Smiltene mõis

Smiltene mõisa peahoone (2002)

Smiltene mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904)

Smiltene mõis (saksa keeles Schloß Smilten, läti keeles Smiltenes muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Smiltene kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi jääb selle asukoht Lätis Smiltene piirkonna Smiltene valla Kalnamuiža asulasse ja osaliselt Smiltene linna.

Ajalugu

Mõis kujunes ajaloolise Smiltene lossi asemele. Põhjasõja käigus vallutasid Vene väed linnuse ja lõhkusid rootslaste remonditu ning hävitasid ka linnuse juures asunud asula. Mahajäetud linnust enam ei taastatud, lossi ümber asuvad maad kuulusid riigile, moodustades riigimõisa. Aastal 1730 püstitati lossivaremete juurde mõisa puidust häärber.

Aastal 1759 andis vene keisrinna Jelizaveta I Liivimaa kindralkubernerile krahv George Brownele Smiltenest 20 ha maad rendile ja keisrinna Katariina II lisas 1780 ümbruskonnast veel 10 ha. Tema rajas ka tänapäevase Smiltene mõisa peahoone. Seejärel rentisid ligi 100 aastat mõisa Riiast pärit Bandau suguvõsa kaupmehed.

XIX sajandil ehitati linnuse kaitsemüüri sisse mõisale kuuluvad elu- ja majandushooned. Aastal 1893 sai mõisa omanikuks hiilguslik vürst Paul von Lieven, kes lasi osa mõisa maadest elamukruntideks tükeldada. Ka lasi ta mõisa ja Smiltene linna tarvis ehitada haigla, rajas mõisa juurde Baltimaade esimese hüdroelektrijaama, Ainaži–Valmiera–Smiltene kitsarööpmelise raudtee ja saekaatri.

Aastal 1919 sai mõisa uueks omanikuks Läti Põllumajandusministeerium. Aastal 1922 rajati Smiltene mõisa peahoonesse piimanduskool, millest hiljem kasvas välja sovhoostehnikum, selle ümber kujunenud Kalnamuiža külast kujunes aga selle keskasula. Aastast 1990 on kooli nimi Smiltene tehnikum.

Mõisaansambel

Mõisa hooned järgivad veel XVIII sajandist pärinevat jaotust. Hooned paiknevad Abulsi jõe oru nõlvadel, paiknedes kahe osana. Ühe osa sellest moodustab esinduskompleks, kuhu kuuluvad häärber, ait ja veel mõned hooned. Teine osa hoonetest asub piiskopilinnuse varemete vahel ja oli mõeldud tootmiskompleksiks, seal asuvad laudad ja mõisateenijate majad. Abulsi orus asub tiik, mille juures seisis varem vesiveski-jõujaam, mis on nüüdseks aga varemetes. XVIII sajandi teisel poolel rajati mõisa juurde ka vabakujundusega ja romantismist mõjustatud park.

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 35 adramaad, sellele allus 1253 mees- ja 1505 naishinge.

Aastal 1641 oli mõisa suurus 25 ja 1/4 adramaad, aastail 1688 aga 30 ja 1/2 adramaad. Aastal 1734 oli selle suurus 27 ja 3/8 adramaad. Aastal 1758 kuulus mõisale kolmkümmend viis adramaad, aastal 1823 oli adramaid 48 ja 1/2. Aastal 1832 kuulus mõisale adramaid 40 ja 2/5, aastal 1881 oli neid aga 16 ja 52/80, lisaks allus mõisale 48 ja 44/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.

1920. aastal, kui mõis likvideeriti, kuulus sellele 2840 hektarit maad.

Karjamõisad

Mõisa koosseisus oli aastal 1816 mitu karjamõisa: Grothus, Johansshof, Neu-Smilten, Ruhsul, Lembe, Rausenhof, Schöning ja Pelnanz.

Kirjandus

• Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 85.