Rattaorienteerumine

Rattaorienteerumine on üks IOF-i poolt tunnustatud orienteerumisalasid.

Oma põhimõtetelt ei erine see oluliselt orienteerumisjooksust – kaardi ja kompassi abil läbitakse maastikul kontrollpunktidest rada võimalikult kiiresti. Peamine erinevus on selles, et liikumiseks kasutatakse jalgratast. Rattaorienteerumine on oma iseloomult sarnasem suusaorienteerumisega, sest liigutakse peamiselt teedel ja radadel, kuid võimalikud on ka lõiked läbi metsa.

Rattaorienteerumine on sobilik neile, kellele meeldib nii orienteeruda kui ka rattaga sõita. Lisaks on see sobilik ka suusaorienteerujatele suvise alternatiivse kaarditreeninguna, orienteerumisjooksjatele vahelduse jaoks ning kindlasti on sealt võimalik saada tavapärasest erinevaid kaardilugemis- ja orienteerumiskogemusi. Inimestel, kellel on probleeme jalavigastustega (nt põlved) ja ei saa seetõttu joosta, saavad rattaga sõites siiski ka orienteerumiselamusi nautida. Rattaorienteerumisel esineb üldjuhul vähem vigastusi, kuid samas võivad need olla tõsisemad kukkumiste tõttu.

Kontrollpunktid asuvad suures osas teede ja radade ääres, harva lagendikel või muudel objektidel. Hea tava kohaselt ei peaks kontrollpunkte asetama sinna, kuhu ei ole võimalik rattaga sõites ligi pääseda. Võistlejal pannakse proovile teevaliku langetamise oskus ning suurelt kiiruselt teede-radade täpne lugemine kaardilt. Üldiselt proovib rajameister teha raja sellisena, et lõiked ei annaks olulist eelist. Rattaorienteerumise puhul võiks olla ideaalne maastik selline, kus on palju erinevaid teid ja radu, et panna lisaks teevaliku valimisele proovile ka võistleja täpne ja kiire orienteerumisoskus.

Reljeefi liigestatus maastikul lisab juurde keerukust raja läbimisel, sest mägistel maastikel võib olla vajalik lugeda iga erineva rajavaliku puhul selle kõrgusmeetrite ligikaudne arv, et vältida liigset tõusuvõtmist. Ka rattaorienteerumisel eksitakse tihti – vale rajavalik võib põhjustada suure ajakao võrreldes orienteerumisjooksuga, kus suuna korrigeerimine ei pruugi põhjustada nii suurt ajalist kadu. Eksimuse parandamine võtab rohkem aega, sest liikumiseks on kasutusel vaid rajad.

Tavadistantsidel antakse kaart 1 minut ja sprindis vahel ka hiljem (30 sekundit) enne stardihetke, mille jooksul asetatakse kaart kaardihoidiku vahele ning vaadatakse kiirelt ära raja üldine kulgemine – loetakse ette raskemad kohad, tehakse esimeste etappide rajavalikud jne. Sprindis (üldjuhul) ja teatevõistlustel saadakse kaart stardihetkel. Teatevõistlustel on tavaks, et stardihetkel haaratakse kaart maast, joostakse mõnikümmend meetrit eemaloleva rattani, asetatakse see kaardihoidikule ja sõidetakse rajale.

Rattaorienteerumisega alustajale võib olla kaardi lugemine alguses raske, sest sõidetakse suurtel kiirustel. Suuremamõõtkavaliste kaartide kasutamisel on harjumatu, et kõik jõuab kohale nii kiiresti ja nii edasi. Alustajal on kindlasti soovitatav vaadata üle kaardi leppemärkide eripära võrreldes teiste orienteerumisalade kaartidega. Algajatel on lohutuseks fakt, et rattaorienteerumises totaalselt ära eksimist esineb väga harva. Levinumad mõõtkavad rattaorienteerumiskaartide puhul on 1:20000, 1:15000, 1:10000, 1:7500 ja 1:5000.

Peamine erinevus kaardi puhul on selles, et rattaorienteerumiskaart on oma sisult lihtsam ning rajad on jagatud kahte laiuskategooriasse ning omakorda veel nelja kategooriasse eeldatava sõidukiiruse järgi (kokku 8 erinevat leppemärki). Rattaorienteerumiskaart peab olema sõidult lihtsasti loetav, mistõttu on teed ja rajad kujutatud seal “rasvasemalt” ning lisaks ei pea sellel olema kajastatud kõiki vähem tähtsamaid või pisiobjekte nagu orienteerumisjooksu kaardi puhul, nt ei ole oluline kajastada kaardil väikeseid lohukesi, alustaimestikku jms ning üldse objekte, mida pole teedelt – radadelt märgata ega saa seetõttu orientiiridena kasutada. Metsa läbitavusel on rattaorienteerumise kaardil vaid kaks klassi – valge ja heleroheline. Helerohelisega on kujutatud mets, mida on rattaga kehv läbida.

