab Venemaa Läänemere idarannikul kiirelt ülemvõimu. Et seda takistada, otsustas Rootsi kuningas (1654–1660) Karl X Gustav enne ise kogu läänepoolse Poola vallutada. Rootsi väed liikusid 1655. aastal Ees-Pommerist ja Liivimaalt Rzeczpospolita aladele ning vallutasid kiiresti enamiku Moskva vägedest alistamata jäänud aladest. Karl kuulutas end ka (Radziwillide toetusel) Leedu suurvürstiks. Aasta lõpuks olid poolakate kätte tähtsamatest linnadest jäänud vaid Lviv ja Danzig. Jan Kazimierz läks pagendusse Sileesiasse ja Poolat valmistuti juba laiali jagama (kuningatrooni pakuti seejuures Habsburgidele).

Pikemalt artiklis Uputus (Poola)

Rootsi sissetungi järel Rzeczpospolitasse, pakkus Brandenburg-Preisimaa valitseja Friedrich Wilhelm, Poola kuningriigi Kuningliku Preisimaa linnadele kaitset Rinski lepinguga, kuid pidi alluma Rootsi sõjalisele ülemvõimule ja taandus oma Preisimaa hertsogkonda. Jälitatuna Rootsi vägede poolt Preisimaa pealinnani, tegi Friedrich Wilhelm rahu ja asus liitu Rootsiga.

Kui Rootsi-vastane koalitsioon siiski ülemvõimu saavutas, vahetas Friedrich Wilhelm poolt. Brandenburg-Preisimaa, Poola, Austria väed rüüstasid aastatel 1657–1659 Rootsi Pommeris. Poola kuningas Jan II Kazimierz Waza kinnitas Brombergi lepinguga Friedrich Wilhelmi suveräänsust Preisimaal (kuid mitte Ermlandis) ja Poola kuningas vabastas Preisimaa vasalli seisusest ning Preisi hertsogiriigist sai suveräänne riik. Hohenzollernite suveräänsust Preisimaa hertsogkonnas kinnitati Oliwa rahuga.

Vene-Rootsi sõda

Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

1656. aasta alanud Rootsi-Vene sõjas hõivasid Moskva tsaaririigi väed 1656. aasta alguses Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust ja Jamburgi. 1656. aasta 17. mail kuulutas Moskva tsaaririik Rootsi kuningriigile sõja ning alustati Moskva tsaaririigi vägede viimist Rootsi Liivimaale. Moskva tsaaririigi väed liikusid Smolenski suunalt Liivimaale üle sõjast haaratud Rzeczpospolita Vitebski ja Polotski. Läti idaküljel asuva Rootsi vägede poolt okupeeritud Kuramaa hertsogiriigi Dünaburgi alistus, 14. augustil vallutasid vene väed Koknese.

21. augustil jõudsid Moskva tsaaririigi väed, tsaar Aleksei I üldjuhtimisel Riia linna alla ning algas linna piiramine. Laevastiku puudumise tõttu aga jäi linn mere poolt blokeerimata ning see võimaldas linna varustamist. 5. oktoobril lõpetasid Moskva tsaaririigi väed linna piiramise ja taganesid Polotskisse.

Pikemalt artiklis Riia piiramine (1656)

Kokenhusenist suundus Moskva tsaaririigi vägede põhjagrupp Lõuna-Eestisse ning 1656. aasta augustis algas Tartu linna piiramine, väed vallutasid Marienburgi (Alūksne) ning pärast ühepäevast piiramist 21. juulil alistus Vastseliina piiskopilinnus (Neuhausen) Moskva tsaaririigi vägedele. 1657. aasta alguses põletasid Moskva tsaaririigi väed maha Narva linna alevid. 1657 toimus Liivimaal Valga lahing, milles Rootsi sõjavägi võitis Moskva tsaaririigi väge. Juulis-augustis 1657 piirasid ja proovisid vallutada Rootsi väed Magnus Gabriel de la Gardie juhtimisel ebaõnnestunult Tartut. 13. märtsil 1658 ületasid Moskva tsaaririigi väed, tolleaegse piiri ja piirasid 17.–20. märtsini Narva linna.

