Ristatiside

Struktuur

Ristatisidemed tekivad inimestel ja teistel kahejalgsetel loomadel põlvedes ja neljajalgsetel loomadel vastavas põlveliigeses ning kaelas, sõrmedes ja jalas. Need sidemed on kaks tugevat ümarat riba, mis ulatuvad sääreluu peast kuni reieluu interkondüloidse sälguni.

Teine seda tüüpi struktuur inimese anatoomias on atlase selgroolüli süvendite ristatiside, mida nimetatakse ka "atlase ristikujuliseks sidemeks". See on kaelas olev side, mis moodustab osa atlanto-aksiaalliigesest. Sarnase funktsiooniga sidemed on sõrmedes ning jalalabas. Need sidemed aitavad kujundada painutusmehhanismi.

Hobuse jalalabal on metakarpofalangeaalliigeses paar distaalset seesamoideaalset ristatisidet. Neid sidemeid on võimalik näha kompuutertomograafia abil.

Kliiniline tähtsus

Eesmise ristatisideme rebend on inimestel, koertel ja kassidel üks kõige sagedamini esinevaid põlvliigese haigusi.

Ristatisidemete rebenemine koertel

Loomadel nimetatakse kahte põlveliigese sisepinnal ristuvat ristatisidet kraniaalseteks ristuvateks (inimestel samaväärsed eesmise sidemega) ja kaudaalseteks ristatisidemeteks (inimestel samaväärsed tagumise sidemega). Kraniaalne ristatiside ei lase sääreluul reieluu alt ära libiseda.

Põlveliigese vigastused on üks levinumaid koerte tagumiste jäsemete lonkamise põhjuseid ning põlvliigese vigastused on kõige sagedasemad jäsemekahjustused. Ristatisideme rebend hõlmab tavaliselt tagumist jalga, mis muutub ootamatult nii valusaks, et koer suudab vaevu enda raskust kanda.

Suurtel ülekaalulistel koertel on suurem risk ristatisideme rebenemiseks. Sellistel juhtudel on tavaline, et aasta jooksul pärast esimest rebendit nähakse teise jala rebendit.

Uuringute põhjal on ristatisideme rebenemine kõige tavalisem suurematel koeratõugudel: Napoli mastifidel, Newfoundlandidel, Bernhardiinidel, Rottweileritel, Chesapeake'i lahe retriiveritel, Akitadel ja Ameerika Staffordshire'i terjeritel. Siiski on neid rebenemisi täheldatud ka teistel tõugudel, näiteks labradoridel ja labradori segaverelistel, puudlitel ja puudli segaverelistel, lambakoertel, kuldsetel retriiveritel.

Patsiendi korrektseks hindamiseks on oluline anamnees, palpatsioon, vaatlus ja radiograafia. Ristatisideme rebenemise diagnoosimise võti on koera ebanormaalse kõnnaku demonstreerimine. Tavaliselt täheldatakse ebanormaalset põlveliigutust.

Arst seisab koera selja taga ja asetab pöidla reieluu kondülaarse piirkonna kaudaalsele küljele koos nimetissõrmega põlvekedrale. Teine pöial asetatakse pindluu peale, nimetissõrm sääreluu harjale. Sääreluu liikumine ettepoole (kraniaalselt) fikseeritud reieluu suhtes on viide rebendile.

Teine rebenemise diagnoosimise meetod on sääreluu kompressiooni test, mille käigus veterinaararst stabiliseerib reieluu ühe käega ja painutab teise käega pahkluud. Sääreluu liigub sellega ebanormaalselt ette, kui esineb rebend. Õigeks diagnoosiks on tavaliselt vaja sedatsiooni.

Röntgenipilt on tavaliselt vajalik selleks, et teha kindlaks, kas sidemete sääreluu külge kinnitumise kohast on luukillud. See võib juhtuda ristatisideme rebenemisel ja kui see leitakse, on vaja kirurgilist parandamist.

Kirurgia

Põlveliigese stabiliseerimiseks pärast ristatirebendit kasutatakse erinevaid kirurgilisi tehnikaid. Kirurg kontrollib liigest, eemaldades rebenenud sideme killud ja vajadusel parandades meniskid, seejärel kujundab kunstliku sideme liigese stabiliseerimiseks ja ebanormaalse liikumise vältimiseks. Kõige sagedamini asetatakse kunstlik side põlveliigese liigesekapslist väljapoole (seda nimetatakse ekstrakapsulaarseks parandamiseks).

Saadaval on uuemad kirurgilised tehnikad, mida nimetatakse sääreluu platoo tasandamise osteotoomiaks (TPLO) või sääreluu edendamiseks (TTA). Mõlemad on kasulikud suurematele, sportlikumatele koertele. Igale loomale valitakse individuaalselt parim ravivõimalus.