Strass

Strasskividega kaunistatud ripatsi detail 1700. aastatest, Hallwylska museet – 110570

Pärlmutri ja strasskividega kaunistatud votiivkink, 19. või 20. sajand

Strasskividega diadeem

Strass on eriline raske ja läbipaistev suure pliisisaldusega flintklaas, mida suurepärase sära ja kerge lihvitavuse tõttu kasutatakse vääriskivide järeletegemisel. Strassideks või strasskivideks nimetatakse sellest klaasist dekoratiivseid võltskive.

Omadused

Strassi iseloomustab hea läbipaistvus ning kõrged refraktsiooni- ja dispersiooninäitajad. Värvitu strass sisaldab 300 osa räni (ränidioksiid SiO₂), 470 osa pliid (plii(III)oksiid ehk mennik, Pb₃O₄), 163 osa potast (kaaliumkarbonaat K₂CO₃), 22 osa booraksit (naatriumboraat Na₂B₄O₇·10H₂O) ja 1 osa arseeni (arseenoksiid As₂O₃). Komponendid segatakse parema segunemise ja ainete ühtlasema jaotumise saavutamiseks kuumalt vedelas segus (see on andnud materjali ingliskeelse nimetuse paste 'pasta', 'tainas'). Soovitud värvuse saavutamiseks lisatakse värvuseta segule erinevaid aineid: kroomiühendid annavad strassile punase või rohelise, koobalt sinise, kuld või seleen punase, mangaan lilla ja raud kollase kuni roheka värvuse.

Strass on pehmem ja kergemini lihvitav kui tavaline klaas või kristallklaas. Odavamate strasskivide valmistamiseks strass valatakse või pressitakse vormi, kuid kallimate ja parema kvaliteediga kivi-imitatsioonide valmistamisel lõigatakse materjal vääriskivitaoliselt fassettidena ja lihvitakse. Valatud odavam imitatsioon on võimalik kindlaks teha luubi abil, sest fassettide servad ja nurgad on valatud kividel ümarad vastupidi lihvituile. Lõigatud ja lihvitud strasskivid erinevad päris vääriskividest järgmiste omaduste poolest:

• Strassi sisse jääb alati väga väikesi õhumulle, mis vääriskivides puuduvad.
• Strass on halb soojusjuht, mistõttu strasskivid tunduvad käes soojemad kui päris vääriskivid, eriti suur on erinevus teemandi puhul, mis on väga hea soojusjuht.
• Strassil nagu kõigil klaasidel, on konhoidaalne murdepind, mis tekitab sädelevaid kumerpindu, eriti fassettlihvi vöö kohal (kõige laiemas osas) kinnitustihvtide piirkonnas.

Teised eristuvad omadused on raskemini kindlaks tehtavad, näiteks strassi pehmus (strassiga ei saa kriimustada klaasi), teemandist väiksem murdumisnäitaja (1,50–1,80, teemandil 2,42), erikaal (sõltuvalt pliisisaldusest 2,5–4,0), ja isotroopsus (puudub näiteks dikroilisus, mis on omane osale looduslikele kividele).

Ajaloost

Vääriskivide järeletegemine on ajaloos tuntud juba vanade roomlaste aegadest, kes värviliste klaasmassidega oskasid imiteerida näiteks smaragdi ja lasuriiti. Värvitu strassi leiutas ühtedel andmetel Viini kullassepp Joseph Strasser, rohkem levinud arvamuse kohaselt 1730. aastatel Elsassi juveliir Georg Friedrich Strass, kes 1724. aastal kolis Strasbourgist Pariisi. Strass osutus suurepäraseks materjaliks tänu kergele lõigatavusele ja seepärast, et strasskivid (prantsuse keeles pierres de strass) sädelesid väga sarnaselt päris teemantidega. Strasskivide valmistamist peeti omaette kunstiharuks ja nende kasutamine ehetel ja rõivastel oli populaarne nii 18. kui ka 19. sajandil: kõrgaeg moes oli George'i stiili perioodil (1714–1830) ja kuninganna Victoria ajal (1837–1901).

Enne 1940. aastat valmistati enamik vääriskivi-imitatsioone strassklaasist, tänapäeval on odavate kristallkivikeste peamine materjal akrüülklaas.

Vaata ka

• Flintklaas
• Kroonklaas
• Swarovski