Bernhardiin

Bernhardiin (ülemsaksa der Bernhardiner) on suurt kasvu koer, kes aretati Suure Püha Bernhardi kuru kloostris pääste-, valve- ja seltsikoeraks. On kahesuguseid bernhardiine: lühi- ja pikakarvalised. Bernhardiin on Šveitsi rahvuskoer.

Ajalugu

Bernhardiini tõu kujunemine on tihedalt seotud Sankt Bernhardi mäekuru ja sealse mungakloostriga ning kloostri juurde kuuluva hospiitsiga. Kuru läbib ajalooline Šveitsi ja Itaaliat ühendav tee. Kuru üle Mont-Joux, nagu teda siis kutsuti, oli suure tähtsusega ärireisijate jaoks, kes reisisid Rooma. Klooster rajati 1050. aastal ja 1127. aastal pani paavsti bulla kloostri paavstliku kaitse alla. Järgneva 400 aasta jooksul kasvas klooster oma praeguse suuruseni. 16. sajandil anti kurule ja kloostrile St. Bernhardi nimi.

Bernhardiinide kujunemist mõjutas tugeval piiratud juurdepääs kloostrile. Kuni kloostri rajamiseni polnud kurusse koerte sissevoolu, katkestus koerte sisseveos piirkonda on oluline, mõistmaks bernhardiini päritolu.

Esimesed koerad olid hospiitsis ajavahemikus 1660–1670, nende esmane ülesanne oli hospiitsi valvata. Neid kirjeldatakse kui “Küherhunde”, st lehmakarja koeri tugevama pea ja laigulise karvaga. Samuti kirjeldatakse nn. “Mantelhund” koeri (koer mantliga); ka tänapäeval on nn. rebitud mantel (kattest läbi murdnud valged laigud) tõustandardis kirjeldatud. Esimene kirjalik teade hospiitsi koertest pärineb aastast 1703. Kloostri kroonikates on registreeritud koerte värv, mis oli punakaspruun valgega. See värvikombinatsioon oli Šveitsi karjakoerte seas laialt levinud. Isegi tänapäeval, mil Šveitsis on väga vähe punaseid karjakoeri, on käibel vanasõna “vo dämm git´s meh weder rot Hüng” (rohkem kui punaseid koeri). Bernhardiinidel ja suurtel Šveitsi karjakoertel, keda siis tunti “Küherhunde”dena (lehmakarja koerad) ja “Metzgerhunde”dena (lihunikukoerad), on väga sarnane koljukuju. Pole põhjust kahelda, et algselt oli kahe tõu vahel raske vahet teha.

Kuigi see võib romantilisi bernhardiinide huvilisi kurvastada, tuleks bernhardiinide päritolu otsida just nimelt vanast “Küherhunde”st (lehmakarja koer), kuna nad olid väga levinud kuni 19. sajandi keskpaigani. Kirjalikud teated, pildid ja suured skeletimaterjalid ei luba tulla muule järeldusele. Rõhumine mastifitele omastele iseloomujoontele võib tuleneda kolmest asjaolust:

1. Aeg-ajalt oli mõnel kohapeal aretatud hospiitsi koeral jämedam pea;
2. Inglastest huvilised eelistasid aretada koeri tugevama peatüübi poole;
3. Selgelt eristatav peakuju aitas eristada tavalist karjakoera sellisest koerast, kes oli ihaldatum ja seega kasulikum ärile.

Esimene tõustandard koostati 1884. aastal, samast aastat pärineb ka esimene Šveitsi Tõuraamat, kus bernhardiine mainiti – esimene koer tõuraamatus (SHSB #1) oli E. Baurile ja B. Siegmundile kuuluv bernhardiin Leon. Tõupuhastele bernhardiinidele pani aluse Heinrich Schumacher, kes alustas aretustööd millalgi 1850. aastate teisel poolel. Schumacher oli esimene, kes kasutas tõuraamatut loomaks bernhardiinide täpset sugupuud. Sellal esines palju tüüpe. Tihti ei tehtud vahet ka bernhardiinil ja leonbergeril, hinnates neid näitustel ühes ringis. Segadus tüüpidega lõppes, kui 15. märtsil 1884 loodi Baselis Šveitsi bernhardiiniklubi (“Schweizerische St. Bernhardsclub”) ja 1887. aasta rahvusvahelisel künoloogiakonverentsil tunnustati siduvana Šveitsi tõustandardit. Hospiitsil oli vähe tegemist tõustandardi loomisega ja tõu hilisema kujunemisega.

Tänapäeval kloostris enam koerte kasvatamisega ei tegeleta, kloostri kennelit (du Grand Saint Bernard) haldab Barry Foundation.

Suurus

• Turjakõrgus isastel : (min) 70 ... (max)90 cm
• Turjakõrgus emastel : (min)65 ... (max)80 cm
• Kehtiva tõustandardi kohaselt bernhardiine, kelle turjakõrgus on lubatust suurem ei või diskvalifitseerida seni, kuni nad on säilitanud harmoonilise üldmulje ja nende liikumine on korrektne.
• Kaal isastel tavaliselt 70 ... 90 kg
• Kaal emastel tavaliselt 60 ... 70 kg

Iseloom

Bernhardiin on olemuselt sõbralik, rahuliku kuni elava temperamendiga, valvas. Igasugune agressiivsus, ebakindel iseloom vms on lubamatu (diskvalifitseeriv viga). Tõustandardi kohaselt tuleb kõik psüühiliste kõrvalekalletega bernhardiinid diskvalifitseerida (st ei või hinnata näitusel ega kasutada aretuses).

