Mine sisu juurde

Salaspilsi ordulinnus

Allikas: Vikipeedia
Salaspilsi linna vapp

Salaspilsi ordulinnus (saksa keeles Kirchholm või Neu-Kirchholm ('kirikusaar'), eesti keeles Saarelinn või Saarelinnus) oli Liivi ordu foogtilinnus Lätis Salaspilsi piirkonnas (Salaspils novads)[1] Salaspilsi vallas (Salaspils pagasts) Salaspilsi linna lõunapiiril. Tänapäeval jääb linna lõunapiiril liivaranna lähedale Riia HEJ paisu veehoidlasse.[2]

Linnus asub Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, endisel liivlaste asualal.

Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Riia maakonna Salaspilsi kihelkonnas (Kirchspiel Kirchholm).[3]

Lähimad linnused olid vastas jõesaarel olev Holmi, mööda Väinat 6,5 km allavoolu Riia poole jääv Dole ja u 11 km ülesvoolu asetsev Üksküla linnus.

Nimekujud

[muuda | muuda lähteteksti]
Riia HEJ veehoidlas asuv Salaspilsi ordulinnuse vundament augustis 2017
  • 1380 – Kercholm, Kerchholm;[4]
  • 1435 – Kerckholme, Karckholm;
  • 1562 – Kerckholm;[5]
  • 1611 – Kirchholm, Kircholm, Kirchholmio, castra Kirchholmi;[6]
  • XIV–XVII Kercholm, Kerchholm, Kerkholme, Kerckholme, Kerchollen, Kirchholm;
  • 1782 – Kirchenholm;
  • 1816 – Kirkholmi (eesti).[7]

Kirchholmiks (Kirikusaareks) nimetati nii Väina jões asuvat saart, kui ka sellel olevat Riia peapiiskopkonna toomkapiitlile kuuluvat üht Liivimaa vanimat linnust. XIII sajandil oli nii saare kui linnuse nimi lihtsalt Holmi (Holme, läti Sala). Tänapäevaks veehoidla alla jäänud saarel oli ka Püha Martini kirik, mille järgi lätlased linnust ja saart nimetasid – Mārtiņsala (Martini saar, saksa Martinsholm). Kui ordu omale XIV sajandil peapiiskopkonna linnuse vastu omaenda linnust ehitama hakkas, nimetas ta selle samuti Kirchholmiks. Et neid kahte mitte segi ajada, hakatu uut linnust kutsuma Neu-Kirchholmiks

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Pieter Snayersi maal Kirchholmi lahingust 1605. aastal. Taamal Väina jõe saarel on näha Holmi linnus. Jõekaldal asuv Salaspilsi ordulinnus oli siis juba purustatud

1360.–1370. aastatel ehitas Liivi ordu uue linnuse Salaspilsi-poolsele Väina kaldale Holmi linnuse vastu. Linnuse lähedale ehitati ka Püha Jüri kirik.[8]

1380 on linnust kirjalikult esmamainitud.[9]

1452. aasta 30. novembril sõlmiti Salaspilsi linnuses leping, millega Riia peapiiskop ja Liivi ordu jagasid kahekesi võimu Riia linnas. Linnus mängis teatud rolli ka Vana-Liivimaa poliitilises ajaloos.[10]

Vaade Salaspilsi ordulinnuse varemetele idakagust 1797. aastal. Johann Christoph Brotze kogu, ülemine pilt

1534 toimus Riias nädala pikkune nõupidamine kalastusvööndi jaotamise ning püügivõrkude pikkuse ja tüübi üle Väina jõel Salaspilsi linnusepiirkonna ja riialaste vahel. Küsimus oli tähtis, riialasi esindasid kastellaan, foogtid ja bürgermeister, Salaspilsist olid kohal ametkonna vanemad, vakuste kohtunikud ja kihelkonna mõisate esindajad.[8]

1560. aasta 27. septembril, Liivi sõja ajal tuli 4 vene saadikut Bukulti ordulinnuse (Adaži, Neuermühlen) juurde ja nõudsid linnuse alistumist vene vägedele. Venelased võeti kinni ja toodi Salaspilsi linnusesse vangi.[11] Sama aasta 19. novembril hakkas Riias maapäev pihta. Nigulapäeva paiku otsustati pantida Poola kuningale lisaks juba varempanditutele 3 linnust Riia ümber: Väinasuu (Daugavgriva), Bukulti (Adaži) ja Salaspilsi; ja 3 linnust Kuramaal: Kuldīga, Aizpute ja Durbe.[12]

1561 läks linnus Rzeczpospolita Üleväina (Pardaugava) hertsogkonna koosseisu[8], kui viimane ordumeister Gotthard Kellter mihkli ja mardipäeva vahel selle Poolas koos teiste linnustega kuningale üle andis.[5]

XVI sajandi II poolel tekkisid piirkonnas suured mõisad sealhulgas ka Salaspils (Kirchholm) ja Dole.

