Punakas männivaablane
| Punakas männivaablane | |
|---|---|
.JPG) Punaka männivaablase vastsed männiokastest toitumas | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomariik Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Kiletiivalised Hymenoptera |
| Alamselts |
Pidevkehalised Symphyta |
| Ülemsugukond |
Tenthredinoidea |
| Sugukond |
Männivaablased Diprionidae |
| Perekond |
Neodiprion |
| Liik |
Punakas männivaablane |
| Binaarne nimetus | |
|
Neodiprion sertifer (Geoffroy) 1785 | |
Punakas männivaablane (Neodiprion sertifer) on putuka liik.[1]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Punakas männivaablane on levinud Euroopas (sh Eestis) ja Põhja-Ameerikas ning Jaapanis.
Toitumine ja paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Punaka männivaablase ebaröövikud toituvad valdavalt mändide eelmise aasta juurdekasvudest. Punakas männivaablane eelistab toiduks järgmisi männiliike: mägimänd, harilik mänd, vaigumänd, hall mänd, kalmumänd, torkav mänd. Kui aga läheduses on kasvamas valge mänd, must mänd, kollane mänd, siilmänd või pigimänd siis toituvad nad ka neist männiliikidest.[2]
Emased männivaablased teevad septembris-oktoobris vanemate männiokaste lõhedesse avad ja munevad sinna munad. Järgmise aasta mais kooruvad neist talvitunud munadest vastsed. Noored vastsed elavad seltsingutena koos ja toituvad juunis-juulis okaste pealmistest kihtidest.[3] Talvituvad nad mullas nukkudes. Sügisel ilmuvad valmikud aga söövad ära terve okka.[2]
Punaka männivaablase põlvkonnad levivad mitme aasta tagant, selle põhjuseks peetakse vastsete seas sageli levivat viirushaigust.
Okkakahjurina
[muuda | muuda lähteteksti]Punase männivaablase vastsed toituvad männikutes eelmise aasta männikasvudest. Tavaliselt jätavad nad noored võrsed puutumata ja sel juhul ei ole kahjustus männile eluohtlik.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Loomade elu 3:315.
- ↑ 2,0 2,1 European Pine Sawfly,Veebiversioon (vaadatud 31.01.2014) (inglise keeles)
- ↑ Stefan Buczacki ja Keith Harris, "Taimekahjurite ja - haiguste käsiraamat", lk 226, 2011, Kirjastus Varrak, ISBN 978 9985 3 2089 1
- ↑ Kaljo Voolma, Olulisemad putukkahjurid taimlates, puukoolides, metsakultuurides ja puistutes, Veebiversioon (vaadatud 31.01.2014)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Punakas männivaablane andmebaasis eElurikkus
Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Neodiprion sertifer seisuga 31.01.2014.