Bernhardiin laste ja teiste loomadega suheldes kannatlik ja tolerantne. Ta vajab enda ümber "karja" ja arvestab selle liikmetega väga. Tänapäeval hinnataksegi bernhardiini ennekõike seltsikoerana. Bernhardiin on hästi koolitatav, kuid peab arvestama et ta vajab soorituste tegemiseks ja käsklustele reageerimiseks rohkem aega.

Lühi-ja pikakarvalised bernhardiinid

On olemas kaks bernhardiinitüüpi: lühikarvaline variant (Stockhaar – kahekihiline) ja pikakarvaline variant.

Lühikarvaline variant (Stockhaar – kahekihiline) : kattekarv tihe, sile, tihedalt liibuv ja jäme. Aluskarv rikkalik. Kintsud väheldaste pükstega, saba on tihedakarvaline.

Pikakarvaline variant (Langhaar): Keskmise pikkusega sirge kattekarv rikkaliku aluskarvaga. Näoosa ja kõrvad on kaetud lühema karvaga; puusadel ja laudjal on karv sageli veidi laineline; esijalad on narmaslippudega; tugevate pükstega kintsud; saba kohev.

Mõiste “lühikarvaline” bernhardiin on tuletatud tõlkesõnast stockhaarig. Kuigi kõige tüüpilisem tõlge väljendile stockhaarig on lühikarvaline (või stockhaar tõlgitakse pehme karvana), annab “Trilingual Pocket Dictionary of Canine Terminology”, mis on välja antud 1991. aastal Viinis, stockhaarig vasteks double coated ('kahekordselt kaetud', 'topeltkattega'). Saksakeelses bernhardiinisõnavaras ei tehta vahet väljenditel kurzhaarig ja stockhaarig ning põhimõtteliselt võib “stockhaarig” tõlkida "lühikarvaliseks".
Tegelikult tuleb lühikarvalise ja pikakarvalise all mõista erinevat karvastruktuuri, mitte erinevat karvapikkust (ideaalis peab lühi- ja pikakarvalise bernhardiini karvapikkus olema ühepikkune).

Algselt oli bernhardiin lühikarvaline, pikakarvaline variant saadi ristamisel leonbergerite või nende eellastega.

Lühi- ja pikakarvaliste bernhardiinide variatsioonide vaheline aretus ja eriti pikakarvalise variandi karvapikkus olid ning on ka tänapäeval ägeda debati teemaks. Probleemid:

1. FCI aktsepteerib mõlemat, nii pika- kui ka lühikarvalist varianti; mõlemad variandid saavad eraldi CACIB ja on üritatud piirata variatsioonidevahelist ristamist.
2. Reaalne elu näitas, et mõlema tüübi eraldamisel hakkas õige fenotüüp vähenema, st oleks tekkinud kaks tõugu.
3. Aretades ainult puhast lühikarvalist bernhardiini viib see tüübi kadumiseni ja tagasipöördumise vana Küherhunde (karjakoer) juurde.
4. Aretades ainult puhast pikakarvalist bernhardiini viib see silmalau väljapöördumise ja krussis karva esinemissageduse väga suurele tõusule.
5. Ameerika ja ka paljud euroopa (eriti Skandinaavia) aretajad üritavad suurendada pikakarvaliste bernhardiinide karvapikkust.
6. Šveitsi aretajad (ka Itaalia, Saksa jt) seisavad jõuliselt õige (lühikarvalisega võrdse) karvapikkusega pikakarvalise bernhardiini eest.

Tänapäeval ei takistata enamikus FCI liikmesriikides variatsioonidevahelist ristamist. Üldlevinud arusaam on, et õige tüübi säilitamiseks tuleb variatsioonidevahelist ristamist kasutada vähemalt igas kolmandas põlvkonnas.

Nimetus

Nimetus "bernhardiin" (St. Bernardshund / Bernhardiner) ei olnud levinud 19. sajandi keskpaigani. Bernhardiine kutsuti "Holy Dogs", "Saint Dogs", "Alpenmastiff", või "Barry Dogs". Põhja-Ameerikas kutsutakse neid siiani "Saints" – pühakud.

WUSB

Weltunion der St. Bernhards-Clubs on rahvuslikke bernhardiinide aretajate-kasvatajate organisatsioone ühendav rahvusvaheline organisatsioon. WUSB eesmärgid on järgmised:

• Koostöö tõu tutvustamiseks ja tõu tervise tagamiseks;
• Šveitsi (FCI) tõustandardi ja selle korrektse tõlgenduse üldise tunnustamise tagamine;
• Kohtunike vahetus liikmesorganisatsioonide vahel;
• Iga-aastase kohtunike koosoleku ja hariduslike loengute korraldamine;
• Soovituste ja juhendite koostamine õige tüübi määratlemiseks ja säilitamiseks;
• WUSB-Show korraldamine ja "Barry International" väljaandmine;
• Liikmesorganisatsioonide väljaannete ja tõuraamatute jms vahetamise korraldamine.

Vaata ka

• Aretusklubi Eesti Bernhardiin
• Eesti Bernhardiini Tõuühing
• Kennel Lumelaviin

Välislingid

• WELT-UNION der St. Bernhard-Clubs (WUSB)
• Aretusklubi Eesti Bernhardiin
• Eesti Bernhardiini Tõuühing
• Kennel Lumelaviin
• Schweizerische St. Bernhardsclub
• Tõustandard
• Kommenteeritud tõustandard
• Bernhardiini tõu ajalugu
• Soovitused aretajatele (kasvatajatele)
• Pidamine
• Koolitamine
• Elamistingimused
• Karva hooldamine
• Toitmine
• Antonio Morsiani "Der Bernhardiner"