1577. aasta 22. augustil pandi linnus poolakate (poolakatele alluvad riialased bürgermeister Ecke juhtimisel) poolt põlema ja 4. septembril lasti linnuseseinad õhku, et Riiale lähenevad Ivan Julma vene väed ei leiaks seal peavarju.[8] Pärast seda linnust enam ei taastatud, Poola-Rootsi sõdade ajal ehitasid rootslased sinna lähedale oma muldkindlustusi.

1599 toimunud poola revisjoni andmetel oli purustatud linnuse külje all asuvas linnakeses vaid 10 halvas seisukorras maja.

1605. aasta 27. septembril toimus Salaspilsi vana linnuse (või linnusevaremete) all Väina jõe põhjakaldal Poola-Rootsi sõja suurim välilahing, milles rootslased purustati.[6]

Umbes 1611. aasta paiku koostatud Fabriciuse kroonikas on Salaspilsi linnust nimetatud otseselt Liivimaa ordumeistri alluvusse kuuluvaks.[13]

1629, kui rootslased koondasid oma jõud silla ehitamiseks Dole saarele üle Väina, oli neil Salaspilsis muldkindlustustega kaitstud laager (Schantze).

XIII–XVII sajandi keskpaigani säilisid Salaspilsi ametkonnas (Salaspilsi ja Üksküla vahel) külaelanike hulgas 2 privilegeeritud seisuses liivi perekonda: Koningid ja Pitkejānid (hiljem Vedmerid ja Leimanid), kelle esiisad juba enne ristiusustamist arvatavasti kohalikud vanemad-ülikud olid. Neid kutsuti "Liivi kuningaks".[14]

Karl von Löwis of Menari poolt XX sajandi algul mõõdistatud Salaspilsi (Neu-Kirchholm) linnuse plaan

I maailmasõjani säilisid 1,8 m paksused linnusemüürid u 30 meetri pikkuselt, samuti jõepoolse torni vundament.

1907 aeti kinni linnuse vallikraav.

I maailmasõja ajal, kui mööda Väinat läks mitu aastat rindejoon, said linnusemüürid kannatada suurtükitules. 1880. aastatest oli Salaspilsi mõis suviste laagrite korraldamiseks Vene tsaariarmee käsutuses.

1922 avaldas baltisaksa linnusteuurija Karl von Löwis of Menar oma "Burgenlexikon für Alt-Livlandis" varasema mõõtmistulemuste järgi koostatud linnuseplaani.[9]

1974 uppusid linnusemüürid Riia hüdroelektrijaama paisu taha tekkinud veehoidlasse.

Ehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Orduaja lõpuks oli tegemist zwingeritaolise eeslinnusega piiratud konvendihoone tüüpi linnusega, millel oli kokku 4 torni. Ruudukujulise 40*40 m küljepikkusega pealinnuse nurgad olid peaaegu orienteeritud põhiilmakaarte suunas, linnuse keskel oli sisehoov suurusega 19*17 meetrit. Linnus oli maa poolt külgedest ümbritsetud vallikraaviga, loodeküljel oli tõstesillaga värav, edela poole jäi Väina jõe kõrge paekallas. Kõige vanem oli linnuse läänenurgas vastu järsku jõekallast asuv ja ka väravat kaitsev kaheksakandiline torn. Valmistudes sõjaks Moskooviaga, ehitas ordu pealinnusele juurde kaks ümarat suurtükitorni – linnuse põhja ja idanurka. Põhjanurga torn oli 21,5 m läbimõõduga ja 6,5 m kõrge ning idanurga torn oli 18 m läbimõõduga. Loode ja kaguküljele ehitati eeslinnuseala moodustav lisakaitsemüür küljepikkustega 50,4 ja 30 meetrit. Ilmselt linnuse lõunatipu lähedal oli eeslinnuse müüris väike jalgvärav, mida kaitses 14-meetrise läbimõõduga ümartorn. Ilmselt on baltisakslased teostanud seal ka mingeid väljakaevamisi, sest olevat leitud hästi säilinud XV sajandist pärinev hüpokaustahi.[15]