1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahuga, lepiti kokku kolmeaastases vaherahus. Vaherahu sõlmimise järel Moskva tsaaririigiga, jätkus aga Rootsi sõjategevus Liivimaa aladel, Teises Põhjasõjas Rzeczpospolitaga.

Taani-Rootsi sõda

Pikemalt artiklis Taani-Rootsi sõda (1657–1658)

1657. aastal kui Karl X Gustav oli koos oma Rootsi sõjaväega jäänud paigalseisu Poolas ja ka Venemaa oli 1656. aastal Rootsile sõja kuulutanud. Holland, Saksa-Rooma riik ja Hispaania julgustasid Taanit Rootsile sõda kuulutama. Taani kuningas Frederik III nägi selles võimalust 1645. aastal Rootsile kaotatud alade tagasisaamiseks ning ründas oma halvasti ette valmistatud ja varustatud väega siiski Rootsit. Sõja puhkemine Taaniga andis Karlile ettekäände Poola sõjakäigult tagasitõmbumiseks ja Taani vastu liikumiseks.

1657. aasta oktoobris korraldas Rootsi vägi tormijooksu Frederiksodde kindlusele ja pärast kindluse vallutamist oli küll kogu Jüütimaa Rootsi kontrolli all, kuid Taani tähtsaimat saart Sjællandi kaitsesid siiski veel nii meri kui Taani laevastik. 1658 marssis 7000 lahingus karastunud veteranist koosnev sõjavägi üle jäätunud Väike-Belti Taani Fyni saarele. Rootslased vallutasid Fyni saare mõne päevaga ja seejärel peagi Langelandi, Lollandi ja Falsteri saared. Rootsi armee jätkas teed Sjællandi suunas, ähvardades ka Taani pealinna Kopenhaagenit. Rootslaste kiire rünnak üle jäätunud Beltide oli täiesti ootamatu. Frederik III plaanis oma väega Rootsi sõjaväe vastu lahingusse minna, kuid tema nõunikud arvasid, et see olnuks liiga riskantne. Selle asemel allkirjastas Taani nende jaoks väga karmi Roskilde rahulepingu. Taani-Norra loovutas Rootsile Skåne, Hallandi ja Blekinge maakonna ning Bornholmi saare ja Norra maakonnad Bohuslen ja Trondhjem len (Trøndelag ja Nordmøre).

Pikemalt artiklites Marss üle Beltide ja Roskilde rahu

Rootsi vägede julm ja hoolimatu käitumine Poolas tekitas peagi tugevat vastuseisu ning tõi kaasa patriotismi kiire tõusu. Jan Kazimierz kutsuti Poola troonile tagasi ning Poola armeed asusid kiiresti kaotatud alasid tagasi võitma. Nii õnnestus poolakatel ajapikku maa rootslastest vabastada, seda enam, et Moskva tsaaririigiga kehtis vaherahu ning too oli alates 1656. aastast sõjas Rootsiga.

Rahulepingu järgi loobus Vasade dünastiast Poola kuningas Jan II Kazimierz taotlemast Rootsi kuningatrooni ja Liivimaad, mis oli Rootsi valduses 1620. aastast.

Teise Põhjasõja lõpetanud Oliwa rahu sõlmiti Rootsi, Rzeczpospolita, Austria ja Brandenburg margi vahel 1660. aastal Oliwa kloostris Gdański lähedal Poolas. Oliwa rahu lõpetas 1655 alanud Teise Põhjasõja ja 1657 alanud Rootsi sõja Austria ertshertsogkonna ja Brandenburg-Preisimaaga.

1660. aastal sõlmitud Oliwa rahu Poolale võimalikuks asuda edukalt sõtta ka Ukraina ja teiste idaalade tagasivõitmise nimel. Moskva väed tõrjuti Poola idapiiri juurde, kuid otsustavat edu ei õnnestunud saavutada. 1667. aastal sõlmisid sõjast kurnatud pooled Andrussovo rahu, millega Vasakkalda-Ukraina ja Kiievi linn ning Smolensk läksid Moskva tsaaririigi kätte.

Vaata ka

Välislingid