Lokstiņi vasallilinnus
Lokstiņi vasallilinnus (läti keeles ka Lokstene ja Loksteņa, saksa Loxten) oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud vasallilinnus, mis kuulus Krustpilsi (Kreuzburg) linnusepiirkonda ja mis paikneb Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, Pļaviņase piirkonnas (Pļaviņu novads)[1], Klintaine vallas (Klintaines pagasts), Väina (Daugava) jõe paremal ehk põhjakaldal, kohas kus Lokstene jõgi (Lokstinupite, Loxtenbach) Väinasse suubudes moodustab terava kaldaneemiku, Lokstiņi külast 50 m lõunas[2] ja Plavinase linnast u 4 km lääneedelas. 2 km lääne pool asetses latgalite (või seelide) muistne Oliņkalnsi linnamägi.
Muinasajal kuulus piirkond Jersika vürstiriigi või maakonda (teistel andmetel Koknese) koosseisu, selle keskossa. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Riia (Riga) maakonna Koknese kihelkonnas (Kirchspiel Kokenhusen), Stukmani (Stockmanshof) mõisa lähedal.[3]
Linnuseala asus sälkoruga lõhestatud tasasel maastikul lubjakivikünka otsas u 65 m üle merepinna. Praegu jääb see Pļaviņase HEJ veehoidla alla.
Nimekujud
[muuda | muuda lähteteksti]- 1354 – Lokesten, Locesten
- 1375 – Locksteen
- 1416 – Louxten
- 1437 – slote tor Loxte, Loxsten, Loxctenbeke
- 1457 – Lowxten
- 1518 – Loxstenn
- 19. sajand – Veca pils (kohalike kõnepruugis)[4]
Oletatav õige saksakeelne nimekuju – Lukenstein.[5]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Linnus algusaegadest Poola ajani
[muuda | muuda lähteteksti]3.–11. sajandini asetses linnusealal arheoloogiliste kaevamiste põhjal vanade latgalite (või seelide) maalinn.[5]
14. sajandisse dateeritakse linnusealalt muinaslinnuse kultuurikihist leitud vene õigeusu sümbolitena pronksist ristikesed.
14. sajandi II veerandisse paigutab arheoloog Ēvalds Mugurēvičs, analüüsides arheoloogilist leiumaterjali ja ajaloosündmusi, linnuse asutamise daatumi; kusjuures linnuse rajamise juures on suur osatähtsus olnud ka kohalikel elanikel.
1354. aastal on Lokstini nime ürikutes esmamainitud siis, kui peapiiskop Fromhold von Vyfhusen määras koos oma vasallide Tiesenhausenitega kindlaks valduste piire Koknese (Kokenhusen) ja Krustpilsi (Kreuzburg) linnusepiirkonnas.[6] Kuna räägitakse hoonetest ja sinna juurde kuuluvast 3 adramaast, siis võib arvata, et Lokstini linnus juba mingil kujul eksisteeris. Linnuse kõrval paiknevad asulad jättis peapiiskop omale, et kindlustada piiri kaitset leedulaste vastu. Mõisa (curiis Lokesten) juhtisid Tiesenhausenid.[5]
1373. aastal rajas Liivimaa ordu Väina jõe vastaskaldale mõni kilomeeter allavoolu Lokstinile vastukaaluks Selpilsi (Selburg) ordulinnuse.[7] Arheoloogiliste kaevamistulemuste põhjal saab öelda, et ka see linnus taastati.
1375. aastal on Hermann Wartberge kroonikas selle aasta kohta kirjutatud, et Riia peapiiskopkonda tungisid leedulased suurvürst Kęstutise juhtimisel ja rüüstasid mitu linnust, sealhulgas ka Lokstini.[4] Lokstinist suundusid leedulased edasi Bērzaune (Bersohn) peale.
1416. aastast pärineb dokument, milles Liivimaa ordu soovis vahetada peapiiskopiga maid Väina jõe ääres. Peapiiskop keeldus,sest seal paiknevat niivõrd tähtis linnus nagu Koknese ja Selpilsi vastas Lokstini.[5]
1437. aasta 15. septembril läänistas peapiiskop Henning Scharpenberg linnuse Hanno Lokstenile (Johann Lokste). Kuna Lokstenil järeltulijaid polnud, sai pärast tema surma peremeheks tema kasupoeg Arndt Stockmann. Peatselt jäi sõjaliselt vananenud linnus kasutusest kõrvale ja hakkas lagunema. Stockmann ehitas omale arvatavasti 1 km lääne poole uue mõisa. Mõnedel andmetel pärast leedukate rünnakut 1375. aastal linnust enam täielikult ei taastatud, seda kasutati 15. sajandi I veerandini ja 1437. aastal seal enam ei elatud.[8]
Linnus ja mõis Poola-Rootsi sõdadest tänapäevani
[muuda | muuda lähteteksti]1598. aastal oli mõisa omanik Georg Stockmann. Lokstinile oli kinnistunud uue mõisa omaniku nimi (Stockmanns hof).[5]
1601. aastal läks mõis K. Schröderi omandusse. Hilisemal ajal eksisteerisid eraldi kuni 1780. aastani Lokstini ja Stukmani mõis.[9]
1629. aastal läks Altmargi rahuga piirkond rootslaste valdusse. 6. augustil läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Stukmani (ja Lokstini, Stockmannshof) koos Lepingshofi mõisaga kürassiirikompanii ohvitserile Johann Biberitzile.