Rattaorienteerumisel on alati kohustuslik kanda kiivrit. Vastutulevate ratturite ja möödasõitude puhul lähtutakse meil parempoolse liikluse põhimõtetest (vasakpoolse liiklusega maades, näiteks Austraalias ja Suurbritannias aga kohalikest liikluseeskirjadest), sest rattaorienteerumise rajad võivad kulgeda osaliselt ka avatud liiklusega teedel – tänavatel. Rattaorienteerumises on alati võimalik ka ratas käekõrval joosta, kui nõlv on liiga järsk ülessõitmiseks või on vaja muul põhjusel ratta pealt maha tulla (nt kraavi või muu tõkke ületamine).

Varustus

Rada läbitakse jalgrattaga. Soovitatav on kasutada maastikujalgratast, kuid lihtsamatel maastikel on võimalik kasutada ka hübriidratast või hoopis cyclocross-jalgratast, linnamaastikul aga ka täiesti tavalist linnajalgratast. Üldjuhul ei ole maastikud nii rängad, kui spetsiaalsetel rattakrossi võistlustel. Seega tehnika tõttu tuleb katkestamisi ette suhteliselt harva, see sõltub siiski veidi ka sõitja sõidustiili agressiivsusest ja kasutatavast tehnikast.

Jalgrataste hooldamine on pigem odavam kui näiteks suusaorienteerumises suuskade määrimine. Võrreldes suusaorienteerumises suuskade purunemisega, ei sõideta jalgratast üldjuhul nii katki, et seda ei ole võimalik remontida. Äärmisel juhul puruneb rehv või mõni osa läheb katki. Ning võrdluses suuskade määrimisega võib öelda, et rattal on soovitatav ketti aeg-ajalt õlitada.

Pikematel distantsidel ning ka teatevõistlustel on võistlejatel kaasas veidi lisavarustust, et vajadusel rehvi pumbata/vahetada või teha muud pisiparandusi. Varustuse hankimine raja kõrvalt on keelatud, seetõttu võib kasutada vaid varustust, mis on võistlejal endal kaasas või saadud kaasvõistlejatelt.

Väga soovitatav on kasutada pööratavat kaardihoidikut, kuhu saab kaardi sõidu ajaks asetada, sest kaarti on ebamugav käes hoida. Kaardihoidik kasutamisel on alati võimalik visata pilk kaardile ning seda on võimalik pöörata vastavalt suunale. Kaardihoidikuid on võimalik soetada või valmistada ise. Kaardihoidiku plaate on suuruselt erinevaid, kuid selle külje pikkus võiks olla vähemalt 25 cm või rohkem, et ei peaks kaarti liigselt voltima, ning ta võiks olla kilekattega, mis kaitseks ka vihmase ilma korral. Kaardihoidikuid toodavad vähesed firmad ning neil on erinev kvaliteet ja hind. Tuntuimad kaardihoidikufirmad on Miry, Nordemark, Autopilot ja Orifix.

Rattaorienteerumisel on võimalik kasutada ka suusaorienteeruja planšetti, millelt on isegi lihtsam kaarti lugeda, sest see ei värise nii palju keha küljes, kui ratta külge kinnitatud kaardihoidik, kuid ta on siiski kokkuvõttes ebamugavam. Kuigi suusaorienteeruja planšetti kasutatakse väga harva, ei tasu tunda ennast seda kasutades kehvema rattaorienteerujana.

Kuna rattaorienteerumisel sõidetakse teedel ja radadel, siis kompassi läheb harva vaja, kuid see võiks olla igaks juhuks kaasas. Näiteks kasutatakse kompassi siis, kui kontrollitakse raja suunda või radade ristmiku puhul, millest lähtub 5 või enam teerada (liikumissuuna kontrollimiseks). Soovitatav on kompass, mille saab kinnitada kaardihoidiku külge või kanda ümber käsivarre nagu käekella.

Varustuse soetamisel on kasulik küsida nõu rohkem kogenud rattaorienteerujatelt. Päevakutel ja võistlusel olevad müügikohad ning ka mõned kauplused (Matkasport, Lupine Estonia jt) müüvad rattaorienteerumiseks vajalikku varustust.

Vaata ka

Eesti Orienteerumisliit

Välislingid