Rõugutaja

Rõugutaja on eesti folklooris nõid, eeskätt laste vaigistaja või ravija; pseudomütoloogiline sünnitajaid ja rinnalapsi kaitsev olend. Seda müütilist olevust mainitakse ka rahvuseeposes "Kalevipoeg" ning Matthias Johann Eiseni kirjutistes Eesti mütoloogiast.

Rahvausund

Rõugutajat peeti nurganaiste ja sündinud laste hoidjaks-kaitsjaks. Rahvasuus kutsuti teda ka: Rõõgutaja, Reegutaja, Rüngutaja, Rongotus.

Vanemal ajal hüüti Viru- ja Järvamaal Rõugutajat appi lapse sündimise ajaks. Virulaste teadete järgi viisid juba pulma ajal naised Rõugutajale ohvriande, et nad lapseõnnistuse osaliseks saaksid. Lapse sündimise järel ohverdati jälle, sest muidu kardeti, et laps võib surra. Arvati, nagu oleks Rõugutaja võimuses seisnud lapsele pikemaid ehk lühemaid elupäevi määrata. Pärast lapse sündimist tõstis ämmamoor lapse kolm korda üles, ise üteldes: "Tule, Rõugutaja, tõsta lasta!"

Rahvajuttudes esineb ka Rõugutaja naine, nõiana, kes uppunud tütre ellu äratab ja võõrastütre libahundiks moondab.

Kalevipoeg

Rõugutajat on mainitud rahvuseepose teises loos ("Vana Kalevi haigus ja surm. Kalevipoja lapsepõlv").

Linda mattis Kalevi. Mõni aeg hiljem tundis ta, et ta peab heitma nurgavoodisse. Käskis külanaistel sauna kütta ja orjadel voodi valmis seada. Vaatamata kõikidele ettevõtmistele ja abinõudele tundis nurganaine end vaevaliselt ning abi saamiseks pöördus mitu korda kõrgemale poole:

Ohkas aga Uku poole,

Palveid Rõugutaja poole:

"Tuulejumal, astu tuppa,

Vigalista vihtlemaie,

Hädalista arstimaie,

Tusalista toetamaie!

Tule vaesta vaatamaie,

Pojaema päästemaie!"

Uku ja Rõugutaja tulid kambrisse ja aitasid abivajajat.

Kirjandus

• Eisen, M, J. "Eesti mütoloogia". Tallinn: Mats, 1995, nr 2, lk 128–129.