Härjapõlvlane

Härjapõlvlane on väikest kasvu üleloomulik olend paljude rahvaste mütoloogias.

Eesti mütoloogia

Härjapõlvlane on müütiline tegelane rahvuseeposes "Kalevipoeg". Kirjelduse tema kohta on andnud Matthias Johann Eisen oma kirjutistes Eesti mütoloogiast.

Teda on mainitud rahvuseepose seitsmeteistkümnendas loos (Sõjaratsu sõit. Assamalla lahing. Juhtumised põrgukatla juures. Murueide tütarde tants.).

Kalevipoeg ning tema sõbrad Alevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg nägid peale Assamalla lahingut koopa juures vanamoori leent keetmas. Küsijatele ütles too, et keedab endale ja poegadele. Sulevipoeg andis teada, et nad on nõus ise leent edasi keetma ja lisavad ka enda osa. Vanamoor hoiatas neid, et

Vaadake, et võõras varas

Pada ei saaks pühkimaie,

Katlapõhja kuivatama, -

Muidu peate, pojukesed,

Tühja kõhtu kannatama.

Mehed lubasid puhata ja kordamööda katelt valvata ning vanamoor puges põõsastikku magama. Nii Alevipoeg, Olevipoeg kui Sulevipoeg ei saanud aga katla valvamisega hakkama, sest murupinnast ilmus iga kord härjapõlvlase poeg:

Kolme vaksa kõrgukene,

Kaelas kuldakellukene,

Sarvekesed kõrva taga,

Kitsehabe alla lõua.

Mehike ronis kavalusega katla äärele ning rüüpas paja tühjaks. Hätta jäänud mehed pidid iga kord uue leeme tulele panema. Kalevipoja valvekorra ajal see üritus härjapõlvlasel aga ei õnnestunud, sest too võttis mehikesel võlujõuga kuldkellukese kaelast ja andis lopsu kulmu peale. Härjapõlvlane kadus, sinine suitsujuga järel, kuristikku. Kui vanaeit ärkas, nägi ta võlukellukest

Küll ta tundis kellukese,

Sarvik-taadi salariista,

Mis see rammu rohkendeleb,

Kangust mehel kasvateleb.

Vanamoor kargas seejärel härjapõlvlase kombel kuristikku.

Välimus

Neid kutsutakse ka kääbusteks, kelle all mõistetakse pisikesi muinasjutulisi, hallihabemelisi mehikesi, kelle kasv vaevalt härja põlveni ulatub. Nende pea on palju suurem, kui keha ning nende tundemärgiks on pikk habe. Kääbused on kõik meessoost, kuid maa-aluste seas on naisi ka.

Töö

Härjapõlvlased on tuntud ka kui sepad, kellel on maa all omad sepikojad, kuis kääbused tihti seitsmekesi koos töötavad. Nad on küll väikseid, kuid neil on jõudu rohkem kui tavainimestel. Oma tööd teevad nad tavaliselt öösiti, kuid nad teevad seda hääletult, et ükski inimene neid ei kuuleks. Kuulda on neid jõulu- ja uusaastaööl, mil kostab tikk, takk. Saarlased teavad, et härjapõlvlased taovad jaanipäeval ühtelugu päeval ja ööl. See tagumine tuletab meelde, et aeg on minna heinamaale. Saarlased nimetavad härjapõlvlasi mõnikord maa-alusteks seppadeks.

Vihastamine

Härjapõlvlane vihastub kergelt ja teeb vihatujus inimesele kahju. Kui keegi härjapõlvlasele head teeb, siis oskavad nad head vastu teha. Maa-alused vihastavad niisama lihtsalt kui kääbusedki. Sageli vihastavad nad inimeste peale, ilma et inimene neid üldse pahandada tahaks või üldse teaks, et nad maa-alustega kokku oleks puutunud. Nende viha kartes püütakse neid alati lepitada ja enda poole meelitada.

Vaata ka

• Päkapikk
• Pöialpoiss

Kirjandus

• Matthias Johann Eisen, „Eesti mütoloogia”. Tallinn: Mats, 1995, 56-59