Tuulse uurimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Vähemal määral oli vaba kastellitüüp laagerkastelli näol levinud ka teistel ordualadel, kus olid selle tekkeks soodsad tingimused. Kastellilaadse kuju said eelkõige väiksemad linnused, mis nüüd lisaks varasematele linnustele Väina-äärse veetee kaitseks püstitati. Salaspils asus tihedalt asustatud strateegiliselt tähtsas piirkonnas.[16]

Peahoone moodustas nelinurga küljepikkustega 40*30 meetrit; üks osa müürist on tänapäevani säilinud (1942. aasta). Ehitamiseks kasutati Väina kaldast murtud lubjakivi, millest tahuti pakse plokkidesarnaseid tükke. Võrreldes vanade piiskop Meinhardi-aegsete linnustega puudus müüritehnikas siiski range korrapärasus, kuna vaheldumisi suuremate tükkidega on seina ka väiksemaid laotud; müüriladu meenutab rohkem samasugusest materjalist ehitatud Sēlpilsi ordulinnuse ja Lokstiņi vasallilinnuse müüre. Linnuse väliskaitse langes seal jõepoolsesse külge keeratud nurgas seisvale etteulatuvale suurele valdustornile, mis järgis sellega kaasaegset konvendihoone ehitustraditsiooni. Kastelli sisehoovipoolses arhitektuuris puudusid siiski õue neljast küljest sulgevad hoonetiivad ja kastellimüüri siseküljele toetusid peamiselt puidust hooned, mis riialaste poolt 1577 venelaste hirmus maha põletati.[17] Seega sarnaneb Salaspilsi linnus rohkem laagerkastelliga, mis siiski selle linnuse tähtsuse tõttu oli veel ümbritsetud ka ühe suure eeslinnusega, mille põhiplaan on küll kahjuks raskesti määratletav.[18]

Praegune seisukord

[muuda | muuda lähteteksti]
Väina jõe saared XIX–XX sajandi vahetusel välja antud kaardil. Dole saar on praeguseks poolenisti HEJ veehoidla alla jäänud, Kirchholm täielikult

HEJ paisjärve väga madala veeseisu korral on näha veepinnal linnusevaremed umbes vundamendi või I korruse kõrgusel. Linnus asus Väina jõe paesel ja järsul kõrgel kaldal, mis asetses umbes 10 m kõrgusel üle jõepinna. Veehoidla kõrval rannas on endise Liivi ordu ehitatud Püha Jüri kiriku, mis seisis linnuse lähedal, varemed.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ http://balticmaps.eu/?lang=lv&centerx=525519.9093781112&centery=6304454.314777334&zoom=7&layer=map&ls=c Läti kaart
  2. ↑ http://balticmaps.eu/?lang=lv&centerx=520568.87085483584&centery=6300387.585203116&zoom=1&layer=map&ls=c Salaspilsi kaart
  3. ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1791, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigische Kreis, No. I
  4. ↑ http://www.liveinternet.ru/showjournal.php?journalid=4846191&jday=27&jyear=2012&jmonth=4 Dom dnevnik
  5. ↑ 5,0 5,1 Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 179
  6. ↑ 6,0 6,1 Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 313, ISBN 978-9985-876-83-1
  7. ↑ http://www.eki.ee/cgi-bin/mkn8.cgi?form=mm&lang=et&kohanimi=96058809&f2v=Y&f3v=Y&nimeliik=&maakond=LV&vald=&kihelkond=&asum=&f10v=Y&f14v=Y&of=tb EKI KNAB
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 https://web.archive.org/web/20170712021507/http://www.salaspils.lv/novads/vesture Salaspilsi koduleht
  9. ↑ 9,0 9,1 Burgenlexikon für Alt-Livland. Karl von Löwis of Menar, Riga: Walters und Rapa, 1922, lk 70
  10. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 235
  11. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 160
  12. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk 163
  13. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 51, ISBN 978-9985-876-83-1
  14. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 63, ISBN 978-9985-876-83-1
  15. ↑ Maris Atgazis, "Vana-Dole linnuse ehitus ja kindlustused", http://www.castle.lv/latvija/vecdole.html Rimša castle
  16. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 235
  17. ↑ Karl von Löwis of Menar, Düna 66
  18. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 236

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Salaspilsi_ordulinnus&oldid=6760768"