1647. aastal kinkis Rootsi kuninganna Kristiina Lokstini ja Stukmani mõisa omandiõiguse Koknese valdajale, maanõunik ja sõjapeakommisar Heinrich Struberg Chronstiernale. 1653. aastal omandiõigus kinnitati. 1687. aastal reduktsiooniga läksid valdused jälle tagasi Rootsi riigile.[10]
Pärast Põhjasõda taastati 1730. aastal mõisate omandiõigused Rootsi kammerhärrale Martin Cronsternile, kes need valdused paari aasta pärast edasi müüs. Hiljem vahetasid mõisad pidevalt omanikke.[10]
18. sajandil ehitati endise linnuse hoovi talumaja, mis kujunes suvituskohaks ja mida hakati nimetama "Gersikaks", sest arvati sel kohal olnud muinasajal slaavlaste[küsitav] Jersika muinaslinnuse. Tegelikult asus Jersika linnus piki Väinat mitukümmend kilomeetrit ülesvoolu. Oletatava eeslinnuse alale kaevati aiamaa. Pärast I maailmasõda ehitati linnusealale elumaja, mis püsis seal kuni 1960. aastani.
1839. aastal uuris ja mõõtis linnust Friedrich Karl Hermann Kruse, kes avaldas 1842 sellest publikatsiooni.
1873. aastal nägi Jelgava maalikunstnik J. Dering veel mõningaid väheseid varemeid linnusealal ja tõstesilla kaitseehitise jäänuseid. Hiljem kasutati varemeid veel kivimurruna ümberkaudsete ehitiste tarbeks.[8] Ka Dering mõõtis samuti linnuseala. Järgmisel aastal uuris Dering vanu ürikuid ja leidis, et algselt Lokstene kohale paigutatud Jersika linnus asus rohkem Väinalinna pool Livenhofi poolmõisa Schlossbergi kohal Väina jõe kaldal.[11]
1902. aastal visandas linnusest plaani Karl von Löwis of Menar.
1924. aastal mõõdistas linnusemäge Läti muinaslinnuseid uuriva ekspeditsiooniga seoses Ernests Brastiņš.
1962. aastal mõõdistas linnust Andris Caune. Seoses elektrijaama veehoidla rajamisega uuriti põhjalikult läbi Koknese, Altene, Selpilsi ja Lokstini linnuseala.
Aastatel 1962–1964 toimusid linnuses Ēvalds Mugurēvičsi juhtimisel arheoloogilised väljakaevamised. Kaevati läbi u 60% linnuse territooriumist ehk ca 2000 m².
1966. aastal jäi Lokstini linnus pealetungiva Plaviņase HEJ veehoidla vete alla.
Lokstini linnuse kaljuplatoo lähedal Väina jõe kalda all oli varem karstikoobas, mida tunti Velna ala ehk Kuradikoopa nime all. Sõdadevahelise Läti Vabariigi ajal peideti seal kommunistide poolt trükipressi, mis aga peatselt avastati ja paljud "põrandaalused" toodi kohtu ette.
Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Lokstini kuulub otstarbe järgi vasalli elupaigaks olnud torn- ja majalinnuste kategooriasse. Ehitusstiililt oli tegemist loodusega seotud mantelringmüürlinnusega,[12] mis oli rajatud Riia peapiiskopkonna lõuna- ja kagupiiri kindlustamiseks esmajoones leedulaste aga ka Liivimaa ordu vastu ja kuulus ühte gruppi koos seitsme ülejäänud – Koknese (Kokenhusen), Krustpilsi (Kreuzburg), Laudona (Laudohn), Krievciemsi (Russendorf), Berzaune (Bersohn), Kalsnava (Kalzenau) ja Lubana (Lubahn) linnusega.
Linnuse kaitse osad koosnesid ainult tornideta müüridest, nii nagu see oli tavaks vanadel mantelmüürlinnustel. 20. sajandi alguseks ei olnud külgkaitsest enam midagi säilinud; sellele vaatamata oli enam-vähem meetrikõrguselt alles püsinud kirdemüür, mille ehituse juures on kasutatud sealtsamast Väina jõe äärest murtud paasi, mis varustas ehitust kohe paksude kividega ja mis võimaldas seetõttu kasutada reeglipärast müüritehnikat. Võrreldes Holmi linnusel esineva täisnurkselt tahutud ehituskivi müüritehnikaga oli vahe ikkagi suur, pigem lähenes see Selpilsi (Selburg) linnuse müüriladumistehnikale, kus niisamuti Väina jõe lubjakivi ehitusmaterjalina kasutati. Maa poole keeratud linnusekülg kindlustati peale müüri veel ka nelinurkse barbakaanilaadse hoonega, millest oli 20. sajandi alguseni säilinud vundament. Seespool kunagist kaitsemüüri asetsevad ehitised olid uued, vanadest polnud mingeid jälgi alles; võimalik, et enamus hooneid ehitati puidust, nagu see ka harilikult oli tavaks väikelinnuste juures. 19. sajandil Kruse koostatud põhiplaanil paistab linnus olevat ümartornidega varustatud, mis on aga küsitav, liiatigi kui on selgunud suured ebatäpsused sama autori valmistatud teiste linnuste plaanides.[7]
Lokstini linnus (pindala 3150 m2) asetsedes 10 meetri kõrguste paekivikaljuste Väina jõe parema ja Lokstene jõe vasaku kalda vahel, moodustas teravatipulise edelasse suunatud kolmnurga ja omas seetõttu head looduslikku kaitset. Kirde suunas laienes platoo ja sealtpoolt oli linnuse kaitseks kaevatud 3 meetri sügavune ja u 70 meetri pikkune[8] vallikraav laiusega 16 meetrit. Platoo Väina-poolne külg oli kõige kõrgem ja see madaldus Lokstene oru suunas.
Kirdepoolse, piki vallikraavi jooksva seina pikkus oli 67 meetrit, loodepoolse (Lokstene jõe) 100 meetrit, edelapoolse 19 meetrit ja lõuna-kagupoolse (Väina jõe) 90 meetrit.[13] Paekivide (dolomiidiga), väheste põllukivide ja lubimördiga ehitatud müüri paksus küündis 1,5–1,6 meetrini, kusjuures müüri küljed olid korralikult laotud suurtest kividest ja seestpoolt oli müüritis täidetud juhusliku materjali ja mördi seguga.[4] Viimaste väljakaevamiste andmetel ei omanudki linnus Väina poolses küljes mantelringmüüri, vaid kaljujärsaku ääres oli ainult 1 m paksune kividest vall ning linnuse sees on asetsenud korrapäratult vastu mantelkaitsemüüri toetuvad puidust eluhooned ja majandusehitised, mis olid kasutusel kuni 15. sajandini.[5] Muidugi võib olla, et Väina jõe poolne müür oli aegade jooksul erosiooni tõttu otse kaljude all voolavasse Väina jõkke varisenud.
Viimaste väljakaevamiste ajaks oli säilinud müüri 0,2 kuni kohati 2,4 meetri kõrguselt. Küttekoldena olid kasutusel saviahjud ja mõned hooned olid kaetud katusekividega.[5]
Arvatakse, et üks sissepääs linnusesse võis minna loodemüüri keskelt silla kaudu üle Lokstene jõe. Teine värav laiusega 2,5 meetrit asestses linnuse põhjatipus. Kivist linnusetornidest jälgi ei avastatud.
Praegune seisukord
[muuda | muuda lähteteksti]Linnuseala asub Plavinase veehoidla veetasemest madalamal. Enne selle üleujutamist oli linnusest alles vall koos 1 m kõrguse müüriga vallikraavi ehk linnuseala kirdepoolsel küljel.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Läti kaart
- ↑ Lokstini asukoha kaart
- ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigishce Kreis, No. I
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Локстенский замок вассала архиепископа (Loxten)". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2014. Vaadatud 8. veebruaril 2014.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Rimša castle
- ↑ Wartberge 49, BB 79, 290
- ↑ 7,0 7,1 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 108–109
- ↑ 8,0 8,1 8,2 "Lokstenes vasala pils". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 8. veebruaril 2014.
- ↑ "Pilis un muižas". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 8. veebruaril 2014.
- ↑ 10,0 10,1 Hagemeisters Geschichte, lk. 80
- ↑ Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Ühingu protokollid, 1874, "Прибалт. Ежемесячн." 1874 г., выпуск 5, стр. 422 и след.
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 431
- ↑ Burgenlexikon, Löwis of Menar
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ēvalds Mugurēvičs. Die Burggebiete Olinkalns und Lokstene; Archäologische Denkmäler des 3. – 15. Jahrhunderts. Zinatne. 1977 – 142 pages
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Lokstene Hill Plavinu Zemgale 1932 Postcard
- Lokstenes pilskalns, viduslaiku pils (drupas) un muiža, Lokstiņi Läti mõisaportaalis